Blogivate paarikeste elutähtsad pseudoprobleemid

Sellest ajast saati, kui meile (st mul ja vanamehel) kummalgi oma blogi tekkis, on üks igavene rist ja viletsus. Mitte kuhugi ei saa enam koos minna, mitte midagi ei saa enam koos teha. 

OK. See pole nüüd muidugi nii hull. Aga tõsi ta on, et kui me kogeme koos midagi vahvat (raamat, film, kontsert, jalutuskäik jne), küsime pärast üksteiselt põlevate silmadega:“Kumb sellest kirjutab?”  

Täpselt sama lugu on, kui mingil teemal mõnusalt arutlema-vaidlema sattume. Siis me muutume tavaliselt hästi delikaatseks. “See oli sinu algatatud teema.” “Jah, aga sinu head argumendid.” Mõnda aega käib siis teema, kui kuum kartul kahe vahet, kuni üks ütleb, et võta ikka ise, ma täna ei viitsi vms. 

Ja ikkagi juhtub, et me täiesti spontaanselt kirjutame ühest samast asjast (nagu täna heategevusest). Hullem veel, et vahel ka ühtsama juttu (ükskord Paldiskist kirjutasime peaaegu samade sõnadegagi vist).  

Mis parata, nagu koerad ja inimesed pidid pikemalt koos elades sarnaseks muutuma, nii lähevad vist abikaasadki lõppeks ühtmoodi.

Aga et miks ma sellest nüüd kirjutangi? Tegelikult seepärast, et tahaks teada, kas teistel blogivatel paarikestel on vahel samamoodi. Ja huvitav, kuis on neil, kes peavad üht blogi kahekesi?  

Ei noh, ma saan aru muidugi, et pseudoprobleem, aga huvitav ikkagi.

Millal sina viimati heateo tegid?

Mu sõbratar rääkis, et annetas viimati sada krooni Päästearmeele, mispeale Pääsetarmee tädike, kes raha vastu võttis läks näost lapiliseks ja hakkas kogelema. Nii suurt raha polevat tema enne kelletki saanud.

Kui sõbratar, tädi reaktsioonist natuke hämmingus, seda lugu muudele tuttavatele rääkinud, vaadanud ka need teda kui pooliti kui mitte täienisti peast põrunut. Ja keegi vist küsinud otse. „Kas sa loll oled?“ Ja mõni kohmanud, et kui rahaga muud teha pole, võinuksid pigem mulle anda.

Mõtlesin siis, et millal ma ise midagi head tegin.

Otsustasin, et heategevusena ei kvalifitseeru seekord sõbra mure ära kuulamine, haigele abikaasale teki peale tõmbamine, kolleegi aitamine väikese tööga jms. Lühidalt mitte ükski neist asjust, kus mul oleks abistatavaga otsene ja isiklik side. Ja kus ma, liiatigi, võiksin ka teiselt otsest tagasitegemist loota.

Samuti leidsin, et välja võiks jätta igasugu öko-ja õiglase kaubanduse värgi jms ostud, mille juures see hea tegemine on ikkagi teisejärguline ja oluline on ikkagi see ostetud asi, mida mul nii ehk naa vaja läheb.

Sõelale pidid jääma vaid need korrad, kus olen midagi enda hinge tagant ära andnud neile, keda ma pole iial näinud ega ilmselt näegi, ning pole selle eest ka midagi materiaalset vastu saanud.

Mis siis välja tuli?

Kaubamaja sõbrakuu ajal koerte varjupaigale, paar korda. Enne seda mingisse Punase Risti kasti, ei mäleta enam, milleks. Vist oli AIDSi raviks või ennetuseks. Varem paar korda mõnele kerjusele. Veel varem Beslani lastele. Ja ega nagu rohkem ei meenugi.

Pole just teab mis muljetavaldav heategevusprotsent.

Tahes-tahtamata meenuvad mulle siinkohal aegajalt blogosfääriski puhkevad vasak-parem-vaidlused, mille üks keskseid punkte on ikka, kas hädalisi peaks abistama rohkem süsteemselt ja riiklikult (kogukondlikult) või rohkem omaalgatuslikult heategevuse korras.

Miskipärast, arvestades eelnevat, mõtlen jällegi, et heategevus on hea asi küll, mis kindlasti aitab nii mõnegi mure lahendada, aga ainult või ka peamiselt selle peale ei saa ikka loota.

Inimene teeb head ikkagi üsna juhuslikult (kui pähe tuleb, kui keegi karbi nina alla paneb, kui raha on, kui ilm käe taskust välja kraapimiseks liiga külm pole) ja suuresti ikka neile, kes korda lähevad (no ikka see, et lastehaiglale ja koerte varjupaigale küll, aga tänavalastele palju vähem).

Lühidalt, see ei ole järjekindel, süsteemne ega eriti demokraatlik abistamisviis.

Aga võib ka olla, et ma eksin. Äkki teised on palju agaramad Hea Tegijad.

Millal, muide, teie viimati head tegite?