Kas reporter on süüdimatu või?

september 28, 2007 at 10:35 e.l. 23 kommentaari

Ajakirjanduseetika on ikka nämmalt kuum teema. Epu juures arutavad mitmendat päeva ja Oop ka kirjutab.  

Epp ütleb:

“Ta (reporter – KK) saab oma allikaga sõbraks, leiab ühise keele ja hingesugulase, siis aga tuleb toimetaja, kes käärid sisse lööb. Seda olen ma märganud küll, et toimetajate karistamatuse-tunne (või kuidas seda nimetada) on suurem kui reporterite oma. “ 

Lisaks kuulsin ma paar päeva tagasi ühelt inimeselt, kuidas Nende Lehes (pole oluline, millises, eksole) on toimetajad midagi inimsööja ja orjapidaja vahelist, terroriseerivad oma vaeseid reportereid ja panevad neile enamvähem sõnu suhu. Mistõttu ei maksa kellegi pahandada, kui reporteri nime all igasugu sitta ilmub. See kõik on ainult Kurja Toimetaja süü. 

Noh jah. Võib ju olla. Aga ma mõtlen ikkagi, et olgu see toimetaja kui tahes kole, reporter on ju ikkagi ka täiskasvanud vastutusvõimeline inimene. Ja kui ta ei saa otsustada, milline on loo lõplik versioon, saab ta ometi täiel määral otsustada, milline on esimene.  

Ses mõttes, et kui see reporter on nii armas ja pai ja hea ja oma allika sõber ja teab samas kuradima hästi, et tema toimetaja on täiesti vastutustundetu jobukakk, siis miks ta üldse kirjutab loo sisse asju, mida toimetaja saab sedasi kurjasti ära kasutada? Kas ei oleks siis tark tegu kohe allikale öelda, et kui sa seda või toda nii väljendad, annab see võimaluse sind hiljem kurat teab kuidas tõlgendada? Äkki mõtleksid allikaga  korra koos, mida viimane tegelikult öelda tahab ja kas see ka ta jutust nii välja tuleb, või hoopis teisiti paistab?

Igatahes ma kuidagi ei tahaks uskuda nii mustvalget maailma, kus on ainult head reporterid versus koledad toimetajad.  

Ja üldse, see teema on ehk laiem ja inimlikumgi. Ses mõttes, et kas ja kust maalt saab alluv oma tegusid ülemuse tahtega põhjendada ja õigustada? Kui kaugele ulatub käsk ja millal peaks sellele vastu hakkama (vastu töötama) ? 

PS Palun eelnevat võtta kui teoreetilist arutelu, mitte kui näpuga näitamist selle Tui Hirve looga seotud inimeste peale. Selle loo sünni juures pole ma olnud, midagi põhimõtteliselt ebaeetilist ma avaldatud variandi juures ei näe, ja niisama lambist teistele töö tegemist õpetada kindlasti ei taha.  

PPS Kas on see nüüd hull vedamine või mis, aga ma ise kirjutaja rollis pole kordagi mölaktoimetajate kätte juhtunud. Kas ma ise toimetajana mölakas olen olnud, peavad vast teised ütlema.

Advertisements

Entry filed under: mõte kiusab.

Ma olengi naiivne jobu, punkt Kuidas ma kätega luuletamist õppisin

23 kommentaari Add your own

  • 1. geagea  |  september 28, 2007, 12:59 p.l.

    No ma ei tea. Ma küll ei kujutaks ette, et keegi oleks üldse nõus ajakirjanikuna töötama, kui toimetajad sellised oleks, nagu eelpool ja ka epu blogis kirjeldatud. Loomulikult toimetaja lühendab lugusid, kui ajakirjanik on kirjutanud liiga pika loo. Paneb vahepealkirju ja vajadusel ka uue pealkirja, kui ajakirjaniku oma ei vasta lehe reeglitele. Aga et toimuks mingi ümberkeeramine, käki kokku kirjutamine, allikale sõnade suhu panemine…. No see kõlab küll täiesti uskumatult ja minu kogemuse koha pealt pole sellist asja lihtsalt olemas. Aga ma olen muidugi vaid kahes lehes töötanud ka (nii ajakirjaniku kui ka toimetajana).

    Vasta
  • 2. abele  |  september 28, 2007, 1:04 p.l.

    eks ta ole päris karm süüdistada mustvalgelt ainult autorit või toimetajat – sõltub ikka konkreetsest juhtumist ja süsteemist, milles nad töötavad. ma teen vaheldumisi mõlemat tööd (mitte ainult ajakirjanduses), seetõttu tuleb pidevalt ette mingeid äärmuslikke situatsioone. küll tuleb toimetajana “autori” fragmentaarsest materjalist teha mingi valmis tekst; küll leian, et mulle kui autorile tehakse liiga. vahel on hoopis väga meeldiv koostöö autori ja toimetaja vahel – ideede vahetamine ja nii. samas shit happens, sest kõik on inimesed, mitte robotid.

    mõelge korra, kuidas näiteks kultuurialal inimesed tööga üle kuhjatakse, st vahel sõltub liiga palju ühest tegelasest. sellises situatsioonis on pealiskaudsus pigem reegel kui erand. see võib tunduda pahatahtliku “äratoimetamisena” (vrdl. “ärapanemine”), aga tegelikult on tihti tegemist pigem ajapuudusest tingitud läbimõtlematusega.

    tänan tähelepanu eest. ma nüüd toimetan edasi. see ka mingi “sitast saab sai” ja “kuri toimetaja kärbib” vahepealne teema.

    Vasta
  • 3. Kati  |  september 28, 2007, 1:29 p.l.

    tegelikult on see, ka et enda mõtetest saad ju koguaeg jube hästi aru ja ei taipa, kuidas siis teised ei saa. tegelikult aga võib olla, et sinu suurepärane mõttearendus või kõnekujund on teistele absoluutselt segane.

    üks liik autoreid kuulab sellisel juhul toimetaja põhjendused ära ja on nõus, et toimetaja tema teksti üldmõistetavaks teeb või siis ta kohendab seda ise.

    teine liik aga arvab, et just tema on ületamatu geenius ja komakoha muutmine on ka liiast. nende jaoks on muidugi ka iga toimetaja halb.

    kusjuures teinekord vaieldakse hämmastavalt ebaoluliste asjade pärast ka. ntx meie majas on kombeks, et raamatu pealkiri käib jutumärkides. üks inimene kasutas seda aga järjekindlalt jutumärkideta ja kursiivis. kuna tegu ei olnud mitte tekstifailiga vaid graafikaga, mida ma ise muuta ei saanud, palusin parandada, põhjendades, et meil on lihtsalt teisiti kokku lepitud. ja keeletoimetajad on mulle juba tema variandi pärast korduvalt märkusi teinud. tulemuseks oli mitu tundi kaklust isikupärase stiili vägistamise pärast ja mina andsin alla.

    ma ei taha sellega omalt poolt öelda, et autor on pähh. enamasti kohe kindlasti mitte.

    Vasta
  • 4. Nirti  |  september 28, 2007, 4:10 p.l.

    Ma kujutan ette, et reporteril on suuresti valida, et kas täita toimetaja (kes on targem, haritum, parema kvalifikatsiooniga – teoorias) nõudmisi ja korraldusi või siis oma asjad kastikesse laduda ja tänavale minna.

    Arvestades seda, et ajakirjandusteaduskonnast paiskub turule kümneid ja kümneid noori ajakirjanikuhakatisi aastas, siis on ilmselt reporteritel, ajakirjanikel jne jalgealune tuline lihtsalt. Tee nagu öeldakse või me leiame kellegi, kes teeb ja sina võid Prismasse kauba väljapanijaks minna.

    Ma kujutan ette, et kui ma oleks väike despootlik toimetaja, kes tahaks ajalehe müüginumbeid lakke ajades lehe omanikule pugeda, siis kui mingi väike mõttetute lookeste valmistreija mulle hakkaks liigselt kaikaid kodaratesse loopima, siis ma lihtsalt vallandaks ta ja võtaks uue, parema, alluvama, nahhaalsema…

    Ja nii nad välja suridki. Eetilised ajakirjanikud, st. Tahad tööd, õpi kummardama ja painduma, sest kui sa oled jäik, siis sa murdud…

    N.

    Vasta
  • 5. Oop  |  september 28, 2007, 4:28 p.l.

    Noh, ega ylemaailmse rahuaate pärast ei maksa eitada tõsiasja, et mõni inimene on ka lihtsalt loll. See ju tähtis amet, egas kõik saa arukad olla. Ja kyllap satub neid nii kirjutajate kui ka toimetajate sekka.

    Olen ka näinud niihästi totraks toimetatud teksti, autorite jaburusi (ja mõni on tõesti krooniline) kui ka autori ja toimetaja rõõmsas koostöös kokkukeeratud jama. (36 lehekylge tihedat transporditeksti, kus on valesti kirjutatud kõik Läänemere äärsete linnade nimed, sh Tallinn. Oijah.)

    Trummilööja saatus.

    Vasta
  • 6. abele  |  september 28, 2007, 4:52 p.l.

    oop ütles otse välja selle, mida paljud on üritanud peenelt sõnastada. seda tahtsin veel lisada, et kirjutaja staatusesse satuvad tihtipeale inimesed, kes tegelikult ei oska ega taha kirjutada. põhjuseid on igasuguseid. siis võib juhtuda, et toimetajal jookseb ka juhe kokku, kui ta peab loo põhimõtteliselt uuesti läbi kirjutama või tükkidest kokku laduma – eriti, kui on mingi spetsiifiline teema, millest ta parasjagu midagi ei tea.

    Vasta
  • 7. Tänased tsitaadid « Punase Hanrahani Teine Tulemine  |  september 28, 2007, 4:54 p.l.

    […] Oop Kati blogis  […]

    Vasta
  • 8. Kati  |  september 28, 2007, 5:07 p.l.

    mina olen ükskord nõnda täiesti tükkidest kokku kirjutanud või kopinud eesti ristsõnanduse ajaloo. brrr! aga õnneks oli jube mõistev autor, kes sai ise ka aru, et see tema mingi seminari jaoks kirjutet konspekt ei ole ajakirjandus.

    Vasta
  • 9. Nirti  |  september 28, 2007, 5:11 p.l.

    Vähemalt oli mõistev tüüp, mitte mingi ennasttäis värdjas.

    Vasta
  • 10. Liis  |  september 28, 2007, 5:13 p.l.

    Kati – ma selle konkreetse näite puhul, millele sa vihjata ei tahtnud, lugesin ka originaalloo läbi. Ja ausõna, mina EI SAA aru, kuidas sellest lõpus see avaldatud käkk välja kukkus 😦

    Vasta
  • 11. Kati  |  september 28, 2007, 5:19 p.l.

    ma ei taha jah vihjata. isegi, kui oleks originaali lugenud. ma ei tööta seal lehes, ma ei tea, kes, millal ja milles täpselt kokku lepib, kust kellegi võimu ja vastutuse piirid käivad jne, jne. ja tulemus, olgu võik käkk, pole seekord ju ka pmst ebaeetiline.

    seega, mis ikka ühe konkreetse asja kallal närida. mu jaoks on pigem oluline, mida üldist sealt alanud teemast tuletada saab.

    Vasta
  • 12. duhh  |  september 28, 2007, 5:38 p.l.

    Ei mingit teooriat siitpoolt, lihtsalt üks 20-aasta tagune näide toimetamisest:
    bändi nimest “Graff Frezen” sai toimetaja abiga “Krahv Ferzen”. Ja ilutses kuulutustel.

    Vasta
  • 13. Punane Hanrahan  |  september 28, 2007, 5:53 p.l.

    Duhh, kus, krt sina seda lugu tead??

    (Küsimus ajendatud sellest, et mina tean sedasama lugu ühe trummari kaudu, kes praegu Los Angeleses stuudiomuusikuna leiba teenib. Kas meil on ühiseid tuttavaid?)

    Vasta
  • 14. Gea  |  september 28, 2007, 8:56 p.l.

    Nirti, pole midagi nii, et ajakirjanikke on muudkui järjest võtta. Hoopis suur tööjõupuudus on toimetustes 🙂 ja kuna seetõttu on palju tööl ka vähese kvalifikatsiooniga ja algajaid ajakirjanikke, on toimetajal seetõttu tööd rohkem.

    Vasta
  • 15. nirti  |  september 29, 2007, 9:52 p.l.

    Kuhu siis need kümned ja sajad inimesed lähevad ajakirjandusest? Kui UT lahti lüüa, siis ajakirjandust ja suhtekorraldust õpib sadu inimesi.

    Vasta
  • 16. Punane Hanrahan  |  september 30, 2007, 7:04 e.l.

    Nirti, vat see küsimus on mind ka kogu aeg huvitanud:) Tõik on see, et ajakirjandusse neist paljud ei jõua, vaid maanduvad hoopis kusagil mujal.

    Vasta
  • 17. abele  |  september 30, 2007, 10:40 e.l.

    suhteliselt lihtne on statistiliselt kindlaks teha, milline osa ajakirjandustudengitest reaalselt sel alal tööle hakkavad (vähemalt mõneks ajaks), milline mitte. arvata võib, et mingid numbrid on ka ajakirjandusest läbi jooksnud, kui sellest on juttu olnud. samas on märksa keerulisem faktiliselt kindlaks teha, millega hakkavad tegelema need, kes ajakirjandusest eemale hiilivad. või need, kes ajakirjandusest kärmelt jalga lasevad.

    Vasta
  • 18. Gea  |  september 30, 2007, 10:54 e.l.

    suhtekorraldusse lähevadki. ema makstud ja prestiižssem. ajakirjandusharidusega tegevajakirjanikud on toimetustes ikka vähemuses.

    Vasta
  • 19. Gea  |  september 30, 2007, 10:55 e.l.

    ema makstud=enam makstud

    Vasta
  • 20. Larko  |  september 30, 2007, 12:54 p.l.

    Üldjuhul kirjutab loo ajakirjanik, milles olen küll korduvalt süüdi jäänud. Üldjuhul vaatab loo üle päevatoimetaja (teinekord selleski süüdi jäänud) ja hääl juhul veel keeletoimetaja (mitte eriti sageli süüdi pole jäänud).

    Nende kõikide koosmõjul tekib loole värv. Minu kogemuse alusel kipuvad teised mu lugudest punast ja rohelist värvi maha võtma ning kollast sinna juurde panema. Üldjuhul siiski enda kirjutet teksti ära tunnen, teinekord ka mitte. Ja siis juba haugun sinna kuhu vaja, sest ajakoer olen ja selleks jäängi.

    Vasta
  • 21. luize  |  oktoober 1, 2007, 4:11 e.l.

    Õige on, et ajakirjanikke napib. Ja seda kõikides meediates vist, kirjutajaid, rääkijaid, ega teletegijatelgi vist midagi hõisata ole. Ja see on nii olnud juba aastaid mina ka ei tea, kuhu need TÜ lõpetanud lähevad. Või kes sinna üldse õpima asuvad.
    Gea, muidugi ei toimu pidevalt mingit toimetajate despootlikku lugude ümbertegemist (kesse viitsikski seda teha kogu aeg), enamus apsakaid on heal juhul teisiti arusaamine. Aga hiljuti kurtis mulle sõber, kes andis ühele ajakirjakesele intervjuu, et ILMUS lugu, mis erines kõvasti talle enne ilmumist saadetud variandist. Sinna oli kirjutatud asju, millest üldse juttugi polnud olnud.
    Keegi ütles mulle selle Epu loo peale, et ajakirjanikega räägib tema ainult siis, kui on allkirjastatud leping, MIS täpselt küsitakse-vastatakse ja kui tema advokaat istub kõrval. Naeruväärne? Muidugi on. Aga kelle süü?

    Vasta
  • 22. abele  |  oktoober 1, 2007, 11:10 e.l.

    well, kui keelduda ajakirjanirjanikega suhtlemast, siis on neil alati võimalus midagi oma suva järgi kokku kirjutada. selliseid juhtumeid pole vähe. üldiselt pole väljend “ei kommentaari” mainekujunduses väga tugev relv.

    Vasta
  • 23. Kati  |  oktoober 1, 2007, 11:23 e.l.

    ega ole jah.
    samas on ilmselt mingid piirid, kust üle ei peaks “kommentaarimist” agresiivselt nõudma.
    ntx surmajuhtumite puhul, kui surija ei ole miski avaliku elu tegelane, jms.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: