Playboyst, naesterahva pilguga

Nõndaks, nüüd on siis minulgi üle vaadatud see Playboy eesti versiooni esmanumber, mis on juba saanud kurjustada, seksi väheusse eest ja üldse. Igatahes, võtke heaks või pange pahaks, minu meelest täitsa kobe ajakiri.

Esiteks, mulle meeldib, et nad on üritanud teha nii üheksakümmend protsenti kohalikku sisu, mitte labaselt ja odavalt tõlkekat. Pealegi, Peeter Simm on hetkel üsna aktuaalne leid, Juur ja Oja lollikindlad staarid. Nojah, nad ei ole muidugi Frank Zappa, Johnny Depp, Frank Sinatra või sm Fidel, kelle kõigi intervjueerimisega saab vana Playboy (see isaajakiri) hüpata. Aga kust sa Eestis üldse selliseid staare võtad? Eks igaüks, kes pidanud kuust kuusse mingeid rahva lemmikuid eksponeerima, teab seda ahastust teemal: “Jumal, meil ei ole, ei ole ei olegi ühtki tõelist staari.” Olemasolevais tingimusis igatahes päris hea valik.

Sauteri juttu ei ole veel viitsinud-jaksanud lugeda. Kunagi ammu oli Sauter küll üks mu puberteedipõlve kirjanduslikke lemmikuid. Praegu mõtlen siiski, et ehk oleks võinud avanumbris mõni värskem, popim, noortepärasem kirjahärra olla. Rooste või Contra või midagi. Aga, noh, jõuab ju ka veel.

Tõlkekatest sõjastressi lugu oli tegelikult väga päris hea. Seda enam, et meie kaitsevägi järjekindlalt väidab, et sellist asja pole olemas.

Mis puhtalt seksiteemasse (visuaalsesse peamiselt) puutub, siis ega teda liiga palju ei ole küll. Samas puhas porr pole Playboy ju kunagi olnud ja üldse, kes tänapäeval, inernetiajastul, ikka enam peamiselt porri pärast ajakirja ostab?

Beatrice seeria, kusjuures, oli päris ilus ja maitsekas. Ja mulle meeldib, et esimene kaanetšikk on täiskasvanud naine ja mitme lapse ema, mitte järjekordne noor tibu natuke kuulsama mehe kõrvalt. Ei pea koguaeg kultiveerima seda liini, et erootiline võrdub rumaluke.

Esimese tööpäeva seerias oli ka ühteist päris kenakest. Mutrivõtme ja automäärde värk pole küll minu maitse, aga noh..

Kiisukeste lugu jättis minu isiklikult täitsa külmaks, aga pankrotiseeriaga juhtus naljakas lugu. Pidasin alguses ekslikult selle seeria viimaseks pildiks midagi, mis pidi hoopiski illustreerima järgnevat nahahoolduse lugu. Ja ma juba täitsa mõtlesin, et näed, üsna mõtlemapanevat kunsti teevad. Tõe selgudes jäi kunsti küll vähemaks, paraku.

Igatahes päris lahe, et turul on taas miski, mis pole otse auto-ja tehnopededele ja samas nagu labane panemisvärk ka mitte. Miski, mis positsioneerub kuhugi sinna, kus kunagi katsus olla ajakiri Mees. Tõsi, viimane suri küll käbedalt välja. Ju siis polnud mehi, kes suudaks midagi üldhuvitavat lugeda.

Teisalt väidavad viimasel ajal mingid uuringud, et Eestis ostavad ja tellivad ajakirju, sh meestele suunatuid, üldse pigem naised, kui mehed. Mees saab lugemiseks selle, mida eit tellida viitsib.

Ja kui mulle, naisterahvale, tundub, et Playboys on täitsa midagi lugeda. Igatahes rohkem kui nii mõneski naistekas, siis arvavad nii ehk teisedki. Ja miks mitte tellida vanamehele koju ajakiri, mida on endalgi huvitav lugeda? Mina igatahes ütleks küll, et võtame Playboy ja seda lollakat autoajakirja osta ise salaja. Mööndusena võiks siis isegi mõne naisteka poeriiulile jätta.

Nagu Larko juba ütles …

…täna sööme!

Ehk siis virtuaalne söömaklubi koguneb täna kell 19.00. 

Teema: Kust sina süüa ostad ja millist? 

Jutustada on lubanud Jaano-Martin (söögiost kui rahakotiga hääletamine), Liisu (toidu tootmine talus) ja mina (miks ma supermarketist süüa ei osta). Suu võivad, lisaks eelnimetatuile, mõistagi, lahti teha kõik liitunud söödikud. 

Liitumisinfot söömaklubiga leiab siit. 

Head isu, härrased!

PS Kirjutasin päälkirja esimese  hooga “nagu Larko” asemel “magu Larko”, ju on mul siis juba erakordselt varajane nälg, mis kõike seedeelukonnaga seob. (: