Kõrvitsapoisid ja hulkuvad hinged

oktoober 31, 2007 at 3:34 p.l. 22 kommentaari

Nõndaks, täna on siis 31. oktoober, ristirahva jaoks kiriku aasta lõpp ja kõigi pühakute püha laupäev. Aga, nagu ikka paljude suurte kristlike pühade pinna all, elab siingi vanem ja paganlikum kihistus. 

See päev on ikka tähistanud lõikusaja lõppu, ühe kasvava ja kahaneva eluringi lõppu, hetke, kus vana emajumalanna astub eest ja annab väsinult teed jõudu koguma hakkavale sarvilisele meesjumalale. Seega ka paganlikus mõttes aastavavahetust.  

Lisaks on usutud, et just sel päeval on sein siin-ja sealpoolse ilma vahel eriti õhuke. Et just nüüd on aeg, kui meil käivad külas haldjavaimud ja esivanemate hinged. Seetõttu on kohane neid mälestada, süüdata nende auks küünal, katta laua ääres koht, kuidas kuskil. (Muide, meie oma hingedepäev, kus samuti esivanemaid koju oodatakse, on ju ka kohe ülehomme). 

Veel on arvatud, et täna on üks neist päevist (või pigem öist), kus jumalad ja vaimud ratsutavad metsikut ajujahti pidades. Muide, selle jahi nägemine olevat ohtlik, nad võivat pealesattuja oma ilma kaasa viia. 

On ka arvatud, et täna on ohtlik armastada, iseäranis laulikuid ja preestreid, neid kahe ilma vahel kõlkujaid ja maailmade vahendajaid. 

Ja ärge te täna öösi ootamatult jänest kohates teda taga ajama minge, võitegi jääda kahe ilma vahele kõlkuma. Võibolla ei tasu täna taga ajada ka kasse, neid meie kohalikke trixtereid.  Eks katsuge see ka oma koertele selgeks teha, eksole. (: 

Igatahes, ma mõistan nüüd küll, kust mul eile sihukesed matusemeeleolud tulid. Aeg lihtsalt sihuke, et need asjad tahavad tegelemist.  

Aga kui eile tuli esile kuidagi kurvem pool, siis täna positiivsem ja konstruktiivsem. Süütan oma nunnus kolme hambaga kõrvitsapoisis küünla kõigi nende eest, kes on siin maa peal enne mind elanud ja selle mulle elatavalt pärandanud ja loodan, et minustki jääb järgmistele elatav maa ja ilm.  

Tegelikult, kord aastas võiks me kõik vabalt midagi sellist teha, ükskõik, kas usume hingi päriselt koju käivat või mitte.  

Ja hoidkem oma armsaid, et nad ei eksiks ei tänases öös ega teisteski pimedates talveöödes. Eksoleju (:

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), nõiakunsti õppetunnid.

Kust tulevad inimesed … Rikkad on õndsad ja vaesed on õelad ehk Eesti oma Ameerika unelm

22 kommentaari Add your own

  • 1. ahaa  |  oktoober 31, 2007, 4:14 p.l.

    see lõpp oli nii ilus, et ma hakkasin nutma 🙂

    aga kaunist aastavahetust teile siis ja kõike head uuel aastal!

    ja aitäh sulle selle postituse eest!

    /läheb küünlaid süütama/

    Vasta
  • 2. kukupai  |  oktoober 31, 2007, 8:02 p.l.

    See lõpp on tõeliselt ilus 🙂
    Ja minu küünlad põlevad reedel, hingedepäeval.

    Vasta
  • 3. Oudekki  |  oktoober 31, 2007, 8:25 p.l.

    Itaalias tähistatakse ja just 2. novembril surnutepäeva ja tähistatakse nii, et kalmistule viiakse krüsanteeme.

    Meie kapitalistlik ühiskond tähistab seda krüsanteemide hinna tõusuga umbes 29. oktoobril

    Vasta
  • 4. Metsapiiga  |  oktoober 31, 2007, 9:45 p.l.

    Su mõtteid lugedes meenus miskipärast mõned päevad tagasi raadiost kuuldud uudisjupp, mille kohaselt Prantsusmaal rahvast minutilisele voolukatkestusele (või oli 5 min?) kutsuti elektri väljalülitamise teel. Ka presidendipalee andis üritusse oma panuse. Sellest hetkest sündis suhteliselt suur energia kokkuhoid…
    Jah, kollektiivses heamõtlemises peitub jõud.

    Vasta
  • 5. analyytik  |  november 3, 2007, 10:42 p.l.

    Oo-jah!

    Kuidagi väga südamelähedane see igasuguste pühade ja kalendri teema. Nii et kange kiusatus oleks selles asjas diskusiooni arendada. No umbes siis nõnda, et kust see konkreetne püha pärineb ja millest see tuleneb ja milline alus sellel on, et see just sel ajal on.

    Aga noh, eks ma tean, et ega keegi siukeste asjadega tegelda ei viitsi ja tavaliselt keegi nihukese diskusiooniga kaasa ei ole tulnud ka. No vähemalt mitte eriti. Aga kui kogemata siiski juhtub… Heh! Päris põnev oleks ju.

    Avangu võiks nüüd siis teha sellise, et küsiks, milline on selle konkreetse püha astronoomiline alus. Kuigi täpsemalt paikneb see päev siis vist umbes 28-29 oktoobri peal. Näeh, ma ise ei mäleta enam täpselt, sellega sai viimati tegeldud juba mõnda aega tagsi.

    Vasta
  • 6. Oudekki  |  november 4, 2007, 2:28 p.l.

    Halloween on minu teada Euroopa paganlikest traditsioonidest pärinev püha, mis tähistab aega, mil hinged on reaalse maailma kontaktis või umbes nii. Praeguse püha tähistamises on omad mõjud ka lõikuspühade tähistamises, mida kristlik kirik siis ära kasutas, kui härrased Gregoriused otsustasid Kõigi Pühakute Päeva 1. novembrile kinnitada.

    Vasta
  • 7. analyytik  |  november 4, 2007, 9:05 p.l.

    O-la-laa!
    Näe, provotseerisin siis diskussiooni, a veidi järele mõeldes tuleb välja, et mul endal see teema juba meelest läinud suuresti ja pealegi on see päris pikk jutt. Ja blogisüsteemis ei saa mahtu vist lõpmata suureks kah ajada. Aga hüva, proovin siis nii lühidalt ja selgelt kui võimalik.

    ***
    6. Oudekki | November 4, 2007 at 2:28 pm:
    “…paganlikest traditsioonidest pärinev püha, mis tähistab aega, mil hinged on reaalse maailma kontaktis või umbes nii. …omad mõjud ka lõikuspühade tähistamises…”

    Selline lugu jah. Et niimoodi muidugi räägitakse. Ja kõik etnograafid ja muud “asjatundjad” muudkui korrutavad seda nüri järjekindlusega. No kogu see jutt “põllumajanduslikest töödest” jne & etc.

    Vot minu meelest ei ole nii. Ja ma väidan, et paljudel pühadel on mingi palju selgem ja konkreetsem põhjendus kui see, et millal keegi kündis ja külvas jne. Ja see selge ja konkreetne alus on siis teatav astronoomilis-matemaatiline süsteem. See süsteem, mis on seotud aastaringi jaotamisega.

    Ühesõnaga: mulle omal ajal käis ikka üsna närvidele see värk, et kõiki tähtpäevi seostati ainult nn. põllumajandusega või pühakutega või siis vihajati, nagu oleks need tähtpäevad tekkinud lihtsalt niisama, “lambist”. No siis ma veidi uurisin seda asja ja tundub küll nii, et mitmete pühadega seondub ikka päris selge süsteem. Ehk siis üks või teine võte, kuidas aastaringi on jaotatud/struktureeritud.

    Mis puutub siis konkreetselt halloweeni, siis see püha on minu meelest seotud ühe konkreetse süsteemiga, mis jagab aasta kaheksaks osaks. Kõigepealt on siis suvine ja talvine pööripäev ning kevadine ja sügisene võrdpäevsus – need jagavad aasta neljaks. Nii. Ja siis on millegipärast peetud vajalikuks tekitada aastaringi veel neli punkti. No et oleks markeeritud ka aastaaegade üleminekud. Näiteks.

    Kuidas siis seda asja toimetati? Kõigepelt on siis nii, et suvisel pööripäeval tõuseb päike umbes kirdest ja talvisel pööripäeval umbes kagust ning kevadise ja sügisese võrdpäevsuse ajal idast. (See kõik, ja järgnev käik samuti, on muidugi täpsem pisut, aga ma ei hakka kõiki arvutusi siin muidugi ära tooma.) See jagab siis aasta neljaks.

    Ja kui sooviti siis need neljandikud omakorda jagada, siis konkreetse versiooni puhul jagati need vahemikud uuesti pooleks. Aga siin on üks teatud trikk. Et MIDA siis jagati täpsemalt. Ja ma väidan, et jagati mitte päevi, vaid seda lõiku, kust päike horisondil tõuseb.

    Niisiis. Sügisese võrdpäevsuse ajal tõuseb päike idast ja talvise pööripäeva ajal kagust. Ja kui see lõik ehk siis konkreetsemalt nurk poolitada, siis sellest kohast tõuseb päike kõigepealt umbes 29. oktoobril ja pärast jõulu jälle umbes 14. veebruaril. Mis vastab siis umbes halloweenile ja valentinipäevale. (Need päevad ei ole muidugi absoluutse täpsusega kokkulangevad iga kord, a see on rohkem tehniline probleem, mida hetkel ei käsitleks.)

    Suvepoolaastal on siis umbes sama asi. Kuupäevd on ca 23. aprill ja 19. august ehk siis jüripäev ja rukkimaarjapäev või pärtlipäev. See 19. 08. on päev, mille puhul “viga” on kõige suurem. Jüripäev on samas jälle kõige täpsemini kokkulangev teoreetilise arvutusega.

    Lisaks siis veel nii palju, et mingid tähetpäevad on nende kohtade peal olnud paljude rahvaste kalendrites. Roomlastel näiteks veebruaris lupercalia ning aprillis ja augustis vastavalt vinalia urbana ja vinalia rustica. Või oli vastupidi? Peast ei mäleta.

    Ühesõnaga. Kogu minu jutu point siis selles, et paljud neist rahvakalendri tähtpäevadest ei ole sugugi mitte “lambist” võetud ning need ei seondu ainult mingite põllumajanduslike töödega. Inimeste mõttemaailm on olnud palju konkreetsem ja täpsem ja põnevam, kui sageli arvatakse. Ja kuna need kalendrisüsteemid on sageli seostatavad maailmavaatega ja religiooniga, siis tundub küll, et ka need religioossed süsteemid ei ole mingi niisaama udutamine, vaid et ka need baseeruvad väga konkreetsel alusel ja süsteemil. Kuigi sageli on kõik see juba ammu-ammu ära unustatud.

    Muidugi on tänapäeva lineaarse kalendriga harjunud inimestel sellest esialgu raske aru saada. Aga ega see praegune kalender… noh, sellel on vist muistsete kalendritega üsna vähe ühist. See praegune on ehk ainult mingi quasi-kalender, mingi suht primitiivne ja lineaarne rütm, mis optimeerib ja reguleerib kuidagi orjamise ja consumeerimise vahekorda – sellel ei ole tegelikkusega eriti palju seoseid enam.

    ***
    Jep! Ikka tuli pikk ja segane jutt. Aga ehk on kuidagi mõistetav siiski. Ja eks detaile saab edasspidi selgitada, kui on huvi.

    Vasta
  • 8. Kati  |  november 5, 2007, 8:25 e.l.

    analyytik,
    konkreesete arvutuste jutt on ilmselt vägagi tõepärane, aga ma siiski ksüiks vatsu, et miks nad seda üldse tegema hakkasid? ses mõttes, et miks oli oluline aastat päikese järgi kuidagi jagada?

    ma kahtlustan, et see taust siin on ikka…mnjah…”põllumajanduslik” pole vist õige sõna, ses mõttes, et see on ilmselt vanem lugu kui põllumajandamine, aga ütleme, et üsna otse seotud sellega, millal, kui palju sooja ja süüa sai. ja kuna see sõltub otse selelst, kuidas päike liigub, oli mõtete päikesega tegelda.

    või mis?

    Vasta
  • 9. analyytik  |  november 5, 2007, 4:35 p.l.

    Kati:
    “…aga ma siiski ksüiks vatsu, et miks nad seda üldse tegema hakkasid?”

    Õõõ-uuuh! Küsi midagi lihtsamat. 🙂
    Kes seda nüüd enam mäletab, aga … see oli mingi nihuke komplekt mõtisklusi ajaloost ja kultuuridest ja vanadest tsivilisatsioonidest ja rahvastest ja astronoomiast ja psühhiaatriast ja religioonist ja… ja, ja, ja…
    No ja siis see kuidagi juhtus lihtsalt.

    Kati:
    “ses mõttes, et miks oli oluline aastat päikese järgi kuidagi jagada?”

    Ilmselt siis kuidagi ses mõttes, et … no et nii need asjad kuidagi tundusid olevad. Et millegipärast on paljude ja paljude (ja veel paljude) kultuuride ja rahvaste puhul need asjad kuidagi nii olnud. No näiteks asteekide Päikesekivi – kui üks tuntud näide tuua. No ja see pidev astronoomia ümber jahmerdamine. Kuni sinnamaani, et minu meelest pole küll alati päris selge, kas need tegelased olid rohkem astronoomid või preestrid. See käib siis spetsiifiliselt nende nn. vana-aja linnriikide kohta. Lähis-Idas, Hiinas, Ameerikas – kus iganes.

    (Sorry. Hakkasin siis kohe usinasti vastust kribima, aga nüüd märkasin, et küsimus oli hoopis, et “miks NEMAD seda tegema hakkasid”. Vastus tuli siis küsimuse peale, et “miks SINA (st. MINA) sellega tegelema ja selle vastu huvi tundma hakkasin.
    Ja siis selle teise lõigu jõudsin kah valmis kirjutada, enne kui märkasin. Aga las nad siis jääda pealegi siia.)

    ***
    OK! Prooviks nüüd uuesti. Algusest peale

    Kati:
    “aga ma siiski ksüiks vatsu, et miks nad seda üldse tegema hakkasid? ses mõttes, et miks oli oluline aastat päikese järgi kuidagi jagada?”

    Kõige tõenäolisem on muidugi oletada, et inimesed püüdsid kuidagi aru saada, et kuidas see maa-ilm õigupoolest funkab. Et kas asjal on mingi loogika ja süsteem ja korrapära kah järsku või käib kõik nii nagu juhtub parajasti.

    No õigupoolest eks nad olid ju kogu aeg teadnud, et mingi korrapära on (suve-talve vaheldumine). See on selge. Aga mingil hetkel püüti siis asi lihtsalt täpselt kindlaks teha. Nii täpselt kui keegi siis viitsis või suutis parajasti.

    (Vahemärkusena: Ma ei ole kindlasti mitte niivõrd difusiooniteooria, vaid pigem kultuuriringide teooria pooldaja. St. need asjad tekkisid minu meelest tõenäoliselt paljudes ja paljudes maailma paikades. Suht-koht iseseisvalt siis.)

    Kõigepelt on siis kõige lihtsam jaotus… Õigupoolest siis kaks kõige selgemini eristatavat hetke (punkti) aastaringis – suvine ja talvine pööripäev. No ja siis kevadine ja sügisene võrdpäevsus. Need jagavad siis aasta kaheks ja neljaks. Ja minu meelest siis see sama käik läheb kuidagi edasi, et jagatakse uuesti pooleks. Nagu torti lõigates. 🙂
    Millised konkreetsed mõttekäigud kõige selle taga võisid olla, eks seda on juba raskem arvata.

    Aga niisugune jagamine siis toimus. Ja tundub, et erinevates kohtades ja eri rahvaste ja kultuuride puhul oli ka teatavaid varieerumisi. (Seda veel lisaks, et see jutt käib siis parasvöötme kohta. Troopikavööndis on veel oma spetsiifika.) No ja siis tekkis hulk igasuguseid tähtpäevi ja pidustusi ja väga kena.

    Pärast muidugi tulid kristlased ja kuulutasid need kõik “paganlikeks”. Aga sageli juhtus, et rahvas pidas neid oluliseks ja tähistas neid ka edaspidi. Siis kristlik kirik tekitas mingi pühakute süsteemi ja tampis kalendri neid pühakute nimepäevi nii täis, et pritsis lausa. No ja kui see oli siis sadu aastaid kestnud, siis keegi enam algset värki ei mäletanud. Ja mis kõige hullem – tundub, et unustati ära ka see, et need asjad üldse kunagi mingis süsteemis olid ja midagi tähendasid. No ja siis ongi tulemuseks mingi sihuke lineaarne värk ja rodu nn. rahvakaolendri tähtpäevi, millel õigupoolest enam mingit tähtsust ei ole.

    Vasta
  • 10. Kati  |  november 5, 2007, 4:52 p.l.

    mnjah,
    naljakas on siinjuures veel, et sagedasti säilisd püstipaganlikud kombed kauem, kui keegi iganes nende tähendust mäletas.

    nii oli ma ei mäleta enam mis kihelkonnas veel 19. sajandil kombeks, et vastlaulatatud noorpaar pidi mingi arv ringe ümber kiriku jooksma. visitatsiooniprotokollides siis muudkui kirikhärrad kurtsid, et kole paganlus. kusjuures, kui kohalikelt küsti, miks nad nii teevad, kehitasid nad õlgu. nii lihtsalt olevat kombeks.

    samas, mõnes teises kohas jälle ei ela niiväga kombed, küll aga tähendusväli.

    epp kangilaksi rääkis kord, kuidas nad pärimust korjasid ja ühest perest aastaid niisama pööningul seisnud pekkot tahtsid kaasa viia ja muuseumi panna.

    algul pererahvas, arstid, moodsad, haritud, lubasidki. siis aga hakkas üks igavene jant, kui etnograafid tulid, polnud kedagi kodus või ei leitud pekkot pööningult üles.

    lõppeks pereema tunnistanud veidi häbelikult, et ei julge ikkapekkot majast ära anda, läheb veel õnn minema.

    Vasta
  • 11. analyytik  |  november 5, 2007, 8:58 p.l.

    Vaataks siis seda kohta ka veidi.

    Kati:
    “ma kahtlustan, et see taust siin on ikka…mnjah…”põllumajanduslik” pole vist õige sõna, ses mõttes, et see on ilmselt vanem lugu kui põllumajandamine, aga ütleme, et üsna otse seotud sellega, millal, kui palju sooja ja süüa sai. ja kuna see sõltub otse selelst, kuidas päike liigub, oli mõtete päikesega tegelda.
    või mis?”

    See “põllumajanduslik” ehk siis ‘pragmaatiline’ lähenemisviis, see on tõesti väga levinud. Et mitte öelda domineeriv. Vähemalt Eestis. Ja siinsed etnograafid ja muud selle valdkonna uurijad tunduvad küll paljuski (ainult?) sellest lähtuvat. Mis minu meelest on siiski pisut kahetsusväärne.

    Miks?
    Aga näiteks sellepärast, et on ju üsna mõistetav ja üldiselt teada, et kogu see kalendri ja tähtpäevade värk – et see on seotud ikka üsna tihedalt maailmavaate ja siis sealt edasi kõikvõimalike filosoofilis-religioossete kontseptsioonidega jne. Ja need omakorda… no paljudes kultuurides on need seotud näiteks unenägudega ja siis veel niisuguste nähtustega nagu ‘ilmutus’ ja ‘nägemus’. (Kuidas neid kaht viimast tõlgendada, see on muidugi eraldi teema.)
    Nõnna. Ja sedakaudu on siis seosed psüühika ja alateadvusega jne.

    Ühesõnaga. Kogu see komplekt on ikka palju keerukam ja mitmekesisem. Ja seega tuleks minu meelest harrastada – või vähemalt proovida harrastada – aeg-ajalt ka sellist ‘mitte-nii-pragmaatilist’ lähenemisviisi. Vähemalt prooviks. Vahelduse mõttes. Näiteks kasvõi põhjusel, et see ‘pragmaatiline’ variant – no et see ei anna ju ikka piisavaid vastuseid mu meelest. Ja ikka kuidagi ‘puine’ on see veel pealegi.

    Seega. Kui nüüd ülalöeldut arvestada, siis mulle tundub küll, et see kalendri ja tähtpäevade ja pidustuste rida – et see sisaldas ikka palju rohkem ‘loomingulisust’ kui Eesti spetsialistid üldiselt arvavad. See ei olnud mingi ‘praktiline’ asi alati (st. see ei olnud AINULT praktiline, ehki kohati muidugi võis olla ja ilmselt oligi), mis oleks siis lähtunud ainult pidevast kündmisest-külvamisest je muust säärasest. Seal oli vast ka suur hulk ‘uudishimu’, et mitte öelda teaduslikku huvi. Kui tänapäeva väljendit kasutada. ühesõnaga astronoomiat. Ja siis sellist matemaatilist kombineerimist ja mängulisust jne. No ja siis sageli vormistati see müütide kujul. Või salvestus kuidagi rahvalauludes. Üsna sümbolistlikult muide. Nii sümbolistlikult, et ilmselt on tükk tegemist selle lahti kodeerimisega.

    Vasta
  • 12. analyytik  |  november 6, 2007, 12:06 e.l.

    to: 10. Kati | November 5, 2007 at 4:52 pm
    kombed… tähendusväli…

    Need kaks näidet siis. Et ümber kiriku jooksmine ja pekko lugu.

    Sellega on, jah, ilmselt nii, et meelde on jäänud, et need asjad või tegevused või mis iganes, et need on – või vähemalt on olnud – kuidagi OLULISED, kuidagi TÄHTSAD. Miks, seda tihtipeale enam ei mäletada. Ja mõnikord ei mäletata isegi seda, MIS see täpselt oli, mis oluline oli. Vähemalt mõnikord tundub nii.

    Aga see on jah, et on tähtis ja oluline. Mõnikord muinasjuttudes on seda kuidagi tajuda. (Ma ei ole tegelt mingi muinasjuttude ja muistendite jne asjatundja, aga noh, nii palju kui ette on sattund.) Ja mingi kontseptsiooni järgi, mida ma kusagilt lugesin (Puhveli raamatu järelsõna?), on siis muinasjutt nagu degradeerunud müüt või kuidagi nii. No et algul oli müüt ja see oli siis kuidagi ‘päris’, aga siis see transformeerus ja muutus muinasjutuks, mida hiljem kõlbas peaasjalikult ainult lastele jutustada.

    No ja nende muinasjuttudega… miks neid ikka põlvest põlve edasi räägiti? MIKS? Kas mitte just sellepärast, et mäletati, et need olid kuidagi olulised. Või järsku sellepärast nad SISALDASID midagi tähtsat. Kuigi keegi täpselt ei teadnud enam, mida.

    Heh-hee! Kas siin ei ole järsku selge vastuolu. Kui etnograafid väidavad, et kõik oli nii kohutavalt ‘pragmaatiline’ ja kaader tundis huvi ainult selle vastu, et kuidas ja millal ja keda kõige paremini lüpsta ja pügada… 🙂 Miks pagana pärast see seltskond siis neid jutte nii kangekaelselt edasi rääkis ja mälus hoidis? Sest nende sisu on ju enamasti üsna ‘muinasjutuline’. Et mitte öelda lora. Mida tervemõisuslik ju ei saa ju uskuda.

    Vasturääkivus on üsna ilmne. Minu meelest vähemalt. Ja kohati tundub, et nii mõnelegi loole sobiks näiteks selline ‘kosmogooniline’ skeem päris hästi selga. Aga eks sihukeste seoste ära tõestamine on muidugi keerulisem, selge see.

    Vasta
  • 13. ahaa  |  november 6, 2007, 1:52 p.l.

    kati

    mis ajani wiccas hingedeaeg kestab? eesti rahvapärimustes erinevaid aegu, levinuim vist mardipäevani.

    Vasta
  • 14. analyytik  |  november 6, 2007, 11:37 p.l.

    Sai mainitud, et minu meelest võib nii mõneski legendis või muistendis peidus olla palju komplitseeritum sisu kui tavaliselt on arvatud või kui esmapilgul paistab. Eks kunagi sai selle asja peale pisut rohkem mõeldud ja nüüd õnnestus üles leida ka kunagi ühte foorumisse tehtud lõik selle kohta, et millised võimalused nende lugude tõlgendamiseks näiteks on. Ehk pakub huvi lugeda.
    ***

    Ühes oma eelmises kirjutises viitasin ma Paluküla Hiiemäega seotud muistendile ning prooviks nüüd siis vaadata ühte võimalust selle muistendi sümboolika tõlgendamiseks. Lugu ise kõlab nõnda:
    “Jaanilaupäeva õhtu olnud Kalevipoeg Paluküla Hiiemäel. [—] [Ta] pööranud silmad Valtu poole, näinud, kui hunt hobusevarssa murdnud Kõpsoni lepikus. Kalevipojal olnud vaesest märast kahju, kes oma varsa pärast väga ohutanud. Kalevipoeg võtnud hea lingukivi, visanud. Olnud paras süstamise maa (umbes 18 versta linnutee peal). Kivi trehvanud hunti, aga varss saanud otsa. Kivi on praegu veel Valtu mõisa ja Rapla kiriku vahel näha. Jaanilaupäeva õhtu käia ikka vana mära vaatamas, kas ehk varssa sealt kätte leiaks.”

    Folkloristlikus eksperthinnangus on öeldud et, suulises pärimuses kandub edasi ainult KÕIGE OLULISEM info ning “Norra uurija Bente Alver on osutanud, et suulisel teel edasi kandunud pärimusteadete sisu võib vastavuses olla sündmustega, mis ürikute põhjal toimusid 1500-4000 aastat tagasi”.

    Ja enne omapoolse tõlgenduse esitamist peaksin veel mainima, et kuna muistendis esinevate huntide, varssade ja märade suhtes mul seni mingeid assotsiatsioone ei ole tekkinud, siis jätan ma need sedakorda lihtsalt kõrvale. Tõlgendus kõlaks siis nõnda:
    “Jaanilaupäeva õhtu (ASTRONOOMILISELT OLULINE HETK) olnud Kalevipoeg (KULTUURIHEEROS) Paluküla Hiiemäel. [Ta] pööranud silmad Valtu poole (VALTU ASUB LOODE SUUNAS, S.T. SEAL, KUHU LOOJUB JAANIPÄEVAL PÄIKE) ….. Kalevipoeg võtnud hea lingukivi, visanud (KULTUURIHEEROS “PAIGALDAS” KIVI SINNA SUUNDA, KUHU PÄIKE LOOJUB – MARKEERIS PÄIKESELOOJANGU SUUNA ATRONOOMILISELT OLULISEL HETKEL)…… Kivi on praegu veel Valtu mõisa ja Rapla kiriku vahel näha. Jaanilaupäeva õhtu käia ikka vana mära vaatamas, kas ehk varssa sealt kätte leiaks. (SEE VIIMANE LAUSE VÕIB MINU MEELEST OSUTADA SELLELE, ET PAIGALDATUD MÄRGIS ON IKKA VEEL “AKTIIVNE” – TA “FUNKTSIONEERIB” KA PRAEGU, IGAL JAANILAUPÄEVA ÕHTUL – S.T. PÄIKE LOOJUB SELLESSE SUUNDA KA PRAEGU.)

    OK! No selline tõlgendus on kahtlemata päris kaelamurdev trikk. Ei saa eitada. Aga põhimõtteliselt on minu meelest asja võimalik niimoodi vaadata küll.

    Muidugi tekib siin nüüd veel üks probleem. Nimelt loojub päike suvisel pööripäeval asimuudil ligi 322 kraadi. Palukülast vaadatuna jäävad aga Valtu ja Rapla asimuudile umbes 303-306 kraadi. See vahe on ilmselgelt liiga suur. Huvitaval kombel on aga Lelle lähedal veel teinegi hiiemägi – Kastna – mis sobiks antud kontseptsiooniga palju paremini, kuna Kastna hiiemäelt vaadatuna on Valtu-Rapla asimuudil 318-319 kraadi. Seega on vahe ainult mõni kraad. (Arvutused on tehtud matemaatilise horisondi peale ning seega saab siinkohal rääkida ainult ligikaudsetest numbritest.)

    Nii et päris põnev. Ehkki muidugi mõista ei peaks sellest nüüd kohe mingeid väga rutakaid järeldusi tegema.

    Vasta
  • 15. Kati  |  november 7, 2007, 10:52 e.l.

    hobune on eestis väidetavalt olnud ammust aega päikest sümboliseeriv loom.

    ma ei tea, kas hunt on meilgi, nagu mujal euroopas tõlgendatatav kui põhjakaare ja talve loom.

    kui jah, siis saab ehk tõlgendada nii, et pööripäeval kui suvi hakkab tasapisi muutuma sügiseks (hunt püüab varssa murda), õnnestub seda pööramist küll tibake aeglustada ( saab hundile pihta), aga mitte lõplikult teisipidi pöörata (varss saab ikkagi surma st päike pole enam noor ja elujõuline).

    et mära vaatamas käib võib olla lihtsalt see vanemapoolne tsükliline mõtlemine, et kõik kordub.

    see on nüüd muidugi jälle see tinglikult agraarne tõlgendus, aga ma ausaltöelda ei leia põhjust, miks nad astronoomilisega kõrvu ei või(nu)ks käia.

    Vasta
  • 16. ahaa  |  november 7, 2007, 8:01 p.l.

    kati, uuuu

    mis ajani wiccas hingedeaeg kestab?

    Vasta
  • 17. analyytik  |  november 8, 2007, 12:08 e.l.

    to: kati

    Selles tõlgenduses, mis puutub hobusesse ja hunti, selles tundub kindlasti teatavat pointi olevat mu meelest. Kuigi hetkel ei oska ma seda täpselt formuleerida muidugi.

    (Eeeh! Vot see värk ajab ikka lausa marru kohati. No et ma ei ole folklorist ja et õigupoolest õigeks folkloristiks (käesolevas kontekstis) saaks alles see, kes on aastakümneid arhiivis neid muistendeid ja legende lugenud. (See ei ole, jah, mingite tõusu ja loojangu asimuutide arvutamine. 🙂 ) Või siis vähemalt teab, kust midagi leida võiks. Ja et kuidagi jube vaevaline on leida kedagi, kes nendest asjadest midagi teaks ja viitsiks arutada.
    No ja kui siis midagi välja aretada ja koguni kirja panna ja minna kuhugi pakkuma, mõnda ajaloo alasesse ajakirja näiteks, siis hakkab mingi mämmerdamine ja jutt, et näe meil siin on kombeks praegu muudkui sellest “okupatsioonist” kirjutisi avaldada. Eesti elu. 😦 Bullshit!)

    Ühesõnaga: see hobuse ja hundi rida tundub nagu klappivat täiesti. A et see ära tõestada, selleks peaks kuidagi teadma neid täpseid lugusid. Mida ma jälle ei tea.

    k:
    “…vanemapoolne tsükliline mõtlemine, et kõik kordub.”

    Ilmselt küll. Loomulikult.

    k:
    “…agraarne tõlgendus…”

    Sellest ei saanud päris hästi aru. Minu meelest ei olnud küll sellist spetsiifiliselt “agraarset” tõlgendust eriti. Vähemalt mitte üleliia.

    A vot see asi ka veel.

    k:
    “…meilgi, nagu mujal euroopas…”

    Selles suhtes pole mu meelest erilist vahet, sest kui nüüd ikka arvestada ühte väikest tõsiasja, et Eesti ja eestlased ei elanud küll tuhandeid aastaid mingis isolatsioonis, vaid ikka eriti suure tõenäosusega oli kontakte igasse ilmakaarde, siis… vot siis jah, hakata mingi spetsiifilise “Eesti Asjaga” niisugusel puhul tegelema, see on ikka absurd täiesti. Seda enam, et ükski tont ei tea ju, mis ajast sihuke pärimus on. Paari tuhande või viie või kümne tuhande aasta tagant. See on ikka suht international värk mu meelest.

    A kohalikud folkloristid ja igasugu huvilised – nendega on jälle niisugune jama (vähemalt tundub aeg-ajal olevat), et loetakse mingit ca 100-150 a tagasi kirja pandud asja ja siis urgitsetakse AINULT selle kallal, laiemale taustale tähelepanu pööramata. Sellest ei saagi ju mingit head nahka tulla.

    ***
    Sorry. Läks vist läbustamiseks kohati. Aga nii need asjad kahjuks on. Või vähemalt tunduvad olevat.

    Vasta
  • 18. analyytik  |  november 8, 2007, 12:40 e.l.

    to: kati
    veel:

    Kas võiks olla nii, et hobune(mära) sümboliseerib siis mingit ‘üldisemat’ asjade käiku, seda mis on ‘püsiv’/’jääv’. Aga et siis konkreetselt ‘selle aasta’ varsale teeb hunt jaanipäeval ‘otsa peale’ ehk siis peatab/lõpetab selle konkreetse suve edenemise.
    Ja siis mära tuleb iga aasta tagasi, ehk siis kõik kordub – seda muidugi.
    Mnajh. Uut varssa ju pole, aga ma ei tea ju jälle seda niisuguste juttude spetsiifilist tehnoloogiat/stiili, võib-olla et seda pole vaja siis. Et see on niigi selge, et lugu kordub samal kujul.
    Siis saaks nigu asjad klappima küll.
    Nojah. Siis on meil veel Kalevipoeg oma kiviviskamisega ka, aga see võib olla muidugi, et mingid lood on omavahel kuidagi ‘kombineerunud’ või nii.

    Uuh! Tõeliselt kaelamurdev trikk niisugune lahti kodeerimine muidugi.
    Aga paistab küll, et see “Eesti Olude” manamine eelmises kommetaaris, et see mõjus mõtlemisele küll kuidagi stimuleerivalt. 🙂

    ***
    “Kivi trehvanud hunti, aga varss saanud otsa.”

    !!!
    Kas see polegi just see?! Täpselt!
    ‘Varss’ on konkreetse, ‘käesoleva’ aasta suvi, mis siis loomulikult ‘sai otsa’.
    Ja ‘hunt’ on siis see ‘miski’, mis selle suve edenemise peatas. Ja Kalevipoeg tabas siis täpselt seda ‘miskit’ ehk siis punkti horisondil, millest enam põhja poole päike mitte kunagi ei looju.

    Sest muidu on ju lause mõttetu tegelikult! Miks oleks pidanud ‘varss’ otsa saama, kui kivi hoopis ‘hunti’ tabas? See oleks ju absurdne. Või vähemalt vasturääkivust sisaldav.

    Miks need ‘vanad eestlased’ ei võinud siis selgelt välja öelda, millega on tegemist?! Mis pagana “loommuinasjutt” see olgu kogu aeg?! 🙂

    Vasta
  • 19. Kati  |  november 8, 2007, 10:32 e.l.

    ahaa, vabanda, kullake, sa jäid mul silmade vahele.

    aga vastuseks, kogu see periood paganlikus aastaringis, mis nüüd algas, kestab jõuluni, laias laastus siis ka hingede aeg.

    metsik jaht, muide, arvatakse ka just talvisel pööripäeval väga hoogne olevat.

    analyytik,
    a kus sa tead, äkki see nende jaoks oligi selgelt välja öeldud? et meie seda praegu aimama peame, ei tähenda, et see märksüsteem omal ajal kõigile selge kut allikavesi polnud.

    Vasta
  • 20. analyytik  |  november 8, 2007, 1:16 p.l.

    to: kati

    Ma pisut mõtlesin ja hakkas tunduma, et me võib-olla saame sellest sõnast ‘astronoomia’ pisut erinevalt aru.
    Selgituseks siis nii palju, et loomulikult ei mõtle ma ‘astronoomia’ all käesolevas kontekstis seda tänapäevast täheteadust ja kõiki neid tähtedes toimuvaid füüsikalisi ja muid protsesse, mida siis näit. Tõraveres vist enamasti uuritakse. Ja galaktikad jne.

    Siinkohal oleks tegemist siis eelkõike selle nn. ‘muinasastronoomiaga’, mille all siis üldiselt mõistetakse eelkõige kogu seda Päikese ja Maa omavahelist liikumist/paiknemist ja kõike sellest tulenevat – aastaajad, kalendrisüsteemid jne. No ja näiteks see päikese tõusu ja loojangu punktide fikseerimine horisondil, see oli siis tõenäoliselt üks käepärasemaid võtteid selle aastaringi süsteemi välja selgitamiseks ja struktureerimiseks. No ja see on kahtlemata ka ‘astronoomia’, kuigi mitte päris tänapäeva mõistes muidugi.

    Eks siis ennevanasti tegeldi selle Kuu liikumisega ja tähtede ja tähtkujude vaatlemisega samuti ning ilmselt leidub folklooris ka nende tegevuste jälgi, päikesega seonduv on lihtalt peamine (minu meelest) ja sellest on suht lihtsam aru saada.

    ***
    kati:
    “a kus sa tead, äkki see nende jaoks oligi selgelt välja öeldud? et meie seda praegu aimama peame, ei tähenda, et see märksüsteem omal ajal kõigile selge kut allikavesi polnud.”

    Eks võib niimoodi olla küll. Muidugi. Aga…
    No vot ikka kuidagi väga veider teisest küljest. Et miks siis niisuguste asjadega ei tegelda? Et püüaks siis kuidagi välja selgitada, mida need lood TEGELIKULT tähendavad. Mina pole küll kusagilt niisugusi tõlgendusi lugema juhtunud. Lihtsalt korrutatakse kogu aeg, et tegemist on mingite “lugudega”, mingi “narratiiviga” veel tekkapihta.

    See “narratiivi” värk on veel kuidagi eriti tobe ja see minu meelest seob ja fikseerib kogu selle mõttemaailma, nii et teistsugune lähenemine on täiesti välistatud. Mingi udujutt ühesõnaga, mida siis eriliselt visa ja nürimeelse järjekindlusega muudkui korrutatakse ja korrutatakse. Milleks?

    Aga kui tuleb välja, et need ei ole sageli üldse mingid “jutustused”, vaid hoopis midagi muud? Mingite looduses esinevate nähtuste korrapärasuste ja struktuuri kirjeldused.

    Nii see vähemalt paistab olevat. Ja minu meelest see hobuse ja hundi ja Kalevipoja näide – see ikka näiteb seda päris selgelt. See tundub olevat praeguse seisuga täiesti tõestatud case veel pealegi. Eriti siis arvestades seda minu viimase kommentaari (18. analyytik | November 8, 2007 at 12:40 am) viimast osa. Eks peab muidugi veelkord üle kontrollima, aga see näitab, et tegemist ei ole mingite “Kalevipoja lugude” ega “loomamuinasjuttudega” tihtipeale. Ilget moodi tahaks ikka kuulda mingi folkloristide komisjoni seisukohta selle suhtes. Aga see paistab olevat küll üks üsna lootusetu lootus.

    Vasta
  • 21. Kati  |  november 8, 2007, 1:48 p.l.

    ma pole päris kindel, et nende tähendusruumidega üldse tegeldud pole.

    tegelt peaks täpsemalt oh-puult küsima, ntx.

    Vasta
  • 22. analyytik  |  november 10, 2007, 12:14 e.l.

    to: kati

    Kõigepealt siis minu poolt suured tänud, et Sa vaevusid selles diskussioonis osalema ning omalt poolt ideid, vihjeid ja märkusi lisama. Võib-olla tunduvad need Sinu kommentaarid esmapilgul küll üsna põgusad, kuid sellele vaatamata aitasid need siiski minu kontseptsiooni täiendada ja selgemaks muuta ning täita mõned olulised lüngad – täpsustada neid lahtiseid kohti, mille tõttu see tõlgendus seni veel mõneti ebakindlana tundus.

    Ma pean küll ausalt öeldes tunnistama, et pole viitsinud veel asja üle kontrollida ja korralikult ritta panna ning ma ei saa ka hetkel lubada, et ma seda lähiajal teeksin, aga põhimõtteliselt tundub küll olevat nii, et see tõlgendus hakkas ikka üsna täiuslikult klappima. Vähemalt esmapilgul tundub sedasi.
    Nii et suured tänud veel kord.

    ***
    Teine punkt oleks siis selline üldisem.
    Nimelt tundub mulle, et meil õnnestus siin selle eelneva diskussiooniga tekitada üsnagi hea näide selle kohta, milline üks produktiivne ja tulemuslik internetiarutelu olla võiks. (No vähemalt minu meelest oli see küll produktiivne ja tulemuslik.)

    No nii. Ja kuna neis kõikvõimalikes blogides on tihtipeale märgata kurtmist, et diskussioon nigu ei idane ega mädane kuidagi, siis vähemalt üks positiivne näide tulemuslikust diskussioonist on meil nüüd olemas.

    Ühesõnaga: võib-olla viitad kuidagi näiteks Hanrahanile (kuna ma olen aru saanud, et te suhtlete tihedamalt omavahel), et võib ju vaadata, kuidas üks diskussioon välja näeb. Sest minu meelest ta ju väidab kogu aeg, et tore oleks kui oleks arutelu. A samas siis uputab jälle kõik järgmiste lugude alla, nii et kui ka kusagil midagi tekib, siis on see juba paari päeva pärast leheküljelt välja kukkunud.

    Nii et võib-olla oleks sellest näitest siin abi. Kuigi ega ma ka täpselt öelda ei oska. Aga igal juhul mulle meeldiksid küll just sedalaadi asjade arengud.

    ***
    Nii. Ja kõik see ülalöeldu ei tähenda muidugi seda, et selle arutelu siin lõppenuks peaks kuulutama. Kui on huvi, võib iga kell jätkata. Mingite eelneva teemaga rohkem või vähem seotud probleemidega näiteks.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2007
E T K N R L P
« sept.   nov. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: