Ütle, KES on su sõbrad ja tuttavad…

Riukalik vanasõnade klassika poole liikuv “ütle, kes on sinu sõber…” on meil ammu teada, aga tuttavad? Kuidas Sa selle sõna defineerid ning kui paju enda olemusega seostad? 

Küsib wild siin kommentaarides

Mnjah. Ma olen sellest nüüd mõelnud. Tuttavad on minu jaoks hästi lai mõiste. Nagu kummipael. See algab inimestest, keda ma olen kusagil kohanud, nendega midagi koos teinud, keda ma tänaval tervitan ja paar sõna trafaretset olmemula vahetan. Kuna ma olen üsna avatud suhtleja ja käbe lobiseja, jääb mulle selliseid päris palju külge, küll netist, küll varasematest töökohtadest, küll sama rongiga sõitjatest.  

See, kes wildi küsima ajendas, on just niisugune suvatuttav, leitud tegelikult ühest foorumist, siis selle kamba üritustel natuke koos jõmisetud ja nii. Minu olemuse kohta ei ütle sellised ilmselt üldse midagi. 

Siis on need, kellega ma midagi koos teen. Mingeid tööasju näiteks. Eelmistest on nad küll jupp maad mu oma nahale lähemal, sest nendega tuleb lihtsalt sagedamini kokku puutuda. Samas on meie kontakt täiega formaalne ja ega ma tahagi, et see oleks midagi muud. 

Kolmandaks tulevad need, kelle kohta ma ütleksin vist kõige parema meelega semud. Need on inimesed, kellega ma ka eraelus meelsasti läbi käin, veini joon, kinno või reisile lähen, muid üritusi korraldan, ilmaelust räägin jne, jne. Neis peab kindlasti olema miskit, mis minu enese loomusega klapib. Mingi ühine huvi, sobiv komplekt iseloomujooni, ilmavaateline klapp. Noh, üks või teine sellest nimekirjast või selle osiste suvaline kombinatsioon.  

Aga, ja sel kohal hakkas mul enesel kummaline, neidki tüüpe nimetan ma ikkagi tuttavateks, mitte sõpradeks.  

Igatahes püüdsin mõelda, kes võiksid siis käia sahtlisse sildiga “sõbrad.” Ja mul tekkis tõsine segadus ja äge arutelu iseendaga teemal, kas neid inimesi on kolm või viis. Ma arvan siiski, et nii umbes viis.  

Erinevalt tutvuskonnast on mu sõpruskond niisiis imetilluke. Ja kui ma püüan nüüd kuidagi sõpra määratleda, saan, endalegi üllatuseks, väga morbiidse maiguga tulemuse. 

Sõber on see, kellele ma, juhul kui teaksin, et mul on elada jäänud väga leotud aeg, tahaksin kindlasti isiklikult öelda, kui oluline ta on mu elus olnud ja milliseid häid jälgi sinna jätnud. Nemad on need lõimed, millega mu elukangast kootakse ja millest igaühe väljaharutamine jätaks valusa, rääbakate servadega augu. 

Kusjuures, ma ei tea, miks ja kuidas just need teatavad inimesed on nii oluliseks saanud. Võib olla sugeneb sõprus samamoodi kui üks hää paarisuhe. Ses mõttes, et ehituskivideks on jagatud kogemused. Nii suured, kui väikesed. Nutud, naerud, valud, tassitäied teed ja lihapirukad. Külmaga jagatud kampsunid, hilisõhtuti lobisetud telefonijutud. Ja see miski haruldane, seletamatu klapp, mis nende kogemuste kuhjumise läbi tekkib. Tunne, et need, just need inimesed, on osa minust endast, justkui oma nahk ja karvad. 

Nojah, mis iganes, kui nüüd tahetakse leida inimesed, kelle läbi saab minu loomust määratleda, siis otsitagu üles need kolm kuni viis. (: