Archive for oktoober 7, 2007

Mõnikord tahaksin ma surra vanamehena

Lahtise akna ja mängivate laste hääl. Kuldäärega naeruväärse portoklaasi puudutus. Odava sigari lõhn. Uue sügiskampsuni lõhn. Mere soolakas lõhn. Suitsutursa maitse. Nukruse maitse. Leppimise ja pisukese kõrkuse maitse.

Ma ei mäleta raamatut, mis oleks pannud mind lugedes tundma nii palju puhtaid teravaid aistinguid, kui Philippe Delermi „Terve pühapäeva oli sadanud.“

See tekst, mis nõrgub meelelisust, kõneleb härra Spitzwegist, tähelepandamatust vanamehest, kes on töötanud kolmkümmend aastat Pariisi postiametis.

Härra Spitzwegist, kes armastab oma pisikest ja hämarat, ent õdusat korterit kaheksateistkümnedas linnajaos ja katab selle põrandaid lõputute videokassettidega, millele lindistatut ta enamasti ei vaata, kuid keeldub kustutamast, sest kogutud ja lindistatud aja keskel kardab ta vähem surma.

Härra Spitzwegist, kes soetab mobiili, et tunda end keset elu olevat ja helistab sellega… ilmateatesse.

Härra Spitzwegist, kes armastab Maigret`romaane. Mitte kriminaalse loo ja juurdluse käigu pärast, mida ta sageli ei suuda jälgida, vaid olustiku pärast. Talle meeldib mõelda, et vana toriseja Maigret on justkui tema kaksikvend ja koduselt toimekas proua Maigret justkui virtuaalne vennanaine, või et ta ise on nagu Maigret, kelle naine on natukeseks maale sõitnud.

Eriti meeldivad härra Spitzwegile Maigret`romaanide alguslaused. „Terve pühapäeva oli sadanud külma ja peenikest vihma …,“ nii algab „Maigret ja mees pingilt.“

Tegelikult on härra Spitzwegi elus ka üks väike vanainimese armastuslugu kollegiprouaga postiametist, ja on ebamäärane unelm seiklusest, mis paneb härra Spitzwegi maratoni jooksma ja kloostrist hingerahu otsima.

Ja viimati härra Spitzweg teab!

Lõppude lõpuks inimesed on inimesed ja kui nad muutuvad, siis aina sarnasemaks.

Eksole.

Aga mulle tuletas külaskäik härra Spitzwegi maailma meelde ühe aegajalt esile kerkiva soovi. Soovi surra vana mehena. Just mehena, mitte naisena.

Öeldes siinkohal „surra“ mõtlen ma siiski „elada“. Elada seda viimast lõppu, kus elu peamine ülesanne ongi elus olla. Ma ei tea miks mulle tundub, et selle jaoks on vanamehe keha õigem kui vanamoori oma- Üks sõber kord küsis, ei osanudki vastata.

Vahest on asi selles, et mehe keha on vähem sotsiaalselt ja seksuaalselt täispungitatud märk. Rohkem keha ja vähem roll kui naisel.

Või on asi selles, et vananev naisekeha näikse siiski midagi kaotavat, samas vananev mehekeha kuidagi lihtsalt taandub mingile loomulikule põhivormile ja  –olekule, puhtale kehasusele. Ei kaota vaid läheb ehedamaks.

Aga võib ka olla, et päris vananedes polegi vahet.

Lõppude lõpuks inimesed on inimesed ja kui nad muutuvad, siis aina sarnasemaks.

Eksole?

Olgu kuidas on, mu tänane pühapäev ehkki vihmatu, on olnud küll parimas mõttes spitzweglik. Olen jalutanud läbi muretu sügiskarge linna, mis sahiseb lastest ja vahtralehtedest. Olen kõndinud piki panka, tekitanud ärevust varestes, olen kuulnud veelinde sulistamas ja neid, kes kolmnurksetes parvedes Lõunasadama poole suunduvad madalalt ent nõudlikult kääksutamas ja kluugutamas (kus sa oled? kus sa oled? kas sina oled? kas sa tuled?).

Hetkeks andsid nad kontserdi, mida iga elektronmuusik kadestaks. Siis sulasid linnuhääled kokku reisilennuki mootorimüraga.

Inimene, va` rändlind, või mis?

Ja ma olen söönud ühe jäätise. Ma teen ahju tule. Ja tassi teed.

PS Palun vaata linki Delermi nime taga, seal on üks ilus ja asjakohane intervjuu temaga.

 

oktoober 7, 2007 at 12:35 p.l. 10 kommentaari


Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031