Archive for september 24, 2007

Nii väikesed asjad võivad NII õnnelikuks teha

Mäletate te umbes sellist lampi nagu pildil? Minu lapsepõlves rippus üks taoline roheline mu sugulaste Nõmme maja esiku kõrges (lapse jaoks topeltkõrges) laes. Ja üks selline kollane paistis Paides mu kodutänavas kellegi aknast.  

Ma kutsusin seda asjandust kapsaslambiks ja tahtsin hullupööra endale ka. Aga ei mäleta, kas oli see mudel mu nurumise ajaks juba tootmisest kadunud või ei viitsinud vanemad lapse tahtmist mööda lampi osta, igatahes ma ei saanudki seda. 

Hiljem, oma kodu rajades, olen igalt poolt uurinud, kas keegi seda lampi veel mäletab, kas see kellelgi veel alles võiks olla. Ja et kas see oli Estoplasti oma või kust teda saadi ja toodi. Mõni on küll mäletanud, et jah, oli nihuke. Aga keegi pole teadnud juhatada, kas see ehk kellegi veel üle on. Ja ma hakkasin juba leppima, et ma ei saa kunagi oma kapsaslampi, heal juhul ehk mõne natuke sarnase kera.

Kuni Arni hakkas juhuslikult midagi otsima IKEA kodukalt ja röögatas, tulgu ma kohe vaatama, seal on minu kapsas. Oligi. Kapsa (originaalvariandi, mille ilmselt mõni meie disainer, Maile Grünberg või keegi natuke maha viksis) on kahepeale välja mõelnud härrased Brylle ja Jacobsen ning IKEA toodab seda siiani. Tõsi, see on küll tiba väiksema läbimõõduga kui mu lapsepõlvekapsad ja saadaval ainult valgena, aga ta on siiski põhimõtteliselt seesama. 

Ja nüüd on siis asi sealmaal, et mul ongi OMA KAPSAS. Oma! Saate ikka aru, jah?

(Aitüma, Eerika, kätte toomast). 

Eile ta tuli meile koju. Paitasin teda õhtuläbi vaikselt ja pöörasin nii ja naapidi ja vaatasin. Kui me ta lakke üles saame, lähen vist esmalt ja seisan natuke õues akna all ning vaatan, kuidas ta paistab. Et tulla tuppa ja veenduda, ta ongi seal. Päriselt. 

Eh, mu kallis kapsas, mida ma olen umbes kakskümmend aastat oodanud kut vaga pruut! On tunne, nagu naaseks praegu koos lambiga parim osa mu lapsepõlvest. See turvaline, mänguline ja soe.  

Vahel ikka võivad väga väiksed asjad meid väga õnnelikuks teha. (: 

september 24, 2007 at 12:00 p.l. 18 kommentaari

Meie igapäevast sügisballi…

Mitte ei mõista, miks mõnijagu vingub, et “Sügisball” pole realistlik. Mu meelest, lisaks sellele, et tegu on hea filmiga, on see veel ka üks realistlikumaid, mida ma viimasel ajal näinud olen. 

Ses mõttes, et see ongi meie elu. Midagipaljuprotsenti suhteist (igast suhtest?) ongi ju selline nukkerirooniline suhtekomöödia. Ainult, katsu, kurat, komöödiat elada, siis ei ole enam üldse naljakas. Valus on.  

Mis, muide, võib olla üks põhjus, miks rahvas “Sügisballi” peale tikub nina kirtsutama. Et film ja ebausutav. Sest muidu, oma isiklikke komöödiad ära tundes tahaks ehk ka mõne komöödialavastajaga veriselt … 

Samas, pärast Paldiski öös, kohalike karpide akende all, kust ühest kostis pidu ja teisest peretüli, rääkisime Vanamehega, et isiklike sügisballide aeg on vist ikkagi möödas. Et tuleb tuttav ette nii mõnigi lugu, valik, reaktsioon, oi kuidas tuleb, aga ikkagi kuidagi minevikust. Et juba mitu aastat pole neid lugusid päris nõnd omal nahal maha mänginud.  

Aga, veel filmi juurde tagasi tulles, heidetakse ette, seal olevat nii umbes neli rida teksti. Ma ei tea, minu meelest oli teksti just kuidagi väga täpselt. Mida vaja ja nii palju kui vaja. Ja üldse, ega film ei ole luuletus, et peaks eeskätt sõnade najal töötama.  

Ja Tolk, sunnik, teeb pööraselt hea näitlejatöö. Tunnistan, et ei osanud talt midagi päris sellist oodatagi.  

Igatahes, ma tahan seda filmi veel. Ma tahan DVD. Ja kohe!

Pildil Tolk Matina

september 24, 2007 at 9:58 e.l. 15 kommentaari


Kalender

september 2007
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930