Matusemeeleolud

oktoober 30, 2007 at 1:24 p.l. 18 kommentaari

Kuidagi on juhtunud, et paari inimest me toas on viimasel ajal tabanud mingi lähemate ja kaugemate inimeset suremise ja järelikult ka matuste laine. Nii see jutt siis läkski meil hommikul kuidagi matustele ja matusekommetele ning erimeelsustele nende ümber.

Rääkisime naisest, kelle peale suguselts pahandab, sest ta ei soovi oma abikaasa tuhaurni kuhugi maha matta ja nüüd sugulastel on tunne, et nemad on kadunukesest justkui ilma jäätud. 

Ja rääkisime teisest naisest, kes pikka aega õnnetult surma saanud poja tuhka kaasas kandis. Küll oli see käekotis, küll perekondlikel söömaaegadel laua all, nii et teistel hakkas vist juba mingi õudusfilmi ja farsi vaheline meelolu tekkima. Kuni too naine ükskord oli valmis tuha kuhugi mere kohale lahti laskma.  

Ja kolmandast naisest, kes kord väitis, et kui seadused lubaks, hoiaks ta oma surnud kaasa keha külmkapis ja käiks vahel kallistamas. 

Ja siis veel ühest vanatädist, kes jättis maha täpsed juhised sellest, kuidas teda matta tuleb, keda kutsuda, mis selga panna, mis auto võtta jne. Ja et kuidas sugulastel oli pärast hea ja omamoodi kerge ja helge, sest nad olid saanud inimese viimseid soove täita. Miski selles minekus ei jäänud kripeldama.  

Eks ta ole. Lein on kuidagi väga individuaalne ja sellega toime tulemine (ka välja tulemine ja lahti laskmine) käib ka kõigil erinevalt. Sealjuures võib olla teistel jube raske mõista, miks leinaja just nii teeb, nagu ta teeb. See võib tunduda jabur või isekas või mida iganes. 

Palju vist on ka kultuuris kinni. Mäletan, kuidas mu vanatädi matustel tema pojanaise ema, kes oli pärit kuskilt Petserimaa kandist, haual pikalt itkes. Ülejäänud sugulased vaatasid pika pilguga ja pärast rääkisid tükk aega, kui imelik see oli.  

Ja jutu lõpetuseks tabas mind mu aegajalt esile kerkiv paranoiamõte teemal appi, mis saab, kui ma pean kord oma vanemaid matma. Kunagi kahjuks pean ju. Arvatavasti. Mingeid kiriklikke matuseid pole neile mõtete korraldada. Nad ei hooliks sellest ja miks teha lõppeks nägusid millestki, mis inimestele iial korda pole läinud. 

Samas see ilmalike matjate luuleline iba on puhuti ikka ka kole. 

Ülemöödunud talvel juhtus, et olin end sodiks sõitnud kursaõe matustel. Ja matjavanamees siis muudkui rääkis, et kui A. oleks siin siis ta ütleks seda ja toda ja kolmandat. Ja me kõik vist mõtlesime, et kui A. oleks tõesti praegu siin, siis ta muigaks kogu selle võltspisaraid tilkuva sentimendi üle ikka väga irooniliselt.  

Kui aga matjavanamees ütles midagi umbes sellist, et vahest on parem, et tüdruk ära suri, kui et oleks näiteks ratastooli jäänud, tundsin ma tarvet teda kõrist hammustada. See jutt, mida tema pidas vist lohutavaks, oli minu meelest üle mõistuse jõhker ja häbematu. 

Sellist võhivõõra inimese püüdlikku ilutsemist või süüdimatut jõhkrust ei tahaks ma teps kuulda kui peaksin kord armsaid ära saatma. Kohati on küll tunne, et kui kord peab, siis tahaksin neid pigem ise matta. Aga see pole vist ametlikult ja seaduslikult võimalik. Või siiski?

Lisatud: kukupai kirjutab matustest praktiliselt

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta).

Mina kui beeta-emane, vist Kust tulevad inimesed …

18 kommentaari Add your own

  • 1. Lee  |  oktoober 30, 2007, 2:05 p.l.

    Need on nii lõpmata isiklikud asjad…
    Kui ma ühe armsa lahkunu tuha meievahelist kokkulepet täites merre viisin, olid tema sõbratarid natuke solvunud – et kivi ei jäägi. Oleksin muidu selle kivi tema suguvõsa platsile pannud, aga et ta veendunult selle vastu oli olnud, siis otsustasin, et lahkunu tahe on tähtsam.
    Aga ise tseremoonial rääkida võib küll – või kutsuda kellelgi, kellest tead, mida oodata on. Ilmalikul tseremoonial siis, eksole. Näiteks kunagi palus üks kolleeg mu oma isa matustele rääkijaks. Just sellepärast, et tema ja ta pere said mulle öelda, mida nad seal kuulda tahavad. Tegin endale enne tegevuse loogilise käigu selgeks ja ehkki jalad värisesid natuke, sain vist hakkama.
    Ise tahaks ka… kui aeg käes… midagi… natuke ebatüüpilist… Elu ju ei ole “tüüpiline”, miks siis ärasaatmine peaks olema…

    Vasta
  • 2. kukupai  |  oktoober 30, 2007, 2:06 p.l.

    Sinu viimase küsimuse peale: on küll võimalik ise oma lähedasi matta. Kui aga suudad seda teha, see on iseküsimus. Ilmalikust matusest ma tavaliselt käin kaarega mööda, see võib kohutav olla. Meil kunagi UI-s sai räägitud, et ilmalik matja on seda parem, mida rohkem matuselised nutavad, ja kiriklik matus just vastupidi – mida kergem tunne leinajatel pärast on.
    Pean vist sellel teemal pikemalt kirjutama millalgi.

    Vasta
  • 3. Kati  |  oktoober 30, 2007, 2:17 p.l.

    Lee
    mul enda osas on kusjuures isegi kama. matku, kuidas meeldib, kui neil sellest kergem on.

    väljavaade wicca-liturgiliselt maetud saada on mul nii ehk naa imetilluke.

    kukupai,
    kiriklikul matusel annab liturgia paratamatult mingid piirid ja sõnum, mis sealt tuleb on nii ehk naa lohutav. see nad ilmselt suuresti päästabki.

    Vasta
  • 4. Kratt  |  oktoober 30, 2007, 3:55 p.l.

    sõltub päris palju sellest, kes räägib.
    A. matustel oli ikka väga kehv jutustaja ka (minulgi on see ratastooli lause selgelt meeles). on palju paremaid jutustajaid ning alati on võimalus mõnda sugulast või sõpra paluda, kui on selline inimene.

    Vasta
  • 5. Ott  |  oktoober 30, 2007, 4:11 p.l.

    Isiklikult arvan, et itk on parem, kui tuim seismine.
    Lasta välja voolata kõik, mida sa tunned, kas see on isegi matustel keelatud?

    See tuletas meelde vanaema matused ja kuna ma olin vanaema “lemmiklaps” ja 14 aastane, siis ma nutsin ikka täiega.
    Lihtsalt ei suutnud tagasi hoida.

    Kõige masendav, mis mulle öeldi, oli see, et “Ole mees ja ära nuta!”
    Nüüd tagasi vaadates jääb mulje, et mees tähendab olla tuim ja hall inimesevari, kes ei näita isegi tundeid üles, kui lähedane perekonnaliige lahkub. No, kurat, kui see pole lubatud meie ühiskonnas, siis tegemist ikka ühe haiglase ühiskonnaga küll.

    Vasta
  • 6. oop  |  oktoober 30, 2007, 4:13 p.l.

    Kunagi oli Tallinnas yks väga hea flöödimängija, kes matustel esinemas käis.

    Parem yks selline kui kolm ilast jutlustajat. Igayhel on niikuinii omad mälestused. Ja kellel ei ole, seda ei aita ka itk ja hala.

    Vasta
  • 7. lishu  |  oktoober 30, 2007, 5:54 p.l.

    meenub üks väga eriline teele saatmine Pärnamäe krematooriumist. Mineja oli noor mees, sõbrad mängisid trumme ja oli ka flööt, kõnesid ei peetud, saatjaid oli palju ja siis… palus ema plaksutada… nii trummirütmis… algul oldi arglikud, aga siis ühines üha rohkem inimesi… valus oli ja ilus oli…

    Vasta
  • 8. Ramloff  |  oktoober 31, 2007, 6:41 e.l.

    Uhh, jälle need matused, lausa hallid karvad tulevad pähe kui sellele mõtlen. Mina pole siiani suutnud oma sugulastele selgeks teha, et kui midagi peaks juhtuma, siis mina mingit tseremooniat ei taha ning eriti ei taha hauaplatsi.

    Suhtumine on selline et a) nii noor inimene ei peaks selle peale mõtlema või b) mis sa arvad, mis teised inimesed arvavad, kui nad ei saa sinuga hüvast jätma tulla ning kui pole hauda, kus käia.

    Ma olen käinud elus paljudel matustel, ise paljusid inimesi matnud kunagi ning seetõttu võin ka ütelda, et minu meelest pole sellist asja nagu ilus matus olemas, vähemalt meie kultuurikontekstis. Tahaks väga näha, milline on mingi sellise radikaalselt gnostilise religiooni matus, kes käsitleb sündi kui Jumaliku valguse osakese orjastamist mateeriasse ning surma kui selle osakese vabanemist mateeria kütkest – ehk siis matus kui suur rõõmupidu. Aga meie kultuurikontekstis on vist selline asi võimatu.

    Kui ma olen matustel käinud, siis mind valdab vahel hoopis viha ja ärritus: “No mis need leinajad küll teevad, kas nad ei tea, et hing tahab edasi minna ning nende kurbuse nägemine takistab neid.” Vahel tajun isegi selle inimese kohalolekut ning kogu see leinaks kogunenud inimeste hulk on selline raske, maadligi vajutav jõud, mis ka seda õhkkerget hinge edasiliikumise abil maadligi tahab suruda.

    Matus on üks kõige egoistlikumaid rituaale, milles kadunukest absoluutselt ei arvestata.

    Vasta
  • 9. Rituaalne dissonants « Ramloffi teine kodu  |  oktoober 31, 2007, 7:21 e.l.

    […] Filed under: Isiklik, Sotsiaalia — Ramloff @ 10:16 am Kati juures on juttu matustest. Kirjutasin tema kommentaaridesse veidi matuste teemal, kuid tegelikult on […]

    Vasta
  • 10. Kati  |  oktoober 31, 2007, 8:11 e.l.

    ott,
    ma arvan ka, et pigem on üks südamest itk hea. ja see, ära nuta, ole mees, see jutt teeb mu kurjaks ja kurvaks. mehel on ometi õigus oma tunnetele, eriti sellistel puhkudel.

    ramloff
    mu meelest matus ongi rituaal mahajääjatele. nemad peavad edasi elama nii, et kadunukest enam pole. kadunukesel enesel on sellest ju pohlad. kusjuures siinkohal pole vahet, kas surnut enam üldse olemas pole või on ta võib olla kuskil täietsi x kohas.

    sestap ei maksa leina egoistlikkuse peale pahandada, see peabki egoistlik olema. ja kõige halvem, mida saaks teha, oleks vist küll oma leinalised tunded maha suruda, et kadunukesel kuidagi parem oleks.

    pealegi, eks see rõõmupidu oleks ka teataval viisil egoistlik. elavate eneseveenmine, et nüüd on surnul hästi.

    Vasta
  • 11. jospel  |  oktoober 31, 2007, 8:54 e.l.

    igal inimesel on õigus nutta, olgu see mehelik või mitte. kui mul on kellestki kahju, siis ma ikka nutan, lööge või jalaga.
    aga mitte kellelgi ei ole õigust oma enesetunnet lahkunu arvel parandada stiilis ‘me armastasime teda nii väga, ta oli meile nii oluline’ ja siis mingeid jõhkraid rituaale korraldada, kui inimene pole ise selleks eelnevalt soovi avaldanud.
    Kati, see mainitud lugu memmest, kes juhised maha jättis, tegi lausa südame soojaks, ei oskaks paremat soovidagi.
    ma olen kindel (tundes oma vanaema väga hästi), et minu memm teeb samuti. õigemini, teebki pidevalt.

    olen sattunud paarile matusele teisel pool lompi. mulle meeldib see, kuidas inimesed kogunevad ja meenutavad inimesest midagi, ei mingeid halavaid kõnesid, ning haua ääres vaid ‘ashes to ashes, dust to dust’ ning kõik lahkuvad rõõmsalt.

    ma ei arva, et lein on midagi sellist, mida peaks suurte matuste jmt kraamiga välja näitama. pealegi… olen sattunud ka mitmele matusele, kus peielauas peale teist pitsi lasti lipsud lõdvemaks, kolmanda järel lendasid meeste pintsakud ja jutt muutus oluliselt valjemaks ning peale viiendat räägiti siin-seal juba anekdoote ning oleks ma sinna kauemaks jäänud, oleks tõenäoliselt ka selle ära näinud, kuidas laul üles võetakse…

    Vasta
  • 12. Kati  |  oktoober 31, 2007, 9:15 e.l.

    selliseid peielaudu olen minagi näinud.

    teisest küljest, eks paljudes suguvõsades, eriti neis, kus paljud liikmed vanemapoolsed, hakkavad matused olema pea ainus koht, kus kokku saadakse.

    ime siis, et lõpuks peoks läheb.

    aga ilatsemise ja kunstliku pisarakiskumise õigust ei peaks küll kellegi olema tõesti.

    Vasta
  • 13. i.  |  oktoober 31, 2007, 11:25 e.l.

    ramloff, mulle on just kusagilt meelde jäänud, et lähedaste lein – mitte ränkraske masendusena ehk, vaid sissepoolevaatamise või aja “aeglustamisena”, kurbusena ka ikka paratamatult – aitab lahkunul minna?
    ja 18-aastasena isa mattes mäletan, et peale kolmandat pitsi “normaalsematele” radadele liikuv jutt, jah, vist tehti ka nalja – tegi tol hetkel olemise kuidagi kergemaks. Seal olid muidugi ka ainult vähesed suht lähedased inimesed; kujutan ette küll, mida selle suguvõsa kokkutuleku peo all siin mõeldud..
    aga dust to dust ja kõik on rõõmsad – no maitea.. selle koha peal ütleks et kõige mõttetum on matusel käimine seltskondliku linnukese mõttes. et peab ju minema ja mis see-ja-too sugulane mõtleb kui ei lähe jne. sellest need peiepralled just.

    Vasta
  • 14. Punane Hanrahan  |  oktoober 31, 2007, 12:30 p.l.

    No see “dust to dust” ei pruugi nii lihtne nüüd ka olla.

    Afroameeriklasil näiteks ongi matus rõõmus sündmus – üks sai ometigi vaevast lahti. Jah, täpselt nii nad seda ise tõlgendavad. Minu arust on siin ainet mõtlemiseks küllaga.

    Vasta
  • 15. mm  |  oktoober 31, 2007, 6:07 p.l.

    mis lipsu lõdvemaks laskmisesse puutub, siis miks mitte? Mis see matuste eesmärk siis on?
    Ideaalne matus on minu jaoks siiski ilmalik ja peielauaga, kus ilusas ruumis, ilusa muusika saatel kadunut meenutatakse. Ja miks mitte kõige naljakamaid sündmusi tema elust. See on ju siiski ainulaadne kogum inimesi, selliseid, kes kõik mingil eluperioodil seda üht inimest tundsid. sellist seltskonda teist korda enam ei kogune.
    ja mina küll ei arva, et iga hinna eest peaks püüdma kurbust ja haledat meelt säilitada. Mõnikord on see lihtsalt neetult raske ja mõni surm tundub halastamatult varane.
    ja ega ma täpselt aru ei saa, mis tunded Ramloffil selle matuseplatsiga seostuvad. Mul on ausalt öeldes jumala savi, mis järelejääjad teevad, tehku nagu neil mugavam.

    Vasta
  • 17. nimega nimeta  |  oktoober 31, 2007, 9:33 p.l.

    Mul on kuri kahtlus, et olen selle Kati kirjeldatud matjaga kohtunud. See “kui kadunukene siin oleks, siis ta ütleks teile…” tuleb kuidagi tuttav ette. Ja ka mina tabasin end seepeale mõttelt, et “sitta sa tead, mida ta tegelikult ütleks!”
    Ja liiga harva olen kohtunud ilmalikul matusel hea rääkijaga. Sellisega, kes pisarat välja ei kisu, kes räägib rahulikult ja lohutavalt. Kuigi… näiteks vägivaldselt või õnnetuse läbi lahkunud noore inimese matusel lohutavalt rääkida on omaette kunsttükk, tuleb tunnistada. Nõuab üleelusuurust elutarkust. Või suurt südant. Või veel miskit, mida nimetada ei oska.
    Ma olen vahel mõelnud, et inimesed suhtuvad surma ja matustesse kui millessegi traagilisse, aga tegelikult on see ju loomulik elu osa. Kui inimene siia ilma saabub, siis peab ta paratamatult kunagi ka ära minema. Sellest mingi meeletu draama teha on imelik.
    Ma ei tea silmas seda, et lahkunu lähedased on kurvad ja nutavad. Kui nad üldse ei leinaks, oleks see teistpidi imelik.
    Ma ise tahaks, et ma saaks minna võimalikult lihtsalt. Mõni kokkuvõttev sõna meenutuseks, mõni mu lemmik muusikapala… inmesed, kes on tulnud, istugu pärast koos ja tundku rõõmu neist, kes nende kõrval siin maailmas oma teed käivad… Ja kui keegi peaks mingit kuramuse nõretavat pateetikat ajama hakkama, ma tõusen üles ja lähen annan sellele nõretajale lopsu vastu kõrvu. 😉

    Vasta
  • 18. jospel  |  november 1, 2007, 7:21 e.l.

    Arni, afroameeriklaste puhul on enamasti tegemist vabakirikute rahvaga (baptistid, nelipühilased jne). lähtuvad nad sellest, et lahkunu läks Isa juurde, ja ootab neid seal, kui nende enda aeg kätte jõuab. räägin hetkel ‘tavalistest valgetest inimestest’.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
« sept.   nov. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: