Archive for oktoober 30, 2007
Matusemeeleolud
Kuidagi on juhtunud, et paari inimest me toas on viimasel ajal tabanud mingi lähemate ja kaugemate inimeset suremise ja järelikult ka matuste laine. Nii see jutt siis läkski meil hommikul kuidagi matustele ja matusekommetele ning erimeelsustele nende ümber.
Rääkisime naisest, kelle peale suguselts pahandab, sest ta ei soovi oma abikaasa tuhaurni kuhugi maha matta ja nüüd sugulastel on tunne, et nemad on kadunukesest justkui ilma jäätud.
Ja rääkisime teisest naisest, kes pikka aega õnnetult surma saanud poja tuhka kaasas kandis. Küll oli see käekotis, küll perekondlikel söömaaegadel laua all, nii et teistel hakkas vist juba mingi õudusfilmi ja farsi vaheline meelolu tekkima. Kuni too naine ükskord oli valmis tuha kuhugi mere kohale lahti laskma.
Ja kolmandast naisest, kes kord väitis, et kui seadused lubaks, hoiaks ta oma surnud kaasa keha külmkapis ja käiks vahel kallistamas.
Ja siis veel ühest vanatädist, kes jättis maha täpsed juhised sellest, kuidas teda matta tuleb, keda kutsuda, mis selga panna, mis auto võtta jne. Ja et kuidas sugulastel oli pärast hea ja omamoodi kerge ja helge, sest nad olid saanud inimese viimseid soove täita. Miski selles minekus ei jäänud kripeldama.
Eks ta ole. Lein on kuidagi väga individuaalne ja sellega toime tulemine (ka välja tulemine ja lahti laskmine) käib ka kõigil erinevalt. Sealjuures võib olla teistel jube raske mõista, miks leinaja just nii teeb, nagu ta teeb. See võib tunduda jabur või isekas või mida iganes.
Palju vist on ka kultuuris kinni. Mäletan, kuidas mu vanatädi matustel tema pojanaise ema, kes oli pärit kuskilt Petserimaa kandist, haual pikalt itkes. Ülejäänud sugulased vaatasid pika pilguga ja pärast rääkisid tükk aega, kui imelik see oli.
Ja jutu lõpetuseks tabas mind mu aegajalt esile kerkiv paranoiamõte teemal appi, mis saab, kui ma pean kord oma vanemaid matma. Kunagi kahjuks pean ju. Arvatavasti. Mingeid kiriklikke matuseid pole neile mõtete korraldada. Nad ei hooliks sellest ja miks teha lõppeks nägusid millestki, mis inimestele iial korda pole läinud.
Samas see ilmalike matjate luuleline iba on puhuti ikka ka kole.
Ülemöödunud talvel juhtus, et olin end sodiks sõitnud kursaõe matustel. Ja matjavanamees siis muudkui rääkis, et kui A. oleks siin siis ta ütleks seda ja toda ja kolmandat. Ja me kõik vist mõtlesime, et kui A. oleks tõesti praegu siin, siis ta muigaks kogu selle võltspisaraid tilkuva sentimendi üle ikka väga irooniliselt.
Kui aga matjavanamees ütles midagi umbes sellist, et vahest on parem, et tüdruk ära suri, kui et oleks näiteks ratastooli jäänud, tundsin ma tarvet teda kõrist hammustada. See jutt, mida tema pidas vist lohutavaks, oli minu meelest üle mõistuse jõhker ja häbematu.
Sellist võhivõõra inimese püüdlikku ilutsemist või süüdimatut jõhkrust ei tahaks ma teps kuulda kui peaksin kord armsaid ära saatma. Kohati on küll tunne, et kui kord peab, siis tahaksin neid pigem ise matta. Aga see pole vist ametlikult ja seaduslikult võimalik. Või siiski?
On hiljuti öeldud