Mina kui beeta-emane, vist
oktoober 29, 2007 at 1:00 p.l. 20 kommentaari
Kui juhtun lugema mingeid järjekordseid tõsimeelseid väiteid teemal “mida naised tahavad” , haarab mind täielik hämmeldus ja ma küsin endalt korduvalt, mis värk on, et kas ma nagu olen ikka naine või mitte?
Nii ka eile, kui juhtusin kogemata lugema lugu sellest, miks naistele paiposid ei meeldi (ja tasuta lisana, mis kõik neile meeldib ja mida kõike nad teevad).
Oeh, ma ütlen. Mõtlesin, et vormistaks oma kõhklused kommentaariks, aga saab vist jälle kord liiga lohe. Olgu siis siin.
Võtan märksõnati, arusaamiseks on ilmselt mõistlik inspiratsiooni pakkunud sissekannet lugeda.
Draamast
Ma jälestan draamat. Kuuldavasti olevat küll inimesi, kes näiteks pärast korralikku tüli ja pisaraid end värskenenult tunnevad, aga mul on täietsi vastupidi. Mingid konfliktid ja draamatsemised kurnavad mu hullusti ära. Pärast on tunne nagu tühjal jahukotil, mis enam kuidagi püsti ei püsi. Nõndaks ma siis väldin igasugust draamatsemist ja draamaalteid inimesi nii palju kui võimalik.
Emotsioonidest ja faktidest
No ma ei tea, neid ei saa niimoodi vastandada ju. Ma võin olla vastikult järjekindel tähenärija ja faktimasin. Ometi ei tähenda see, et mul nüüd emotsioonid kuidagi puuduksid või nii. Ainult et täiesti eluterve emotsioonide olemasolu ei tähenda jällegi draamat ja stseene. Nende väljendamiseks on absoluutselt paremaid viise.
Suhtest kui vallutusest
Vaat´ minu meelest suhted (vähemalt mitte terved, soojad ja inimlikud) ei ole mingi jaht ja kollektsioneerimine. Inimesega ollakse koos, sest see on hea ja huvitav ja mõnus, mitte, et kuhugi kuradinahale rist tõmmata ja sosistada “kätte sain!” Järelikult ei pea ka eriliselt pingutama ei selleks, et kellegi meel järgi olla, ega selleks, et iga hinna eest kättesaamatuna näida. Armsa inimesega lihtsalt jagatakse oma elu, siiralt, ma arvan. Ja loomulikult käivad selle alla ka telefonikõned, head ööd kallid, möödaminnes paid ja pikad õhtujutud.
Lilledest ja kinkimisest
Lõikelillede kinkimine mulle väga ei meeldi. Las kasvavad pigem peenral, jätkub ilu kauemaks. Potililli võib küll. Ja muidu armsaid asju võib ka. Õudsamalt nunnu, kui tuuakse kas raamat või plaat või film või šokolaadist süda või muumilusikad vms. Maju, autosid jms säärast, mis teeksid mind justkui moraalselt kinkija sõltalseks siiski ei soovi.
Kinno ja mujale viimisest
Üldiselt, mind ei viida kuhugi, rihma otsas jalutama või nii. Aga me võime minna nii kinno, kohvikusse, loomaaeda kui rabamatkale, kui me tahame ja viitsime.
Hilinemisest
Üldiselt ma ei hiline. Mul on see õpetajalapse viga küljes, et jõuan pigem kõikjale tiba liiga vara. Aga kui maailmaajaloolised põhjused ikka sunnivad mind hilinema, siis ma oskan sellest teatada. Mobiiliajastu ikkagi.
Väljategemisest
On juba kunagi juttu siin.
Käsutamisest
Ma ei käsuta inimesi. Ma annan neile tööülesandeid ka tavaliselt sõnadega “Kas sa palun saaksid teha…”. Saati ma ei käsuta siis oma lähedasi. Aga väikseid teeneid palun küll, kui see teisele raske pole. Teine võib mulle ju teetassi ulatada, kui ta sellele lähemal on. Milles probla? Ma ulatan teinekord talle.
Mõnitamisest
Kui keegi mind mõnitab, olgu või naljaga pooleks, siis see inimene astub kohemaid mu uksest ja lähisuhtest välja. Minu ebameeldivatele omadustele tähelepanu juhtimiseks on tsiviliseeritumad meetodid.
Sea kombel käitumisest ja trikitamisest
Kui keegi käitub minuga nagu siga ja üritab panna mind veel enda pärast mingeid trikke tegema, siis juhtub sama, mis eelmises punktis. Välja, ja kohe. Manipulatsioone kannatan ma veel vähem kui draamat. Ja ma ei ole pisikene puudel, keda peremees paneb läbi rõnga hüppama.
Alfa-isastest
Kui need on tegelinskid, kes üritavad minu üle pidevalt domineerida, minuga manipuleerida, käituvad halvasti ja on emotsionaalse peetusega, pole mul sihukestega midagi teha.
Aga jah, ma ei teagi nüüd. Suurem osa nn tüüpilisi naisterahva tunnuseid mulle ei sobi ja alfa-isased ka ei ahvatle. Ju ma olen siis ise täielik beeta-emane.
Ainult et, kurask, endaga täiesti rahul sealjuures. (:
PS Pildiallkiri võiks olla: SUHE EI OLE SIGADE VÕIDUJOOKS
Entry filed under: feministi nurgake, sotsiaalne närv.
20 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
kukupai | oktoober 29, 2007, 1:46 p.l.
Arvan, et Sa pole ainuke omataoline. Suuremale osale Sinju jutust kirjutaksin kahe käega alla. Mis muidugi ei tähenda, et ma vahel ei naudiks lilleke olemist ja enese ümmardamist. Aga sõltub inimesest ja olukorrast, millal.
2.
Kati | oktoober 29, 2007, 1:50 p.l.
ma ka naudin vahel lilleke olemist. samas, eks ma olen õus teisi ka lilletama nii vastutasuks.
lilletamises-nunnutamises pole ju iseenesest midagi halba. manipulatsioonides, alandamises ja ärakasutamises on, mu meelest.
3.
Lee | oktoober 29, 2007, 3:00 p.l.
(naerab südamest) Ma olen ammu harjunud mõne sõbratari pooltögava kommentaariga – et “sina pole ju õige naine”. Umbes samasuguste asjade peale. Suhete hilisemaid faase lahates ka lasteteemal. Kusjuures ma “lilletan” ja “lasen lilletada” ülima rõõmuga.
Alfa-isaste kohta ma ei oska sõna võtta – kahtlustan, et mitmed mu armsad meessõbrad kvalifitseeruvad nendeks, aga ma ei näe neid ei “alfade” ega “isastena”, vaid lihtsalt mulle tähtsate inimestena.
4.
nimega nimeta | oktoober 29, 2007, 5:59 p.l.
Mis imelikud naised siin koos. Ka minule on öeldud, et ma pole normaalne naine. Võibolla siis pole, sest kirjeldused a la “mida naised tahavad” ajavad mind alati naerma. Nende järgi tundub küll vahel, et naine – see on mingi eksootiline loom.
Ja ka mina kirjutaksin alla pea kõigele, mis siin kirjas.
Selle mööndusega, et… manipuleerida õnnestub mõnel inimesel minuga aegajalt ikka küll ja veel. Enne kui ma taipan, mis teoksil. Aga ma ei aja neid inimesi oma elust välja. Sellele vaatamata, et nende käitumine mul ajuti juuksed peas püsti tõstab ja põlved lõua alla vihastab. Sest selle kõige kõrval on neis inimeste alati midagi väärtuslikku, millest ma loobuda ei raatsi. Ja kui järele mõelda, siis tegelikult neil inimestel, kes mulle midagi ei tähenda, ei õnnestu minuga manipuleerida ka.
Mulle on öeldud, et ma olla alfaemane. Mine tea, äkki siis olengi, kuigi ma ei tea, milliste omadustega on naine, kes sellise sildi alla mahtuma peaks ja ausalt öelda on mu jaoks üldse vastumeelt inimeste jaotamine alfadeks, beetadeks, oomegateks ja muiks kriksatrullideks. Ma usun, et enamuses inimestes on nii seda kui toda. Mõnes seda rohkem ja toda vähem ja mõnes vastupidi. Ja ma võin jumala vabalt kellegi südamerahu nimel olla nii alfa, beeta, delta kui kõik muud kreeklased. 😛
5.
Mari | oktoober 30, 2007, 7:56 e.l.
🙂
6.
Päikesejänku | oktoober 30, 2007, 9:00 e.l.
Siin veel üks kahe käega alla kirjutaja. No ütleme, et pooleteisega, sest ma aeg-ajalt ikka kipun draamat tegema. Põhiliselt küll enda sees. Väliselt olen keset kõige suuremat sisedraamat paras jääkuninganna. Aga ega mulle ei meeldi draamat teha, lihtsalt ma võtan mõningaid asju liialt südamesse ja keeran end siis üles.
7.
Kati | oktoober 30, 2007, 9:00 e.l.
lee,
ma olen ka täheldand, et padualfaisastega saab sõbralikult suhelda, aga päris lähisuhteisse ma neid ei igatse. niisama kolleeg olla või semutseda, seda võib.
nimega nimeta
mõtlesin nüüd kohe sellest manipuleerimisest ja nii.
tead, ma ei taha vist seda head ja ilusat, mille hind on manipulatsioonid ja alandamine. liiga kõrge hind. ja jätab heale liiga vale maigu külge.
8.
ahaa | oktoober 30, 2007, 9:25 e.l.
jeebus, kui mõnusalt suur hulk normaalseid inimesi 🙂
ehk teisisõnu – ma kirjutaks ka kõigile väidetele alla, v.a. see, et lilli mulle vahel meeldib saada küll. ise kinkida ka. lilletamise-nunnutamise kohta samuti – vahel on hea olla ühel ja vahel teisel pool.
alfaisased võivad olla normaalsed, kui nendega normaalselt suhtled, nagu inimestega. mõned neist muidugi seda välja ei kannata, et sa nende kumisevat raudrüüd millekski ei pea… aga ega nendega ei pea ju suhtlema ka :).
üldiselt.. ma ei tea, kas ma olen imbetsill, aga kui ma sellisel viisil suhtleks nagu neis väidetes, siis ma peaks ennast küll selleks. lisaks hakkaks kahtlema elu mõttekuses 🙂
9.
Rents | oktoober 30, 2007, 10:21 e.l.
feministide padjaklubi? count me in (kirjutab kahe käega alla)
10.
Aen | oktoober 30, 2007, 10:28 e.l.
*lehvitab rõõmsalt*
Niiiii kosutav lugemine. Eriti omane see vallutussuhete lõik. 🙂
11.
Glacier | oktoober 30, 2007, 11:46 e.l.
Poolteist kätt ka minu poolt – eks kõigi Sinu kirjeldatud asjade juures on omad nüansid. Aga – ma lisaksin omalt poolt veel selle ka, et lähisuhe peab tähendama lojaalsust. Piiritut. Mõistuse piires.
Kui keegi mu lähedase kohta ütleb halvasti, siis kargan ma nagu lõvi kaitsesse. Mis ei tähenda, et ma sama asja eest sama inimest omaette olles sõidelda ei või. Aga teised keegi ei tohi minu omade kohta midagi halvasti öelda – nulltolerants selle koha pealt.
Ja kindlasti ei haka ma seda ise tegema (see läheb selle mõnitamise punkti alla)… või takka kiitma kellelegi, et “on jah, näed miuke sa oled…” Kui on probleem, siis selle saab lahendada omavahel olles. Eriti kahju on vaadata kuskil seltskonnas naisi/mehi, kelle kaasade jutust kumab läbi (või öeldakse otse), et näed milline tossike sa oled – ei teeni piisavalt raha/ei osta lapsi kasvatada/oled paksuks läinud…
12.
Kati | oktoober 30, 2007, 12:33 p.l.
avalikult teisel vaip jalge alt ära tõmmata on muidugi ülialatu.
seda, kui mulle mu lähedasi klatšima tullakse, ma ka ei talu. siis ma ütlen reeglina, et vale aadress, klaari oma asjad selle inimesega ära, kellega probleem on, mitte ära kitu nurga taga.
teisest küljest, kui mu lähedased kellegagi maid jagama hakkavad, siis olen küll teinekord hambad keelde surudes neutraalseks jäänud, põhimõttel, see ei ole minu tüli, ma ei sekku sellesse.
sest ma arvan, et igal tülil on kaks otsa. ja üks vaatenurk, olgu või mulle väga kalli inimese oma, on ikkagi vaid üks vaatenurk. nõnda ei ole vaja kolmandatel inimestel kahe teise omavahelisse nagistamisse sekkuda, kui olukord mõlemalt poolt üliselge pole.
13.
ahaa | oktoober 30, 2007, 1:05 p.l.
selge see, et ma oma kallima kohta kusagil ei avalikult ega salaja halvasti ei ütle ega kiru. s.t. ma võin väga heale sõbrale ntx neutraalse jutu ajal öelda, et “ei, mu kallis ei oska kruvisid keerata” vmt. aga ma kindlasti ei klatshi, halvusta jne.
kui keegi tuleb mulle temast rääkima, siis ma kõigepealt ilmselt kuulaks. kui selgub, et inimene räägib oma murest, siis ma kuulan ta ära (ntx tuleb ja räägib, et kuule, vaata, siuke lugu, et su teinepool mõlkis mu auto ära ja ma ei saa teda ennast kusagilt kätte vmt). kui aga klatshima tullakse (on kord juhtunud), siis ma ütlesin küll väga sitasti. rahulikult, aga sitasti. mitte, et ma selle üle uhke oleks, aga nii se oli.
kui aga mu kallil on kellegagi mingi kana kitkuda, siis kui ma otsest vajadust ei tunneta, siis ma ei sekku – sest ma niipalju austan inimest küll, et mitte arvata, et ta on mingi alaväärtuslik ja ei saa ise hakkama või ei oska enda eest seista. ka usaldan ma teda niipalju, et nö lasta tal oma kaklused ise kakelda. lisaks see kati poolt öeldu, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja mina ei pea sinna mingi kohtuniku või jumalana sekkuma. kui ma aga tunnen, et keegi talle hetkel väga liiga teeb, eriti, kui situatsioon on selline, kus tal ei ole miskipärast kerge enda eest seista, siis olen ka sekkunud.
14.
Kati | oktoober 30, 2007, 1:29 p.l.
mu meelest on tülidesse sekkumisest olulisem just toetus ja hoolimine. selge sõnum, et mina hoian ja armastan sind ja see ei sõltu karvaotsagi sellest, kas ja mis suhted sul kellegi kolmandaga on.
seda siis enamasti. kindlasti on ka erandeid.
kui ma ikka väga veendunud olen (objektiivselt, ratsionaalselt), et mu lähedast (või keda iganes) ülekohtuselt rapitakse, võin sekkuda küll.
aga, hmm, mis siis kui rappija on hoopiski see lähedane?
15.
Glacier | oktoober 30, 2007, 2:00 p.l.
Jah, see tülidesse sekkumise teema….. Ma olen ju selline, kes ei suuda keelt hammaste taga hoida. Aga ma pidevalt töötan selle kallal, et mitte sekkuda kohtades, mis otse mind ei puuduta.
Ja säilitada rahulikku meelt nendes, mis puudutavad ning mitte esimese emotsiooni ajel “lööma” hakata…
16.
ahaa | oktoober 30, 2007, 3:54 p.l.
siis ma sekkuks ka, kui mu lähedane see “rappija” oleks.
17.
ants | oktoober 30, 2007, 4:29 p.l.
Päris huvitav.
Kardan, et nüüdsetel noortel, tublidel ja toredatel naistel on raskem kui varem. Ausalt öeldes – paljud noored mehed on endast liiga heal arvamusel (võib ka siit järeldada :)). Et te valida ja peaasi OTSUSTADA oskate, ei kahtle. Mitte liig kergelt end PIMESTADA lasta (paraku on aga armastus tihtigi pime). Liig kerge enda kätte andmine iseloomustab teie kerglust, millest tavaliselt midagi tõsisemat ei kujune
18.
oop | november 4, 2007, 10:20 p.l.
Lugesin ka toda jura niipaljukest, kui jaksasin.
Pähh.
Mõnes suhtes olen ma feminist. Ja mõnes suhtes jällegi väga vanamoeline, peetagu seda siis šovinismiks või milleks iganes. Lilled mulle lihtsalt meeldivad ja ma oletan kogemuse põhjal, et suuremale jaole teistest inimestest ka. Peale ei suru (või vähemalt pyyan mitte suruda). Kui meelde tuleb ja käed kinni pole, teen ukse ka lahti. Aga võin vahel ära unustada. Kui keegi minu kuuldes “eitedest” räägib, sätib ta end sellega ise allapoole seda piiri, kust ma inimest mingi tähelepanu vääriliseks peaks. Ning “Käitu nagu siga”-õpetused on sellele piirile ohtlikult lähedal.
Samas – pole just märganud, et ma liigse vanamoelisuse ja tundelisuse pärast naesterahvaste seas kuidagi ebapopulaarne oleks. Ju ma ei oska seda tähele panna.
Kogu viidatud tiraadi kompetentsusastme kohta leidsin just tykikese suurepärast koomiksit:
http://www.wulffmorgenthaler.com/striphandler.ashx?stripid=b8ebf96f-0c56-4617-b6c6-4da1923f7626
Ahjah – mis väljategemisse puutub, siis minu arust on mõistlik jätta aeg-ajalt kulud selle kanda, kel seltskonnas kõige suurem sissetulek on. Sõltumata soost, vanusest või nahavärvist. Raha on raha.
19.
notsu | november 5, 2007, 4:02 p.l.
Huvitav, enamik õnnelikke paare, keda ma tean, ei kvalifitseeru alfaisasteks-emasteks.
Vahel on mul sügavaid kahtlusi, kas neidsinaseid üldse olemaski on.
20.
Kati | november 5, 2007, 4:06 p.l.
või on ainult need, kes tahaksid väga alfad olla?