Lumepalve

Väiksena ootasin ma pööraselt esimest lund. Kui ta siis tuli, istusin nina vastu akent, jälgisin laiade märgade räitsakate lendu ja kirjutasin lumele luuletusi. Kuskil, kui hästi otsida, peab neid olema hea paar kaustikutäit.  

Tegelikult, arvan ma, olid need lumepühadelaulud omamoodi palve. Võib olla olid need minu varjasimad pühadusetaju hetked üldse.

Hetkeks sai minust pisikene loom, kes sabaots püsti, vurrukarvad innukalt turris seisis oma uru ees ja nuhutas koos kõigi teiste samasuguste pisikeste loomadega uutmoodi jahedat õhku, mitte millegagi segatavat kristalset niikusetunnet. Loom, kelle kirtsus ninaots ütles: “Muutub, muutub, muutub! Kõik muutub!”  

Ja ometi, miski ei muutu. Mina olen. Maailm on. Lumi on. Ja kui ka minust ja veel tuhandest väikesest loomast peale minu on saanud vaid üksik karvatutt, mis sulab kevadel välja mulluse lume alt, siis maailm on ikka veel. Ja uued lumed, mis sajavad läbi ja üle uute loomade.   

Ma ei mäleta, kui vanalt taipasin surma kartma hakata. Aga ma arvan, et neis esimese lume pühades ma tajusin kuidagi instinktiivselt Igavest Elu, mis ei küsi midagi minu enese pisikesest lõplikkusest. 

Muidugi ma ei osanud seda siis seletada. Nüüd ma oskan. Teaduslikult (kust tuleb lumi ja miks ja kuidas ta saab mu ninaotsale) ja kultuurilooliselt (mis ajas looma minus nuhutama ja lapse minus luuletama). Jah, nüüd ma oskan seletada ja luuletuste kirjutamise tõbi on mul vist üle läinud. 

Aga see loom, see väike loom, tõstab minus ikka igal aastal pead ja ütleb, et on pühad, lumepühad. 

Täna hommikul, kui esimesed helbed mu koonuotsa puutusin, keerdusid vurrukesed taas põhjapoole ja kutsusid Lund Lunastajat, katma meid ja paitama meid, laotama oma linikut meie üle, kuniks tulevad uued kevaded. Meiega või meieta, aga igavesti.

Aamen.

________

Pildilolijat tunnete te ju kõik. Ta on siin, sest, lumetunne on miskipärast ka tsipake muumine tunne.(: