Millal sina viimati heateo tegid?
oktoober 8, 2007 at 7:11 e.l. 37 kommentaari
Mu sõbratar rääkis, et annetas viimati sada krooni Päästearmeele, mispeale Pääsetarmee tädike, kes raha vastu võttis läks näost lapiliseks ja hakkas kogelema. Nii suurt raha polevat tema enne kelletki saanud.
Kui sõbratar, tädi reaktsioonist natuke hämmingus, seda lugu muudele tuttavatele rääkinud, vaadanud ka need teda kui pooliti kui mitte täienisti peast põrunut. Ja keegi vist küsinud otse. „Kas sa loll oled?“ Ja mõni kohmanud, et kui rahaga muud teha pole, võinuksid pigem mulle anda.
Mõtlesin siis, et millal ma ise midagi head tegin.
Otsustasin, et heategevusena ei kvalifitseeru seekord sõbra mure ära kuulamine, haigele abikaasale teki peale tõmbamine, kolleegi aitamine väikese tööga jms. Lühidalt mitte ükski neist asjust, kus mul oleks abistatavaga otsene ja isiklik side. Ja kus ma, liiatigi, võiksin ka teiselt otsest tagasitegemist loota.
Samuti leidsin, et välja võiks jätta igasugu öko-ja õiglase kaubanduse värgi jms ostud, mille juures see hea tegemine on ikkagi teisejärguline ja oluline on ikkagi see ostetud asi, mida mul nii ehk naa vaja läheb.
Sõelale pidid jääma vaid need korrad, kus olen midagi enda hinge tagant ära andnud neile, keda ma pole iial näinud ega ilmselt näegi, ning pole selle eest ka midagi materiaalset vastu saanud.
Mis siis välja tuli?
Kaubamaja sõbrakuu ajal koerte varjupaigale, paar korda. Enne seda mingisse Punase Risti kasti, ei mäleta enam, milleks. Vist oli AIDSi raviks või ennetuseks. Varem paar korda mõnele kerjusele. Veel varem Beslani lastele. Ja ega nagu rohkem ei meenugi.
Pole just teab mis muljetavaldav heategevusprotsent.
Tahes-tahtamata meenuvad mulle siinkohal aegajalt blogosfääriski puhkevad vasak-parem-vaidlused, mille üks keskseid punkte on ikka, kas hädalisi peaks abistama rohkem süsteemselt ja riiklikult (kogukondlikult) või rohkem omaalgatuslikult heategevuse korras.
Miskipärast, arvestades eelnevat, mõtlen jällegi, et heategevus on hea asi küll, mis kindlasti aitab nii mõnegi mure lahendada, aga ainult või ka peamiselt selle peale ei saa ikka loota.
Inimene teeb head ikkagi üsna juhuslikult (kui pähe tuleb, kui keegi karbi nina alla paneb, kui raha on, kui ilm käe taskust välja kraapimiseks liiga külm pole) ja suuresti ikka neile, kes korda lähevad (no ikka see, et lastehaiglale ja koerte varjupaigale küll, aga tänavalastele palju vähem).
Lühidalt, see ei ole järjekindel, süsteemne ega eriti demokraatlik abistamisviis.
Aga võib ka olla, et ma eksin. Äkki teised on palju agaramad Hea Tegijad.
Millal, muide, teie viimati head tegite?
Entry filed under: mõte kiusab, sotsiaalne närv.
37 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
nimega nimeta | oktoober 8, 2007, 8:26 e.l.
Mina ei tee võõrastele enam mingeid heategusid. Mõtled, et toetad haigeid lapsi, aga tegelikult läheb pool su toetusest neile, kes on nö. abipalve vahendajad. Milleks ma oma niigi vähest sissetulekut nende paksmagudega jagama pean.
KErjustele ma ka enam isegi palumise peale midagi ei anna. Peale seda, kui kohtusin täiesti korralikust perest noormehega tänaval, kes mind vaid väikelapsepõlves näinud ja seetõttu ära ei tundnud ning ta palus mult väga härdalt leivaraha, et kõht on väga tühi jne ja valetas kokku haige õe ja ma ei mäleta, mis veel.
Siiski, meenub, mõne aasta eest peatas mind kiriku juures vanainimene ja küsis kas ma tean, millal ta kirikuõpetajat kohata võiks. MA ei teadnud. Naine hakkas nutma, ütles, et lootis kirikuõpetajalt natuke raha saada, et süüa osta. Ma olin just poest tulnud, andsin talle kotist pätsi leiba ja jupi vorsti (või oli see juust, ei mäleta enam).
Et siis… ma annan ainult siis, kui tean, et seda tõepoolest vajatakse ja mu andmisest ei saa omakasu ahned paksmaod, kes heategevusest äri teevad.
2.
Liis | oktoober 8, 2007, 8:38 e.l.
Minu suurim heategu on ilmselt Kolmekäpalise kojutoomine. ELSile olen raha annetanud ka.
Paar talve tagasi istus Kaarsilla otsal alati üks kerjus, üks vana mees. Talle polnud mul kunagi kahju raha anda ja kui ma talle ükskord 25 andsin, olid ta silmis pisarad. Ma siiralt loodan, et see raha kulus leivale, mitte… teadagi kuhu.
Aga kui suured heateod need on või kust algab heategu?
3.
Kati | oktoober 8, 2007, 9:10 e.l.
nimega nimeta,
eks heategevusega on see küll, et mingi osa rahast läheb heategevust vahendavate organisatsioonide üleval pidamiseks.
mingis mõttes ei sa selle peale ka väga vigiseda, sest nad ikkagi teevad reaalselt tööd. kontori renti ja küttearveid on neil vaja maksta, eksole. ja võibolla ikka mõnele inimesele palka ka.
piegm on vast küsimus proportsioonis. et kui palju jõuab reaalse abivajajani kui palju heategijate enese elatamiseks.
4.
Aen | oktoober 8, 2007, 9:49 e.l.
Kui heategudena just annetamisest rääkida, siis annan raha suht regulaarselt. Päris kümnendikku vist just mitte, aga enamvähem. Enamasti loomakaitsele, koerte varjupaik jne. Kerjustele vahel ka. Enne andmist inimesele otsa ikka vaatan, aga „äkki ostab viina“ teemal pead ei murra, ostab siis ostab. Kuidagi tuleb külm ju kontidest välja saada.
Eks suhtumine annetamisse ole ka vist kodust kaasa saadud. Mul on ema ja vanaema Lahke Mari tüüpi inimesed ja seega on igasugune jagamine lihtsalt normaalne tavaline tegevus, millest pole eriti midagi juurelda.
5. Meie igapäevaseid indulgentse « Punase Hanrahani Teine Tulemine | oktoober 8, 2007, 10:33 e.l.
[…] igapäevaseid indulgentse 8 10 2007 Vaatan, et Kati täna ka heategevusteema püstitanud. Pean täiesti ausalt ütlema, et minu tänane teema pole sugugi tingitud sellest, et terve […]
6.
Larko | oktoober 8, 2007, 10:37 e.l.
Tuleb aegajalt ette. Millal viimati, pole meeles. Ju se väga hiljuti siis ei olnud.
Kui summadest rääkida, siis väiksemast otsast üks juhtum paar aastat tagasi Balti jaama juures. Ilmsete pohmellinäitustega vanamutt küsis kaht krooni. Andsin 10 et ta vähemalt ühe õlle saaks.
Kahtlemata suurim leidis paarkümme aastat tagasi aset. Töötasin tasuta vabatahtlikuna paar nädalat ligi ööpäevaringselt Annan Silmät kampaania büroos. See kogus raha pimekurtide hariduse toetamiseks.
Tuleb ka meelde kuidas kuskil eelmise sajandi lõpul Rakveres ühe kena neiuga tänaval eksleva näljase tänavalapse Katriina Keldrisse sööma kutsusime. Oli näha et laps polnud ammu kõhutäit süüa saanud.
7.
Oudekki | oktoober 8, 2007, 11:26 e.l.
MIks heategevus on tingimata raha andmine? Mulle tulevad meelde need korrad, kus ma
– jalutasin Ida-Virumaa noortega sadamast Balti jaama, sest nad olid rongile hiljaks jäämas ja mulle tundus, et kõige operatiivsem on nad kättpidi kohale viia…
– viisin keset ööd Tallinna vanalinnast leitud kaks saksa tüdrukut Viimsisse, sest ükski taksojuht ei olnud nõus seda tegema
– rääkisin bussipeatuses vana naisega juttu, sest ta tahtis
– selgitasin võhivõõrastele inimestele, kuidas teatud liiku bürokraatiaga hakkama saada
– Libeerias küsimusele, kas ma arvan, et neil tuleb kodusõda tagasi, vastasin, kuidas see on ainult nende enda otsustada ja kui nad kõik koos leiavad, et tapmine, piinamine ja lammutamine ei ole õiged, siis ei tule.
ja nii edasi.
Mis ma sellest saada loodan, s.t. kas on indulgents? Ma loodan, et needsamad inimesed käituvad ise minu positsioonis olles samuti. Kuulavad, viivad, räägivad. Ja siis maailm ongi parem koht.
Raha ma annan väga harva. Materiaalne abi neile, kellel on halb, peaks olema läbimõeldult kogukonna korraldada – ja inimesed hakkavad nõudma seda siis, kui nad teravalt tunnetavad, et teisiti ei saa. Raha andmine on majanduslik mõjutamine ja valitsemine.
Oma kaasinimestega ma tahan lihtsalt koos elada.
8.
kukupai | oktoober 8, 2007, 11:35 e.l.
Olen nõus Oudekkiga, et heategevus ei ole ainult raha annetamine, see peaks olema ainult üks imepisike osa. Inimeste majanduslik toimetulek peaks olema tagatud siiski teistel alustel. Aga lihtsalt teiste aitamine kui nad hädas on, olgu siis vabatahtliku tööna, info levitamisena, pisiasjade märkamisena – see kõik on palju olulisem ja mõjutab meie ümbruskonda tunduvalt rohkem.
9.
Kati | oktoober 8, 2007, 11:56 e.l.
ega ei peagi olema ainult raha andmine.
pigem ma pidasin siinkohal silmas, et me teeksime seda kellegi jaoks, kes on meile täiesti võõras ja ei saaks sealjuures midagi materiaalset vastu.
see vabalt võib olla kõhu täis söötmine või mingi vabatahtlik töö. vms. või tõesti hädalisele takso mängimine.
kusjuures seda, et ajad bussipeatuses üksiku ootajaga juttu või selgitad juhuslikule kaaslasele midagi, mida sina tead, aga tema mitte (olgu siis, kuidas pabereid täita või kuidas bussid käivad), ei oska mina jälle kuidagi ekstra heategevuseks klassifitseerida. see on mu meelest elementaarne inimlik kommunikatsioon.
kas on siis inimesi, kes nii ei tee?
10.
Meenutades häid tegusid « Larko lobiseb (peegel) | oktoober 8, 2007, 12:11 p.l.
[…] häid tegusid Kati arutab heategevust küsides millal sai viimati hea tegu tehtud. Millal viimati, ei mäleta kuid mõned […]
11.
kukupai | oktoober 8, 2007, 12:16 p.l.
Panin just enda blogisse ühe reklaami üles, kah võimalus heategu teha ja natuke mõtiskleda maailma asjadest.
12.
Oudekki | oktoober 8, 2007, 12:38 p.l.
Kati, ma ka mõtlesin, et kas on elementaarne kommunikatsioon või mitte, see oleneb olukorrast. Elementaarsest kommunikatsioonist läheb asi edasi just siis kui – sa ise ei ootagi seal bussi või sa kulutad oma aega ja energiat natukene rohkem, kui sinu päevaplaani peaks mahtuma…
Teisest küljest, heategu on minu jaoks see tegu, pärast mida inimene, kellele see tehtud on, mõtleb “oli hea inimene”, olgu või mahakukkunud paberite üleskorjamine, isegi kui see on elementaarne kommunikatsioon. Heategemine ongi elementaarne?
13.
Kati | oktoober 8, 2007, 12:46 p.l.
oudekki
pmst nõus.
mind ennast tavaliselt sedasorti asjad eriti ei kurna ega kuluta, sest mul on sealjuures jube põnev. bussipatusejuttude (siinkohakl üldistavalt siis) järel on mul pigem see tunne, et vaat kui vahva inimene oli, jagas minuga midagi enda maailmast.
aga jah, kui kellelgi on pärast tegu hea, ju siis ongi hea tegu.
14.
MM | oktoober 8, 2007, 12:48 p.l.
Ega raha andmises ka midagi halba pole, kui seda endale järjest rohkem taskusse hakkab kogunema.
Kõige rohkem olen ehk läbi telesaadete haigeid lapsi toetanud. Loomi seni mitte. Mulle isegi tundub, et loomade saatuse pärast muretsejaid on maailmas kordades rohkem, kui lastele kaasatundjaid.
Vahetevahel annan Viru tn alguse jalutule noormehele. Ma ei tea, milleks ta seda kulutab ja sealt iga päev mööda kõndides aiman, et ta ei teenigi nii vähe. Aga temal jalgu pole, minul jälle on.
Kord jälle peatas mind vene noorsand Tammsaare pargis ja pidas maha pika jutu, kuidas tal raha ja mobiil varastati ja ta nüüd tagasi koju Narva ei saa. Andsin talle rongi pileti jaoks kogu oma sularaha – u 40 kr. Tõenäoliselt oli ta suli. Aga selline leidlik. Etendus maksab ka midagi. Nii et ega mul kahju pole, isegi kui ta selja taga minu naiivsust naeris.
Aga muidu – vahel annan raha Viru keskuse vanale liblikatega naisele. Kord andsin kotist leiba kerjavale lapsele. Sellest on juba aastaid, kerjavaid lapsi õnneks enam tänavatel eriti ei näe… Näib, et meie sotsiaalhoolekanne on hakanud paremini toimima.
Võõraga jutu rääkimine ja tee juhatamine on ka kindlasti head teod, aga kas just heateod. Need on pigem miinimumprogramm. Päris hull, kui seda ka ei teeks…
15.
Kati | oktoober 8, 2007, 1:11 p.l.
kunagi aastaid tagasi oli üks hästi kogukas prillide ja kahe kepiga kerjusnaine, kes istus enamasti kaubamaja ees. aegajalt andisn talle möödudes raha.
ühel hommikul vara (jooksin just pool üheksa algavasse loengusse), hõikas too naine mind. ja palus, ei mitte raha, vaid, et ma tal käsi masseeriksin. ma tegin seda ja ma tundsin kui artriidist moondunud ja krampis need olid.
võimalik, et see ongi üks paremaid tegusid, mida kunagi teinud olen.
16.
Udupea | oktoober 8, 2007, 1:29 p.l.
raha annan ikka, nii loomadele/ lastele või siis muidu hädasolijatele, aga kõige suurem andmine võhivõõrale on siiani vist olnud 500 krooni kassitädile, ise suurepäraselt teades, et see, mis ta teeb, ei ole just kõige arukam ja lõpeb katastroofiga nii talle kui kassidele. oleks siis, et see raha mul sel hetkel üle oleks olnud, aga ma tundsin, et ma lihtsalt pean talle andma ja vähem tundus mulle narritamisena. müts maha kassitädide ees
ps: kindlasti ei teinud ma seda seepärast, et oleks mida hiljem anonüümselt võõras blogis kilgata, ei teagi miks räägin, küllap seepärast, et küsiti. mingiks uhkeldamiseasjaks ma seda ei pea
kunagi, 13-14a tagasi elas keskturu juures pappkarpide vahel üks vanem naine. andsin talle iga päev väikese summakese, kuid kui ilmad kurjaks läksid, helistasin sotsiaalametisse ja küsisin mismoodi selline inimene külmal talvel ellu peab jääma. selgus, et tegi oli nipernaadiliku tädiga, kes regulaarselt hooldekodust jalga laseb ja järgmisel päeval polnud enam tädi ega tädile koduks olnud pappkarpe. ma ei teagi nüüd kas mu helistamine oli hea- või pahategu
17.
Heateod « Homo homini homo est | oktoober 8, 2007, 1:34 p.l.
[…] Heateod October 8, 2007 Posted by Wild in Mitmesegast, Päevakaja. trackback Tänane temaatiline viirusnakkus. […]
18.
ellom | oktoober 8, 2007, 5:02 p.l.
mulle tundub kummaline kurta, et heategevusorganisatsioonide ülalpidamiseks kulub ka raha. kui inimesed seal täie rauaga tööd teevad, ja head tööd, peavad nad ju ise ka millegist elama?! või peaksid ainult rantjeed maailma heaks tegutsema?
ise annan vahel kerjustele, siis kui ise küsivad. mitte palju ja mitte tihti sest enamasti ei ole midagi anda. aga usun, et igal heateol, ükskõik kui väikesel, on mõte sees. isegi kui see on piisk kõrbesse. joomaraha olen ka andnud, sest kui inimesel läheb silmnähtavalt palju palju halvemini kui minul, siis kes ma õige olen, et talle seda rõõmu keelata. eriti meeldis üks tartu kerjus vanasti, kellel oli ligi silt, et palub anda raha, kuna ta tahab veini juua. ise oli kangesti rõõmsa näoga vanamees.
19.
Lee | oktoober 8, 2007, 5:29 p.l.
Heategevusorganisatsioonis saab tegutseda palgata ja natuke peale makstes (küte, ruumid, telefoniarved, paber jmt). See natuke peale maksmist on selle heategevuse osa. Tegin seda üheksa aastat ja ei kahetse – see aeg on mulle vaimses mõttes palju andnud. Nii et ei pea rantjee olema, tahtma peab.
Vanasti, kui ma linnas elasin ja öösiti ringi kondasin, tuli spontaanseid n-ö heategusid rohkem ette – ma lihtsalt nägin rohkem inimesi, kes abi vajasid. Aga siiamaani, kui keegi küsib või näib vajavat, siis püüan ikka aidata.
Viimati oli selline juhus möödunud neljapäeval, kui ühel teelt eksinud vanatädil kodu üles aitasin leida. Tõsi, see ei nõudnud minult midagi peale natukese aja ja üldse, võib-olla oli tema jaoks rohkem väärtust sellel, et ta sai jupi aega juttu rääkida.
Noh, hääletajad võtan ka peale, kui ma parajasti ise ei hääleta:).
Aga see kõik on selline asi, mis kuulub lihtsalt inimeste elu juurde, mitte mingi heategevus, arvan ma.
20.
Oop | oktoober 8, 2007, 5:52 p.l.
Olen minagi andnud rohkem kassidele kui inimestele. On suhteliselt vähe kasse, kes sul nahka yle kõrvade yritavad tõmmata. Ma lihtsalt usaldan kasse rohkem. Ja kuigi ma ise pole elu jooksul mitte vähe joonud, kvalifitseerub see minu jaoks siiski rohkem lõbustuseks. Kui tead, et pead parandada ei saa, jäta enne ta katkiminekut pooleli.
Tänavamuusikud jts on muidugi iseasi.
“kas on siis inimesi, kes nii ei tee?”
Just bussidega seoses tuli meelde jõulupidu kunagises töökohas. Kena neiu jutustas kõikidele lõbusa loo, kuidas välismaalane sõitis bussis. Viipekeele ja muu sarnase abiga sai too isegi pileti ostetud ja augustaja leitud. Torkas siis talongi massinasse, ootas ja võttis välja. Ei midagi. Torkas uuesti ja võttis välja. Nagu tytarlaps kinnitas, kestis see hea jupi aega, kuni tema maha läks. Väljamaalane jäigi kompostriga mässama.
Kõigil kuulajail oli kole lõbus.
Mina mõtlesin toona, et enam-vähem kõik mu sõbrad võinuks seda lugu jutustada. Selle pisukese vahega, et nende lugu lõppenuks lausega: “Ja siis ma läksin ja aitasin teda.”
Ei osanud ma tollesse kollektiivi sulanduda ja polnud mul selleks ka vähimatki isu.
21.
Oop | oktoober 8, 2007, 5:55 p.l.
Aga mis heategevusse puutub – EMTst tilkus kunagi välja info, kui palju neist “Anneta elevantsile viisteist krooni” tyypi SMSidest vantsideni jõuab. Täpselt ei mäleta, igatahes piisavalt vähe, et nad seda lehe esikaanele ei taha kirjutada.
22.
heli | oktoober 8, 2007, 6:46 p.l.
Nii-nii… mulle jäi ka väike kahtlus, et see NArva sõita tahtnud noormees on suli.
Hästi näitles igatahes, ma andsin oma viimase veeringu tookord kotist ja läksin ise jala koju, sest elasin tunduvalt lähemal kui NArvas. Huvitav, kui palju ta heatahtlikelt tookord kokku sai oma Narva-jutuga.
Tagantjärel sülitama võtab selline heategu.
23.
MM | oktoober 8, 2007, 7:02 p.l.
mida oligi arvata selle narva reisija kohta. huvitav, mind ei pane mitte sülitama, vaid naerma ajab.
Mul tuli lihtsalt veel üks kentsakas “heategu” meelde 🙂
umbes kuu aja eest istusin Stockmanni parklas just autosse ja hakkasin oma parkimiskaarti otsima, kui keegi äkki mu juhipoolse akna kõrvale ilmus. Ehmatasin isegi natuke. Aga see oli üsna rõketu habetund vanamees ratastoolis: ole hea, anna mulle raha… kõiki põhjusi, miks tal seda vaja oli, ma ei mäletagi, aga üks oli minu meelest see, et tal ei ole parkimise eest maksta ja ta ei pääse välja… ma olin sellest ootamatust pöördumisest nii jahmunud, et andsin taas rahakotist kõik sularaha – kerjuste õnnetuseks on mul sularaha vähe – no võibolla kuskil pealt 20 krooni oli.
alles pärast hakkasin mõtlema, et mis kuradi parkimisest ta mulle rääkis 🙂
Igal juhul ta tänas ja soovis lõpetuseks mulle: “Ole meheks!”
Mina aga, teate, olen hoopis naine.
24.
heli | oktoober 8, 2007, 9:10 p.l.
Sülitama paneb siis, kui endal on niigi näpp sügaval põhjas kinni ja enda arust aitad hädalist oma viimaste veeringutega, sest ta paistab veel rohkem hädas olema kui mina. Ja siis pärast selgub, et jäid ainult tänu iseoma lollusele oma viimasestki ilma. Jumala vabatahtlikult.
25.
notsu | oktoober 8, 2007, 11:39 p.l.
Ma olen ise vist kõige uhkem nende purjus tädide üle, kes on õige ukse/värava taha toimetatud saanud – raha kipun ma loopima siis, kui ma temast parajasti ei hooli ja mis eriline heategu see siis ikka on.
A Tartus on üks vanamees, kes oskab väga keerulisi jutte rääkida, kuidas ta maha kukkus ja bussipilet nagu niuhti käest minema lendas… iga kord on erinev jutt, sellise esinemise eest võib midagi poetada küll, ainult et vahel on kiire ja ta ei taha paraku enne midagi võtta, kui lugu ette kantud.
26.
gilbert | oktoober 9, 2007, 12:59 p.l.
mina olen ka pigem paraku loomasõber. käisin sel nädalavahetusel just koduta koeri jalutamas ja neid silitamas.
ja loomakaitsele tahaksin ka tasapisi vabatahtlikku tõlkimistööd tegema hakata – seoses eluala spetsiifikaga on kakskeelsus ilmselt asi, mida annaks nende jaoks edukalt rakendada.
kuulsin just ühelt oma usa kolleegilt, et inimesed kipuvad kõige vähem annetama mitte oma raha, vaid oma vaba aega. kuidas teil sellega lood on? kas pigem aeg või pigem raha?
27.
Shadow | oktoober 9, 2007, 2:48 p.l.
Noh, ma ei tea, kas see heateoks kvalifitseerub, aga eile võtsin ühe koduta koduroti oma leivale-seebile. Kassiabi saab annetusi üsna regulaarselt, oleneb muidugi kui paks enda rahakott parasjagu on. Tüdruk on mul küll selline loomasõber, kes ilmselt kõik oma vaba aja veedaks varjupaikades tööd rügades, aga need on meie elukohast neetult kauged. Igatahes on tema see tüüp, kes näiteks konnade rändeajal kevadel pangega ringi kõnnib ja neid autoteelt ära korjab.
Ilmselt on veel seda ja teist, aga tavaliselt ei mõtle, et vaat see oli nüüd heategu. Üritad lihtsalt normaalset elu elada. Võõraid inimesi väga toetama ei kipu, just sellepärast, et ei tea tausta ning joodikutega kah tegemist teha ei taha, aga oma sõpruskonnal katsun silma peal hoida. Mind on elus palju aidatud, eks katsun omakorda teisi toetada oma nappide võimaluste ja oskuste piires. Hea sõna ei maksa ju midagi, aga tähendab palju.
28.
hullhunt | oktoober 10, 2007, 11:56 e.l.
heateo panin toime umbes tosin päeva tagasi.
lõpetasin blogimise ja teiste blogides kirjutamise
29.
Kati | oktoober 10, 2007, 1:54 p.l.
noh, viimase heateo osas pole sa vist siiski väga järjekindel 😉
30.
Shadow | oktoober 10, 2007, 4:36 p.l.
Ja kes tõbras sulle üldse väitis, et blogimise lõpetamine on heategu? 🙂
31.
värvipincel | oktoober 11, 2007, 7:19 e.l.
Mina olen aastete jooksul pidevalt nii oma aega kui ka rahakopikat annetanud. Viimati Tallinn Pride’i jaoks, enne seda panga kaudu tänavalastele ja kontserdikülastuste näol abi vajavatele lastele. Loomade varjupaikadele ma rahalisi annetusi pole teinud, kuid tekke-patju olen nende tarbeks küll kokku kogunud.
Lastehaiglale annetamise koha pealt sõnas kunagi üks tuttav, et see on asi, millega peaks riik tegelema ja hakkama saama. Mina maksan niigi iga kuu oma palgast makse ega pea õigeks, et ma veel lisaks nende samade asjade eest raha välja käin. Midagi peab riik ka minu jaoks tegema.
Annetus ei pea alati tõesti rahaline olema, vaid võib olla ka riiete viimine lastekodusse/varjupaika/taaskasutuskeskusesse; oma plasttaara andmine sellele, kes sellest saadavat raha sinust enam vajab; sinu aeg ja oskused millegi heaks. Aga kellelegi tee juhatamine, tasuta taksoteenus ja/või jutuajamised võõraga minu jaoks siiski heateod ei ole. Need on pigem loomulik osa elust. See, mida ma teen, sest soovin, et ka minule tehtaks nii kui olen samas olukorras.
32.
hinge | oktoober 11, 2007, 4:44 p.l.
Taevakene, siin üks arvab, et patjade kogumine loomade jaoks on suurem heategu kui vanainimese ärakuulamine või kellegi kuhugi sõidutamine! Mina oskan nisukese pintsli peale ainult õlgu kehitada.
Viimaste tegevuste peale kulub kindlalt rohkem inimlikku hoolivust (ja ka materjaalseid väärtusi ntx aeg, bensiin jms) kui mingite oma vanade kasutute asjade kellelegi viimine nende prügikasti kärutamise asemel!
Väga kurb on, et sellised vanade patjade jagajad ennast heategijateks peavad. Selline hingetu tegevus labastab heategevuse mõistet!
33.
Kati | oktoober 11, 2007, 8:02 p.l.
noh.eks neid patju loomadele viies kulub ju ka aega ja ehk ka bensiini. lihtsam oleks ju prügikasti viia. samas vanainimese kuulamine on jälle huvitav, mis iseenesest on ka nagu tasu või nii. miska ma arvan, et mõlemad tegevused on nii heteod kui loomulik elu osa, oleneb, kudapidi vaadata.
34.
Wild | oktoober 11, 2007, 10:20 p.l.
Hinge, neid “vanu patju” jagatakse sellepärast, et nende järele on vajadus ja neid ka küsitaks.
Kui ühest vanast tekist saab meie aastaringselt välisoludes loomade varjupaigas nt kaheksale peniputkale kolme roostes naelaga korraliku lapi ukseavale ette lüüa, nii et otsene tuul ja tuiskav lumi ulualusesse pugenud looma vähegi puutumata jätab, siis… ei ole see mõttetu, nagu ka kolme põhurulli küsimine koertele allapanuks. Seda siis erinevalt sinu irisevast ja head, kuigi ehk rumalat ja naiivset, tahet mahategevast kommentaarist.
35.
nimega nimeta | oktoober 12, 2007, 8:47 e.l.
Mõnede inimeste loomulik elu ongi heateod. Nii loomulik, et nad ei märka neid isegi heategudeks pidada.
36.
Kati | oktoober 12, 2007, 9:18 e.l.
seda, ma kusjuures päriselt ei usu. inimese üks käsi reeglina siiski teab, mida teine teeb.
37.
nimega nimeta | oktoober 12, 2007, 10:56 e.l.
Mina pean näiteks arstide igapäevatööd tõeliseks heategude laviiniks. Nemad ehk ise mitte. Sest nad saavad oma heategude eest palka. Aga kui nad ei saaks?