Ära osta supermarketist, mine turule!

oktoober 14, 2007 at 2:51 p.l. 29 kommentaari

Olete te näinud stseene, mis “Borati” filmist välja jäid? Üks neist on selline, et Borat seisab supermarketis juusturiiuli ees ja küsib ühe juustupaki kohta: „Mis see on?“ „Cheese,“ vastab müüjapoiss. Borat küsib järgmise paki kohta, poiss jällegi vastu, et juust. Ja nii mitukümmend korda järjest küsib Borat sama küsimust ja poiss vastab aina tuimemalt: „Juust.“ Siis hakkab samalaadne kamm veeriiuli juures.

Minu meelest sobib see lugu suurepäraselt kirjeldama supermarketite olemust. Lõputud riiulid täis ühesugust anonüümset kaupa, mis on miskipärast erinevas pakendis kuid suurt millegi muu poolest ei näi neil vahet olevat. Milleks on vaja sadat saia ühestsamast jahust? „Isa sai“, „Kirde sai“ „Hää“ sai jne, jne. Mina ei tee neil küll miskit vahet. Ostan, mis pihku juhtub. Või milleks mitmed ühtmoodi hapukoored, juustud, vorstid?

Valikuvabadus? Tuhkagi. Inimene ei suuda sellises olukorras nii ehk naa adekvaatselt valida. See mõttetu ühtmoodi tähenduseta kauba küllus tekitab pigem stressi ja tarvet kiiresti põgeneda. Minus isiklikult küll.

Teine nukker lugu on suurte poodide müüjatega. Nad on sunnitud päevläbi naeratama inimestele, kes neile mitte muhvigi korda ei lähe. Jätma mulje, et nad on jube sõbrad kellegagi, keda nad ei tunne ei hakkagi tundma ja ehk isegi ei taha tunda.

See tekitavat müüjais nn teenidusvõõradumist koos tüüpiliste läbipõlemisnähtudega stiilis see ei ole minu elu, kõik toimub mujal, on nagu filmis jne.

Nõnda ongi, et kui supermarketi müüja mulle naeratab, tunnen ma end kuidagi süüdi (kuradi ekspluataator, või nii). Aga kui ta ei naerata, vaid väsimusest sisiseb, on ka paha olla.

Eelnimetatud põhjusil (ja võib olla veel mingi raskestidefineeritava „miski“ tõttu) ma suuri poode ei salli ja kui vähegi võimalik käin neist kaarega mööda.

Seevastu ma armastan, vaat` et kirglikult, turge ja pisipoode.

Esiteks seepärast, et seal tekkib ostja ja müüja vahel tõepoolest inimlik side.

Tuntakse ära, aetakse juttu. Nii on me perel Nõmme turul aastaid üks juurikamüüja, kes siis, kui ma näiteks ainult isaga turule juhtun, ikka ema kohta küsib: „Kuhu proua jäi?“

Seal antakse ostjatele siiralt head nõu. „Võta seda liha, see on värske. Ära seda hakkliha täna osta, see on tiba seisnud,“ kuulen ma ikka meie pisikeses lihapoes, kümne sammu kaugusel mu uksest.

Muide, mina, kes ma ei allu tavaliselt mingitele ostma õhutavatele reklaamikampaaniatele, olen sest samast tillukesest lihapoest teinekord lisaks vajaminevale kraamile ostnud mõne täiesti ebavajaliku vürtsipaki või kastmepudeli, lihtsalt seepärast, et müüjad on nii armsad ja ma tahan neile natuke rõõmu valmistada.

Oma jopedest müüjatega on veel seegi voorus, et nad lahendavad su probleeme ka siis, kui sa ise oled sama suur jama tekitaja kui nemad.

Nii näiteks juhtus, et ostsime meie linnakese teisest väiksest toidupoest (samuti kümne sammu kaugusel mu koduuksest) sünnipäevaks õlut. Kodus tšekki vaadates paistis nagu oleksime kesvamärjukest toonud 99 pudelit. Nii see päris kindlasti ei olnud. Pigem nii üheksa korda vähem.

Kappas siis mu vanamees uuesti poodi ja naases kenasti tagasimakstud rahaga, sest müüja mäletas, kui palju me ostsime ja teadis ka, et me kindlasti petised ja valetajad pole. Kuskil hüpersupermarketis oleks meid kukele saadetud ja õigusega. Tšekki tuleks ikka kassa juures kontrollida.

Lisaks sellele, et turgudel ja pisipoodides on müüja inimene mitte anonüümne masin, on seal palju vähem anonüümne ka kaup.

Turgudel müüb enamik rahvast enda kasvatatud kraami. Pisipoes saab küsida, kust kaup tuleb. Nii näiteks on meie nunnus lihapoes kraam ostetud ümbruskonna talunikelt. Marinaadid, vorstid, pelmeenid jms tehakse aga kohe päris kohapeal. Ja, kurat, kui hästi tehakse. Oleks kuningriik käepärast annaks sellest küll pool näiteks nende jogurtimarinaadis kanasašlõki eest ära.

Nii ongi, et suurest poest toidu ostmine on minu jaoks tüütu kohustus, mis vaja ruttu ära teha. Turult ja pisipoodidest ostmas käimine aga on tõeline nauding, mis koosneb naeratamisest (päriselt) müüjaga räägitud niisama jutust, kauba valimisest, soovitustest.

No muidugi ma valin tüütuse asemel naudingu, kui vaid saan.

Umbes sellise jutu rääksin mina reedel söömaklubis neile, kel aega kuulata oli. (:

PS Vaata, kuidas Borat juustu ostab



061001-borat-cheese-supermarket

VIDEOVAT.COM > GET AWESOME MYSPACE VIDEOS FREE!!


Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), sotsiaalne närv.

Playboyst, naesterahva pilguga Eesti keel ja mehemeel, või mis? Fui! Vastik!

29 kommentaari Add your own

  • 1. poleoluline  |  oktoober 14, 2007, 5:06 p.l.

    Ära osta ajalehte, suhtle inimestega!

    Pole vahet kas MeediaMarket või KaubaMarket. Igasugugune äriühing asutati selleks, et tema olemasolu ainsaks mõtteks on rahuldada aktsionäride (osanike) ootusi nende varade väärtuse maksimeerimisel.

    Pole vahet kas ajakirjanik või poemüüja. Mõlemad on palgatöötajad ja neil erilisi valikuid ei ole. Sest aktsionärid valisid juhatuse kes võttis tööle palgatöötajad kelle olemasolu ainus mõte on aktsionäride varade väärtuse maksimeerimine.

    Kliendid jagunevad enamvähem samamoodi sihtgruppidesse ja eks see raha mille nimel karusell keerlema lükatakse on kah sama. Kaup on küll erinev kuid meetodid kuidas tarbijas tekitatakse vajadust tarbida on samuti samad. Meediamarket või kaubamarket mis vahet seal on?

    Ja sellepärast ära osta ajalehte, ära vaata telekanalit, ära loe netiportaali vaid suhtle inimesega. Küsi mis ta arvab erinevate asjade kohta arva ise kah midagi. See on rohkem väärt. Igal juhul on see reaalsele elule (tõele?) lähemal kui see mida meediast näha kuulda saab.

    Tore oleks blogiomaniku vastulauset või kommentaari lugeda.

    Eduparimat blogiomanikule!

    Vasta
  • 2. Kati  |  oktoober 14, 2007, 5:40 p.l.

    poleoluline
    põhimõtteliselt õige.

    ma küll ei usu, et lehelugemisest päriselt pääseks (nagu ei pääse täielikult ka supermarketist). lehest, raadiost, telekast, saab lihtsalt mõnd sorti info kiiremini ja lihtsamalt kätte kui muidu.

    aga kindlasti on nii, et ära loe AINULT ajalehte, vaid räägi ikka inimestega. ja ei maksa ka arvata, et leht on see, mille järgi kellestki lõplik ja muutumatu arvamus kujundada.

    Vasta
  • 3. heli  |  oktoober 14, 2007, 7:11 p.l.

    Esimest korda elus kohtusin supermarketi tüüpi poodidega Kanadas. Ja minu esimene küsimus oli samuti: miks peab riiulis olema 52 sorti kohvi? Mis neil vahet on? Mulle vastati, et valikuvõimalus peab olema. Nojanoh, samas tunnistati, et enamus ostab ikkagi ühtesid ja samu asju, neid, mis juba kindlaks kujunenud, järgi proovitud jne. Ülejäänud kaup võib seal ju silmailuks olla. Et tekiks tunne, et on valikuvõimalus.

    Üldiselt ei ole mul poodidega mingit suhet, st. ma püüan neid vältida nii palju kui võimalik. Aga kuna täiesti vältida ei ole võimalik, siis üritan oma ostud teha võimalikult kiiresti ja kaduda uksest välja. Kui ma järele mõtlen, siis ei ole minu jaoks isegi vahet, kas pood on suur või väike, kas seal on müüjad tuttavad või võõrad. Ma lihtsalt eelistan poodi saata enda asemel kellegi teise.

    Aga siiski oli mul eile õhtul väga kena poekogemus, mille peale mõtlesin, et hakka või mõnda poodi armastama.
    Olime teel sünnipäevale ja ostsime sünnipäevalapsele kingiks toreda kummikukujulise lillepoti. Mõtlesime siis, et otsiks lillepoest püsilille ka sinna sisse. Müüja igavles leti taga ja oli silmnähtavalt väsinud ja tülpinud. Kui aga küsisime talt nõu, et milline taim sellesse kummikusse kasvama mahuks, ärkas ta äkki elule, andis head nõu, tõstis meie meeleheaks ühe draakonipuu potist välja, mässis mullapalli ümber ühte koma teist, küsis, kellele see kingiks läheb, milliseid kaunistusi võiks sinna veel panna, mis sobiksid kingisaaja kodu interjööriga, kraamis sahtlist lagedale rõõmsavärvilisi pudinaid, sobitas seda- ja teistpidi. Oli näha, et talle loominguline lähenemine meeldis. Lõpuks soovis meile kena piduõhtutki.
    Ja minule jäi meelde: appi, kui meeldiv paik, sealt tahakski alati lilli osta.

    Vasta
  • 4. myself  |  oktoober 14, 2007, 7:25 p.l.

    palju neid väikepoode siis on? olgem ausad – mitte eriti. nii mõnegi väikepoe on suurpoed välja söönud. suurpoodide valik on minu meelest näiline. neil on iga kaubagrupi jaoks ju omad piirid, kui suur sortiment olla võib ning võetakse ikka eelkõige tuntumaid nimesid.

    ma ei saa selle juures aru, räägitakse koguaeg euronõuetest ja pannakse mingeid väiksemaid kohti kinni, samas Lääne-Euroopas on küll poode ja pagaritöökodasid, mis paneks meie tervisekatisjad vist õudusest oigama. ma tahaksin ka osta hommikust värsket kukilt kvartali saiapoekesest ja värsket kala kalurite pisipoest.

    Vasta
  • 5. kukupai  |  oktoober 14, 2007, 10:03 p.l.

    Olen minagi neid Euroopa pisipoekesi näinud ja mõnusaid asju ostnud neist.
    Aga väikepoodide väljasuremise üks põhjus on, et suurpood ostab kaupa sisse suuremas koguses ja saab seetõttu odavamalt müüa, väikepood endale seda lubada ei saa. Meie tarbija on siiski veel väga hinnatundlik ja ostab odavamat, olgu või kehvemat. Samas – see suurpoe näiliselt suur valik on ka paras mull. kaup on anonüümne ka selles mõttes, et kui ma leiangi sealt midagi uut, mis mind võiks huvitada, ei saa ma kindel olla, kas ma tegelikult ka seda tahan. Keegi ju ei seleta, mille poolest see teistest analoogidest erineb, millised võiksid olla need maitsenüansid jne.
    Turul saan ma selle info kätte, olen kindel, et kaup on kodumaine ja mõnus suhtlus pealekauba. Minu kodulähedane supermarket on küll väike ja kuna ma olen püsiklient (paratamatult tuleb sealt osta asju, mida turult ei saa), on müüjad tuttavamad ja vahel saab ka sealt suhtlusnaudingu – loomulikult mitte tipptunnil. Aga häda selles, et ka kaubavalik on väike.
    Mulle meeldis Kristiines käia siis, kui see veel Primo nime kandis ja ehtsat itaalia kaupa müüs. Praegu pole ka viga, aga mõnda asja olen jäänud taga igatsema. Samas, kui tahan ikka külmkapi täis osta, lähen Kristiinesse, ükski Selver ei saa ligilähedalegi.

    Vasta
  • 6. udupea  |  oktoober 15, 2007, 6:47 e.l.

    aga mina olen pirts, mina tahan just migit kindlat kohvi, kindlat majoneesi, kindlat leiba, kindlat vorsti jne ja olen väga õnnetu, kui ma neid ei saa ning pean selle asemel midagi muud ostma. isegi piim ei sobi suvaline 2,5% vaid ainult alma oma.
    lisaks sellele tahan ma toidupoes enamasti ostelda ja mulle ei meeldi, kui teenindaja liialt isiklikuks muutub või miskit (mulle tundub, et) poolvägisi pähe määrima hakkab.
    supermarket on minusugusele tehtud 🙂
    mõni selline teenindaja võiks küll suurtes poodides olemas olla kelle käest küsida saab kas/kus mingi kaup on.

    teine lugu on ehituspoodidega – need peaks olemas pisikesed ja abivalmite müüjatega. oli 1 pisuke poekene mu suvepesa lähedal, kui mul mingi mure olin, läksin aga poodi ja küsisin müüjalt mida ma vajan ja kuidas ma seda kasutan – alati sain mured lahendatud. nüüd on pood suur, minu ehitusalased oskused olematud ja inimest, kes aitaks ja õpetaks, pole suurest poest võtta kuskilt 😦

    Vasta
  • 7. Ramloff  |  oktoober 15, 2007, 7:23 e.l.

    Mõned argumendid ka supermarketi poolt, õigemini ma küll pean siin rohkem silmas iseteenindavaid poode vs. poode, kus kogu kaup on leti taga.
    a) Mina eelistan kõik ostud teha ilma kellegiga rääkimata. Poes ja muudes ühiskondlikes paikades olen ülimalt reserveeritud ja tahaks võimaluse korral suhelda nii vähe kui võimalik.
    b) Kui kaup on leti taga, eeldab see väga head nägemist, sest tihti ma lihtsalt ei märka kas soovitud kaupa on või ei ole.
    c) Müüjaga pood ei sobi minusugustele inimestele, kes alles poes hakkavad mõtlema, mida võiks süüa osta. Mina tahan rahulikult riiulite vahel jalutada ja alles siis hakkan mõtlema, mida süüa võiks.
    d) Eriti ebameeldivad on müüjaga poed siis, kui seal on palju rahvast. Kui minu ees keegi pikalt jokutab ja müüjaga vestleb, mõtlen ma temast närviliselt üsna negatiivseid mõtteid (et ta on primitiivne ja loll on nendest ühed ilusamad) ja kui kord tuleb mu enda kätte, siis häirivad mind mu taga seisvad inimesed sel määral, et ma võin näiteks 10 soovitud asja asemel osta 3-4 ainult selleks, et mitte teisi kinni pidada. Ja kui ma olen kusagil pikalt järjekorras seisnud, hakkan ma seda kohta hiljem vältima.

