Millal siis on inimene liiga vana …

… et benjihüpet teha?

Kui tervis enam vastu ei pea, ma arvan. Ise pole seda küll kunagi teha tahtnud. Ei kuulu minu jaoks himustatavate adrenaliinialade hulka. Aga lennata tahaks küll ja ma ei usu, et see tahtmine nüüd vanusega palju väheneks. Lennuki järel teisel kohal oleva, märksa realistlikuma unistuste lõbustusvahendi kaatri, saangi ilmselt parasjagu pensipõlveks, ma kardan

.… et õppida kõrgkoolis?

Kuni õppimisvõime järsult langeb. Mingil ajal juhtub see vist enamusega meist, aga konkreetne vanus on ikkagi individuaalne.

… et töötada pingelisel töökohal?

Kuni viitsimist ja jõudu on. Ma usun, see ei sõltu jälle nii väga vanusest kui isiksuseomadustest. Mõni tahab koguaeg adrenaliini ja tunnet, et sõrmed on elu pulsil. Mõni teine kardab sellist olukorda nagu tuld. Ma ise naudin suurel määral adrenaliiniperioodide vaheldumist rahuga. Kuigi seda pean küll ütlema, et mida aeg edasi, seda ettevaatlikumaks ma adrenaliinitsemisega lähen. Iga tühise šokolaadi nimel enam ei viitsi ehk pingutus peab mu jaoks aina enam sügavamalt mõtestatud olema.

… et abielluda ja pere luua?

Millal iganes, kui inimene täie aru juures on.

… et seksida?

Kuniks tahtmist on. Ei oska praegu prognoosida kuniks endal on

.… et tänaval keksida ja karelda?

Minu pärast kasvõi pool tundi surma eel. Emotsioonid ja nende väljendamine on lubatud east sõltumata. Ja vanainimene ei rõõmusta ju vähem kui noor või mis?

…et kuulata tänaval kõrvaklappidega muusikat?

Kõrvaklapid on lihtsalt üks tehniline vidin. Meie vanemad ei kasuta neid, sest nende nooruses ei käidud klapid peas ringi ja and ei õpi enam nii lihtsalt ümber. Aga meie, kes me oleme harjunud klapid peas elama, ei loobu sellest ilmselt iialgi. No kui ei tule turule just mõni parem samalaadne vidin.

… et käia diskoteekides ja ööklubides?

Küllap tulevad  vanainimeste ööklubid nagu juba praegu on penskarite jazzuklubid jne. Meie kultuuril on kalduvus meiega koos vananeda. Küllap ka klubikultuuril. Ja noored ei mõista, kuidas need seniilakad saavad  midagi nii nüri teha.

… et mängida arvutimänge?

Aga kaarte? Malet? Kabet? Mängiv vanainimene ei ole ju iseenesest imelik. Ma arvan, arvutimängudega on sama teema, mis kõrvaklappidega. Kui nad on kord tulnud, siis nad jäävad ja lapselapsed võivad meile mängukonsoole kinkida. Ausalt öelda mängib arvutimänge suure mõnuga mu kolleeg, kel on minust aasta vanem poeg.

 Ramloffilt saadud, muidugi

Väikesed Tüdrukud Maailma Lõvikoopas

Karikate Emand kirjutab Väikese Tüdruku pehmelt öeldes koledatest lasteaiakogemustest. Aia! Kui väga valusalt see meenutab mu enese lapsepõlve. Ainult et kooli, mitte lasteaeda. 

Lasteaias ma nimelt ei käinudki. Mind hoidis vanaema. Omavanuseid mänguseltsilisi mul ka eriti ei olnud. Kõik lähikonna lapsed olid lihtsalt suuremad. Nii ma siis olin selline suht vanade vanemate ainuke laps, kes nohistas oma fantaasiamaailmas mängida. 

Lähim kokkupuude (või peaksin pigem ütlema kokkupõrge) omavanuste laste maailmaga tuli nullklassis. Ma nimelt ei osanud nendega mängida. Nende mängud läksid alati mingil hetkel agressiivseks, mängurollid pidid ikka võistlema, riidlema, sõdima, kelleltki midagi enesele võtma jne, jne, jne.  

Minu mängudes seda ei olnud. Ma arvan, mitte seepärast, et mina oleksin olnud eriti heasüdamlik ja nemad eriti agressiivsed põmmpead, vaid seepärast, et mul ükskiku lapsena ei olnud vaja iial enesele midagi välja võidelda, teistelt ära või tagasi võtta, kaitsta. Sestap puudus mul võitlemise ja võistlemise muster ka mängudes.  

Vaatasin suu ammuli, kuidas mu alati leebed mänguloomad Proua Orav, Vova Jänes jt külla tulnud võõraste laste mängudes järsku sõda pidama hakkasid. Nutt tuli peale, sest nii ei käinud ju. Mäng oli justkui rüvetatud (ma ei tea, kas ma toona seda sõna juba oskasin, aga tunnet mäletan ja see oli just niisugune). Ja ega ma ei osanud koolis ka kuidagi trügida või teistest üle tormata vms. 

Õnnetuseks oli ka mu nullklassi klassijuhataja täielik pervert. Ei häbene seda öelda, sest ei ole hiljem kuulnud, et ükski selle inimese õpilastest oleks tema käe all tundnud muud kui hirmu ja depreka segust vastikust. Või on täpsem sõna “jälestus”?  

Igatahes ei osanud ta mitte muhvigi peale hakata muudest natikse teistmoodi minuga, kellega kaasnes veel ka ülelinnaline legend “haigest lapsest”, mis sest, et mu tervisel tolleks hetkeks enam midagi märkimisväärset viga polnud. Armulise õpetajanna ainus mure oli, et see laps ei jätkaks tema tulevases spordiklassis, kus ta ehk üldisi tulemusi alla viiks. Ja minust lahti saamiseks ta vahendeid ei valinud. 

Ta nimelt sokutas mu kenasti komisjoni, mis otsustas, kas suunata lapsukesi erikooli või mitte. Eks ta lootis, et nad mu kui alaarenenu ja mittekooliküpse jalust ära saadavad. Läks küll natuke teisti. Ma ei mäleta, mida kõike seal komisjoni ees teha tuli. Aga üks ülesanne oli mingitest piltidest lugu kokku panna ja jutustada.

Kui sellega valmis olin, vaatas tädike psühhiaater mind pikalt ja teatas. “See laps on jube andekas, aga ta mõtleb nii teistmoodi, et maailm võib tema jaoks küll üks lõvikoobas olla.” 

Eks ta algatuseks oligi. Vaatamata sellele, et päriskooli läksin linna teise otsa ja uus klassijuhataja polnud ka pervo. Aga ma ei tundnud seal klassis ega koolis kedagi. Ma rääkisin teisti kui teised. Isegi seisin teistmoodi. Ja riides käisin ka teistmoodi, vanaema ja sugulase õmmeldud asjades ja nii.

Loomulikult mind ei võetud omaks. Mõistagi mind narriti, võeti asju ära. Üksvahe tavatsesid mingid suuremad ja pätimad pliksid koolimaja hämarates nurkades mu ümber ringi koguneda ja… Nojah, on küll valus kui jalaga lüüakse.  

Kusjuures ma saan nüüd ja praegu väga hästi aru, miks nad mind võõrastasid ja kus ma ehk ise ka teatava hulga jama provotseerisin.  

Tegelikult hakkasin aru saama kusagil varapuberteedis. Korraga käis ära üks plõks, mis esmalt sosistas ja siis juba möirgas peas, et, tüdruk, sa ei saa ju olla ainus lilleke pasameres. Inimestega peab olema võimalik kenasti läbi saada. 

Praegu peetakse mind heaks suhtlejaks, läbi-ja ärarääkijaks, tuju üleval hoidjaks. Mu peatoimetaja õnnistas mind viimati tiitliga “totaalne ellujääja” ja avaldas arvamust, et ta teab veel ainult üht inimest, kes oskavat minu moodi elu nautida.

Eks ta ole. Lõvikoopaline maailm on vist möödanik. Ometi, ma vahest mõtlen, et mis oleks olnud, kui minu lapsepõlves olnuks võimalik näiteks koduõpe. Kui ma oleksin selle teistmoodi maailmaga kohtunud täiskasvanuma ja eneseteadlikumana. 

Või tükkhaaval, näiteks mingites ringides käies, mitte päevpäevalt väikese ja kaitsetuna vaenulikus keskkonnas olles. Kas mul oleks siis lihtsam kohaneda olnud? 

Ükskord saab maailm meid, väikesi tüdrukuid, kätte nii kui nii. Meil tuleb temaga kohaneda ja see polegi ehk lõppeks nii hirmus. Ainult ma ei tea, kas on parem, kui see juhtub võimalikult varem või hoopis hiljem. Siis kui mingeid asju on juba võimalik mõista ja analüüsida. 

Ma ei tea, kas peaksin Karikate Emandale ütlema, et on hea, kui tema Väike Tüdruk õpib kohanema juba lasteaias, on hiljem lihtsam. Või peaksin ütlema, et võtku ta sealt kohe ära ja kui kool pole tulevikus parem paik, siis kaalugu koduõppe võimalusi.  

Igatahes, hoia oma tüdruku ilusat fantaasiamaalima ja õrnahingelisust. Muuhulgas seepärast, et just see võib olla tema suurim trump edasises elus.

Ja veel üks asi, see, et sinu piiga on tundlikuke mitte üle laipade tormaja, ei tähenda tegelikult, et ta ei võiks kunagi olla nimelt hea liider. Mitte et igaüks peaks olema liider, aga see kasvataja “diagnoos” on kuidagi imelik.