Archive for oktoober 17, 2007

Meestetööd ja naistetööd – kas need on olemas?

Lühidalt, see et sul on tissid ja emakas, ei tähenda üldse midagi muud kui lihtsalt seda, et need sul on. Sellest ei sõltu sinu võimekus, huvid, karjäär ega muu ühiskondlik toimetamine.

Kirjutasin mina siin. Ja Poleoluline küsis siis:

Ma olen siiani arvanud, et kui naise teadlikust ja aktiivsest elueast mingid aastad kuluvad laste imetamise, potitamise ja muu emmetamise peale siis naisel ei ole päris võimalik mehega võrdsetel alustel karjääri teha või muidu ühiskonnas toimetada.


Ma olen arvanud, et see on loomulik, et naine on nõrgem ja teda tuleb aidata.
Kas nüüd tuleb välja, et ma olen eksituse sees olnud?

Uitmõttena lisaksin siia ka selle, et olen alati arvanud, et töötaja on tööandjast nõrgemas positsioonis samasugustel loomulikel põhjustel nii nagu naine on võrreldes mehega nõrgemas positsioonis.

Kui nüüd ilmneb, et loomulikud põhjused tänapäeval naiste puhul ei loe ja nad on meestega võrdselt konkurentsivõimelised äkki on siis töötaja ja tööandja samuti võrdselt konkurentsivõimelised. Või kuidas selle asjaga ikka tänapäeval siis on?

Ma olen sellele küsimusele seni kiire tööelu tõttu vastuse võlgu jäänud. Nüüd püüan asja parandada, kuis üks valvefeminist ikka muidu saaks, eks ole. (:

Alustagem sellest põhimõtteliselt nõrgem olemisest. Ilmselt ei ole mõtet kahelda selles, et on võimalik moodustada gruppe naistest ja meestest, mõõta nende võimekust (nii füüsilist kui vaimset) ja sada sõltuvalt soost erinevad keskmised tulemused.

Keskmiselt on mehed ilmselt füüsiliselt tugevamad ja mis vaimsesse võimekusse puutub, siis on meestel keskmiselt näiteks parem ruumitaju, naistel verbaalne võimekus. Kusjuures, pole kindel, kas see keskmine erinevus tuleb geenidest, nagu tükk aega arvati (et mehed on pidanud jahtides metsas seiklema ja naised meestelt söögi sõna otseses mõttes välja rääkima) või on need erinevused õpitavad.

Viimase kasuks räägib hiljutine avastus, et kui naised panna mängima mingeid virtuaalseid sõjamänge, kus tuleb edukas olemiseks hästi ruumisuhteid jagada, paraneb naiste ruumitaju sedavõrd, et grupi keskmisel pole enam meeste keskmisega vahet.

Aga, olgu kuidas on, see on ikkagi ainult keskmine. See ei ütle mitte midagi konkreetsete inimeste võimekuse kohta. Mõni kenasti treenitud naine võib olla tugevam kui pooled õllekõhuga mehed, mõni mees verbaalselt võimekam kui kümme naist ta kõrval.

Nõnda saame me selle leitud keskmisega heal juhul põhjendada, miks on mõni elukutse ühe või teise soo esindajate hulgas populaarsem. Meesarhitekte on rohkem, sest see amet nõuab ruumitaju, eks ole. Samas geniaalsete meeskirjanike olemasolu me enam selle leitud keskmisega põhjendada ei saa, sest sõnaseadmine peaks justkui naiste pärisosa olema. 

Järelikult me ei saa väita, et üks või teine töö on loomulikel põhjustel naiste või meeste oma. Kui me räägime naiste-ja meestetöödest, räägime me ikkagi oma kultuurinormidest, õpitud arusaamast, kes mida peab tegema.

Need arusaamad aga on ajas vägagi muutuvad. Laias laastus oli ju veel mõni aeg tagasi mõeldamatu, et naised teeksid enamikke töid. Arst, õpetaja, ametnik – need on ju olnud aegu klassikalised meestetööd. Aga nüüd? Pigem naisteametid vist. Või kes arvas siis, kui Tallinnas esimene tramm sõitma hakkaks, et kord on meil enamik trammijuhte naised?

Pealegi, ega see tööjaotus pole ka vanasti nii ühemõtteliselt selge olnud. Näiteks võis keskajal mõnel pool lesestunud meistriemand, kes abiellus mõne selliga, abikaasa äri pärida ja ka abiellumise järel selle omanikuks jääda. Igat masti valitsejannadelt on aga kogu elu ikka riigimehelikku (jah, meil ikka on kohati šovinistlik keel) suhtumist oodatud. 

Mis nüüd aga emmetamisse puutub, siis esiteks ei tee naine seda ju kogu elu ja sel ajal, kui ta seda teeb, saab tööd korraldada nii, et seda emmetamisega võimalikult lihtsalt ühendada saaks. Teiseks, mis siis, kui naine ei tahagi sünnitada ega emmetada, ehk ei taha isegi mitte mingi mehega koos elada? Kolmandaks, ka isad tahavad lastega tegeleda ja tegelevadki.

Mingid uurimused väidavad muide, et töö- ja koduelu ühildamise stressi all ei kannata kõige enam mitte väikeste laste emmed, vaid natuke suuremate laste issid, need, kes just tahaks oma lapsega jubedalt aega veetma hakata. Neil aga on üsna raske, sest kui emmede laste pärast koju tormamist töökohal veel talutakse, siis mehed ju nii ei tee.

Jah, ja kui me nüüd juba isside ehk meesteni jõudsime, siis ega mingi jäik arusaam meeste-ja naistetöödest ei tee nende elu ka lihtsaks. Kuidas peab end selliste kivistunud seisukohtade juures tundma mees, kes tahaks olla lasteaiakasvataja või õmbleja või minugipoolest kodus pottide ja pannidega askeldada? Ta ei saa ju, sest ühiskond vaatab viltu. Aga mis õigusega, tegelikult?

Sestap ma ütlengi, et naiste-ja meestetöid mingis absoluutses mõttes ei ole olemas ning on viga selliseid mudeleid lastele sisse kasvatada ja seltskondliku suhtumisega kultiveerida. Las igaüks areneb, elab ja töötab nii nagu see talle enesele sobib.

Ma ei taha nüüd öelda, et kõik naised peavad hakkama traktoristideks või ministriteks ja kõik mehed tikkijateks näiteks. Lihtsalt see, kes milleks hakkab, ei peaks sõltuma sellest, mis tal kus keha küljes ripub või ei ripu.

Vastasel korral võib juhtuda, et me teeme potentsiaalsest geniaalsest füüsikust viletsa lasteaaedniku ja imelisest koduhoidjast niru ärimehe vms. Jääb ühiskond nende võimaliku pärispanuse võrra vaesemaks ja saavad inimesed ise õnnetuks. Pole ju vaja.

Tööandja-töövõtja näide aga ei ole mu meelest väga hästi valitud. Tööandja on majanduslik ja sotsiaalne positsioon, mitte bioloogiline antus. Sood on bioloogilised, kuid neist ei saa tuletada sotsiaalset ja majanduslikku seisundit. Mees ei ole ju automaatselt naise tööandja?

Igal juhul, aitäh, Poleoluline, põnevate küsimuste eest.

oktoober 17, 2007 at 1:12 p.l. 34 kommentaari


Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031