    Kokkuvõttes: supermarketitel on üks suur eelis – neis oled sa anonüümne ning saad kõik oma sisseostude teha ainult “tere” ja “tänan” üteldes. Lisaks ei pea neis tundma ka südametunnistuspiinu sellepärast, et sa alles poodi jõudes hakkad mõtlema, mida võiks osta.

    Vasta
  • 8. Kati  |  oktoober 15, 2007, 7:50 e.l.

    mnjah, mina jälle lobisen üsna meelsasti peaaegu kellega iganes, olgu müüja või bussijuht või kestahes. lihtsalt huvitav on, sab elust ja inimestest teada asju, mida oma kookonis ei saaks.

    Vasta
  • 9. Ray D. Noper  |  oktoober 15, 2007, 7:59 e.l.

    Toetan Ramloffi arvamust.

    Kui ikka ei soovi parajasti inimestega suhelda on super-hüper-jne.-marketid meeldivalt anonüümsed paigad.

    Vasta
  • 10. notsu  |  oktoober 15, 2007, 10:19 e.l.

    Pisikesed poed on head ainult siis, kui seal on tõesti sõbralik ja ebahirmuäratav müüja. Vastasel korral on neist väga raske midagi kätte saada, sest üle küsida ju ei julge, äkki saab sõimata.
    Aga headest väikepoodidest rääkides on mul ürgkahju, et Tartust Kloostri tänavalt venelaste pood ära kadus (nimi oli Kloostri pood, aga kõik kutsusid venelaste poeks, poodnike järgi) – pood oli pisike nagu putka, aga seal oli vaata et suurem valik kui mõnes supermarketis ja mitme koha pealt parem – kohalikud õunad, tomatid, paremad saiakesed… Kardetavasti läks ta mingite hügieeninõuete pärast kinni.

    Vasta
  • 11. Ramloff  |  oktoober 15, 2007, 11:33 e.l.

    Kuna viimasel ajal liigun tihti Telliskivi ja Ristiku tänavatel, siis nende tänavate väikepoodidel on veel üks häda: nimelt on neis poes 2/3 pinnast hõivatud alkoholist ja karastusjookidest ning toidu jaoks on kaks hädist külmletti, milles olev toit näeb sageli väga halb välja.

    Tundub, nagu toituks sealsed inimesed peamiselt alkoholist.
    Õnneks on olemas ka Balti Jaama turg, millelt ma vähemalt singi ja muud lihatooted ostan, kuid need väikepoed on seal kõik “alkoholipoed väikeste toidulisanditega”

    Vasta
  • 12. Punane Hanrahan  |  oktoober 15, 2007, 11:37 e.l.

    Nojah, midagi peab ju olema peale hammustada:)

    Vasta
  • 13. Oudekki  |  oktoober 15, 2007, 12:24 p.l.

    Mina räägin supermarketite kassapidajatega ka. Ja nad räägivad vastu 🙂 Kui mõnele ütled, et tal on ilusad küüned, siis too särab veel järgmiste ostjategagi. Enne kui ma eelmine kord Eestisse tulin, siis Esselungas vaadati minu ostukorvi (kohalikud hõrgutised vorstist limocelloni sõprade/sugulaste tarvis) ja uuriti, et mis pidu mul tuleb 🙂 Ja selle jutu ajal jõudis ta ka neid asju kassast läbi lüüa. Küsimus on natukene selles ka, kas inimesed tahavad suhelda 😛

    Väikestes poodides on lihtsalt see hea asi, et sinna mahub korraga ainult paar ostjat ja siis on müüjal enam aega ostjatega suhelda ja neile kõige sobivamat valida.

    Seni kuni supermarketid ei muutu kirikuteks ja kõiki teisi välja ei söö, seni ongi minu arvates kõik hästi.

    Vasta
  • 14. jospel  |  oktoober 15, 2007, 12:41 p.l.

    minu maja kõrval on üks pisike poeke. kahjuks ei ole sealt enamasti võimalik saada seda, mida ma tahan (näiteks mingit kindlat juustu, aura pohlavett või ühte konkreetset saia vmt), lisaks sellele on ta laupäeviti vaid mõned tunnid lahti ja pühapäeviti päris kinni. ja mul pole tõesti mingit kasu sellest, et müüjannad on vägagi suhtlemisaldis… seega san sammud kilomeeter kaugemale ja külastan veeriku selverit, mis mulle üleüldse ei meeldi, aga kust ma saan selle mis vaja…

    Vasta
  • 15. notsu  |  oktoober 15, 2007, 1:10 p.l.

    oojaa, väikepoodides on lõokese tüüpi inimeste terror öökullide kallal eriti tuntav… kahjuks turul veel enam.
    Kui mina läheks oma rabarbereid turule müüma, siis veaks ma end sinna kella kaheks kohale ja võiksin vähemalt kuueni olla, aga oh ei, ette on nähtud, et turul müüakse asju kella varasest kella neljani.

    Vasta
  • 16. Kati  |  oktoober 15, 2007, 1:38 p.l.

    notsu,
    seel vastu aitab, kui palud tuttavat müüjat, et hoia mulle seda ja toda, ma õhtupoole kindlasti tulen, enamasti siis ikka hoitakse.

    Vasta
  • 17. ahaa  |  oktoober 15, 2007, 1:47 p.l.

    mulle meeldivad supermarketid selle pärast, et ma saan ise rahulikult uurida ja valida ja mõelda. ma täitsakohe pean saama rahulikult võrrelda ja mõelda :). kui ma pean kiirustama, siis ma parem jätan minemata. ja kui on kiire, siis seda enam on supermarlket parem – tuiskan ühe riiuli juurest teiseni ja võtan oma asjad, kartmata, et keegi ees jokutab (eks kassas ka vahel juhtub).

    ja enamikke asju söön väga kindlaid sorte, ntx muidu mulle meeldib keila rõõmu kaubamajas (puhas, saab kiiresti ja enamik asju olemas), aga nad ei müü neid oliive ja seda kanafileed, mida ma söön, seepärast pean aeg-ajalt suurtes poodides ka käima. mu endist lemmiksaia ka ei müü, aga õnneks müüvad uut lemmiksaia, seega ma seda poodi päris kõrvale jätma ka ei pea.

    samas peaks selle kirjelduse peale nüüd vist hakkama paldiskis lihapoes käima :)))

    Vasta
  • 18. Oudekki  |  oktoober 15, 2007, 1:52 p.l.

    Aga väikepoodides annab ju ka müüjale ütelda, et las ma vaatan siin omaette ja mõtlen – minul on ka vaja pakendatud asju käes keerutada ja mõelda. Ja neist ei peagi kõike saama, noh, oliivid ostan ühest väikepoest, kanafilee teisest, kindad kolmandast, saapaviksi neljandast ja nii edasi.

    Vasta
  • 19. Kati  |  oktoober 15, 2007, 1:56 p.l.

    ahaa,
    tule, sul ligi käia ju. 🙂

    see häda on mul muidugi endalgi, et kui just millegi kindla ja eksootilisemaga maiustada tahan, tuleb ikka oma kondid suurde poodi vedada.

    Vasta
  • 20. notsu  |  oktoober 15, 2007, 3:31 p.l.

    Kui pood pannakse kell seitse kinni, ei hoia keegi sulle kella üheksaks midagi 😦

    Vasta
  • 21. Söime reedel « Larko lobiseb (peegel)  |  oktoober 15, 2007, 8:52 p.l.

    […] on juba kirjutanud oma supermarketi vastsest sõnavõtust. Põhimõtteliselt väga vastu ei vaidle, ehkki juust pole […]

    Vasta
  • 22. myself  |  oktoober 16, 2007, 7:24 e.l.

    need väikepoed, mis minu ümbruses on, on ka iseteenindusega enamasti. seega pole mingit hullu lobisemist müüjaga. turul saab ka suurema lobisemiseta ära käia.
    minu lemmiksaiad ongi näiteks turul. tihked ja ei pudise laiali, nagu suurtootjate saiad. maitse on ka ehedam. kahjuks jõuan töö tõttu turule vähem, kui tahaksin. parimaid sinke ja värskeimat liha saab ka turult.

    mul pole suurpoodide vastu otseselt ka midagi, las nad olla. mul on selle vastu aga küll, et väikepoed on ära kadumas.

    Vasta
  • 23. notsu  |  oktoober 16, 2007, 2:14 p.l.

    Aga oma ostmiseelistustest rääkides: enamust asju, mis ma tahan, saab turult või keldrist. Poodidest, mnjah, saab suure poe peale paar asjakest võib-olla kätte ja sellega peab ära elama kogu selle aja, kuni jälle varahommikul kell 14 end välja suudan ajada ja turul varusid täiendada.

    Vasta
  • 24. Kylli  |  oktoober 16, 2007, 8:46 p.l.

    Mulle supermarketid meeldivad, kuna

    – ma saan kõik vajaliku kätte yhest kohast (ma ei naudi shoppamist ja ei taha mõeldagi, et peaks mööda mitmeid pisibutiike või turge pidi ringi jõlkuma lihtsalt selleks, et täita oma basic vajadusi), lisaks kogu toidule saan sealt isegi sokid, desoka, pastaka või lusika;

    – myyjad ei jõlgu mul sabas, ei varguse hirmus ega naeratuse&suhtlemise kohustuse tõttu; samas saalib neid saalis piisavalt ringi juhuks, kui mul mingi kyss tekib;

    – samas marketis, kust saan kõik eksistentsiks vajaliku toidu, on mul valida mitmekymne erineva vorstisordi, shoksa, leiva ja juustu vahel;

    – igakuiselt vahelduvaid allahindluseid kasutan ka meelsasti – miks mitte lasta oma kodust toidulaua vaheldust kujundada ka sellel, mis marketis parajasti alena myygis.

    Aga teeninduse kohapealt on mul kohutavalt kahju neist kaasaja teenindajatest, kes lihtsalt on kohustatud mulle naeratama ja hästi entusiastlikult teenindama ja abistama ja ikka igati välja näitama kui kuningas ma kliendina olen…
    Ma tegelikult tunnen puudust NL-i aegsest teenindusest, kus teenindajatel oli õigus olla see, kes ta on, siiras, just sellises tujus, nagu parajasti oli ja kui ta leidis, et klient käitus kui tõbras, ei pidanud ta oma siirast arvamust mitte kiipsmailimise taha ära peitma. Mulle ei meeldi, et tänapäeval teenindajatel pole justkui õigust olla inimene, vaid nad peavad olema mingid naeratlevad marionetid.
    Kui selline haige olukord ei ole kuidagi viisi muudetav, siis võiks imho marketite teenindajatel olla vähemasti 1 happy-hour päevas, kus neil on õigus olla inimene ka teenindajana töötades. Näiteks poe viimasel lahtioleku tunnil.

    Ja mulle meeldivad sellised restod&kohvikud, kus ma lähen sisse, surfin kusagilt riiulilt ise endale menyy välja, valin endale ise istekoha, panen kyynarnukid lauale… ja siis millalgi ilmub kusagilt ka ettekandja (just sellise näo ja tuju ja entusiasmitasemega, mis tal parajasti on), kellelt menyyga tutvumise kõrvale sissejuhatuseks kohvi tellida. Keegi ei pea jooksma, tõmblema, hyplema, naeratama ja ei tea mida veel lihtsalt kliendi ilmumise tõttu. Restodes&kohvikutes võiks ka mingi aeg selline teenindajate happy-hour olla, kus neil on õigus kliendile ausalt ja syydimatult näkku öelda, mida nad neist tegelikult arvavad, eriti juhtumite puhul, kus mõni klient ikka täiega labane ja mats teenindajate vastu on.

    Ma kliendina eelistaksin ilmselt kylastada marketeid ja sööikohti, kus parajasti teenindajate happy-hour käimas. Ma arvan, mulle meeldiks. Vähemalt rohkem, kui praegune sundtsirkus.

    Vasta
  • 25. notsu  |  oktoober 16, 2007, 9:25 p.l.

    Tjah, nõuka ajal oli vahel muidugi ka sedapidi, et klient pidi teenindajale naeratama ja igapidi meelitama. Või tõtt-öelda liikus hulk kaupa ju niikuinii tutvuste kaudu, nii et teatud asju said osta siis, kui sa teenindajale isiklikult meeldisid.

    Aga mul on turu ja supermarketitega küll selline seis, et supermarketist saan kätte leiva ja juustu, aga köögi-, juur- ja puuvilja järele peab juba turule minema. Ma olen nii raskelt “think global, buy local” tõppe haigestunud, et kogu hiina õunte ja brasiilia mangode hunnikut nagu ei näekski – vaatan kurvalt köögiviljanurka ja ütlen “jälle on ainult kartulit ja porgandit, mis on niikuinii juba kodus keldris olemas”.
    Isegi igasuguseid helbeid ja tangusid käin turu pealt või ökopoest taga ajamas, sest seal sindrima supermarketis on kehvem valik (loe: kehvem valik kohalikku kraami).

    Vasta
  • 26. nimega nimeta  |  oktoober 17, 2007, 1:37 e.l.

    Mulle need nõuka aja lapiga üle larhvi tõmbavad koristajamutid ja vissis nägudega müüjatädid küll ei meeldinud. Kusjuures annan endale aru, et see on nüüd kole üldistus. Üle poole müüjatest olid siiski täiesti sõbralikud, inimlikud ja abivalmid inimesed. Lihtsalt tänapäeval selliseid frukte teenindajatena ei peeta, keda nõukaaegu vahel trehvas.
    Ja mina ei ole küll tundnud, et müüjad või kohviku/resto ettekandjad minu ees eriliselt lipitseksid. Olen kohanud nii siirast abivalmidust, tüütut kauba pähemäärimist kui ka ähmis-sahmis ja torssis teenindajat. Võltsnaeratusega isendeid pole kohanud. Või kui olengi, pole neile nii palju tähelepanu pööranud, et nad meelde oleksid jäänud.

    Vasta
  • 27. Ramloff  |  oktoober 17, 2007, 7:53 e.l.

    nimega nimeta

    Siis on need teenindajad olnud lihtsalt head näitlejad.
    Kui ma vahepeal aastaid teeninduses töötasin, siis kujunes minu sisemuses välja suhtumine “klient on vaenlane”, aga muidugi ma naeratasin neile.
    Aga isegi nüüd, olles juba varsti kolm ja pool aastat teenindusest eemal, on vimm osade klientide vastu säilinud ja reeglina ma toona kliendiks olnud inimesi oma tutvusringkonda ei taha.

    Nii et me keegi ei tea, mida see teenindaja selle viisaka naeratuse taga tegelikult mõtleb.

    Vasta
  • 28. Kati  |  oktoober 17, 2007, 9:02 e.l.

    Ramloff.
    see tunne vist ongi üks teenindusvõõrandumise sümptom.

    Kylli,
    ma päris peksupoisiks ka ei tahaks olla, sest, ausaltöelda, mina ei ole ka teenindaja raskes elus otse süüdi, kui ma just päris mölakas pole.

    ma pigem eelistaksin, et teenindaja ei peakski end nii halvasti tundma, et ta sellist äppiauerit vajaks.

    Vasta
  • 29. notsu  |  oktoober 17, 2007, 1:27 p.l.

    Üks mu noor sugulane on teenindaja ja ma olen tema kogemustest aru saanud, et tal tasub puht omaenda vaimse tervise huvides sõbralik olla: sõbralikule teenindajale annab klient ka mõned tehnilised apsud andeks.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
« sept.   nov. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: