Kuidas ma kätega luuletamist õppisin

oktoober 1, 2007 at 9:48 e.l. 1 kommentaar

“Laupäeval pärast keskpäeva said möödakäijad Tallinna Jaani kiriku ees näha sellist pilti: hulk rahvast, kõik seletavad midagi omavahel, aga millestki aru ei saa: häält pole, liiguvad ainult käed.” * 

Ja meie vanamehega nihelesime ka seal kõrval, olles need juhmakad, kes viipekeelest mitte sõnagi aru ei saanud. Mõtlesin muudkui, et jube plass, kui nüüd neist sõbralikest viiplejatest keegi midagi küsib ja meie ei oska miskit muud teha peale naeratamise ja noogutamise, ning nügisin vanameest, et nihkume, palun, palun, mõnele tõlgile lähemale. Kuni tuli Kukupai ja meid abitust olukorrast päästis.    

Tegelikult oli see väga hea kogemus. Ma oskan nüüd natukenegi mõelda, mis tunne on neil, kes ainult viibelda saavad seltskonnas, kus keegi nende keelt ei oska. Ja ma saan paremini aru sellestki elementaarsest tõest, et kommunikatsioon on ikkagi kahepoolne. Ei ole nii, et viipekeelt ja selle keele tõlke on vaja ainult kurtidel, kui nad kuuljatega suhelda tahavad. Minul, kuuljal, läheb seda täpselt samapalju vaja, kui ma tahan ennast mõistetavaks teha kellelegi, kes ei kuule.  

Aga mis puutub juttu, et viipekeel on kurtide emakeel, siis sellest sain ma päris täpselt aru vist hetkel, kui meile viipekeelseid luuletusi näidati. Minu keeleoskamatule silmale olid need küll lihtsalt ilusad pantomiimikesed, aga Kukupai kinnitas, et need on loodud nimelt viipekeele sisemist loogikat ja rütmi arvestades, mitte näiteks eesti keeles välja mõeldud teksti tõlked.  

Fantastiline! Kui ühes keeles saab luuletada, siis on see tõesti üks täisväärtuslik ja eneseküllane süsteem, oma kultuuri kandja, mitte lihtsalt üks abivahend hädapärase info vahetamiseks, nagu kunagi arvasin.  

Igatahes meil tekkis vanamehega mõte, et võiks korradada mingeid ühiseid luuleõhtuid, kus astuks korraga üles tavalises eesti keeles luuletajad ja viipekeeles luuletajad. Avardaks ehk tavaliste  luuletajate (hmm, hea väljend, eks, luuletaja, harilik, hall) ja luulepubliku maailma ja annaks viiplevatele  värsiseppadele ka rohkem motivatsiooni tegutseda. Et nad poleks nii oma mulli sees kinni. Halloo, mõni kultuuriinimene, kas see mõte meeldiks teile?  

Muide, ma vist sain selgeks kaks viipekeelset sõna. “Tere” ja “päev”. Luuletamiseks neist vist küll ei piisa, aga parem ikka kui mitte midagi. Olulisem vast, et ma tean nüüd, siinsamas mu kõrval on üks vahva keel, kultuur ja inimesed. Terve omaette maailm. Ja et milleski harju keskmisest erinev olla, pole sugugi mitte alati ja ainult õnnetus, vaid teinekord hoopis võimalus mõelda välja midagi omamoodi vahvat.

 ________

* Tsitaat on pärit Kukupailt, sellel klikates saab veel teemakohast juttu lugeda ja pilte vaadata.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), sotsiaalne närv.

Kas reporter on süüdimatu või? Kust sina süüa ostad? Räägi välja!

1 kommentaar Add your own

  • 1. kukupai  |  oktoober 1, 2007, 3:07 p.l.

    Pildid on nüüd üleval!

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
« sept.   nov. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: