Nobeli vastuvoolu ujumise preemia

„Pask eit,“ oli ühe mu lolli, ent enesekindla ja agara tuttava kommentaar, kui kunagi ilmus eesti keeles Doris Lessingi „Kuldne märkmeraamat.“ Ta polnud Lessingit ridagi lugenud. Karmiks hinnanguks piisas faktist, et kriitikud auväärt kirjanikku kommunistiks ja feministiks nimetavad.

Eks lollus, ülbus ja sallimatus jääb selle inimese enese hingele, aga jaburnaljakas on, et Lessing tegelikult ei mahu ega tahagi mahtuda nende kahe eelnimetatud sildi alla.

Feministlik klassik, kisendavad kriitikud. Ent armuline emand ise ütleb, et tema meelest ootavad feministid talt midagi religioosse tunnistamise laadset. Kinnitust, et teeme aga õekestega parema maailma ilma tõpralike meesteta ja et femmarite käsitlus meestest-naistest on ülilihtsustatud. Kahjuks. Järelikult tema ei ole feminist. Ja ta ei pelga naerda välja feminismi jaburamat sorti avaldusi (stiilis „miks nad ütlevad, et haigust levitab emane sääsk, see on šovinistlik vandenõu“).

Kommunistlik periood, vasakpoolsed teemad, ütlevad kriitikud. Jah, on küll. Ja on tugevasti autobiograafilised need Lessingi vasaklood, nagu ta looming üldse. Ometi, see pole kuskil ega kunagi ideoloogiline silmaklapistatus. Lessing vaatab sedagi teemat siiralt, avarapilguliselt, kriitiliselt. Ideaalide põrge grupimõtlemisega, arutu Nõukogude Liidu fännamine, vasakintellektuaalide moraalne kaos selle moodustise lagunemisel, see kõik on Lessingil olemas. Valusalt. Ausalt.

Krista Kaer, Lessingi eestindaja, ütleb, et Lessing ei tee midagi, et lugejaile meeldida. Ma kardan, et enamgi veel, see inimene ei tee üldse midagi selleks, et kellele iganes meeldida. Tal on erakordne anne haista labast, vääritut grupimõtlemist ja mitte iial kaasa teha. Anne vastuvoolu ujuda.

Ja sellisena paneb ta lugeja tasakesi peegli ette hiilima ja küsima, kuidas ma elan ja mida ma teen. Olen ma aus või silmakirjalik? Teen ma vajalikke asju või poosetan niisama? Olen ma inimene, piisavalt?

Mina ei ole saanud Lessingit lugeda nõnda, et poleks endalt seda ja veel nii mõndagi küsinud.

Sealjuures ei mõju Lessing kui näpuga häbiringe joonistav moralist. Ta kirjutab soojalt, kergelt, haaravalt. Ava lihtsalt raamat ja seda ei saa enne viimast lehekülge käest ära.

Aga jah, kuivõrd Nobeli kirjanduspreemiast on nii ehk naa saanud üksiti ka teatav vastuvoolu ujumise auhind, siis Lessing on selle küll igas mõttes ära teeninud.

Ja üldse, vastuvoolu ujumise oskus on väga ilus inimlik omadus. Vahest üks ilusamaid omadusi üldse. Seda peabki auhindama.

Palju õnne, Doris! Ma imetlen Sind.

PS Vaadake, muide, kui ilus inimene ta on. Minu meelest ilmekas näide sest kaunilt vananevast targast inimesest, kelletaolistest siingi blogis äsja juttu oli. Foto: Miriam Berkley

PPS Lessingist olen varem kõnelnud ka siin.