Kõrvitsapoisid ja hulkuvad hinged

Nõndaks, täna on siis 31. oktoober, ristirahva jaoks kiriku aasta lõpp ja kõigi pühakute püha laupäev. Aga, nagu ikka paljude suurte kristlike pühade pinna all, elab siingi vanem ja paganlikum kihistus. 

See päev on ikka tähistanud lõikusaja lõppu, ühe kasvava ja kahaneva eluringi lõppu, hetke, kus vana emajumalanna astub eest ja annab väsinult teed jõudu koguma hakkavale sarvilisele meesjumalale. Seega ka paganlikus mõttes aastavavahetust.  

Lisaks on usutud, et just sel päeval on sein siin-ja sealpoolse ilma vahel eriti õhuke. Et just nüüd on aeg, kui meil käivad külas haldjavaimud ja esivanemate hinged. Seetõttu on kohane neid mälestada, süüdata nende auks küünal, katta laua ääres koht, kuidas kuskil. (Muide, meie oma hingedepäev, kus samuti esivanemaid koju oodatakse, on ju ka kohe ülehomme). 

Veel on arvatud, et täna on üks neist päevist (või pigem öist), kus jumalad ja vaimud ratsutavad metsikut ajujahti pidades. Muide, selle jahi nägemine olevat ohtlik, nad võivat pealesattuja oma ilma kaasa viia. 

On ka arvatud, et täna on ohtlik armastada, iseäranis laulikuid ja preestreid, neid kahe ilma vahel kõlkujaid ja maailmade vahendajaid. 

Ja ärge te täna öösi ootamatult jänest kohates teda taga ajama minge, võitegi jääda kahe ilma vahele kõlkuma. Võibolla ei tasu täna taga ajada ka kasse, neid meie kohalikke trixtereid.  Eks katsuge see ka oma koertele selgeks teha, eksole. (: 

Igatahes, ma mõistan nüüd küll, kust mul eile sihukesed matusemeeleolud tulid. Aeg lihtsalt sihuke, et need asjad tahavad tegelemist.  

Aga kui eile tuli esile kuidagi kurvem pool, siis täna positiivsem ja konstruktiivsem. Süütan oma nunnus kolme hambaga kõrvitsapoisis küünla kõigi nende eest, kes on siin maa peal enne mind elanud ja selle mulle elatavalt pärandanud ja loodan, et minustki jääb järgmistele elatav maa ja ilm.  

Tegelikult, kord aastas võiks me kõik vabalt midagi sellist teha, ükskõik, kas usume hingi päriselt koju käivat või mitte.  

Ja hoidkem oma armsaid, et nad ei eksiks ei tänases öös ega teisteski pimedates talveöödes. Eksoleju (:

Kust tulevad inimesed …

… kes lasevad oma ajud ära pesta ja usuvad, et teised inimesed (valitud suvaliste tunnuste alusel) ei olegi inimesed ning nendega võib teha mida iganes – alandada, mõnitada, tappa? 

… kes keeravad omadele sitta nii et silm ka ei pilgu, tehes rahumeeles koostööd nende tapjate ja mõnitajatega? 

… kes aitavad teist inimest niisama, lihtsalt, küsimata, mis siis, et selle abi hind võiks väga tõenäoliselt olla nende endi elu? 

Kust tulevad need, kes lasevad end vastuhakkamata maha nottida, ma parem ei küsi. Hirmu, eluisu ja lootuste segust, on niigi selge vastus. 

Lihtsalt, eile õhtul vaatasin Roman Polanski “Pianisti.”

Filmi, mis põhineb poola-juudi klaverimängija ja helilooja Wladyslaw “Wladek”  Szpilmani autobiograafilisel raamatul (samuti nimega “Pianist”) ja räägib, kuidas seesinane mees Teise Ilmasõja ja holokausti üle elas. Mitte erilise isikliku kangelaslikkuse tõttu vaid seepärast, et nii läks. Lihtsalt. Juhuslikult.  

Kriitik Hélène Frappat on väitnud, et ses filmis “pannakse vaataja uskuma suvaliste sündmuste järgnevust /…/, mis päästavad inimelu. Sellel usul pole midagi pistmist tõenäosusega (see on ilusate filmide tunnus, et nad eemaldavad kohe alguses kohatu küsimuse tõenäosusest): see on märk, et Polanski, kes pole püüdnud ei jutustada omaenese lapsepõlvest getos ega “natsismi” ära seletada, on osanud välja tuua režiimi enese olemuse, see tähendab suvalisuse, vabaduse täieliku eitamise.”  

Ja Frappat tsiteerib Hannah Arendtit “Selline pidev suvalisus eitab inimese vabadust efektiivsemalt, kui seda suudaks teha ükski türannia.” 

Selle suvalisuse juurde käivad esiti mainitud inimtüübid. Esimest esindamas saksa jõmm-sõdurid, teist juudist getopolitseinik ja poolakast eks-raadiotehnik, kes kasutab Wladeki häda enesele raha teenimiseks, kolmandat mõned südametunnistusega poolakad ja üks saksa ohvitser. Igasugu inimesi jätkub kõigi rahvaste hulka.  

Polanski ise ongi väitnud, et teda köitis Szpilmani raamatus tõik, et  “ta esitab selle perioodi reaalsust hämmastava, peaaegu külma objektiivsusega. Tema raamatus on halbu ja häid poolakaid nagu ka halbu ja häid juute, halbu ja häid sakslasi”. 

Filmi “järg” reaalsuses on ilmekas näide sellest, et juhused võivad olla küll vahel õnnelikud, kuid enamasti mitte õiglased. 

Szpilman elas Varssavis õnnelikult 88. eluaastani. Tema perekonnast, kel natuke teine juhus lasi Treblinkasse viidud saada, ei tulnud keegi elusalt tagasi. Saksa ohvitser Wilm Hosenfeld, kes päästis nii Szpilmani kui väidetavalt veel mitme juudi ja poolaka elu, suri 1952. aasta augustis Venemaa vangilaagris. Oleks ta vastu pidanud veel nii napilt alla aasta, oleks kenasti koju saanud. Aga, paraku… 

Erinevalt juhusest, mis oli Hosenfeldi vastu autu ja ebaõiglane, käitusid inimesed siiski inimlikult. Szpilman üritas teda hiljem üles leida ja suutis tuvastada isegi mehe nime, paraku ei leitud teda Venemaa laagrist ja Poola valitsus ei suutnud (julgenud) vist ka väga pingutada.  

Praeguseks on Hosenfeld vähemalt postuumselt saanud Poola riigi kõrge autasu ja Szpilmani poeg on üritanud korduvalt Yad Vashemi kampa veenda, et mehe peaks kuulutama õiglaseks rahvaste seas. Ma ei suutnudki tuvastada, kas seda lõppeks on tehtud (vähemalt Yad Vashemi kodukalt mitte). Kui ei, siis loodetavasti saab see viga parandatud. Kui aeg ei ole õiglane, siis ajalugu võiks ju natuke olla. 

Aga veel filmi juurde tulles, see on sõna otseses mõttes kole. Kaaderhaaval nii pinges, et filmi lõpuks tunned krampi õlgades. Ausalt, minul, kes ma koledaid filme ikka talun, oli korda mitu tahtmine see plaat arvutist välja rebida või toast ära kõndida. Teisest küljest nagu ei saanud ka, sest Polanskiga kipubki olema, et kui ta su pihku saab, siis naljalt minna ei lase. Ja ta ei ole maitsetu, vägivald ja  tunded on, aga paigas, mitte kuskilt üle võlli ega ebaveenvad.

Kui ma näiteks Spielbergi “Shindleri nimekirja” peale mitu korda turri läksin, et on ikka propagandafilm küll, siis “Pianisti” peale mitte kordagi. 

Lühidalt, Polanski on aus, ta ei kasuta vaataja tunde-ja inimlikkusetagavara armutult ära. Ta lihtsalt räägib, mis ta peab.

Igatahes, mul on tunne, et ma tahan seda Szpilmani raamatut ka lugeda.  

Lõpetuseks võite natuke pilte vaadata 

Filmi-Szpilman Andrea Brody mängituna 

 

Päris Szpilman 

 

Wilm Hosenfeld päriselt …

 ..ja filmis Thomas Kretschmanni mängitult

Matusemeeleolud

Kuidagi on juhtunud, et paari inimest me toas on viimasel ajal tabanud mingi lähemate ja kaugemate inimeset suremise ja järelikult ka matuste laine. Nii see jutt siis läkski meil hommikul kuidagi matustele ja matusekommetele ning erimeelsustele nende ümber.

Rääkisime naisest, kelle peale suguselts pahandab, sest ta ei soovi oma abikaasa tuhaurni kuhugi maha matta ja nüüd sugulastel on tunne, et nemad on kadunukesest justkui ilma jäätud. 

Ja rääkisime teisest naisest, kes pikka aega õnnetult surma saanud poja tuhka kaasas kandis. Küll oli see käekotis, küll perekondlikel söömaaegadel laua all, nii et teistel hakkas vist juba mingi õudusfilmi ja farsi vaheline meelolu tekkima. Kuni too naine ükskord oli valmis tuha kuhugi mere kohale lahti laskma.  

Ja kolmandast naisest, kes kord väitis, et kui seadused lubaks, hoiaks ta oma surnud kaasa keha külmkapis ja käiks vahel kallistamas. 

Ja siis veel ühest vanatädist, kes jättis maha täpsed juhised sellest, kuidas teda matta tuleb, keda kutsuda, mis selga panna, mis auto võtta jne. Ja et kuidas sugulastel oli pärast hea ja omamoodi kerge ja helge, sest nad olid saanud inimese viimseid soove täita. Miski selles minekus ei jäänud kripeldama.  

Eks ta ole. Lein on kuidagi väga individuaalne ja sellega toime tulemine (ka välja tulemine ja lahti laskmine) käib ka kõigil erinevalt. Sealjuures võib olla teistel jube raske mõista, miks leinaja just nii teeb, nagu ta teeb. See võib tunduda jabur või isekas või mida iganes. 

Palju vist on ka kultuuris kinni. Mäletan, kuidas mu vanatädi matustel tema pojanaise ema, kes oli pärit kuskilt Petserimaa kandist, haual pikalt itkes. Ülejäänud sugulased vaatasid pika pilguga ja pärast rääkisid tükk aega, kui imelik see oli.  

Ja jutu lõpetuseks tabas mind mu aegajalt esile kerkiv paranoiamõte teemal appi, mis saab, kui ma pean kord oma vanemaid matma. Kunagi kahjuks pean ju. Arvatavasti. Mingeid kiriklikke matuseid pole neile mõtete korraldada. Nad ei hooliks sellest ja miks teha lõppeks nägusid millestki, mis inimestele iial korda pole läinud. 

Samas see ilmalike matjate luuleline iba on puhuti ikka ka kole. 

Ülemöödunud talvel juhtus, et olin end sodiks sõitnud kursaõe matustel. Ja matjavanamees siis muudkui rääkis, et kui A. oleks siin siis ta ütleks seda ja toda ja kolmandat. Ja me kõik vist mõtlesime, et kui A. oleks tõesti praegu siin, siis ta muigaks kogu selle võltspisaraid tilkuva sentimendi üle ikka väga irooniliselt.  

Kui aga matjavanamees ütles midagi umbes sellist, et vahest on parem, et tüdruk ära suri, kui et oleks näiteks ratastooli jäänud, tundsin ma tarvet teda kõrist hammustada. See jutt, mida tema pidas vist lohutavaks, oli minu meelest üle mõistuse jõhker ja häbematu. 

Sellist võhivõõra inimese püüdlikku ilutsemist või süüdimatut jõhkrust ei tahaks ma teps kuulda kui peaksin kord armsaid ära saatma. Kohati on küll tunne, et kui kord peab, siis tahaksin neid pigem ise matta. Aga see pole vist ametlikult ja seaduslikult võimalik. Või siiski?

Lisatud: kukupai kirjutab matustest praktiliselt

Mina kui beeta-emane, vist

Kui juhtun lugema mingeid järjekordseid tõsimeelseid väiteid teemal “mida naised tahavad” , haarab mind täielik hämmeldus ja ma küsin endalt korduvalt, mis värk on, et kas ma nagu olen ikka naine või mitte?  

Nii ka eile, kui juhtusin kogemata lugema lugu sellest, miks naistele paiposid ei meeldi (ja tasuta lisana, mis kõik neile meeldib ja mida kõike nad teevad).  

Oeh, ma ütlen. Mõtlesin, et vormistaks oma kõhklused kommentaariks, aga saab vist jälle kord liiga lohe. Olgu siis siin.   

Võtan märksõnati, arusaamiseks on ilmselt mõistlik inspiratsiooni pakkunud sissekannet lugeda. 

Draamast

Ma jälestan draamat. Kuuldavasti olevat küll inimesi, kes näiteks pärast korralikku tüli ja pisaraid end värskenenult tunnevad, aga mul on täietsi vastupidi. Mingid konfliktid ja draamatsemised kurnavad mu hullusti ära. Pärast on tunne nagu tühjal jahukotil, mis enam kuidagi püsti ei püsi. Nõndaks ma siis väldin igasugust draamatsemist ja draamaalteid inimesi nii palju kui võimalik.  

Emotsioonidest ja faktidest

No ma ei tea, neid ei saa niimoodi vastandada ju. Ma võin olla vastikult järjekindel tähenärija ja faktimasin. Ometi ei tähenda see, et mul nüüd emotsioonid kuidagi puuduksid või nii. Ainult et täiesti eluterve emotsioonide olemasolu ei tähenda jällegi draamat ja stseene. Nende väljendamiseks on absoluutselt paremaid viise. 

Suhtest kui vallutusest

Vaat´ minu meelest suhted (vähemalt mitte terved, soojad ja inimlikud) ei ole mingi jaht ja kollektsioneerimine. Inimesega ollakse koos, sest see on hea ja huvitav ja mõnus, mitte, et kuhugi kuradinahale rist tõmmata ja sosistada “kätte sain!” Järelikult ei pea ka eriliselt pingutama ei selleks, et kellegi meel järgi olla, ega selleks, et iga hinna eest kättesaamatuna näida. Armsa inimesega lihtsalt jagatakse oma elu, siiralt, ma arvan. Ja loomulikult käivad selle alla ka telefonikõned, head ööd kallid, möödaminnes paid ja pikad õhtujutud.  

Lilledest ja kinkimisest

Lõikelillede kinkimine mulle väga ei meeldi. Las kasvavad pigem peenral, jätkub ilu kauemaks. Potililli võib küll. Ja muidu armsaid asju võib ka. Õudsamalt nunnu, kui tuuakse kas raamat või plaat või film või šokolaadist süda või muumilusikad vms. Maju, autosid jms säärast, mis teeksid mind justkui moraalselt kinkija sõltalseks siiski ei soovi.  

Kinno ja mujale viimisest

Üldiselt, mind ei viida kuhugi, rihma otsas jalutama või nii. Aga me võime minna nii kinno, kohvikusse, loomaaeda kui rabamatkale, kui me tahame ja viitsime.  

Hilinemisest

Üldiselt ma ei hiline. Mul on see õpetajalapse viga küljes, et jõuan pigem kõikjale tiba liiga vara. Aga kui maailmaajaloolised põhjused ikka sunnivad mind hilinema, siis ma oskan sellest teatada. Mobiiliajastu ikkagi.   

Väljategemisest

On juba kunagi juttu siin.  

Käsutamisest

Ma ei käsuta inimesi. Ma annan neile tööülesandeid ka tavaliselt sõnadega “Kas sa palun saaksid teha…”. Saati ma ei käsuta siis oma lähedasi. Aga väikseid teeneid palun küll, kui see teisele raske pole. Teine võib mulle ju teetassi ulatada, kui ta sellele lähemal on. Milles probla? Ma ulatan teinekord talle. 

Mõnitamisest

Kui keegi mind mõnitab, olgu või naljaga pooleks, siis see inimene astub kohemaid mu uksest ja lähisuhtest välja. Minu ebameeldivatele omadustele tähelepanu juhtimiseks on tsiviliseeritumad meetodid.  

Sea kombel käitumisest ja trikitamisest

Kui keegi käitub minuga nagu siga ja üritab panna mind veel enda pärast mingeid trikke tegema, siis juhtub sama, mis eelmises punktis. Välja, ja kohe. Manipulatsioone kannatan ma veel vähem kui draamat. Ja ma ei ole pisikene puudel, keda peremees paneb läbi rõnga hüppama.  

Alfa-isastest

Kui need on tegelinskid, kes üritavad minu üle pidevalt domineerida, minuga manipuleerida, käituvad halvasti ja on emotsionaalse peetusega, pole mul sihukestega midagi teha. 

Aga jah, ma ei teagi nüüd. Suurem osa nn tüüpilisi naisterahva tunnuseid mulle ei sobi ja alfa-isased ka ei ahvatle. Ju ma olen siis ise täielik beeta-emane.   

Ainult et, kurask, endaga täiesti rahul sealjuures. (:

PS Pildiallkiri võiks olla: SUHE EI OLE SIGADE VÕIDUJOOKS 

Keelustagem Inimene? Ehitagem Eestisse islamiriik?

Rääkisime Vanamehega eile õhtul veel sellest Ravil Khair Al-dini arvamusest, mille mõte näikse lühidalt kokku võetuna olevat jällegi, et inimene ei ole võimeline vastutama, ei ole võimeline kandma vabadusega seotud riske. Või kui ongi, siis on ikkagi parem ja turvalisem, kui ta neist loobub. 

Ma siis mõtlesin, et kui ikka olekski nii, siis miks tegelda mingi suvalise kosmeetikaga, võiks ju minna kohe juurte juurde.   

Me võime ju ära keelata suitsetamise, alkoholi müügi, naiste poolalasti tänaval jõlpnemise ja meestega suhtlemise, abieluvälise seksi ja veel mitusada asja. Me võime nende keeldude rikkumise eest määrata ka ilmatu ranged karistused ning korraldada hoiatuseks avalikke hukkamisi. 

Paraku on ikka võimalik, et inimene osutub mingil juhul teistele ohtlikuks, võib, muide, hoolimata kõigist seadustest juhtuda, et tapab mõne äragi.  

Milleks siis võtta liigseid riske ja oodata, mil mõni seda teeb. Keelustagem parem preventiivselt inimene! Ja kohe!  

Või mis?   

Tegelikult tahaks ma Ravil-poisi loo kallal iriseda ka selle pärast, et niisugused räiged seisukohavõtud teevad märkimisväärselt halba Eesti (ja Euroopa) moslemikogukonnale. 

Kunagi, kümme või enam aastat tagasi, muigasin lugedes Fanny de Siversi juttu sellest, et moslemivanamehed Pariisi metroos, kes näitavad rusikat ja sõimavad naist, kes julgeb neist mööduda, teevad murelikuks, sest sellised inimesed võivad üritada oma kultuuri agressiivselt läbi ja peale suruda. Noh, armuline Fanny on ka katoliiklikust konservatismist imelikuks pööranud, mõtlesin ma siis. 

Nüüd, kus meil on näiteks Theo van Goghi mõrvamine ja karikatuuritüli ning üks mees ei pea siinsamas EPLi veergudel paljuks öelda, et “mitte ainult Eesti vaid terve läänemaailma olukord (kindlasti halb? – KK) ongi demokraatia hind” ja annab viimaste ridadega peaaegu mõista, et poleks ehk paha kui Eestist saaks islamiriik (või vähemalt riik, mis demokraatiast võimalikult kaugele liiguks), ei tundu Fanny-tädi jutt enam sugugi nii rumal. 

Mõned tegelased, nagu näha, ei pea tõesti paljuks Euroopa kultuuri ja väärtuste peale sülitada. 

Irooniline on siinjuures, et igasugune jutt vähemuste kaitsmisest, integratsioonist, kultuurieripäradest jne, on siiski nendesamade “nõmedate” euroopalike väärtuste (demokraatia ja inimõiguste jms), tulemus. Oleks meil siin range teokraatia (ainult, et kohaliku traditsiooni järgi pigem kristlik), ei arutaks siin ükski moslem, kas Prohvetist pilapilte võib levitada ja kas neiud Prantsusmaa koolides pearätte võivad kanda. Nad suudleks meil risti ja trambiks poolkuu peal, nii et laksub.  

Härrased, ei ole mõtet hammustada kätt, mis teid toidab ega saagida oksa, kus oma tagumik asub. Muidu võib ühel hetkel juhtuda, et see käsi lööb ja oks murdub. Võib olla, et ühel hetkel on Euroopa mudakonservatiivid ja paduliberaalid varmad koos immigratsiooninõudeid karmistama, võõraid pigem assimileerima kui kultuurilist mitmekesisust toetama jne, jne.  Võib olla kehitame me ühel päeval lihtsalt õlgu kui mõni neonats mošeed ründab. Las pada ja katel klaarivad omavahel pealegi.  

Tegelikult, annaks jumal, et mitte. Ma ei taha seda aega. Ja ma tean, et loomulikult ei ole kõik moslemid agressiivsed püstihullud. Ei taha kasvõi Türgi islamistlikud poliitikudki räiget islamiriiki rajada. Või, noh, miks nii kaugelt otsida. Kes kujutleks Dajan Ahmeti, kadunukest, fanaatilist islamiäärmuslust kuulutamas? Pole võimalik.  

Paraku on agressiivsemad, väljuhäälsemad ja sallimatumad isendid ikka silmapaistvamad, kui rahumeelsed ja mõistlikud, keda tegelikult võib olla enamus. 

Igatahes, neile, kes arvavad, et meie ilmalik lääs on ainult üks õnnetus, tahaksin ma meenutada, et seesinane demokraatia ei ole meie jaoks mitte haigus, vaid ongi väärtus. Ja see, et meil neiud tänaval käia ja poistega juttu ajada võivad, ei tähenda, et me kasvatame oma lapsed varasteks, litsideks ja mõrtsukateks.  

Me kasvatame nad (loodetavasti) lihtsalt inimesteks, keda poleks vaja preventiivselt ära keelata. 

PS Palun igaks juhuks võimalikel kommenteeriatel olla eelnimetet euroopalike väärtuste kõrgusel ning mitte teha siin avaldusi stiilis kõik moslemid ongi pask, sest niisugust arvamust ma tõesti kultiveerida ei taha. 

Vabandage, ma sööksin selle kana parem ära

Postimees kirjutab, et võib-olla tuleb gaasiga hukata ja loomsete jäätmete hävitamise tehasesse viia 200 000 kana, kel on Newcastle´i tõbi.  

Ja samas lisatakse:

“Tõbi ei ole inimestele ohtlik ning isegi haigestunud munade söömine on ohutu” 

No vabandage, minus ärkab nüüd küll pragmaatiline eestlane või midagi selletaolist, aga ma ei saa aru, miks peab need kanad sellisel juhul lihtsalt kutuks tegema ja liha sisuliselt minema viskama. Miks me ei võiks neid siis õkvast ära süüa?  

Minu meelest on 200 000 täitsa söödavat lindu korstnasse kirjutada küll täiesti arutu laristamine. Aga võimalik, et ma olen ses osas lihtsalt loll. Sel juhul võiks keegi, kes oskab, mind niisuguse teo mõistlikkuse osas valgustada.

Prostituudi tavaline, tavaline töö

Naisprostituudi kuju on oksendamiseni ekspluateeritud. Himur Hoor, Süütu Kannataja, Olude Ohver, Tegelikult Tavaline Inimene – kõike on kunstis, kinos, kirjanduses küll ja veel nähtud. Aga mis siis, kui prostituut on hoopis mees?

Sellise vaatenurga pakub soomlaste film “Mehe töö.” 

Neljakümnene pereisa Juha, kel koduperenaisest deprekas kaasa ja kolm väikest last, saab töölt kinga, kuid ei julge seda tunnistada, vaid jõlgub igal hommikul ikka koduuksest välja, et päev bensujaamas maha molutada. Pooljuhuslikult avastab ta, et võiks leiba teenida prostituudina, pakkudes seltsi “küpsetele naistele”. No miks mitte? Või siiski mitte?

Tegelikult annab see film paraja nätaka väidetele, et prostituudi amet on tõepoolest töö nagu iga teinegi, vabatahtlik ja tasuv ja puha. Muhvigi ta pole.  

Üks hea ja aus töö eeldab, et selle tegija võib oma tööst rääkides julgesti teistele silma vaadata. Oma kaasale ja lastele näiteks. Kui selle asemel peab valetama ja vusserdama ja varjama, teel kliendi juurde playboyks ja koju tulles tolmuseks remondimeheks maskeeruma, mitte iial siiras olema, olulise elutüki jagamisest loobuma, siis see ei ole igati OK töö. 

Ja ei ole igati OK olla lihtsalt ärakasutatav lihakeha, keda võib panna tegema mida iganes ja solvunult maksmast keelduda kui teine näiteks korraliku verise peahaavaga vaimustunult keppida ei tahagi.  

Naiste puhul oleme me sellise lihakehastumisega kuidagi enam harjunud. Mehekeha, kui see on vaid seksimasinaks saanud, mõjub lihtsalt ootamatult, võõrastavamalt ja seega rõvedamalt. Tegelikkus on see kõik ilmselt soost hoolimata täpselt ühevõrra ilge. 

Prostitutsiooni kõrval teine ja päris valuskriipiv teema on töö roll mehe elus üldse. Mida töö mehele tähendab, millist käitumist see õigustab?  Me oleme ju üldiselt harjunud, et mehe kohus on tööd teha raha teenida.

Töö on omamoodi püha. Selle üle ei ole ilus viriseda. Kui mees teataks õhtul suvalisel hilisel kellaajal, et ta läheb sõbraga välja, teeks ilmselt enam kui pooled naised kurja või kahtlustavat häält. Kui aga mees ütleb, et läheb sõbra tädi juurde remonti tegema, on kõik justkui korras. Töö vabandab suurepäraselt lähedastega mitte suhtlemist, eemal ja ära olemist. ‘

Tegelikult, kas siis ikka oleks kõik korras, kui mindakski remontima, mitte hooratööle, kuid mehe lähedased kannataksid ikka samamoodi üksinduse, suhtlematuse ja mõistmatuse all? 

Muide, Juha, olles juba oma uue ametiga naisele vahele jäänud, ütleb, et tema kliendid on enamikus õnnetud moorid, kes oma meestega rahul pole. Üks neid naisi nuiabki nuttes, kas on liiga palju tahetud, et mees talt küsiks, kuidas ta end tunneb.

Ometi on Juha ise täpselt samasugune juhmakas, kes oma naisega ei räägi, ei enda ei naise elust ja hakkamasaamisest, kuni suhted on peaaegu otsas.  

Kuigi, filmi lõpuks ta siiski õpib midagi. Nimelt taipab enesetapukatsest toibuv Juha oma naiselt pärida, et kuidas tollel läheb ka. Nii et sedapidi on lool justkui omamoodi happy end, mis siis et nukkerkibeka muigetooniga. 

Muide, sedasorti koledate asjade üle naermise võime, mis on vist soomlastel ja eestlastel ühtmoodi külgesündinud omadus, ei lase filmil ka mingiks pisarakiskujaks muutuda.  

Kogu lugu on täis situatsioonikoomikat, mida algatuseks ikka naerad küll, mis sest, et samas mõistad, tegu on tegelikult masendavate asjadega.  

Võetagu või Juha jaburad vigastused. Käsi, mis lõhutakse kliendi nõudmisel abielusõrmust ära kakkudes, peahaav, mis saadakse ebaõnnestunud strippamisel kukkudes.  

Või siis minetitamise õppetunnid hõbedase kunstpeenisega. Te võtke see nüüd suhu. Ei, mitte nii sügavale. Ja olge hammastega ettevaatlik.  

Või nelja-aastane poisu, kes leiab isa töökohvri täis seksvarustust ning istub siis punane kuradimask peas ja taob vägeva piitsaga põrandat.  

Või see, kuidas hooratöölt tulnud mees saab pea patja hommikul kell 4:28, et kell viis äratuskella nõudliku pirina saatel taas “õigel ajal tööle minna.” 

Või …nojah, paljuks läheb.

Sedasorti stseene on film otsast otsani täis. Nii et oma vanamehele, kes keeldus sisututvustuse põhjal filmi kui liiga koledat vaatamast, ütlesin pärast, et ta oleks ikka võinud tulla, nii kole polnudki. See oluhuumor lihtsalt leevendas. 

Mnjah, igatahes prostituudiks ma ei hakka, litsi enesele ei telli ja lähedastelt katsun vahel küsida, kuidas neil läheb. Banaalsed järeldused küll, aga polegi nii paha, kui miski aegajalt ka nendeni juhatab.  

Film “Mehe töö” on Sõpruses jätkuvalt saadaval.

Miks ma usuteemadel vaielda ei viitsi

Kes ütleski, et filosoofide vaidlus on kurtide vestlus, sest keegi ei kuule ega kuula kedagi teist peale enese? Noh, veel hullema “kuulmispuudega” on tegu kui inimesed üritavad rääkida erinevatest religioossetest arusaamadest.

Vanasti, kui kuskil arutleti mingitel usuteemadel, läksin ma ja ütlesin teinekord ka sõnakese sekka. Ausõna, ei tahtnud misjoneerida. Ma nii ehk naa ei arva, et selles valdkonnas oleks olemas mingit ühtset ainukehtivat tõde, mis peaks kõigile sobima. Pigem tahtsin lihtsalt öelda, et, näete, nii ja naasugused vaatenurgad, tajumis-ja kirjeldamisviisid on ka olemas.

Paraku, sellest ei tulnud midagi välja. Varem-hiljem, pigem varem, hakkas mulle tunduma, et kõik vestluses osalejad, sealhulgas ka ma ise, on nõmedad misjonärid. Ikka leidus keegi, kes arvas, et tema olemasolu alustalasid on riivatud. Ikka hakkas siis keegi veel tulisemalt oma joru ajama. Lõppeks ei kuulanud keegi kedagi. Sealjuures, vettpidavaid argumente, millega vastast tõepoolest ümber rääkida, polnud ju kellegi. Ei saanudki olla.

Mis kõige nõmedam, asjad, mis justsama tundusid isiklikud, hellad ja ilusad, muutusid kuidagi tuimaks ja tarbetuks. Et mida ma jauran siin. Vahet pole ju.

Igatahes, aina enam tundub mulle, et vanal Ludwigil oli õigus.

Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.

Sestap ma enam reeglina mingitel religiooniteemadel kuhugi vaidlema ei lähe ja üldse püüan teha nii, et võtan need jutuks vaid, siis kui neid on võimalik kasutada võrdpildina millestki üldisemast, pigem inimesi ühendavast, rääkimiseks.

Nojah, muidugi, kui keegi mult otse küsib, eks ma siis vastan (ega mu usutunnistus ei ole lõppeks saladus, see teemajagi on nõiamoori oma). Ja kui keegi räägib ikka sulalollusi, no küsib mult näiteks, kas mustad küünlad on mul kodus kaminaserval musta missa pidamiseks, eks ma siis ka selgitan, sest sedasorti teadmatuse levik on natuke ohtlik. Aga üldiselt olen ikka pigem vait.

Miks siis ikkagi selline häälekas vaitoleku manifestatsioon, võite nüüd õigusega küsida. Vastan, sest et blogosfääris on viimasel ajal usuteemalised väitlused üsna kuumaks läinud. Sellega seoses tahtis eelnev väljakirjutamist. Olgu või selleks, et pidada enesele antud sõna ja mitte minna kuhugi mujale mulisema. (:

Seda sissekannet inspireerisid arutelud minu vanamehe, Ramloffi ja wildiku juures. Risttee kamp räägib ka.

Lumepalve

Väiksena ootasin ma pööraselt esimest lund. Kui ta siis tuli, istusin nina vastu akent, jälgisin laiade märgade räitsakate lendu ja kirjutasin lumele luuletusi. Kuskil, kui hästi otsida, peab neid olema hea paar kaustikutäit.  

Tegelikult, arvan ma, olid need lumepühadelaulud omamoodi palve. Võib olla olid need minu varjasimad pühadusetaju hetked üldse.

Hetkeks sai minust pisikene loom, kes sabaots püsti, vurrukarvad innukalt turris seisis oma uru ees ja nuhutas koos kõigi teiste samasuguste pisikeste loomadega uutmoodi jahedat õhku, mitte millegagi segatavat kristalset niikusetunnet. Loom, kelle kirtsus ninaots ütles: “Muutub, muutub, muutub! Kõik muutub!”  

Ja ometi, miski ei muutu. Mina olen. Maailm on. Lumi on. Ja kui ka minust ja veel tuhandest väikesest loomast peale minu on saanud vaid üksik karvatutt, mis sulab kevadel välja mulluse lume alt, siis maailm on ikka veel. Ja uued lumed, mis sajavad läbi ja üle uute loomade.   

Ma ei mäleta, kui vanalt taipasin surma kartma hakata. Aga ma arvan, et neis esimese lume pühades ma tajusin kuidagi instinktiivselt Igavest Elu, mis ei küsi midagi minu enese pisikesest lõplikkusest. 

Muidugi ma ei osanud seda siis seletada. Nüüd ma oskan. Teaduslikult (kust tuleb lumi ja miks ja kuidas ta saab mu ninaotsale) ja kultuurilooliselt (mis ajas looma minus nuhutama ja lapse minus luuletama). Jah, nüüd ma oskan seletada ja luuletuste kirjutamise tõbi on mul vist üle läinud. 

Aga see loom, see väike loom, tõstab minus ikka igal aastal pead ja ütleb, et on pühad, lumepühad. 

Täna hommikul, kui esimesed helbed mu koonuotsa puutusin, keerdusid vurrukesed taas põhjapoole ja kutsusid Lund Lunastajat, katma meid ja paitama meid, laotama oma linikut meie üle, kuniks tulevad uued kevaded. Meiega või meieta, aga igavesti.

Aamen.

________

Pildilolijat tunnete te ju kõik. Ta on siin, sest, lumetunne on miskipärast ka tsipake muumine tunne.(:

Ütle, KES on su sõbrad ja tuttavad…

Riukalik vanasõnade klassika poole liikuv “ütle, kes on sinu sõber…” on meil ammu teada, aga tuttavad? Kuidas Sa selle sõna defineerid ning kui paju enda olemusega seostad? 

Küsib wild siin kommentaarides

Mnjah. Ma olen sellest nüüd mõelnud. Tuttavad on minu jaoks hästi lai mõiste. Nagu kummipael. See algab inimestest, keda ma olen kusagil kohanud, nendega midagi koos teinud, keda ma tänaval tervitan ja paar sõna trafaretset olmemula vahetan. Kuna ma olen üsna avatud suhtleja ja käbe lobiseja, jääb mulle selliseid päris palju külge, küll netist, küll varasematest töökohtadest, küll sama rongiga sõitjatest.  

See, kes wildi küsima ajendas, on just niisugune suvatuttav, leitud tegelikult ühest foorumist, siis selle kamba üritustel natuke koos jõmisetud ja nii. Minu olemuse kohta ei ütle sellised ilmselt üldse midagi. 

Siis on need, kellega ma midagi koos teen. Mingeid tööasju näiteks. Eelmistest on nad küll jupp maad mu oma nahale lähemal, sest nendega tuleb lihtsalt sagedamini kokku puutuda. Samas on meie kontakt täiega formaalne ja ega ma tahagi, et see oleks midagi muud. 

Kolmandaks tulevad need, kelle kohta ma ütleksin vist kõige parema meelega semud. Need on inimesed, kellega ma ka eraelus meelsasti läbi käin, veini joon, kinno või reisile lähen, muid üritusi korraldan, ilmaelust räägin jne, jne. Neis peab kindlasti olema miskit, mis minu enese loomusega klapib. Mingi ühine huvi, sobiv komplekt iseloomujooni, ilmavaateline klapp. Noh, üks või teine sellest nimekirjast või selle osiste suvaline kombinatsioon.  

Aga, ja sel kohal hakkas mul enesel kummaline, neidki tüüpe nimetan ma ikkagi tuttavateks, mitte sõpradeks.  

Igatahes püüdsin mõelda, kes võiksid siis käia sahtlisse sildiga “sõbrad.” Ja mul tekkis tõsine segadus ja äge arutelu iseendaga teemal, kas neid inimesi on kolm või viis. Ma arvan siiski, et nii umbes viis.  

Erinevalt tutvuskonnast on mu sõpruskond niisiis imetilluke. Ja kui ma püüan nüüd kuidagi sõpra määratleda, saan, endalegi üllatuseks, väga morbiidse maiguga tulemuse. 

Sõber on see, kellele ma, juhul kui teaksin, et mul on elada jäänud väga leotud aeg, tahaksin kindlasti isiklikult öelda, kui oluline ta on mu elus olnud ja milliseid häid jälgi sinna jätnud. Nemad on need lõimed, millega mu elukangast kootakse ja millest igaühe väljaharutamine jätaks valusa, rääbakate servadega augu. 

Kusjuures, ma ei tea, miks ja kuidas just need teatavad inimesed on nii oluliseks saanud. Võib olla sugeneb sõprus samamoodi kui üks hää paarisuhe. Ses mõttes, et ehituskivideks on jagatud kogemused. Nii suured, kui väikesed. Nutud, naerud, valud, tassitäied teed ja lihapirukad. Külmaga jagatud kampsunid, hilisõhtuti lobisetud telefonijutud. Ja see miski haruldane, seletamatu klapp, mis nende kogemuste kuhjumise läbi tekkib. Tunne, et need, just need inimesed, on osa minust endast, justkui oma nahk ja karvad. 

Nojah, mis iganes, kui nüüd tahetakse leida inimesed, kelle läbi saab minu loomust määratleda, siis otsitagu üles need kolm kuni viis. (: