Väikesed Tüdrukud Maailma Lõvikoopas

oktoober 2, 2007 at 1:40 p.l. 19 kommentaari

Karikate Emand kirjutab Väikese Tüdruku pehmelt öeldes koledatest lasteaiakogemustest. Aia! Kui väga valusalt see meenutab mu enese lapsepõlve. Ainult et kooli, mitte lasteaeda. 

Lasteaias ma nimelt ei käinudki. Mind hoidis vanaema. Omavanuseid mänguseltsilisi mul ka eriti ei olnud. Kõik lähikonna lapsed olid lihtsalt suuremad. Nii ma siis olin selline suht vanade vanemate ainuke laps, kes nohistas oma fantaasiamaailmas mängida. 

Lähim kokkupuude (või peaksin pigem ütlema kokkupõrge) omavanuste laste maailmaga tuli nullklassis. Ma nimelt ei osanud nendega mängida. Nende mängud läksid alati mingil hetkel agressiivseks, mängurollid pidid ikka võistlema, riidlema, sõdima, kelleltki midagi enesele võtma jne, jne, jne.  

Minu mängudes seda ei olnud. Ma arvan, mitte seepärast, et mina oleksin olnud eriti heasüdamlik ja nemad eriti agressiivsed põmmpead, vaid seepärast, et mul ükskiku lapsena ei olnud vaja iial enesele midagi välja võidelda, teistelt ära või tagasi võtta, kaitsta. Sestap puudus mul võitlemise ja võistlemise muster ka mängudes.  

Vaatasin suu ammuli, kuidas mu alati leebed mänguloomad Proua Orav, Vova Jänes jt külla tulnud võõraste laste mängudes järsku sõda pidama hakkasid. Nutt tuli peale, sest nii ei käinud ju. Mäng oli justkui rüvetatud (ma ei tea, kas ma toona seda sõna juba oskasin, aga tunnet mäletan ja see oli just niisugune). Ja ega ma ei osanud koolis ka kuidagi trügida või teistest üle tormata vms. 

Õnnetuseks oli ka mu nullklassi klassijuhataja täielik pervert. Ei häbene seda öelda, sest ei ole hiljem kuulnud, et ükski selle inimese õpilastest oleks tema käe all tundnud muud kui hirmu ja depreka segust vastikust. Või on täpsem sõna “jälestus”?  

Igatahes ei osanud ta mitte muhvigi peale hakata muudest natikse teistmoodi minuga, kellega kaasnes veel ka ülelinnaline legend “haigest lapsest”, mis sest, et mu tervisel tolleks hetkeks enam midagi märkimisväärset viga polnud. Armulise õpetajanna ainus mure oli, et see laps ei jätkaks tema tulevases spordiklassis, kus ta ehk üldisi tulemusi alla viiks. Ja minust lahti saamiseks ta vahendeid ei valinud. 

Ta nimelt sokutas mu kenasti komisjoni, mis otsustas, kas suunata lapsukesi erikooli või mitte. Eks ta lootis, et nad mu kui alaarenenu ja mittekooliküpse jalust ära saadavad. Läks küll natuke teisti. Ma ei mäleta, mida kõike seal komisjoni ees teha tuli. Aga üks ülesanne oli mingitest piltidest lugu kokku panna ja jutustada.

Kui sellega valmis olin, vaatas tädike psühhiaater mind pikalt ja teatas. “See laps on jube andekas, aga ta mõtleb nii teistmoodi, et maailm võib tema jaoks küll üks lõvikoobas olla.” 

Eks ta algatuseks oligi. Vaatamata sellele, et päriskooli läksin linna teise otsa ja uus klassijuhataja polnud ka pervo. Aga ma ei tundnud seal klassis ega koolis kedagi. Ma rääkisin teisti kui teised. Isegi seisin teistmoodi. Ja riides käisin ka teistmoodi, vanaema ja sugulase õmmeldud asjades ja nii.

Loomulikult mind ei võetud omaks. Mõistagi mind narriti, võeti asju ära. Üksvahe tavatsesid mingid suuremad ja pätimad pliksid koolimaja hämarates nurkades mu ümber ringi koguneda ja… Nojah, on küll valus kui jalaga lüüakse.  

Kusjuures ma saan nüüd ja praegu väga hästi aru, miks nad mind võõrastasid ja kus ma ehk ise ka teatava hulga jama provotseerisin.  

Tegelikult hakkasin aru saama kusagil varapuberteedis. Korraga käis ära üks plõks, mis esmalt sosistas ja siis juba möirgas peas, et, tüdruk, sa ei saa ju olla ainus lilleke pasameres. Inimestega peab olema võimalik kenasti läbi saada. 

Praegu peetakse mind heaks suhtlejaks, läbi-ja ärarääkijaks, tuju üleval hoidjaks. Mu peatoimetaja õnnistas mind viimati tiitliga “totaalne ellujääja” ja avaldas arvamust, et ta teab veel ainult üht inimest, kes oskavat minu moodi elu nautida.

Eks ta ole. Lõvikoopaline maailm on vist möödanik. Ometi, ma vahest mõtlen, et mis oleks olnud, kui minu lapsepõlves olnuks võimalik näiteks koduõpe. Kui ma oleksin selle teistmoodi maailmaga kohtunud täiskasvanuma ja eneseteadlikumana. 

Või tükkhaaval, näiteks mingites ringides käies, mitte päevpäevalt väikese ja kaitsetuna vaenulikus keskkonnas olles. Kas mul oleks siis lihtsam kohaneda olnud? 

Ükskord saab maailm meid, väikesi tüdrukuid, kätte nii kui nii. Meil tuleb temaga kohaneda ja see polegi ehk lõppeks nii hirmus. Ainult ma ei tea, kas on parem, kui see juhtub võimalikult varem või hoopis hiljem. Siis kui mingeid asju on juba võimalik mõista ja analüüsida. 

Ma ei tea, kas peaksin Karikate Emandale ütlema, et on hea, kui tema Väike Tüdruk õpib kohanema juba lasteaias, on hiljem lihtsam. Või peaksin ütlema, et võtku ta sealt kohe ära ja kui kool pole tulevikus parem paik, siis kaalugu koduõppe võimalusi.  

Igatahes, hoia oma tüdruku ilusat fantaasiamaalima ja õrnahingelisust. Muuhulgas seepärast, et just see võib olla tema suurim trump edasises elus.

Ja veel üks asi, see, et sinu piiga on tundlikuke mitte üle laipade tormaja, ei tähenda tegelikult, et ta ei võiks kunagi olla nimelt hea liider. Mitte et igaüks peaks olema liider, aga see kasvataja “diagnoos” on kuidagi imelik.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), sotsiaalne närv.

Kust sina süüa ostad? Räägi välja! Millal siis on inimene liiga vana …

19 kommentaari Add your own

  • 1. abele  |  oktoober 2, 2007, 2:09 p.l.

    mulle tundub, et enesekindlaks ja eneseteadlikuks kasvataksegi läbi sääraste kogemuste, järkjärgult. samas kui mõned läbi lapsepõleve ja teismeea populaarsed olnud, võivad järsku avastada, et need, keda nad koolis narrisid, löövad elus hoopis paremini läbi.

    ma üldjuhul ei usu koduõppesse, eriti aga pärast seda vabalt ühiskonda sulamisse. sest lasteaed ja kool ongi tegelikult mingisugune ühiskonna mudel, harjutus inimeste tundma õppimiseks. koduõppega on võimatu sarnaseid kogemusi omandada.

    Vasta
  • 2. Punane Hanrahan  |  oktoober 2, 2007, 2:19 p.l.

    Nojah, aga siin kerkib üles see minu peamine küsimus: mis kasu on mul neist omandatud kogemusist, kui ma kogu oma koolijärgse elu ei ole suutnud päevagi elada, ilma, et mõni koolikiusamisest tingitud trauma mind kummitama poleks tulnud. Ja ma tean, et sellest painajast ei vabane ma surmani.

    Kas on asju, mis tõesti väärivad surmani kestvaid painajaid? Kas traumasid, millest vabaneda, millest üle saada, on kogu elu jooksul võimatu, ei peaks siiski iga hinna eest ära hoidma?

    Või on elukestvad traumad ja painajad täiesti möödapääsmatud ning pole kedagi, kes oleks kummitusist vaba ning vastupidist väitjad lihtsalt valetavad?

    Vasta
  • 3. Kati  |  oktoober 2, 2007, 2:22 p.l.

    mu sõbratari laps on koduõppel. aga ta käib samas ka balletikoolis (mitte riiklikus, vaid selles teises, mis tallinnas on) ja see tähendab ikkagi kuus päeva nädalas kollektiivi. ses mõttes ta saab oma ühiskonnakogemuse kätte.

    vahe päris kooliga on aga mu meelest see, et olgugi kaaslaste ja õpetajatega vahel probleeme, on neil kõigil lõpuks üks huvi ja eesmärk, mis võib olla motiveerib ka kõiki osapooli probleeme kuidagi tõhusamalt lahendama.

    ja ehk on ka lihtsam öelda, et see ja too õpetaja ntx võib sulle mitte meeldida ja ehk ei ole ta ka emotsionaaselt kõige intelligentsem, aga sul on temalt siiski palju õppida, kui et seda, mida see karjuv jobu teile räägib, saab raamatust ka lugeda.

    ma muidugi ei tea, mis oleks siis, kui üksik laps olekski ainult koduõppel ja muid tegevusi, millega sotsialiseerumist harjutada polekski. siis võib olla tuleks lõvikoobas veel dramaatilisemalt kätte.

    Vasta
  • 4. Kati  |  oktoober 2, 2007, 2:24 p.l.

    kusjuures, mina pean tunnistama, et mingeid erilisi painajaid pole mulle praeguseks ka jäänud. see aeg on ümber nüüd ja joon talle alla.

    ainult teistest omasugustest kuuldes ärkab mus kaitsev emalõvi, kes tahaks neid kuidagi sitast eemal hoida.

    Vasta
  • 5. kukupai  |  oktoober 2, 2007, 2:43 p.l.

    No nii tuttav pilt on et kole kohe. Ma ikka naeran, et koolikiusamisest ja tõrjutud olemisest võin mina terve õpiku kirjutada. Nõukogude ajal puudega laps tavakoolis, no teate….
    Aga kõrgkoolis tõusin ühtäkki vaieldamatuks liidriks ja see mu päästis. Nüüd lohutan teisi – mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja ime küll, nendesamade klassikaaslastega saan ma praegu suurepäraselt läbi.

    Vasta
  • 6. Karikate Emand  |  oktoober 2, 2007, 2:49 p.l.

    Oi, Kati…
    Kui armas oli lugeda seda teksti!!!
    Eriti need viimased lõigud olid liigutavad.
    Aitäh nii kenasti kaasa mõtlemast ja suhtestumast!

    Vasta
  • 7. Kati  |  oktoober 2, 2007, 2:55 p.l.

    kukupai,
    mu hää sõber võib vist rääkida, et puudega lapsel puudega laste jaoks mõeldud koolis polnud ka parem, paraku.

    Karikate Emand,
    sa tee oma Väikesele Tüdrukule lihtsalt üks pai.
    võid öelda, et üks Suurem Tüdruk saatis 🙂

    Vasta
  • 8. Shadow  |  oktoober 2, 2007, 4:04 p.l.

    Nagu enda elulugu oleks lugenud, ainult selle vahega, et kodus polnud parem, pigem hullem. Kujutlege nüüd, et karjäärile orienteeritud emale, kelle iseloomule sobiks just selline liidritüüpi laps, sünnib väike, äbarik ja haige tüdruk. Mida sellisest kasu on? Just nimelt sellises sõnastuses ja oma pettumust varjamata. Mäletan siiani, kuidas ema mu enda kuuldes sõbrannale rääkis, et tema meelest olen ma saadud narkoosist vaimselt puudulikuks jäänud, aga kuna tema on nii hea inimene, siis ta lubab mul selline olla. Olin siis 15.

    Mäletan siiani veerandilõppe, mil ei julgenud koju minna. Kui tunnistusel oli viite seas rohkem kui kaks nelja, tulid karistused. Mitte füüsilised, pigem muusikakuulamise keelamine ja muidu alavääristamine. Peaaegu ainus mälestus kooliajast on pidev hirm ja kahe kivi vahel olemine kooli ja koduga. Häda mulle, kui ma klassis õppeedukuselt esimene polnud. Mis viisil ja vahenditega, ei huvitanud kedagi.

    Sotsialiseerumine? Huvitav, mismoodi, kui kodus külalisi ei käinud, sest kõik teised inimesed elasid valesti, ja ka ise ei tohtinud silma alt ära minna. Kes niisugust isemoodi last, endassetõmbunud arglikku kusagil sügaval sisemaailmas elajat kampa tahaks? Eriti kui ta ema järjekindlalt teksapükse viikis… Niiviisi suletud ruumis jäigi mulje, et kõik elavad niiviisi, et nõnda ongi normaalne.

    Pärast keskkooli tegin kodust sääred esimese mehega, kes mind endale tahtis. See oli väga vale valik, aga ikkagi parem kui jõukas klantsiv kodu. Haridustee jätkamine jäi sinnapaika ning enamus elust tuli peost suhu elada, rääkimata mingist erilisest õnnest. Isiksus pääses pinnale alles kusagil kolmekümnendate keskel ja eks ma olen ennast nüüdseks paarkümmend aastat nullist üles ehitanud. Tulemused pole sugugi halvad, aga tervis seab muidugi omad piirangud. Aga mida ma selle pika jutuga tegelikult öelda tahtsin, oli see, et maailm on jah lõvikoobas – kuid koduse toeta on see põrgu. Jõudu kõigile emadele, kes oma tütreid mõistavad, toetavad ja armastavad.

    Vasta
  • 9. Anni  |  oktoober 2, 2007, 8:13 p.l.

    See kõik on nii tuttav. Olen ka koolikiusamist kogenud. Tervelt 4 aastat minu elust. Ja see painab siiamaani. Täielik ignoreerimine klassikaaslaste poolt ja halvustamine õpetajate poolt, vat see on põrgu.
    Kusjuures see kogemus pole mind sugugi tugevamaks muutnud. Pigem pelglikumaks ja veel rohkem sissepoole-elajaks. Mõttetu koorem, mida päevast päeva endaga kaasas tassida. On aegu, kus võin saavutuseks lugeda juba seda, et jaksan hommikul voodist tõusta ja uksest välja minna.
    Oma kogemuste järgi arvan, et mis ei tapa, teeb just nõrgemaks.

    Vasta
  • 10. abele  |  oktoober 2, 2007, 9:17 p.l.

    ega ma ei taha oma nägemust peale suruda või midagi, aga ma ka ei pidanud lasteaeda ja kooli kuidagi jube lahedaks. oli väga pikki perioode, kus ma mõtlesin oma väikesi hädasid suuremaks, et mitte kooli minna. kokkuvõttes ei saanud enam ise ka aru, kus läheb piir haiguse ja mittekooliminnatahtmise vahel. sellegipoolest ma ei arva, et oleks olnud parem mind koolist ära võtta, sest tasapisi õppisin suhtlema ja endaga hakkama saama. keska lõpuks oli juba suht okei.

    üleüldse mulle tundub, et kõik keskalõpetajad peavad n-ö ellu astudes hakkama maailma uuesti tükkidest kokku panema. ei ole kellelgi kerge – ei kiusatutel ega neil, kes on koolis arvanud, et nad on maailmanabad. aga ma ei taha mõelda, milline saatus tabab neid, keda on umbes 18aastaseni hoitud nagu vati sees; kes pole harjunud probleemsete situatsioonidega rinda pistma. sest karta on, et “täiskasvanud” lahendavad küll probleeme teisiti (nad ei peksa vast jalgadega nii tihti), aga nad oskavad teravamalt torgata, kui tahavad. ja ma ei tea küll väga palju koduõppest, aga ma kardan, et kooliga võrreldavat distsipliiniharjumust see ka ei anna. keeruline.

    see vist kipub õige olema, et igaühel on mingid pained. ja ma kipun arvama, et kui inimene koolist isoleerida, siis on suurem tõenäosus hankida need pained mingist teisest eluperioodist. kahju ainult, et meil vaimne tervishoid piisavalt arenenud ei ole, et aidata inimesi sellistest painetest üle saada.

    Vasta
  • 11. kaja  |  oktoober 2, 2007, 9:18 p.l.

    tundub, et minul mu haigete jalgadega on vedanud, lihtsalt õnneseen. kuigi oleks ju omal ajal ainest mõnitamiseks olnud kyll…aga mu naabrimees on mind ja minu pardikõnnakut mõnitanud, kui meie perest kedagi nägi, siis hakkas demonstratiivselt tiipsama ja lonkama, ise öelalt irvitades… ja sai karistuse – tema lapselaps sündis liikumispuudega…

    Vasta
  • 12. Mia  |  oktoober 2, 2007, 11:43 p.l.

    Kati, kas sa oled lugenud raamatut “Ainuke laps”? Lugedes sinu posti algust, tuli mulle nii tugev flashback sellega seoses. Kui ei ole lugenud, siis soovitan sul ja teistel ka lugeda. Autorit kahjuks ei mäleta, aga see on kas USA või UK päritolu, hästi loetav ja aitab endast aru saada.

    Vasta
  • 13. Kati  |  oktoober 3, 2007, 9:40 e.l.

    shadow,
    mul oli selles mõttes küll õnneks teisiti, et olin oodatud ja hoitud laps. vanemad seisid mu eest kut lõukoerad, vahel ehk isegi liiga palju. aga igal juhul oli kodu minu jaoks selles mõttes turvapaik.

    mia,
    olen lugenud ja olen äa tundunud igausgu skeeme. on küll adekvaatne raamat. ja need autorid olid mu meelest ka ise ainukesed. seega teavad, mida räägivad.

    aga selle koduõppe teema võiks kord tõsisemalt üles võtta.

    Vasta
  • 14. heli  |  oktoober 3, 2007, 12:10 p.l.

    Mul on koolikiusamisega teistlaadiline kogemus. Ma olin üldiselt aktiivne suhtleja, tundsin end kollektiivis nagu kala vees ja sain enamusega klassikaaslastest hästi läbi. Algklassides peeti mind vist pigem isegi liidriks, sest nii mõnigi õpetaja küsis naljatlemisi: kuule, mida sa ometi sööd, et nii tark oled. Ja õpetaja hinnang on algklassides õpilastele oluline suunanäitaja.
    Kuid oli meiegi klassis üks üksiklaps, keda kiusati. Ta oli arglik ja vaikne ega osanud narrijatele vastu hakata. Ema üksi kasvatas teda ja kodune majanduslik olukord polnud ka eriti kiita. Ma võtsin ta oma kaitse alla. Miks – ei oska ise ka tagantjärel seletada. Miskipärast on see kiiks mul vist sünnist saadik küljes olnud – tormata kaitsma seda, kellele näen ülekohut tehtavat. Ja nagu ma koolis sellise käitumise eest korraks näiliselt kiusualuseks sattusin, nii olen ma sellise käitumise eest ka täiskasvanuna elult korduvalt peksa saanud. Siis aga tuli ühel päeval mu juurde kiusajate ninamees ja ütles: kuule, me ei taha sind kiusata, sa oled tegelikult tore tüdruk, aga ära astu selle jobu eest kogu aeg välja.
    See oli esimene kord, kui pidin põhjalikult järele mõtlema, kas ma reedan oma sõbra ja hakkan nahahoidjaks või jätkan endiselt. Liiga raske valik oli, ma ei osanud seda lahendada ja hakkasin koolist lihtsalt puuduma, et mitte sellega pidevalt kokku puutuda. Aasta pärast vahetasin kooli. Veel aasta hiljem tuli sealt koolist ära ka see tüdruk. Kuid nüüd, täiskasvanuna, ütleb ta ikka veel, et ei taha minna ühelegi klassi kokkutulekule ega kellegagi kunagistest klassikaaslastest kohtuda.

    Kui tol korral oleks olnud koduõppe võimalus olemas, ehk oleks ta haridustee siis hoopis teisiti läinud.
    Minul oma lapsega on koduõppe kogemus olemas ja see on kõigiti positiivne. Ta oli klassis kõige noorem ja kõige väiksem ja üsna varsti märkasid poisid, et kuna ta põhimõtteliselt vastu ei löö, on tema kallal hea oma võimu näidata. Poiss ei kaevanud kodus kordagi, kuid koolistress tegi oma töö. Füüsiliste tervisehädadeni välja. Kuni minu kõrvu jõudis läbi teiste lapsevanemate, mis klassis toimub. Lapsed ju kodus räägivad! Käisin klassijuhatajaga rääkimas, kuid temagi ei osanud lahendust leida. Asja ei lahenda, kui kogu klassi ees öelda: kes veel teda kiusab, ma kutsun vanemad kooli. Kiusamine läks lihtsalt varjatumaks. Kuni poiss hakkas lihtsalt koolist eemale hoidma. Võttis hommikul koolikoti ja läks uksest välja, aga mitte kooli. Kui see selgus, hakkasime teda autoga kooli viima, et veenduda, et ta kooliuksest sisse astub. Ka see ei aidanud, sest kui me ära sõitsime, astus ta sealt uksest lihtsalt uuesti välja. Et teismeline linnas hulkudes paha peale ei läheks, sai kooliga läbi räägitud, et ta koduõppele jätta. See, et kooli juhtkond vastu tuli, oli suureks kergenduseks. Praeguseks on poisil keskharidus edukalt käes ja asjad lähevad edukalt ülesmäge.
    Seepeale oskan vaid öelda: vanemad, kaitske ja toetage oma lapsi. Aegajalt võime me kõik sattuda situatsiooni, mida ise lahendada ei oska ja siis on toetav abikäsi hinnalisim, mis olla saab.

    Vasta
  • 15. Oudekki  |  oktoober 6, 2007, 10:00 e.l.

    Ausõna, ma tunnen ennast juba imelikuna, et ma oma lapsepõlvest ainult head suudan meenutada 🙂

    Jah, minu väärtushinnangud võisid olla paljudest erinevad, hoovis ma pidasin isegi paar füüsilist kaklust maha, teemal “venelased on samasugused inimesed nagu eestlased” ja mõningad inimesed mu klassis ei sallinud mind. Aga see ei läinud mulle korda, sest mulle läks korda mulle oluliste inimeste arvamus, hakatuseks omaenda perekonna oma 🙂

    Ma tean siiamaani, et kõigile pole vaja meeldida ja kõigi pärast ei pea pingutama ja loeb minu enda arvamus minu kohta.

    Vasta
  • 16. morgie  |  oktoober 12, 2007, 10:53 e.l.

    ka mind kiusati algklassides aktiivselt.
    aga mulle tehti selgeks et see on mu enda süü.
    et ma vastu hakkasin
    vaikides ära ei kannatanud.

    ja nüüd mu elu käibki nii – mõnda aega kannatan ära, kuni pauguga piir vastu tuleb.
    kuigi võibolla õigel ajal öeldes saaks ilma pauguta.

    aga päris ütlemata jätta ei ole võimalik. minu jaoks.

    Vasta
  • 17. Punane Hanrahan  |  oktoober 12, 2007, 10:55 e.l.

    Mulle, kusjuures on kogu aeg üritatud selgeks teha just seda, et see oli mu enda süü, sest ma kannatasin vaikides ära ja ei hakanud vastu. Võta siis nüüd kinni.

    Vasta
  • 18. nimega nimeta  |  oktoober 12, 2007, 10:58 e.l.

    Kes kohe vastu hakkavad, nende kiusamine lõpeb kähku.

    Vasta
  • 19. Kati  |  oktoober 12, 2007, 11:08 e.l.

    ega ta tegelikult ikka ei lõpe küll. st kui füüsiliselt vastu hakata ja tugevam olla, siis ilmselt küll. aga kui sa seda ei suuda ja piirdud moraalse vatsuhakuga, ei lõpe miskit. võib ka hullem saada.

    kusjuures on veel seegi õhkõrn piir, kust su vastuhakk muutub võibolla omamoodi provokatsiooniks. ma kardan, et teinekord juhtus minul sedagi.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
« sept.   nov. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: