Archive for september 26, 2007
Ma olengi naiivne jobu, punkt
Kummaline, mõned mõtted vist on ikka õhus. Käsin eile pool õhtut ringi ja mõtlesin küünilisusest ja mis ma hommikul näen – wildik ka sellest kirjutanud. Üleblogosfääriline künismi analüüsimise viirus või mis?
Aga ma ise mõtlesin, et oli aeg, kus ma olin püüdlikult õudne küünik. Väljenduda tuli võimalikult teravalt ja nurgeliselt, vaatasin, et keegi liiga hinge ligi ei pääseks ja et jumala eest keegi ei avastaks, mis mulle päriselt korda läheb.
Ükskord üks tuttav isegi küsis, et kas mulle on oluline sihuke kuri välja paista. Ütlesin, et vist jah. Pagan, oligi. Sest see tundus kaitsvat. Ma olin kohe nagu suurem, targem ja tugevam. Ja, mis peamine, haavamatu.
Ainult et mingil hetkel hakkasin kuidagi tajuma, et küünikukest on selline kaheotsaga raudrüü. Ta kaitseb küll igasugu torgete ja rünnete eest, sest keegi ei tea, kuhu täpselt susata, aga ta “kaitseb” suurepäraselt ka elu eest üldse.
Küünikul ei saa (vähemalt avalikult) olla ehedaid emotsioone. Küünik ei saa end kurvastusest oimetuks nutta ja õnnest lakke hüpata. Küünik ei saa kedagi hellalt hoida ega kellegi peale pööraselt vihastada. Kui küünik seda kogemata teebki, siis peab ta kohe turri ja kesta sisse tagasi tõmbama.
Kui sa ütled küünikule, et armastad teda, võtab ta suitsu, pistab suhu, niheleb natuke ja kohmab, et möh, või räägib, et see on klišee ja ei lähe talle korda.
Kui sa ütled, et see või teine asi ajab su ebaõiglusest märatsema, süütab küünik taas suitsu ja deklareerib, et maailma nii kui nii ei saa parandada, tegeldagu oma ninaesisega.
Ja kui sa tahad küünikut niisama heast peast kallistada, kaob ta kohmetult teise toanurka, sest helluste jagamine on ju labane. Jne, jne, jne.
Lühidalt: küüniku maailm on hall ja igav nagu sügisene tatt. Ja, ausalt öelda, ma ei viitsi sellist tatti enam elada.
Ma tean küll, et vastasel korral mõjun mõnele ja mõnikord nagu naiivne tobuke või tobe tõsimeelne puberteetiline maailmaparandaja. Tean ka, et ma mõnikord võin mõnest asjast saada sellise emolaksu, et solvumisest jääb hing kurku kinni ja adrenaliinijutt põletab end läbi ihu. Aga, mis siis ikka, seevastu saan ma olla jälle ehedalt rõõmus vms. Ja üldse, mulle puhuti tundub, et see valu on ka parem kui tundetu tatt, sest see on …mnjah, mis? Elus vist.
See muidugi ei tähenda, et salasõber Küünik Küünikupoeg minus puhuti pead ei tõsta. Näiteks praegu röögib ta valjusti, et kogu see jutt siin on mingi labane new age mula ja kui ma selle üles riputan, saavad kõik mu arvelt hea lõuatäie naerda.
Aga teisalt, las saavad siis. Nii et mine seekord jälle ise perse, Küünik Küünikupoeg. Ma olengi naiivne jobu ja see meeldib mulle.
On hiljuti öeldud