Kust sina süüa ostad? Räägi välja!

Söömine olla ainus töö, mis toidab. Sestap ei tohi seda küll unarule jätta. Samuti tuleb lobisemist, kulinaarsete naudingute kõrval järgmist olulist inimlikku rõõmu, au sees pidada.   

Igatahes tuletab sõber Larko meelde, et oleks aeg korralda järgmine söömaklubi istung. 

Teemaks pakume seekord “Kust sina süüa ostad. Ja mida?”

Kas kodumaist või välismaist, ökot või keemiat, poest või turult, kallilt või odavalt, jne, jne, jne?  

Kui ma Larkost õigesti aru saan, on Jaano Martin lubanud kõnelda toidu ostmisest kui rahakotiga hääletamisest (Kristiine Prisma näide), taluperenaine Liisu sellest, kuidas toidu tootmine ühes maamajapidamises käib ja mina ise sellest, miks ma, kui võimalik, ei osta oma toitu suurest poest, vaid pigem turult või kodukoha pisipoodidest. 

Kui keegi veel mingil konkreetsel toiduteemal kõnelda tahab, võite teada anda.

Mõistagi võib ka niisama liituda ja loba käigus temaatiliselt improviseerida.  

Söömaklubi toimumisajaks võiks olla reede, 12. oktoober, kell 19. 00. Vestlemisvahendiks ikka skype ja tehnilisi üksikasju võib taas tutvustada Larko. 

Kohtumiseni, söödikud! 

PS eelmise söömaklubi märkmed siin ja üle-eelmise omad siin.

Kuidas ma kätega luuletamist õppisin

“Laupäeval pärast keskpäeva said möödakäijad Tallinna Jaani kiriku ees näha sellist pilti: hulk rahvast, kõik seletavad midagi omavahel, aga millestki aru ei saa: häält pole, liiguvad ainult käed.” * 

Ja meie vanamehega nihelesime ka seal kõrval, olles need juhmakad, kes viipekeelest mitte sõnagi aru ei saanud. Mõtlesin muudkui, et jube plass, kui nüüd neist sõbralikest viiplejatest keegi midagi küsib ja meie ei oska miskit muud teha peale naeratamise ja noogutamise, ning nügisin vanameest, et nihkume, palun, palun, mõnele tõlgile lähemale. Kuni tuli Kukupai ja meid abitust olukorrast päästis.    

Tegelikult oli see väga hea kogemus. Ma oskan nüüd natukenegi mõelda, mis tunne on neil, kes ainult viibelda saavad seltskonnas, kus keegi nende keelt ei oska. Ja ma saan paremini aru sellestki elementaarsest tõest, et kommunikatsioon on ikkagi kahepoolne. Ei ole nii, et viipekeelt ja selle keele tõlke on vaja ainult kurtidel, kui nad kuuljatega suhelda tahavad. Minul, kuuljal, läheb seda täpselt samapalju vaja, kui ma tahan ennast mõistetavaks teha kellelegi, kes ei kuule.  

Aga mis puutub juttu, et viipekeel on kurtide emakeel, siis sellest sain ma päris täpselt aru vist hetkel, kui meile viipekeelseid luuletusi näidati. Minu keeleoskamatule silmale olid need küll lihtsalt ilusad pantomiimikesed, aga Kukupai kinnitas, et need on loodud nimelt viipekeele sisemist loogikat ja rütmi arvestades, mitte näiteks eesti keeles välja mõeldud teksti tõlked.  

Fantastiline! Kui ühes keeles saab luuletada, siis on see tõesti üks täisväärtuslik ja eneseküllane süsteem, oma kultuuri kandja, mitte lihtsalt üks abivahend hädapärase info vahetamiseks, nagu kunagi arvasin.  

Igatahes meil tekkis vanamehega mõte, et võiks korradada mingeid ühiseid luuleõhtuid, kus astuks korraga üles tavalises eesti keeles luuletajad ja viipekeeles luuletajad. Avardaks ehk tavaliste  luuletajate (hmm, hea väljend, eks, luuletaja, harilik, hall) ja luulepubliku maailma ja annaks viiplevatele  värsiseppadele ka rohkem motivatsiooni tegutseda. Et nad poleks nii oma mulli sees kinni. Halloo, mõni kultuuriinimene, kas see mõte meeldiks teile?  

Muide, ma vist sain selgeks kaks viipekeelset sõna. “Tere” ja “päev”. Luuletamiseks neist vist küll ei piisa, aga parem ikka kui mitte midagi. Olulisem vast, et ma tean nüüd, siinsamas mu kõrval on üks vahva keel, kultuur ja inimesed. Terve omaette maailm. Ja et milleski harju keskmisest erinev olla, pole sugugi mitte alati ja ainult õnnetus, vaid teinekord hoopis võimalus mõelda välja midagi omamoodi vahvat.

 ________

* Tsitaat on pärit Kukupailt, sellel klikates saab veel teemakohast juttu lugeda ja pilte vaadata.