Archive for oktoober 31, 2007

Kõrvitsapoisid ja hulkuvad hinged

Nõndaks, täna on siis 31. oktoober, ristirahva jaoks kiriku aasta lõpp ja kõigi pühakute püha laupäev. Aga, nagu ikka paljude suurte kristlike pühade pinna all, elab siingi vanem ja paganlikum kihistus. 

See päev on ikka tähistanud lõikusaja lõppu, ühe kasvava ja kahaneva eluringi lõppu, hetke, kus vana emajumalanna astub eest ja annab väsinult teed jõudu koguma hakkavale sarvilisele meesjumalale. Seega ka paganlikus mõttes aastavavahetust.  

Lisaks on usutud, et just sel päeval on sein siin-ja sealpoolse ilma vahel eriti õhuke. Et just nüüd on aeg, kui meil käivad külas haldjavaimud ja esivanemate hinged. Seetõttu on kohane neid mälestada, süüdata nende auks küünal, katta laua ääres koht, kuidas kuskil. (Muide, meie oma hingedepäev, kus samuti esivanemaid koju oodatakse, on ju ka kohe ülehomme). 

Veel on arvatud, et täna on üks neist päevist (või pigem öist), kus jumalad ja vaimud ratsutavad metsikut ajujahti pidades. Muide, selle jahi nägemine olevat ohtlik, nad võivat pealesattuja oma ilma kaasa viia. 

On ka arvatud, et täna on ohtlik armastada, iseäranis laulikuid ja preestreid, neid kahe ilma vahel kõlkujaid ja maailmade vahendajaid. 

Ja ärge te täna öösi ootamatult jänest kohates teda taga ajama minge, võitegi jääda kahe ilma vahele kõlkuma. Võibolla ei tasu täna taga ajada ka kasse, neid meie kohalikke trixtereid.  Eks katsuge see ka oma koertele selgeks teha, eksole. (: 

Igatahes, ma mõistan nüüd küll, kust mul eile sihukesed matusemeeleolud tulid. Aeg lihtsalt sihuke, et need asjad tahavad tegelemist.  

Aga kui eile tuli esile kuidagi kurvem pool, siis täna positiivsem ja konstruktiivsem. Süütan oma nunnus kolme hambaga kõrvitsapoisis küünla kõigi nende eest, kes on siin maa peal enne mind elanud ja selle mulle elatavalt pärandanud ja loodan, et minustki jääb järgmistele elatav maa ja ilm.  

Tegelikult, kord aastas võiks me kõik vabalt midagi sellist teha, ükskõik, kas usume hingi päriselt koju käivat või mitte.  

Ja hoidkem oma armsaid, et nad ei eksiks ei tänases öös ega teisteski pimedates talveöödes. Eksoleju (:

oktoober 31, 2007 at 3:34 p.l. 22 kommentaari

Kust tulevad inimesed …

… kes lasevad oma ajud ära pesta ja usuvad, et teised inimesed (valitud suvaliste tunnuste alusel) ei olegi inimesed ning nendega võib teha mida iganes – alandada, mõnitada, tappa? 

… kes keeravad omadele sitta nii et silm ka ei pilgu, tehes rahumeeles koostööd nende tapjate ja mõnitajatega? 

… kes aitavad teist inimest niisama, lihtsalt, küsimata, mis siis, et selle abi hind võiks väga tõenäoliselt olla nende endi elu? 

Kust tulevad need, kes lasevad end vastuhakkamata maha nottida, ma parem ei küsi. Hirmu, eluisu ja lootuste segust, on niigi selge vastus. 

Lihtsalt, eile õhtul vaatasin Roman Polanski “Pianisti.”

Filmi, mis põhineb poola-juudi klaverimängija ja helilooja Wladyslaw “Wladek”  Szpilmani autobiograafilisel raamatul (samuti nimega “Pianist”) ja räägib, kuidas seesinane mees Teise Ilmasõja ja holokausti üle elas. Mitte erilise isikliku kangelaslikkuse tõttu vaid seepärast, et nii läks. Lihtsalt. Juhuslikult.  

Kriitik Hélène Frappat on väitnud, et ses filmis “pannakse vaataja uskuma suvaliste sündmuste järgnevust /…/, mis päästavad inimelu. Sellel usul pole midagi pistmist tõenäosusega (see on ilusate filmide tunnus, et nad eemaldavad kohe alguses kohatu küsimuse tõenäosusest): see on märk, et Polanski, kes pole püüdnud ei jutustada omaenese lapsepõlvest getos ega “natsismi” ära seletada, on osanud välja tuua režiimi enese olemuse, see tähendab suvalisuse, vabaduse täieliku eitamise.”  

Ja Frappat tsiteerib Hannah Arendtit “Selline pidev suvalisus eitab inimese vabadust efektiivsemalt, kui seda suudaks teha ükski türannia.” 

Selle suvalisuse juurde käivad esiti mainitud inimtüübid. Esimest esindamas saksa jõmm-sõdurid, teist juudist getopolitseinik ja poolakast eks-raadiotehnik, kes kasutab Wladeki häda enesele raha teenimiseks, kolmandat mõned südametunnistusega poolakad ja üks saksa ohvitser. Igasugu inimesi jätkub kõigi rahvaste hulka.  

Polanski ise ongi väitnud, et teda köitis Szpilmani raamatus tõik, et  “ta esitab selle perioodi reaalsust hämmastava, peaaegu külma objektiivsusega. Tema raamatus on halbu ja häid poolakaid nagu ka halbu ja häid juute, halbu ja häid sakslasi”. 

Filmi “järg” reaalsuses on ilmekas näide sellest, et juhused võivad olla küll vahel õnnelikud, kuid enamasti mitte õiglased. 

Szpilman elas Varssavis õnnelikult 88. eluaastani. Tema perekonnast, kel natuke teine juhus lasi Treblinkasse viidud saada, ei tulnud keegi elusalt tagasi. Saksa ohvitser Wilm Hosenfeld, kes päästis nii Szpilmani kui väidetavalt veel mitme juudi ja poolaka elu, suri 1952. aasta augustis Venemaa vangilaagris. Oleks ta vastu pidanud veel nii napilt alla aasta, oleks kenasti koju saanud. Aga, paraku… 

Erinevalt juhusest, mis oli Hosenfeldi vastu autu ja ebaõiglane, käitusid inimesed siiski inimlikult. Szpilman üritas teda hiljem üles leida ja suutis tuvastada isegi mehe nime, paraku ei leitud teda Venemaa laagrist ja Poola valitsus ei suutnud (julgenud) vist ka väga pingutada.  

Praeguseks on Hosenfeld vähemalt postuumselt saanud Poola riigi kõrge autasu ja Szpilmani poeg on üritanud korduvalt Yad Vashemi kampa veenda, et mehe peaks kuulutama õiglaseks rahvaste seas. Ma ei suutnudki tuvastada, kas seda lõppeks on tehtud (vähemalt Yad Vashemi kodukalt mitte). Kui ei, siis loodetavasti saab see viga parandatud. Kui aeg ei ole õiglane, siis ajalugu võiks ju natuke olla. 

Aga veel filmi juurde tulles, see on sõna otseses mõttes kole. Kaaderhaaval nii pinges, et filmi lõpuks tunned krampi õlgades. Ausalt, minul, kes ma koledaid filme ikka talun, oli korda mitu tahtmine see plaat arvutist välja rebida või toast ära kõndida. Teisest küljest nagu ei saanud ka, sest Polanskiga kipubki olema, et kui ta su pihku saab, siis naljalt minna ei lase. Ja ta ei ole maitsetu, vägivald ja  tunded on, aga paigas, mitte kuskilt üle võlli ega ebaveenvad.

Kui ma näiteks Spielbergi “Shindleri nimekirja” peale mitu korda turri läksin, et on ikka propagandafilm küll, siis “Pianisti” peale mitte kordagi. 

Lühidalt, Polanski on aus, ta ei kasuta vaataja tunde-ja inimlikkusetagavara armutult ära. Ta lihtsalt räägib, mis ta peab.

Igatahes, mul on tunne, et ma tahan seda Szpilmani raamatut ka lugeda.  

Lõpetuseks võite natuke pilte vaadata 

Filmi-Szpilman Andrea Brody mängituna 

 

Päris Szpilman 

 

Wilm Hosenfeld päriselt …

 ..ja filmis Thomas Kretschmanni mängitult

oktoober 31, 2007 at 1:34 p.l. 10 kommentaari


Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031