Mõnikord tahaksin ma surra vanamehena

oktoober 7, 2007 at 12:35 p.l. 10 kommentaari

Lahtise akna ja mängivate laste hääl. Kuldäärega naeruväärse portoklaasi puudutus. Odava sigari lõhn. Uue sügiskampsuni lõhn. Mere soolakas lõhn. Suitsutursa maitse. Nukruse maitse. Leppimise ja pisukese kõrkuse maitse.

Ma ei mäleta raamatut, mis oleks pannud mind lugedes tundma nii palju puhtaid teravaid aistinguid, kui Philippe Delermi „Terve pühapäeva oli sadanud.“

See tekst, mis nõrgub meelelisust, kõneleb härra Spitzwegist, tähelepandamatust vanamehest, kes on töötanud kolmkümmend aastat Pariisi postiametis.

Härra Spitzwegist, kes armastab oma pisikest ja hämarat, ent õdusat korterit kaheksateistkümnedas linnajaos ja katab selle põrandaid lõputute videokassettidega, millele lindistatut ta enamasti ei vaata, kuid keeldub kustutamast, sest kogutud ja lindistatud aja keskel kardab ta vähem surma.

Härra Spitzwegist, kes soetab mobiili, et tunda end keset elu olevat ja helistab sellega… ilmateatesse.

Härra Spitzwegist, kes armastab Maigret`romaane. Mitte kriminaalse loo ja juurdluse käigu pärast, mida ta sageli ei suuda jälgida, vaid olustiku pärast. Talle meeldib mõelda, et vana toriseja Maigret on justkui tema kaksikvend ja koduselt toimekas proua Maigret justkui virtuaalne vennanaine, või et ta ise on nagu Maigret, kelle naine on natukeseks maale sõitnud.

Eriti meeldivad härra Spitzwegile Maigret`romaanide alguslaused. „Terve pühapäeva oli sadanud külma ja peenikest vihma …,“ nii algab „Maigret ja mees pingilt.“

Tegelikult on härra Spitzwegi elus ka üks väike vanainimese armastuslugu kollegiprouaga postiametist, ja on ebamäärane unelm seiklusest, mis paneb härra Spitzwegi maratoni jooksma ja kloostrist hingerahu otsima.

Ja viimati härra Spitzweg teab!

Lõppude lõpuks inimesed on inimesed ja kui nad muutuvad, siis aina sarnasemaks.

Eksole.

Aga mulle tuletas külaskäik härra Spitzwegi maailma meelde ühe aegajalt esile kerkiva soovi. Soovi surra vana mehena. Just mehena, mitte naisena.

Öeldes siinkohal „surra“ mõtlen ma siiski „elada“. Elada seda viimast lõppu, kus elu peamine ülesanne ongi elus olla. Ma ei tea miks mulle tundub, et selle jaoks on vanamehe keha õigem kui vanamoori oma- Üks sõber kord küsis, ei osanudki vastata.

Vahest on asi selles, et mehe keha on vähem sotsiaalselt ja seksuaalselt täispungitatud märk. Rohkem keha ja vähem roll kui naisel.

Või on asi selles, et vananev naisekeha näikse siiski midagi kaotavat, samas vananev mehekeha kuidagi lihtsalt taandub mingile loomulikule põhivormile ja  –olekule, puhtale kehasusele. Ei kaota vaid läheb ehedamaks.

Aga võib ka olla, et päris vananedes polegi vahet.

Lõppude lõpuks inimesed on inimesed ja kui nad muutuvad, siis aina sarnasemaks.

Eksole?

Olgu kuidas on, mu tänane pühapäev ehkki vihmatu, on olnud küll parimas mõttes spitzweglik. Olen jalutanud läbi muretu sügiskarge linna, mis sahiseb lastest ja vahtralehtedest. Olen kõndinud piki panka, tekitanud ärevust varestes, olen kuulnud veelinde sulistamas ja neid, kes kolmnurksetes parvedes Lõunasadama poole suunduvad madalalt ent nõudlikult kääksutamas ja kluugutamas (kus sa oled? kus sa oled? kas sina oled? kas sa tuled?).

Hetkeks andsid nad kontserdi, mida iga elektronmuusik kadestaks. Siis sulasid linnuhääled kokku reisilennuki mootorimüraga.

Inimene, va` rändlind, või mis?

Ja ma olen söönud ühe jäätise. Ma teen ahju tule. Ja tassi teed.

PS Palun vaata linki Delermi nime taga, seal on üks ilus ja asjakohane intervjuu temaga.

 

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab, nõiamoor soovitab.

Kirjandusmeem, natuke kommenteeritud Millal sina viimati heateo tegid?

10 kommentaari Add your own

  • 1. Ramloff  |  oktoober 7, 2007, 12:46 p.l.

    Naljakas, mina olen neid mõtteid mõelnud just naisekeha kohta, et just naisekeha”kuidagi lihtsalt taandub mingile loomulikule põhivormile ja –olekule, puhtale kehasusele” ja naine on ilus ka 80-aastaselt, sellal kui mees on lihtsalt … vanamees ning see on midagi inetut. 😀

    Vasta
  • 2. Kati  |  oktoober 7, 2007, 1:01 p.l.

    vaat see on juba huvitav.

    kas see on kuidagi nii, et enda (endasuguse) vananemine on kole(dam) ja teisele (teistsugusele) üle kantult on asi talutava või mis?

    mul on muidugi lisaks vananemisele mingid hetked ja olukorrad veel, kus mehekeha tundub kuidagi asjakohasem ja õigem, aga neid on üsna raske selgelt ja ühselt määratleda.

    kusjuures, naljakas, see kehalisus ja soolisus ja see, mis on õigem ja mis valem ning millal, oli mu jaoks väga akuutne varastes kahekümnendates ja tundub, et võiks olla taas akuutne vananedes, aga hetkel, nooremapoolse keskealisena, olen ma oma reaalse feminiinse vormiga täitsa rahul.

    Vasta
  • 3. Punane Hanrahan  |  oktoober 7, 2007, 1:23 p.l.

    Huvitav tõepoolest, ka minu meelest on paljud vanamehed ilusad. Isegi väga ilusad, lausa kunstiväärselt kaunid. Vanad naised võivad ka ilusad olla. Aga juttu sellest, kuidas vana mees on lihtsalt vanamees ja sellisena inetu, ei oska mina mitte kuidagi suhtuda:)

    Minu arust on just vanameestes ainest paljudeks maaleks. Tasub vaib sisse põigatada mõnda Barcelona või Tel Avivi hilisõhtusse kohvikusse, et minu sõnust aru saada:) Eestis kahjuks pole kohvikukultuuri vahemerelises mõttes ja pole ka vanameeste kooskäimise kultuuri, sestap ei saa meil sellist pilti lihtsalt kuskilt kätte. Aga ma usun küll, et ega Eesti vanamehed pruugi inetumad olla, kui vahemereäärsed:)

    Vasta
  • 4. kukupai  |  oktoober 7, 2007, 1:45 p.l.

    Mina lisaksin, et ilusad on just targad vanainimesed. Nendes kuidagi kiirgub see elu jooksul kogetu, nad on saavutanud mingi rahu ja see annab palju juurde, Aga virilad ja vingus vanainimesed on ikka nässid ja eided, ei midagi meelülendavat.

    Vasta
  • 5. Punane Hanrahan  |  oktoober 7, 2007, 1:54 p.l.

    Virisev penskar on jah üks rääkimata kole loodusnähtus. Ilusad on tõepoolest just need vanurid, kes on jõudnud endas selgusele. Õnneks mu tutvuskonnas neid leidub.

    Vasta
  • 6. heli  |  oktoober 7, 2007, 2:05 p.l.

    Mu sõber ütles kord, et indiaanlased võrdsustavat vana naise mehega. Seega ei olegi tegelikult vahet, mis sugu keegi vanana on. Ongi lihtsalt inimene.

    Vasta
  • 7. Kati  |  oktoober 7, 2007, 2:06 p.l.

    minu meelest hakkab vanast peast täiesti otseselt näost välja paistma, mis inimesega tegu.

    lihtsalt elu jooksul kõige sagedamini kasutatavad ilmed vormivad näojooned enda järgi. siis mõnel ongi naerukurrud ja mõnel need viha ja tigedust reetvad vingus vaod.

    noorena ei ole reetlikke kortse. noorena teeb meik meid kõiki ilusaks. aga vanana ei varja enam midagi. vähemalt mitte oma loomuse osas.

    Vasta
  • 8. Kati  |  oktoober 7, 2007, 2:08 p.l.

    heli,
    mingite väga patriarhaalsetes mägirahvaste kogukondades olevat ka vanad lesknaised sisuliselt mehed. see tähendavat, et nad võivad pükse kanda, piipu tõmmata ja koos meestega kogukonna asju arutada.

    Vasta
  • 9. Larko  |  oktoober 7, 2007, 5:39 p.l.

    Kukupai tabas pihta. Üks tark ja ilus vanamees oli näiteks kadunud Lennart Meri.

    Vasta
  • 10. Punane Hanrahan  |  oktoober 7, 2007, 5:43 p.l.

    Endal tuleb silme ette Claude Levi-Strauss

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
« sept.   nov. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: