Meestetööd ja naistetööd – kas need on olemas?

oktoober 17, 2007 at 1:12 p.l. 34 kommentaari

Lühidalt, see et sul on tissid ja emakas, ei tähenda üldse midagi muud kui lihtsalt seda, et need sul on. Sellest ei sõltu sinu võimekus, huvid, karjäär ega muu ühiskondlik toimetamine.

Kirjutasin mina siin. Ja Poleoluline küsis siis:

Ma olen siiani arvanud, et kui naise teadlikust ja aktiivsest elueast mingid aastad kuluvad laste imetamise, potitamise ja muu emmetamise peale siis naisel ei ole päris võimalik mehega võrdsetel alustel karjääri teha või muidu ühiskonnas toimetada.


Ma olen arvanud, et see on loomulik, et naine on nõrgem ja teda tuleb aidata.
Kas nüüd tuleb välja, et ma olen eksituse sees olnud?

Uitmõttena lisaksin siia ka selle, et olen alati arvanud, et töötaja on tööandjast nõrgemas positsioonis samasugustel loomulikel põhjustel nii nagu naine on võrreldes mehega nõrgemas positsioonis.

Kui nüüd ilmneb, et loomulikud põhjused tänapäeval naiste puhul ei loe ja nad on meestega võrdselt konkurentsivõimelised äkki on siis töötaja ja tööandja samuti võrdselt konkurentsivõimelised. Või kuidas selle asjaga ikka tänapäeval siis on?

Ma olen sellele küsimusele seni kiire tööelu tõttu vastuse võlgu jäänud. Nüüd püüan asja parandada, kuis üks valvefeminist ikka muidu saaks, eks ole. (:

Alustagem sellest põhimõtteliselt nõrgem olemisest. Ilmselt ei ole mõtet kahelda selles, et on võimalik moodustada gruppe naistest ja meestest, mõõta nende võimekust (nii füüsilist kui vaimset) ja sada sõltuvalt soost erinevad keskmised tulemused.

Keskmiselt on mehed ilmselt füüsiliselt tugevamad ja mis vaimsesse võimekusse puutub, siis on meestel keskmiselt näiteks parem ruumitaju, naistel verbaalne võimekus. Kusjuures, pole kindel, kas see keskmine erinevus tuleb geenidest, nagu tükk aega arvati (et mehed on pidanud jahtides metsas seiklema ja naised meestelt söögi sõna otseses mõttes välja rääkima) või on need erinevused õpitavad.

Viimase kasuks räägib hiljutine avastus, et kui naised panna mängima mingeid virtuaalseid sõjamänge, kus tuleb edukas olemiseks hästi ruumisuhteid jagada, paraneb naiste ruumitaju sedavõrd, et grupi keskmisel pole enam meeste keskmisega vahet.

Aga, olgu kuidas on, see on ikkagi ainult keskmine. See ei ütle mitte midagi konkreetsete inimeste võimekuse kohta. Mõni kenasti treenitud naine võib olla tugevam kui pooled õllekõhuga mehed, mõni mees verbaalselt võimekam kui kümme naist ta kõrval.

Nõnda saame me selle leitud keskmisega heal juhul põhjendada, miks on mõni elukutse ühe või teise soo esindajate hulgas populaarsem. Meesarhitekte on rohkem, sest see amet nõuab ruumitaju, eks ole. Samas geniaalsete meeskirjanike olemasolu me enam selle leitud keskmisega põhjendada ei saa, sest sõnaseadmine peaks justkui naiste pärisosa olema. 

Järelikult me ei saa väita, et üks või teine töö on loomulikel põhjustel naiste või meeste oma. Kui me räägime naiste-ja meestetöödest, räägime me ikkagi oma kultuurinormidest, õpitud arusaamast, kes mida peab tegema.

Need arusaamad aga on ajas vägagi muutuvad. Laias laastus oli ju veel mõni aeg tagasi mõeldamatu, et naised teeksid enamikke töid. Arst, õpetaja, ametnik – need on ju olnud aegu klassikalised meestetööd. Aga nüüd? Pigem naisteametid vist. Või kes arvas siis, kui Tallinnas esimene tramm sõitma hakkaks, et kord on meil enamik trammijuhte naised?

Pealegi, ega see tööjaotus pole ka vanasti nii ühemõtteliselt selge olnud. Näiteks võis keskajal mõnel pool lesestunud meistriemand, kes abiellus mõne selliga, abikaasa äri pärida ja ka abiellumise järel selle omanikuks jääda. Igat masti valitsejannadelt on aga kogu elu ikka riigimehelikku (jah, meil ikka on kohati šovinistlik keel) suhtumist oodatud. 

Mis nüüd aga emmetamisse puutub, siis esiteks ei tee naine seda ju kogu elu ja sel ajal, kui ta seda teeb, saab tööd korraldada nii, et seda emmetamisega võimalikult lihtsalt ühendada saaks. Teiseks, mis siis, kui naine ei tahagi sünnitada ega emmetada, ehk ei taha isegi mitte mingi mehega koos elada? Kolmandaks, ka isad tahavad lastega tegeleda ja tegelevadki.

Mingid uurimused väidavad muide, et töö- ja koduelu ühildamise stressi all ei kannata kõige enam mitte väikeste laste emmed, vaid natuke suuremate laste issid, need, kes just tahaks oma lapsega jubedalt aega veetma hakata. Neil aga on üsna raske, sest kui emmede laste pärast koju tormamist töökohal veel talutakse, siis mehed ju nii ei tee.

Jah, ja kui me nüüd juba isside ehk meesteni jõudsime, siis ega mingi jäik arusaam meeste-ja naistetöödest ei tee nende elu ka lihtsaks. Kuidas peab end selliste kivistunud seisukohtade juures tundma mees, kes tahaks olla lasteaiakasvataja või õmbleja või minugipoolest kodus pottide ja pannidega askeldada? Ta ei saa ju, sest ühiskond vaatab viltu. Aga mis õigusega, tegelikult?

Sestap ma ütlengi, et naiste-ja meestetöid mingis absoluutses mõttes ei ole olemas ning on viga selliseid mudeleid lastele sisse kasvatada ja seltskondliku suhtumisega kultiveerida. Las igaüks areneb, elab ja töötab nii nagu see talle enesele sobib.

Ma ei taha nüüd öelda, et kõik naised peavad hakkama traktoristideks või ministriteks ja kõik mehed tikkijateks näiteks. Lihtsalt see, kes milleks hakkab, ei peaks sõltuma sellest, mis tal kus keha küljes ripub või ei ripu.

Vastasel korral võib juhtuda, et me teeme potentsiaalsest geniaalsest füüsikust viletsa lasteaaedniku ja imelisest koduhoidjast niru ärimehe vms. Jääb ühiskond nende võimaliku pärispanuse võrra vaesemaks ja saavad inimesed ise õnnetuks. Pole ju vaja.

Tööandja-töövõtja näide aga ei ole mu meelest väga hästi valitud. Tööandja on majanduslik ja sotsiaalne positsioon, mitte bioloogiline antus. Sood on bioloogilised, kuid neist ei saa tuletada sotsiaalset ja majanduslikku seisundit. Mees ei ole ju automaatselt naise tööandja?

Igal juhul, aitäh, Poleoluline, põnevate küsimuste eest.

Advertisements

Entry filed under: feministi nurgake, sotsiaalne närv, Uncategorized.

Eesti keel ja mehemeel, või mis? Fui! Vastik! Ütle, KES on su sõbrad ja tuttavad…

34 kommentaari Add your own

  • 1. Wild  |  oktoober 17, 2007, 1:46 p.l.

    Möh.

    Vasta
  • 2. cephalonia  |  oktoober 17, 2007, 2:37 p.l.

    Tööandja-töövõtja jõusuhe on täpselt sama varieeruv kui meeste-naiste. Oleneb täiesti konkreetsest ülemusest ja alluvast. Hea ja tunnustatud spetsialisti puhul ei ole ta enam ülemusest nõrgem.

    Vasta
  • 3. Elver  |  oktoober 17, 2007, 2:51 p.l.

    “Samas geniaalsete meeskirjanike olemasolu me enam selle leitud keskmisega põhjendada ei saa, sest sõnaseadmine peaks justkui naiste pärisosa olema.

    Geniaalseks kirjutamiseks on vaja struktureeritud mõtlemist. See käib sinna samasse kategooriasse ruumilise mõtlemisega. Ja siin on meestel jällegi pisike eelis. Naistel võib olla parem sõnaseadmise oskus, aga storytelling’u jaoks peab olemas olema story, ehk midagi riskeeritakse, midagi toimub, mingi lõpplahendus, mingi läbiv areng. Stoori ehitamine ei erine väga maja projekteerimisest. Sõnaseadmise oskus tuleb mängu plaanide paberile panekul.

    Igasuguseid kirjutamisõpikuid lapates on silma jäänud, et kui õpiku on kirjutanud naine, rõhub ta tavaliselt just struktuuri tähtsusele. Kui õpiku on kirjutanud mees, rõhub ta sõnaseadmisele ja vormile. Ehk siis kumbki peab tähtsaks teadmisi, mida nad on pidanud karjääri tegemiseks juurde õppima.

    Vasta
  • 4. Author  |  oktoober 17, 2007, 2:52 p.l.

    aga ma olen kohand, et kui töö juures on naine targem kui mees, siis peab ikka väga tark mees olema selleks, et seda aktsepteerida…

    Vasta
  • 5. poleoluline  |  oktoober 17, 2007, 3:18 p.l.

    See tööandja-töövõtja värk ei olnud näitena mõeldud vaid lihtsalt järgmine mõte. MInu viga, et kaks mõtet ühte postitusse kokku panin.

    Ma tahtsin öelda seda, et mulle ku mehele on tundunud, et naised on meestega võrreldes nõrgemas positsioonis mitte enda või meeste süül vaid looduslikel põhjustel. Ja ma olen arvanud, et mina kui mees peaks naiste kehvemasse positsiooni (mõnes küsimuses) mõistvalt suhtuma ja neid aitama.

    Nüüd aga väidab Väike Nõid, et soost ei sõltu midagi ja kõik on võrdne. Mul vanas eas raske ümber õppida aga las tal siis olla õigus kui ta nii õnnelikum on.

    Eelnevast tulenevalt mul tekkiski uitmõte, et kui Väike Nõid naisena ei taha tunnistada, et ta on mehest looduslikel põhjustel veidi kehvemas seisus ja nõuab võrdsust siis miks Võike Nõid ei nõua võrdsust töötajana. Minu arust see töötajana nõrgem olek (enda tegematajätmiste mõju) on hulga väiksem asi millest loobuda kui naisena nõrgem olek (looduse vääramatu mõju). Töötaja staatusest saab alati loobuda ja hakata tööandjaks. Õnneks on meil liberaalne keskkond kus on seda väga kerge teha. Sugu muuta on veidi raskem.

    Kõike ilusat.

    Vasta
  • 6. poleoluline  |  oktoober 17, 2007, 4:47 p.l.

    Väiksel Nõial on selles osas õigus, et naiste-meeste tööjaotus (soorollid) on ajas muutuv olnud. Ja kui Väike Nõid tahab öelda, et tänaseks päevaks pole enam vajadust soorollide järele (või vähemalt ei peaks nende piirid nii jäigad olema) siis on tal kah õigus.

    Sest nii nagu tekkisid rahvused mitte sellepärast, et nendes midagi head oli vaid lihtsalt looduslikel põhjustel nii tekkisid looduslikel põhjustel ka soorollid ja meeste-naiste tööjaotus.

    Maailm on aga vahepeal oluliselt muutunud ja ei ole enam otsest vajadust ei rahvuste ega soorollide järele.

    Nii ongi maailmas inimesed kes on veel kinni vanas (rahvusest ja soost tulenevad rollid) ja inimesed kellel juba uued mõtted mis vastavad rohkem tänapäeva maailmale. Siit ka vastuolud inimeste vahel.

    Parimat

    Vasta
  • 7. nimega nimeta  |  oktoober 17, 2007, 6:09 p.l.

    Suures osas olen nõus, et meeste ja naiste tööd on inimeste endi peas kinni ja enamust töödest on võimelised tegema nii mehed kui naised.
    Ent päris sada prossa see nii ikka ei ole. Kuna naine on kehaliselt väiksem ja nõrgem (jätame need üksikud jõujuurikaist naised kõrvale), siis näiteks mõnda meestetööd on naistel ikka suht raske teha. Näiteks sellist, mis nõuab raskete asjade tõstmist, kandmist jne. Transporttöölised, kes tassivad antiikmööblit ja klavereid viiendale korrusele, ehituse abitöölised, kes peavad upitama raskeid blokke kuskile tellingutele jne.
    Kindlasti on mõni selline töö veel, mis hetkel ei meenu…

    Vasta
  • 8. ahaa  |  oktoober 17, 2007, 6:23 p.l.

    just füüsilised võimed on need, mis panevad piiri – on päris palju töid, mis selle tõttu on siiski enam meestetööd. ma olen küll suhteliselt tugev, kuid segukott, mida keskmine mees tõstab üsna mängeldes, on mulle päääris raske. ka töötamine ekstreemtingimustes – naistel ntx ütlevad külmas ja niiskes keskkonnas töötades mõned organid kergemini üles kui meestel (ja mõnda neist meestel polegi 🙂 )

    aga muus osas… on ilmselt osa õpitav, kuid osa siiski geneetiline. kui väike poiss ilma mingi erilise eeskujuta põristab ja mängib masinaid ja masinatega, siis on see teatud mõttes siiski geneetiline. osaliselt õpitav, kuid osaliselt mitte.

    mde, ja palun rääkigem edaspidi ikka tööandjast ja TÖÖTAJAST!

    Vasta
  • 9. notsu  |  oktoober 17, 2007, 6:57 p.l.

    Ausalt öeldes kahtlustan ma, et need ametid, kus diskriminni teema üles tuleb, ei ole teps mitte segukotitõstja ja klaveritassija.

    (Mõelgem kas või sellele, et mõlema puhul on kriteerium füüsiline jõud, nii et tööle võetakse inimesi võimete järgi. Mis tahes valgekraekohaga füüsiline jõud enam mängu ei tule, aga just neid tööökohti on meil üha rohkem ja rohkem.)

    Vasta
  • 10. Mari  |  oktoober 17, 2007, 7:15 p.l.

    Minu jaoks on siin võtmesõnaks tugevus ja see, mida selle all mõeldakse. Kui mõelda tugevuse all füüsilist tugevust või võimekust mingil alal, mis annab võimaluse töötada prestiižikal ja hästimakstud kohal, siis võiks nimetada mehi tugevamaks-laias laastus. Kui aga tugevuseks pidada seda, kui inimene suudab leida oma loomusele ja võimetele vastava koha maailmas ja olla õnnelik, siis kaotab selline meeste-naiste, ülemuste-alamuste liigitamine igasuguse mõtte. Üks on sündinud vägesid juhtima ja olema ülemus, teine inimesi teenima, olema mingis töös meister. Kumbki poleks teise rollis õnnelik. Tugevus seineb oma koha leidmises. Hea oskustööline teab, et ilma temata poleks ülemusel mingit firmat juhtida ja samuti, et firmas on palju asju tema eest korraldatud, mida talle ise teha ehk ei meeldiks(loomulikult on ka inimesi, kellele istuvad mõlemad). Ta tunneb oma väärtust, aga hindab ka ülemuse rolli. Mis ei tähenda, et ülemus oleks tugevam. Samuti ka naine ei pea seepärast veel lennukit ehitama, et olla sama tugev kui mees. Ta ongi sama tugev, aga oma naiselikkuses. Aga see, kui palju tüüpiliselt naiselikke või mehelikke omadusi kellelgi on, pidada hoopis sõltuma sellest kui suur on olnud testosterooni mõju lootele mingis arenguetapis:)(see inf on ühest põnevast telesaatest, kus näidati, et meie naiselike-mehelike omaduste kombinatsioon on kordumatu mosaiik, ja kuigi mõnele naisele on loodusest tõesti antud and lennukeid ehitada, pole ta seejuures mehelik)

    Vasta
  • 11. kukupai  |  oktoober 17, 2007, 7:26 p.l.

    Ma tükk aega mõtlesin, kas kommenteerida või mitte. Olen ise sellises ametis, mida traditsiooniliselt meeste mängumaaks on peetud. Isiklikul pinnal konflikte pole tekkinud, aga ikka aeg-ajalt keegi annab mõista, et nagu ei sobiks, lihtsalt soo pärast. Mina sellest endale peavalu ei tee, aga mõni reageerib vägagi valuliselt.

    Vasta
  • 12. notsu  |  oktoober 17, 2007, 8:48 p.l.

    Üks sõjateoreetiline raamat väitis, et meeste peamine füüsiline eelis on ülakeha tugevus, naistel on see-eest parem vastupidavus. Sõjateoreetiliselt tähendas see muidugi seda, et tänapäeva sõjas ei ole millegagi seletatav, miks sõjaväelased on pigem mehed (kindlasti ei saa seda seletada naiste kui lapsesünnitajate turvalises kohas hoidmisega, sest tänapäeva sõjas on sõjaväelane sageli ohutum olla kui tsivilist – parem turvis, parem väljaõpe, paremad relvad). Seletuseks pakuti, et mehed tahavad endale mingit oma tähtsat tegevust, mis kompenseeriks seda, et naised saavad sünnitada, aga nemad mitte.

    Vulgaarsotsioloogiliselt saaks nende tugevustunnustega seletada, et sellepärast naised kauem elavadki ja mehed kõvemini kaklevadki ;).

    Vasta
  • 13. jaanomartin  |  oktoober 17, 2007, 9:08 p.l.

    Ka sina, Venus?!? *

    Kirjutasin pika kommentaari, aga siis kustutasin maha, sest mis sest ikka kasu on. Delfi N-leht tõmbab nii liiklust, miks siis teised ei võiks. Jõudu aruteludeks!


    * see oli kehv viide Bulgakovi M&M eestikeelsele tõlkele, kuna “boginja” ei sobi sugugi blogipostituse kommentaari avalausesse.

    Vasta
  • 14. Jaan Felsland  |  oktoober 17, 2007, 10:46 p.l.

    Aga kes keegi teab mõnda naisgeeniust nimetada?Läbimurde sooritanud füüsikut? Mõnda naist, kes on geniaalse heliteose loonud ja ma ei mõtle siinkohal lõkkelaule, kuigi jah need on ka toredad. Kas keegi teab mõnda naist, kes on tõeliselt hea raamatu kirjutanud ja ma ei pea silmas Harry Potterit ega seda raamatut, mis äsja Nobeli võitis, vaid ikka tõeliselt head raamatut.

    FFS naised lihtsalt on teisteks asjadeks head.

    Vasta
  • 15. notsu  |  oktoober 18, 2007, 12:29 e.l.

    PS Eesti kirjandusest pole vist mõtet rääkidagi, eks ole?

    Vasta
  • 16. notsu  |  oktoober 18, 2007, 12:30 e.l.

    Virginia Woolf on mitu väga head raamatut kirjutand, ma isiklikult kohe ei tea, mida ma ilma temata peale hakkaksin. Ja Jane Austen käis teatavasti närvidele Nero Wolfile, kuna pani ta möönma, et ka naised oskavad hästi kirjutada. Marie de France oli sama kobe luuletaja kui teisedki tema kaasaegsed. eee…uusajast ei viitsi rohkem loetleda, liiga palju saab, keskaeg on esindatud, antiik? kas Sappho sobib?

    Marie Curie sobib arvatavasti läbimurde sooritanud füüsikuks.

    Vasta
  • 17. Mart  |  oktoober 18, 2007, 6:04 e.l.

    Marie Curie on kindlasti kõige ehedam näide, kuid teadlastest võiks lisada veel matemaatikud Maria Gaetana Agnesi (otsi matemaatikaleksikonist terminit “Agnesi lokk”) ja Sofia Kovalevskaja (otsi terminit “Cauchy-Kovalevskaja teoreem”).

    Tõsi on küll see, et pärast neid tuleb tükk tühja maad, kui mitte arvestada Aleksandria poollegendaarset filosoofi Hypatiat.

    Vasta
  • 18. lishu  |  oktoober 18, 2007, 6:59 e.l.

    Meestemaailm on seni jaganud ja valitsenud, naine pole oma võimeid ja võimalusi eriti avastada saanudki. Ehk hakkab midagi muutuma selles osas. Rohkem solidaarsust Mehed ja Naised!

    Vasta
  • 19. ahaa  |  oktoober 18, 2007, 7:41 e.l.

    no kui marie curie ja kovalevskaja arvesse ei tule ning undset ja lagerlöf – ja ka lindgren! ei ole tõeliselt head kirjanikud, siis on ehk viga vaataja vaatevinklis? 😉

    Vasta
  • 20. ahaa  |  oktoober 18, 2007, 7:43 e.l.

    mde, ma arvan, et naisgeeniusi oleks märkimisväärselt rohkem, kui neile oleks antiik- ja keskajal lubatud haridust anda ja neil kodust välja tulla. palju määras siiski see sotsiaalne surve. väga raske on kirjanikuks saada, kui sulle ka kirjaoskust ei võimaldata. ma usun, et selle mõistmiseks ei pea geenius olema.

    Vasta
  • 21. Kati  |  oktoober 18, 2007, 8:48 e.l.

    poleoluline
    vaata, Väike Nõid isiklikult võib kord ettevõtjaks hakata, on sedagi võimalust siin pisikeses peas heietatud.

    sugu muuta Väike Nõid siiski ei tahaks, ta on oma tisside ja emakaga suht nagu rahul kuni keegi ei ürita teda veenda, et ta nende pärast midagi teha võib või ei või.

    mart,
    nii lihtsalt täpsustuseks, sa vist pidasid silmas “enne neid”, st sa kerisid oma liini ajas tagasi, eksole?

    jaanomartin,
    kahju, et sa ei kirjutanud, tegelikult.

    Vasta
  • 22. Kati  |  oktoober 18, 2007, 8:59 e.l.

    ahjaa, marie curie´le peaks vist ka kohe lisama tema keemikust tütre, iréne joliot-curie, samuti nobeli preemiaga pärjatu.

    Vasta
  • 23. Ramloff  |  oktoober 18, 2007, 9:36 e.l.

    Ma arvan, et naiskirjandus on tõusuteel. Eesti noorema põlve kirjanikest oskan nimetada igal juhul rohkem naiskirjanikke kui meeskirjanikke, aga see pole vist näitaja …

    Aga see tõeliselt hea raamatu kirjutamine. Kuna puudub absoluutne kriteerium tõeliselt hea raamatu jaoks, jääb see ikkagi igaühe enda otsustada.

    Mind ennast on viimasel kahel-kolmel aastal loetud raamatutest vapustanud kõige enam Iris Murdochi romaanid, järelikult võin just teda pidada praeguseks tõeliselt hea raamatu kirjutanud autoriks.

    Tuues veel näiteks naiskirjanikke, siis nimetaks George Sandi, õdesid Bronte’sid, Marguerite Yourcenari, luuletajatest näiteks Emily Dickinsoni

    Vasta
  • 24. notsu  |  oktoober 18, 2007, 11:13 e.l.

    Kui juba Lindgren lagedale toodi, siis peab välja tulema ka Tove Janssoniga.
    Ja kui on kirjas Georges Sand, siis peab olema ka George Eliot.

    Informatsiooni korras, keskajal võisid naised haridust saada küll, isegi mõnes ülikoolis. Ja kloostrites suhtuti nunnade intellektuaalsetesse harrastustesse küllalt hästi (ennist jäi mainimata keskajal nii teaduses kui muusikas oluline tegelane Hildegard von Bingen). Alles varauusajal löödi naised ülikoolidest välja ja intelligentnunnade peale hakati samuti viltu vaatama.

    Vasta
  • 25. nimega nimeta  |  oktoober 18, 2007, 6:58 p.l.

    Üks põhjus, miks naisteadlasi, -kirjanikke, -heliloojaid, -kunstnikke jm on läbi aegade vähem olnud, on kindlasti ühiskondlik positsioon, millest tulenes naiste haridustase, teine on bioloogiast tulenev:naine pühendub lastele eelkõige, see aga takistab olulisel määral pühendumist tipptasemel teadusele või kaunitele kunstidele, täieliku pühendumiseta aga tippe ei sünni.

    Vasta
  • 26. notsu  |  oktoober 18, 2007, 8:12 p.l.

    Woolf võttis selle väga lühidalt kokku: et raamatuid kirjutada, on vaja oma tuba ja oma raha, mida naistel pikka aega ei olnud. Et sellest hoolimata mõni neist ikkagi ka siis raamatuga maha sai, on juba imetegu.

    Vasta
  • 27. Kati  |  oktoober 19, 2007, 7:52 e.l.

    nimega nimeta,
    see teien põhjus ei pruugi tulla niiväga bioloogiats või ainult biloogiast. see võib tulla ka

    a) kasvatusest, poisse innustatakse otsima, avastama, arenema, pühenduma, samas kui tüdrukuid õpetakse olema ilus, korralik, viisakas ja alalhoidlik

    b) üldisest sotsiaalsest suhtumisest. kui naine pühendub karjäärile, öeldakse pea, et rongaema. kui mees sedasama teeb, ei süüdista teda keegi rongaisaluses.

    Vasta
  • 28. Aen  |  oktoober 19, 2007, 8:52 e.l.

    Pakuks sinna füüsika-matemaatika nimestikku ettevaatlikult ka Ada Lovelace’i. Naine keskajaga võrreldes veel jäigemate soorollidega ajastust.

    Et tegelikult on ikka neid alati olnudi, kes läbi !”!#”¤”% oma rida ajavad.

    Vasta
  • 29. nimega nimeta  |  oktoober 20, 2007, 8:56 e.l.

    Ma pidasin silmas seda, et kui naisel on laps juba sündinud, siis tema mees saab endiselt pühenduda teadusele või kunstile vms, aga naine enam ei saa. Ja mitte enam ühiskondliku surve tõttu, vaid puhtbioloogilise – ema hooleta imik hukkub.

    Vasta
  • 30. Kati  |  oktoober 20, 2007, 11:09 e.l.

    nojah,
    aga nii imik on laps ju väga lühikest aega.
    mõni mees võib sama aja ntx umbjoobes olla ja ikka pühendunud looja või nii kuidagi.

    nii et kui ema ei ole just püsivalt rase, ei peaks laps puhtbiloloogilistel põhjustel väga kaua ja palju ka muude asjadega tegelemist segama.

    Vasta
  • 31. notsu  |  oktoober 20, 2007, 12:03 p.l.

    eee… vanasti juhtus (ja vahel harva nüüdki) ka seda, et sünnitusel ema suri ja laps jäi elama. Ja kohe leiti võimalusi, kuidas see laps ikka ilma ema hooleta ellu jääks, nii et päris paratamatus see nüüd küll ei ole.

    Vasta
  • 32. notsu  |  oktoober 20, 2007, 12:03 p.l.

    PS ja ma tean mitut ema, kellel on nii rahulik laps, et selle kõrvalt saab rahumeeli arvutis teadust klõbistada, laps tööl kaasas.

    Vasta
  • 33. nimega nimeta  |  oktoober 20, 2007, 7:19 p.l.

    Muidugi jääb laps elama, kui suudetakse puuduolev ema nö. asendada, st kui leidub inimesi, kes imiku eest hoolt kannavad.
    Ma pidasin silmas ikka seda va emainstinkti. See on see, mis enamusel naistel seab lapse esiplaanile ja alles seejärel tulevad teadus, kirjandus, muusika vms. Ja küsimus mu jaoks on just tipptasemel tegutsemine, mis nõuab keskendumist oma alale naha ja karvadega. Emainstinkt aga sunnib keskenduma lapsele (ka siis, kui ta imiku east väljas on, sest siis ta ju suhtleb ja katsu sa samal ajal Bachi fuugasid näiteks harjutada või keemiakatseid teha, kui laps tähelepanu nõuab) ja alles siis selle energiaga, mis lapsest üle jääb, saab tegeleda kõige muuga. Muidugi pole see ajaliselt igavene, kui just permanentselt rase ei olda. kuid päris hea hulga aastaid võtab ka üks laps, enne kui naine jälle üleni oma ala päralt on ja sellele üleni pühenduda saab.

    Vasta
  • 34. notsu  |  oktoober 22, 2007, 10:15 e.l.

    Kusjuures ma olen tähele pannud, et just kunstiinimestel õnnestub hästi töö- ja pereelu sobitada, ilmselt sellepärast, et tööd saab kodus teha ja see ei sõltu kellaaegadest. Teadusega on võib-olla raskem, see tahab pikemat keskendumist, aga kunstis ja muusikas on ka selliseid alasid, kus saab hakkama lühemajalise inspiratsioonpurskega.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
« sept.   nov. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: