Prostituudi tavaline, tavaline töö
oktoober 25, 2007 at 2:04 p.l. 3 kommentaari
Naisprostituudi kuju on oksendamiseni ekspluateeritud. Himur Hoor, Süütu Kannataja, Olude Ohver, Tegelikult Tavaline Inimene – kõike on kunstis, kinos, kirjanduses küll ja veel nähtud. Aga mis siis, kui prostituut on hoopis mees?
Sellise vaatenurga pakub soomlaste film “Mehe töö.”
Neljakümnene pereisa Juha, kel koduperenaisest deprekas kaasa ja kolm väikest last, saab töölt kinga, kuid ei julge seda tunnistada, vaid jõlgub igal hommikul ikka koduuksest välja, et päev bensujaamas maha molutada. Pooljuhuslikult avastab ta, et võiks leiba teenida prostituudina, pakkudes seltsi “küpsetele naistele”. No miks mitte? Või siiski mitte?
Tegelikult annab see film paraja nätaka väidetele, et prostituudi amet on tõepoolest töö nagu iga teinegi, vabatahtlik ja tasuv ja puha. Muhvigi ta pole.
Üks hea ja aus töö eeldab, et selle tegija võib oma tööst rääkides julgesti teistele silma vaadata. Oma kaasale ja lastele näiteks. Kui selle asemel peab valetama ja vusserdama ja varjama, teel kliendi juurde playboyks ja koju tulles tolmuseks remondimeheks maskeeruma, mitte iial siiras olema, olulise elutüki jagamisest loobuma, siis see ei ole igati OK töö.
Ja ei ole igati OK olla lihtsalt ärakasutatav lihakeha, keda võib panna tegema mida iganes ja solvunult maksmast keelduda kui teine näiteks korraliku verise peahaavaga vaimustunult keppida ei tahagi.
Naiste puhul oleme me sellise lihakehastumisega kuidagi enam harjunud. Mehekeha, kui see on vaid seksimasinaks saanud, mõjub lihtsalt ootamatult, võõrastavamalt ja seega rõvedamalt. Tegelikkus on see kõik ilmselt soost hoolimata täpselt ühevõrra ilge.
Prostitutsiooni kõrval teine ja päris valuskriipiv teema on töö roll mehe elus üldse. Mida töö mehele tähendab, millist käitumist see õigustab? Me oleme ju üldiselt harjunud, et mehe kohus on tööd teha raha teenida.
Töö on omamoodi püha. Selle üle ei ole ilus viriseda. Kui mees teataks õhtul suvalisel hilisel kellaajal, et ta läheb sõbraga välja, teeks ilmselt enam kui pooled naised kurja või kahtlustavat häält. Kui aga mees ütleb, et läheb sõbra tädi juurde remonti tegema, on kõik justkui korras. Töö vabandab suurepäraselt lähedastega mitte suhtlemist, eemal ja ära olemist. ‘
Tegelikult, kas siis ikka oleks kõik korras, kui mindakski remontima, mitte hooratööle, kuid mehe lähedased kannataksid ikka samamoodi üksinduse, suhtlematuse ja mõistmatuse all?
Muide, Juha, olles juba oma uue ametiga naisele vahele jäänud, ütleb, et tema kliendid on enamikus õnnetud moorid, kes oma meestega rahul pole. Üks neid naisi nuiabki nuttes, kas on liiga palju tahetud, et mees talt küsiks, kuidas ta end tunneb.
Ometi on Juha ise täpselt samasugune juhmakas, kes oma naisega ei räägi, ei enda ei naise elust ja hakkamasaamisest, kuni suhted on peaaegu otsas.
Kuigi, filmi lõpuks ta siiski õpib midagi. Nimelt taipab enesetapukatsest toibuv Juha oma naiselt pärida, et kuidas tollel läheb ka. Nii et sedapidi on lool justkui omamoodi happy end, mis siis et nukkerkibeka muigetooniga.
Muide, sedasorti koledate asjade üle naermise võime, mis on vist soomlastel ja eestlastel ühtmoodi külgesündinud omadus, ei lase filmil ka mingiks pisarakiskujaks muutuda.
Kogu lugu on täis situatsioonikoomikat, mida algatuseks ikka naerad küll, mis sest, et samas mõistad, tegu on tegelikult masendavate asjadega.
Võetagu või Juha jaburad vigastused. Käsi, mis lõhutakse kliendi nõudmisel abielusõrmust ära kakkudes, peahaav, mis saadakse ebaõnnestunud strippamisel kukkudes.
Või siis minetitamise õppetunnid hõbedase kunstpeenisega. Te võtke see nüüd suhu. Ei, mitte nii sügavale. Ja olge hammastega ettevaatlik.
Või nelja-aastane poisu, kes leiab isa töökohvri täis seksvarustust ning istub siis punane kuradimask peas ja taob vägeva piitsaga põrandat.
Või see, kuidas hooratöölt tulnud mees saab pea patja hommikul kell 4:28, et kell viis äratuskella nõudliku pirina saatel taas “õigel ajal tööle minna.”
Või …nojah, paljuks läheb.
Sedasorti stseene on film otsast otsani täis. Nii et oma vanamehele, kes keeldus sisututvustuse põhjal filmi kui liiga koledat vaatamast, ütlesin pärast, et ta oleks ikka võinud tulla, nii kole polnudki. See oluhuumor lihtsalt leevendas.
Mnjah, igatahes prostituudiks ma ei hakka, litsi enesele ei telli ja lähedastelt katsun vahel küsida, kuidas neil läheb. Banaalsed järeldused küll, aga polegi nii paha, kui miski aegajalt ka nendeni juhatab.
Film “Mehe töö” on Sõpruses jätkuvalt saadaval.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), feministi nurgake, nõiamoor soovitab, sotsiaalne närv.
3 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
1.
Wild | oktoober 25, 2007, 3:17 p.l.
Hmm, ma just mõtlen, kas blogida sellest filmist või mitte, eile vaatsin. Igatahes väga huvitav lugeda, mida ja kuidas Sina selles nägid ja mida kirjapanemise vääriliseks pidasid.
2.
Kati | oktoober 26, 2007, 7:14 e.l.
seda mida ja kuda sina nägid oleks muidugist ka põnev lugeda.
3.
“Miehen työ”, Soome film « Homo homini homo est | oktoober 26, 2007, 12:57 p.l.
[…] igasugune lootus oma elu rööpasse lükata, järgneb purk tablette ja pudel viina. Tegelikult on Kati oma visiooniga filmist juba laias laastus ära öelnud mõtted, mis ka mulle pähe tulid, seega ma ei hakka neid siin […]