Väike internetitülitsejate tüpoloogia

Kui inimestel päriselu mingi nagin või lahkarvamus tekkib, istuvad nad reeglina maha ja lahendavad selle ära. Internetis aga võib iga pisemgi erimeelsus teinekord mingiks metsikuks kasvavaks tülipalliks vormuda. Ma arvan, just seetõttu, et netis ei saa tülisid omavahel lahendada. Alati on kohal publik, kes ka aktiivselt sekkub. Järgnevalt väike sekkujate klassifikatsioon. 

1. Õli tulle valajad – inimesed, kellele meeldib kirg ja veri ja pisarad ja kes haistavad seda kilomeetrite pealt. Sageli ei ütle nad välja mingit oma seiskohta, vaid ässitavad enamasti üht vaidlevaist pooltes stiilis “õige! tubli!” jne. Kui küsid, et mida nad siis ikkagi ise arvavad, läheb suu vett täis ja jääbki, järgmise ässituskorrani.
2. Lepitajad – head inimesed, kes vastupidiselt eelnimetatuile ei taha verd ega kirgi, vastuoksa, püüavad kõike siluda. Paraku ei anna pea ees tülli sööstes enesele aru, et aitavad hoopis neidsamu kirgi ülal hoida.
3. Netieetikud – need, kellele meeldib kangesti arutleda, miks inimesed nii madalad on ja teatavail teemadel kaklevad. Ega nad ise ei räägi ju sellest kõigest kohe üldse? Või mis?
4. Primadonnad – mingite keskkondade “staarid”, kes usuvad kaljukindlalt, et millest iganes jutt ka ei käiks, see käib alati neist ja peaaegu alati on kuidagi nende elu ja õigusi riivatud. ka siis, kui sa tegelikult räägid oma vanaema vanast kassist. Ära katsugi öelda, et see pole vihje!
5. Kustutajad – need, kes midagi esimese emotsiooniga välja plärtsatavad, siis kahetsema hakkavad ja ära kustutavad. Paraku, paraku, sõnu ei saa enam olematuks teha. Keegi kuulis, keegi mäletab. Kustutamine teeb asja veel huvitavamaks. Nii hakkavad need, kes midagi nägid, looma ja levitama legende sellest, mis oli.  Ja need, kes ei näinud, on lihtaalt täielikus segaduses.
6. Privaga lehvitajad – inimesed, kes  kobivad mingil hetkel küll privasse asju lahendama, aga ei jää sinna, vaid tulevad vihjetega privale avalikult lehvitama. Aga kuna ikkagi erakirjavahetus, siis pole avalikustada ilus, miska asi jääbki vaid vihjeliseks. Jällegi, palju segadust ja kui lehvitaja on hea manipulaator, saab teise poole püstipervoks lavastada, sest teine end praktiliselt kaitsta ei saa.

 Nojah, ja kui terve see armee kohal on, pole kellegi võimalik oma asju ratsionaalselt ja rahumeelselt arutada. Kõik siblivad ja solvuvad ja valivad pooli ja sunnivad juurdetulijaid pooli valima. Ning laused nagu “lepime ära” või “palun vabandust” ei tule kõne allagi, sest see oleks ju argpükslik ja reetmine. Kuidas sa fännklubi alt vead ja vastastele kondi annad.  

Järeldus? Et internet on väga sitt kaklemise koht, eriti kui soovitakse päriselt tüliküsimusele mingit konstruktiivset lahendust. Ja ehk veel, et enne, kui võõrastesse tülidesse tormata, maksab endalt küsida, et miks. On mul midagi põhjapanevat öelda ja taskus imeline lahendus kõigile osapooletele või ma niisama tibake kiibitsen. 

PS Järelmõtteid, mis võinuks ka eessõnaks olla:

1. Need mõtted on mu peas keerelnud ammu, minu kunagise intensiivse foorumielu ajast ja neil ei ole mingit seost mingi hetkeolukorraga, tahtsin nad lihtsalt kord välja kirjutada
2. Kui keegi end nüüd eelnevas ära tundis, siis, palun, ärge solvuge. Ma olen ise teinud nii mõndagi eelnimetatust ja karta on, et teen veelgi. Pealegi, juba sellesinatse eelneva kirjatüki eest võib mind ennast eriti nõmedaks moraliseerivaks netieetikuks pidada.

PPS On lubatud lüüa ja tülitseda (;

Mingem paraadile, härrased!

Hei! Kas te olete märganud, et Kukupai korraldab mustsärkide marssi viipekeele ehk kurtide emakeele eest seismiseks?

Täpsemalt saab lugeda siit ja siit. 

Ma arvan, et on hullult hea, et enam ei ole ainult homod need, kes julgevad kapist välja tulla ja öelda, et nemad on ka olemas ja neil on mingid huvid ja ehk isegi õigused. Et teised on ka hakanud tulema ja enda eest seisma. Et meil hakkabki kujunema korralik kodanikuühiskond ja ehk tasapisi ka inimeste märkamine, hoolime, toetamine, erinevuste aktsepteerimine. 

Ja mulle vägavägaväga meeldib, kuidas Kukupai ütleb: 

“Inimesed, saage ükskord aru, et puue ise ongi inimõigus! On õigus olla teistest erinev, õigus kasutada toimetulekuks vajalikke abivahendeid (olgu siis viipekeelt, ratastooli, valget keppi vms). Puue ei ole mingi erielu, mingi olelusvorm!” 

Ega ma ise paremini öelda ei oskaks, nii et mis ma ikka pikalt pläkutan. Lihtsalt, mingem ja toetagem!