Meestetööd ja naistetööd – kas need on olemas?

Lühidalt, see et sul on tissid ja emakas, ei tähenda üldse midagi muud kui lihtsalt seda, et need sul on. Sellest ei sõltu sinu võimekus, huvid, karjäär ega muu ühiskondlik toimetamine.

Kirjutasin mina siin. Ja Poleoluline küsis siis:

Ma olen siiani arvanud, et kui naise teadlikust ja aktiivsest elueast mingid aastad kuluvad laste imetamise, potitamise ja muu emmetamise peale siis naisel ei ole päris võimalik mehega võrdsetel alustel karjääri teha või muidu ühiskonnas toimetada.

Ma olen arvanud, et see on loomulik, et naine on nõrgem ja teda tuleb aidata.Kas nüüd tuleb välja, et ma olen eksituse sees olnud?

Uitmõttena lisaksin siia ka selle, et olen alati arvanud, et töötaja on tööandjast nõrgemas positsioonis samasugustel loomulikel põhjustel nii nagu naine on võrreldes mehega nõrgemas positsioonis.

Kui nüüd ilmneb, et loomulikud põhjused tänapäeval naiste puhul ei loe ja nad on meestega võrdselt konkurentsivõimelised äkki on siis töötaja ja tööandja samuti võrdselt konkurentsivõimelised. Või kuidas selle asjaga ikka tänapäeval siis on?

Ma olen sellele küsimusele seni kiire tööelu tõttu vastuse võlgu jäänud. Nüüd püüan asja parandada, kuis üks valvefeminist ikka muidu saaks, eks ole. (:

Alustagem sellest põhimõtteliselt nõrgem olemisest. Ilmselt ei ole mõtet kahelda selles, et on võimalik moodustada gruppe naistest ja meestest, mõõta nende võimekust (nii füüsilist kui vaimset) ja sada sõltuvalt soost erinevad keskmised tulemused.

Keskmiselt on mehed ilmselt füüsiliselt tugevamad ja mis vaimsesse võimekusse puutub, siis on meestel keskmiselt näiteks parem ruumitaju, naistel verbaalne võimekus. Kusjuures, pole kindel, kas see keskmine erinevus tuleb geenidest, nagu tükk aega arvati (et mehed on pidanud jahtides metsas seiklema ja naised meestelt söögi sõna otseses mõttes välja rääkima) või on need erinevused õpitavad.

Viimase kasuks räägib hiljutine avastus, et kui naised panna mängima mingeid virtuaalseid sõjamänge, kus tuleb edukas olemiseks hästi ruumisuhteid jagada, paraneb naiste ruumitaju sedavõrd, et grupi keskmisel pole enam meeste keskmisega vahet.

Aga, olgu kuidas on, see on ikkagi ainult keskmine. See ei ütle mitte midagi konkreetsete inimeste võimekuse kohta. Mõni kenasti treenitud naine võib olla tugevam kui pooled õllekõhuga mehed, mõni mees verbaalselt võimekam kui kümme naist ta kõrval.

Nõnda saame me selle leitud keskmisega heal juhul põhjendada, miks on mõni elukutse ühe või teise soo esindajate hulgas populaarsem. Meesarhitekte on rohkem, sest see amet nõuab ruumitaju, eks ole. Samas geniaalsete meeskirjanike olemasolu me enam selle leitud keskmisega põhjendada ei saa, sest sõnaseadmine peaks justkui naiste pärisosa olema. 

Järelikult me ei saa väita, et üks või teine töö on loomulikel põhjustel naiste või meeste oma. Kui me räägime naiste-ja meestetöödest, räägime me ikkagi oma kultuurinormidest, õpitud arusaamast, kes mida peab tegema.

Need arusaamad aga on ajas vägagi muutuvad. Laias laastus oli ju veel mõni aeg tagasi mõeldamatu, et naised teeksid enamikke töid. Arst, õpetaja, ametnik – need on ju olnud aegu klassikalised meestetööd. Aga nüüd? Pigem naisteametid vist. Või kes arvas siis, kui Tallinnas esimene tramm sõitma hakkaks, et kord on meil enamik trammijuhte naised?

Pealegi, ega see tööjaotus pole ka vanasti nii ühemõtteliselt selge olnud. Näiteks võis keskajal mõnel pool lesestunud meistriemand, kes abiellus mõne selliga, abikaasa äri pärida ja ka abiellumise järel selle omanikuks jääda. Igat masti valitsejannadelt on aga kogu elu ikka riigimehelikku (jah, meil ikka on kohati šovinistlik keel) suhtumist oodatud. 

Mis nüüd aga emmetamisse puutub, siis esiteks ei tee naine seda ju kogu elu ja sel ajal, kui ta seda teeb, saab tööd korraldada nii, et seda emmetamisega võimalikult lihtsalt ühendada saaks. Teiseks, mis siis, kui naine ei tahagi sünnitada ega emmetada, ehk ei taha isegi mitte mingi mehega koos elada? Kolmandaks, ka isad tahavad lastega tegeleda ja tegelevadki.

Mingid uurimused väidavad muide, et töö- ja koduelu ühildamise stressi all ei kannata kõige enam mitte väikeste laste emmed, vaid natuke suuremate laste issid, need, kes just tahaks oma lapsega jubedalt aega veetma hakata. Neil aga on üsna raske, sest kui emmede laste pärast koju tormamist töökohal veel talutakse, siis mehed ju nii ei tee.

Jah, ja kui me nüüd juba isside ehk meesteni jõudsime, siis ega mingi jäik arusaam meeste-ja naistetöödest ei tee nende elu ka lihtsaks. Kuidas peab end selliste kivistunud seisukohtade juures tundma mees, kes tahaks olla lasteaiakasvataja või õmbleja või minugipoolest kodus pottide ja pannidega askeldada? Ta ei saa ju, sest ühiskond vaatab viltu. Aga mis õigusega, tegelikult?

Sestap ma ütlengi, et naiste-ja meestetöid mingis absoluutses mõttes ei ole olemas ning on viga selliseid mudeleid lastele sisse kasvatada ja seltskondliku suhtumisega kultiveerida. Las igaüks areneb, elab ja töötab nii nagu see talle enesele sobib.

Ma ei taha nüüd öelda, et kõik naised peavad hakkama traktoristideks või ministriteks ja kõik mehed tikkijateks näiteks. Lihtsalt see, kes milleks hakkab, ei peaks sõltuma sellest, mis tal kus keha küljes ripub või ei ripu.

Vastasel korral võib juhtuda, et me teeme potentsiaalsest geniaalsest füüsikust viletsa lasteaaedniku ja imelisest koduhoidjast niru ärimehe vms. Jääb ühiskond nende võimaliku pärispanuse võrra vaesemaks ja saavad inimesed ise õnnetuks. Pole ju vaja.

Tööandja-töövõtja näide aga ei ole mu meelest väga hästi valitud. Tööandja on majanduslik ja sotsiaalne positsioon, mitte bioloogiline antus. Sood on bioloogilised, kuid neist ei saa tuletada sotsiaalset ja majanduslikku seisundit. Mees ei ole ju automaatselt naise tööandja?

Igal juhul, aitäh, Poleoluline, põnevate küsimuste eest.

Eesti keel ja mehemeel, või mis? Fui! Vastik!

Laupäeva hommik Paldiski-Tallinn rongis. Keilast tuli peale neli purupurjus jõmmi. Hetkepärast oli tunne nagu lavastataks vagunis uut kultusfilmi „Tulnukas 2 ehk Valdise naasmine“. Purjus jauramine, pudelikolin, kõikmõeldavad suguroppused. Ikka valjult üle rongi. Hea, et ei oksendatud.

Üks vanemapoolne väga viisakas proua tegi siis jõmmidele märkuse, et äkki nad ei lärmaks nii jubedasti. Paraku ta tegi seda vene keeles.

Vastuseks oli mitmehäälne ilkumine teemal, mis sa vanamutt mölised, õu, kuule, räägi meiega eesti keeles, kui eesti keeles ei räägi, siis ära räägi üldse, ähähäääöööää.

Mina, kes ma ju ei kannata kui inimesi mõnitatakse, eriti kui seda teevad mingid kollid, kes ise hädavaevu inimkonna hulka klassifitseeruvad, ei pidanud vastu, ja urahtasin neile, et ma ütlen nüüd sulaselges eesti keeles, nad võiksid vait jääda ja ruttu, sest, ikka sulaselges eesti keeles, neid on väga nõme kuulata.

Kae imet, jäidki tasa, nii kümneks minutiks. Ju siis polnud sihuke reaktsioon mõnelt „õigelt eestlaselt“ neile just ootuspärane.

Aga mul tegelikult on siiamaale piinlik ja paha ja nagu hämming ka.

Mis need jubedad jõmmid tõega arvavad, et kui nad oskavad eesti keelt, mis küll piirdub nende puhul muidu kesise ent roppusterikka sõnavara ja halva diktsiooniga, tõstab neid muust inimkonnast kilomeetreid kõrgemale ning vabandab kõiki sigadusi? Ja miks nad, tolkamid, arvavad, et keel, mida nad võiksid armastada, on sobilik teiste alandamiseks? Mis õigusega nad seda keelt ennast nõnda alandavad?

Ja ma mõtlen, et eks ole ikka ilusad inimesed, tõelised riigi ja rahva visiitkaardid, mehemeele kehastajad. Võeh! Milline küll on kõige õelamat kibestunud irooniat väljendav emotikon, ma vajan seda siia.

Ära osta supermarketist, mine turule!

Olete te näinud stseene, mis “Borati” filmist välja jäid? Üks neist on selline, et Borat seisab supermarketis juusturiiuli ees ja küsib ühe juustupaki kohta: „Mis see on?“ „Cheese,“ vastab müüjapoiss. Borat küsib järgmise paki kohta, poiss jällegi vastu, et juust. Ja nii mitukümmend korda järjest küsib Borat sama küsimust ja poiss vastab aina tuimemalt: „Juust.“ Siis hakkab samalaadne kamm veeriiuli juures.

Minu meelest sobib see lugu suurepäraselt kirjeldama supermarketite olemust. Lõputud riiulid täis ühesugust anonüümset kaupa, mis on miskipärast erinevas pakendis kuid suurt millegi muu poolest ei näi neil vahet olevat. Milleks on vaja sadat saia ühestsamast jahust? „Isa sai“, „Kirde sai“ „Hää“ sai jne, jne. Mina ei tee neil küll miskit vahet. Ostan, mis pihku juhtub. Või milleks mitmed ühtmoodi hapukoored, juustud, vorstid?

Valikuvabadus? Tuhkagi. Inimene ei suuda sellises olukorras nii ehk naa adekvaatselt valida. See mõttetu ühtmoodi tähenduseta kauba küllus tekitab pigem stressi ja tarvet kiiresti põgeneda. Minus isiklikult küll.

Teine nukker lugu on suurte poodide müüjatega. Nad on sunnitud päevläbi naeratama inimestele, kes neile mitte muhvigi korda ei lähe. Jätma mulje, et nad on jube sõbrad kellegagi, keda nad ei tunne ei hakkagi tundma ja ehk isegi ei taha tunda.

See tekitavat müüjais nn teenidusvõõradumist koos tüüpiliste läbipõlemisnähtudega stiilis see ei ole minu elu, kõik toimub mujal, on nagu filmis jne.

Nõnda ongi, et kui supermarketi müüja mulle naeratab, tunnen ma end kuidagi süüdi (kuradi ekspluataator, või nii). Aga kui ta ei naerata, vaid väsimusest sisiseb, on ka paha olla.

Eelnimetatud põhjusil (ja võib olla veel mingi raskestidefineeritava „miski“ tõttu) ma suuri poode ei salli ja kui vähegi võimalik käin neist kaarega mööda.

Seevastu ma armastan, vaat` et kirglikult, turge ja pisipoode.

Esiteks seepärast, et seal tekkib ostja ja müüja vahel tõepoolest inimlik side.

Tuntakse ära, aetakse juttu. Nii on me perel Nõmme turul aastaid üks juurikamüüja, kes siis, kui ma näiteks ainult isaga turule juhtun, ikka ema kohta küsib: „Kuhu proua jäi?“

Seal antakse ostjatele siiralt head nõu. „Võta seda liha, see on värske. Ära seda hakkliha täna osta, see on tiba seisnud,“ kuulen ma ikka meie pisikeses lihapoes, kümne sammu kaugusel mu uksest.

Muide, mina, kes ma ei allu tavaliselt mingitele ostma õhutavatele reklaamikampaaniatele, olen sest samast tillukesest lihapoest teinekord lisaks vajaminevale kraamile ostnud mõne täiesti ebavajaliku vürtsipaki või kastmepudeli, lihtsalt seepärast, et müüjad on nii armsad ja ma tahan neile natuke rõõmu valmistada.

Oma jopedest müüjatega on veel seegi voorus, et nad lahendavad su probleeme ka siis, kui sa ise oled sama suur jama tekitaja kui nemad.

Nii näiteks juhtus, et ostsime meie linnakese teisest väiksest toidupoest (samuti kümne sammu kaugusel mu koduuksest) sünnipäevaks õlut. Kodus tšekki vaadates paistis nagu oleksime kesvamärjukest toonud 99 pudelit. Nii see päris kindlasti ei olnud. Pigem nii üheksa korda vähem.

Kappas siis mu vanamees uuesti poodi ja naases kenasti tagasimakstud rahaga, sest müüja mäletas, kui palju me ostsime ja teadis ka, et me kindlasti petised ja valetajad pole. Kuskil hüpersupermarketis oleks meid kukele saadetud ja õigusega. Tšekki tuleks ikka kassa juures kontrollida.

Lisaks sellele, et turgudel ja pisipoodides on müüja inimene mitte anonüümne masin, on seal palju vähem anonüümne ka kaup.

Turgudel müüb enamik rahvast enda kasvatatud kraami. Pisipoes saab küsida, kust kaup tuleb. Nii näiteks on meie nunnus lihapoes kraam ostetud ümbruskonna talunikelt. Marinaadid, vorstid, pelmeenid jms tehakse aga kohe päris kohapeal. Ja, kurat, kui hästi tehakse. Oleks kuningriik käepärast annaks sellest küll pool näiteks nende jogurtimarinaadis kanasašlõki eest ära.

Nii ongi, et suurest poest toidu ostmine on minu jaoks tüütu kohustus, mis vaja ruttu ära teha. Turult ja pisipoodidest ostmas käimine aga on tõeline nauding, mis koosneb naeratamisest (päriselt) müüjaga räägitud niisama jutust, kauba valimisest, soovitustest.

No muidugi ma valin tüütuse asemel naudingu, kui vaid saan.

Umbes sellise jutu rääksin mina reedel söömaklubis neile, kel aega kuulata oli. (:

PS Vaata, kuidas Borat juustu ostab

VIDEOVAT.COM > GET AWESOME MYSPACE VIDEOS FREE!!

Playboyst, naesterahva pilguga

Nõndaks, nüüd on siis minulgi üle vaadatud see Playboy eesti versiooni esmanumber, mis on juba saanud kurjustada, seksi väheusse eest ja üldse. Igatahes, võtke heaks või pange pahaks, minu meelest täitsa kobe ajakiri.

Esiteks, mulle meeldib, et nad on üritanud teha nii üheksakümmend protsenti kohalikku sisu, mitte labaselt ja odavalt tõlkekat. Pealegi, Peeter Simm on hetkel üsna aktuaalne leid, Juur ja Oja lollikindlad staarid. Nojah, nad ei ole muidugi Frank Zappa, Johnny Depp, Frank Sinatra või sm Fidel, kelle kõigi intervjueerimisega saab vana Playboy (see isaajakiri) hüpata. Aga kust sa Eestis üldse selliseid staare võtad? Eks igaüks, kes pidanud kuust kuusse mingeid rahva lemmikuid eksponeerima, teab seda ahastust teemal: “Jumal, meil ei ole, ei ole ei olegi ühtki tõelist staari.” Olemasolevais tingimusis igatahes päris hea valik.

Sauteri juttu ei ole veel viitsinud-jaksanud lugeda. Kunagi ammu oli Sauter küll üks mu puberteedipõlve kirjanduslikke lemmikuid. Praegu mõtlen siiski, et ehk oleks võinud avanumbris mõni värskem, popim, noortepärasem kirjahärra olla. Rooste või Contra või midagi. Aga, noh, jõuab ju ka veel.

Tõlkekatest sõjastressi lugu oli tegelikult väga päris hea. Seda enam, et meie kaitsevägi järjekindlalt väidab, et sellist asja pole olemas.

Mis puhtalt seksiteemasse (visuaalsesse peamiselt) puutub, siis ega teda liiga palju ei ole küll. Samas puhas porr pole Playboy ju kunagi olnud ja üldse, kes tänapäeval, inernetiajastul, ikka enam peamiselt porri pärast ajakirja ostab?

Beatrice seeria, kusjuures, oli päris ilus ja maitsekas. Ja mulle meeldib, et esimene kaanetšikk on täiskasvanud naine ja mitme lapse ema, mitte järjekordne noor tibu natuke kuulsama mehe kõrvalt. Ei pea koguaeg kultiveerima seda liini, et erootiline võrdub rumaluke.

Esimese tööpäeva seerias oli ka ühteist päris kenakest. Mutrivõtme ja automäärde värk pole küll minu maitse, aga noh..

Kiisukeste lugu jättis minu isiklikult täitsa külmaks, aga pankrotiseeriaga juhtus naljakas lugu. Pidasin alguses ekslikult selle seeria viimaseks pildiks midagi, mis pidi hoopiski illustreerima järgnevat nahahoolduse lugu. Ja ma juba täitsa mõtlesin, et näed, üsna mõtlemapanevat kunsti teevad. Tõe selgudes jäi kunsti küll vähemaks, paraku.

Igatahes päris lahe, et turul on taas miski, mis pole otse auto-ja tehnopededele ja samas nagu labane panemisvärk ka mitte. Miski, mis positsioneerub kuhugi sinna, kus kunagi katsus olla ajakiri Mees. Tõsi, viimane suri küll käbedalt välja. Ju siis polnud mehi, kes suudaks midagi üldhuvitavat lugeda.

Teisalt väidavad viimasel ajal mingid uuringud, et Eestis ostavad ja tellivad ajakirju, sh meestele suunatuid, üldse pigem naised, kui mehed. Mees saab lugemiseks selle, mida eit tellida viitsib.

Ja kui mulle, naisterahvale, tundub, et Playboys on täitsa midagi lugeda. Igatahes rohkem kui nii mõneski naistekas, siis arvavad nii ehk teisedki. Ja miks mitte tellida vanamehele koju ajakiri, mida on endalgi huvitav lugeda? Mina igatahes ütleks küll, et võtame Playboy ja seda lollakat autoajakirja osta ise salaja. Mööndusena võiks siis isegi mõne naisteka poeriiulile jätta.

Nagu Larko juba ütles …

…täna sööme!

Ehk siis virtuaalne söömaklubi koguneb täna kell 19.00. 

Teema: Kust sina süüa ostad ja millist? 

Jutustada on lubanud Jaano-Martin (söögiost kui rahakotiga hääletamine), Liisu (toidu tootmine talus) ja mina (miks ma supermarketist süüa ei osta). Suu võivad, lisaks eelnimetatuile, mõistagi, lahti teha kõik liitunud söödikud. 

Liitumisinfot söömaklubiga leiab siit. 

Head isu, härrased!

PS Kirjutasin päälkirja esimese  hooga “nagu Larko” asemel “magu Larko”, ju on mul siis juba erakordselt varajane nälg, mis kõike seedeelukonnaga seob. (:

Nobeli vastuvoolu ujumise preemia

„Pask eit,“ oli ühe mu lolli, ent enesekindla ja agara tuttava kommentaar, kui kunagi ilmus eesti keeles Doris Lessingi „Kuldne märkmeraamat.“ Ta polnud Lessingit ridagi lugenud. Karmiks hinnanguks piisas faktist, et kriitikud auväärt kirjanikku kommunistiks ja feministiks nimetavad.

Eks lollus, ülbus ja sallimatus jääb selle inimese enese hingele, aga jaburnaljakas on, et Lessing tegelikult ei mahu ega tahagi mahtuda nende kahe eelnimetatud sildi alla.

Feministlik klassik, kisendavad kriitikud. Ent armuline emand ise ütleb, et tema meelest ootavad feministid talt midagi religioosse tunnistamise laadset. Kinnitust, et teeme aga õekestega parema maailma ilma tõpralike meesteta ja et femmarite käsitlus meestest-naistest on ülilihtsustatud. Kahjuks. Järelikult tema ei ole feminist. Ja ta ei pelga naerda välja feminismi jaburamat sorti avaldusi (stiilis „miks nad ütlevad, et haigust levitab emane sääsk, see on šovinistlik vandenõu“).

Kommunistlik periood, vasakpoolsed teemad, ütlevad kriitikud. Jah, on küll. Ja on tugevasti autobiograafilised need Lessingi vasaklood, nagu ta looming üldse. Ometi, see pole kuskil ega kunagi ideoloogiline silmaklapistatus. Lessing vaatab sedagi teemat siiralt, avarapilguliselt, kriitiliselt. Ideaalide põrge grupimõtlemisega, arutu Nõukogude Liidu fännamine, vasakintellektuaalide moraalne kaos selle moodustise lagunemisel, see kõik on Lessingil olemas. Valusalt. Ausalt.

Krista Kaer, Lessingi eestindaja, ütleb, et Lessing ei tee midagi, et lugejaile meeldida. Ma kardan, et enamgi veel, see inimene ei tee üldse midagi selleks, et kellele iganes meeldida. Tal on erakordne anne haista labast, vääritut grupimõtlemist ja mitte iial kaasa teha. Anne vastuvoolu ujuda.

Ja sellisena paneb ta lugeja tasakesi peegli ette hiilima ja küsima, kuidas ma elan ja mida ma teen. Olen ma aus või silmakirjalik? Teen ma vajalikke asju või poosetan niisama? Olen ma inimene, piisavalt?

Mina ei ole saanud Lessingit lugeda nõnda, et poleks endalt seda ja veel nii mõndagi küsinud.

Sealjuures ei mõju Lessing kui näpuga häbiringe joonistav moralist. Ta kirjutab soojalt, kergelt, haaravalt. Ava lihtsalt raamat ja seda ei saa enne viimast lehekülge käest ära.

Aga jah, kuivõrd Nobeli kirjanduspreemiast on nii ehk naa saanud üksiti ka teatav vastuvoolu ujumise auhind, siis Lessing on selle küll igas mõttes ära teeninud.

Ja üldse, vastuvoolu ujumise oskus on väga ilus inimlik omadus. Vahest üks ilusamaid omadusi üldse. Seda peabki auhindama.

Palju õnne, Doris! Ma imetlen Sind.

PS Vaadake, muide, kui ilus inimene ta on. Minu meelest ilmekas näide sest kaunilt vananevast targast inimesest, kelletaolistest siingi blogis äsja juttu oli. Foto: Miriam Berkley

PPS Lessingist olen varem kõnelnud ka siin.

Blogivate paarikeste elutähtsad pseudoprobleemid

Sellest ajast saati, kui meile (st mul ja vanamehel) kummalgi oma blogi tekkis, on üks igavene rist ja viletsus. Mitte kuhugi ei saa enam koos minna, mitte midagi ei saa enam koos teha. 

OK. See pole nüüd muidugi nii hull. Aga tõsi ta on, et kui me kogeme koos midagi vahvat (raamat, film, kontsert, jalutuskäik jne), küsime pärast üksteiselt põlevate silmadega:“Kumb sellest kirjutab?”  

Täpselt sama lugu on, kui mingil teemal mõnusalt arutlema-vaidlema sattume. Siis me muutume tavaliselt hästi delikaatseks. “See oli sinu algatatud teema.” “Jah, aga sinu head argumendid.” Mõnda aega käib siis teema, kui kuum kartul kahe vahet, kuni üks ütleb, et võta ikka ise, ma täna ei viitsi vms. 

Ja ikkagi juhtub, et me täiesti spontaanselt kirjutame ühest samast asjast (nagu täna heategevusest). Hullem veel, et vahel ka ühtsama juttu (ükskord Paldiskist kirjutasime peaaegu samade sõnadegagi vist).  

Mis parata, nagu koerad ja inimesed pidid pikemalt koos elades sarnaseks muutuma, nii lähevad vist abikaasadki lõppeks ühtmoodi.

Aga et miks ma sellest nüüd kirjutangi? Tegelikult seepärast, et tahaks teada, kas teistel blogivatel paarikestel on vahel samamoodi. Ja huvitav, kuis on neil, kes peavad üht blogi kahekesi?  

Ei noh, ma saan aru muidugi, et pseudoprobleem, aga huvitav ikkagi.

Millal sina viimati heateo tegid?

Mu sõbratar rääkis, et annetas viimati sada krooni Päästearmeele, mispeale Pääsetarmee tädike, kes raha vastu võttis läks näost lapiliseks ja hakkas kogelema. Nii suurt raha polevat tema enne kelletki saanud.

Kui sõbratar, tädi reaktsioonist natuke hämmingus, seda lugu muudele tuttavatele rääkinud, vaadanud ka need teda kui pooliti kui mitte täienisti peast põrunut. Ja keegi vist küsinud otse. „Kas sa loll oled?“ Ja mõni kohmanud, et kui rahaga muud teha pole, võinuksid pigem mulle anda.

Mõtlesin siis, et millal ma ise midagi head tegin.

Otsustasin, et heategevusena ei kvalifitseeru seekord sõbra mure ära kuulamine, haigele abikaasale teki peale tõmbamine, kolleegi aitamine väikese tööga jms. Lühidalt mitte ükski neist asjust, kus mul oleks abistatavaga otsene ja isiklik side. Ja kus ma, liiatigi, võiksin ka teiselt otsest tagasitegemist loota.

Samuti leidsin, et välja võiks jätta igasugu öko-ja õiglase kaubanduse värgi jms ostud, mille juures see hea tegemine on ikkagi teisejärguline ja oluline on ikkagi see ostetud asi, mida mul nii ehk naa vaja läheb.

Sõelale pidid jääma vaid need korrad, kus olen midagi enda hinge tagant ära andnud neile, keda ma pole iial näinud ega ilmselt näegi, ning pole selle eest ka midagi materiaalset vastu saanud.

Mis siis välja tuli?

Kaubamaja sõbrakuu ajal koerte varjupaigale, paar korda. Enne seda mingisse Punase Risti kasti, ei mäleta enam, milleks. Vist oli AIDSi raviks või ennetuseks. Varem paar korda mõnele kerjusele. Veel varem Beslani lastele. Ja ega nagu rohkem ei meenugi.

Pole just teab mis muljetavaldav heategevusprotsent.

Tahes-tahtamata meenuvad mulle siinkohal aegajalt blogosfääriski puhkevad vasak-parem-vaidlused, mille üks keskseid punkte on ikka, kas hädalisi peaks abistama rohkem süsteemselt ja riiklikult (kogukondlikult) või rohkem omaalgatuslikult heategevuse korras.

Miskipärast, arvestades eelnevat, mõtlen jällegi, et heategevus on hea asi küll, mis kindlasti aitab nii mõnegi mure lahendada, aga ainult või ka peamiselt selle peale ei saa ikka loota.

Inimene teeb head ikkagi üsna juhuslikult (kui pähe tuleb, kui keegi karbi nina alla paneb, kui raha on, kui ilm käe taskust välja kraapimiseks liiga külm pole) ja suuresti ikka neile, kes korda lähevad (no ikka see, et lastehaiglale ja koerte varjupaigale küll, aga tänavalastele palju vähem).

Lühidalt, see ei ole järjekindel, süsteemne ega eriti demokraatlik abistamisviis.

Aga võib ka olla, et ma eksin. Äkki teised on palju agaramad Hea Tegijad.

Millal, muide, teie viimati head tegite?

Mõnikord tahaksin ma surra vanamehena

Lahtise akna ja mängivate laste hääl. Kuldäärega naeruväärse portoklaasi puudutus. Odava sigari lõhn. Uue sügiskampsuni lõhn. Mere soolakas lõhn. Suitsutursa maitse. Nukruse maitse. Leppimise ja pisukese kõrkuse maitse.

Ma ei mäleta raamatut, mis oleks pannud mind lugedes tundma nii palju puhtaid teravaid aistinguid, kui Philippe Delermi „Terve pühapäeva oli sadanud.“

See tekst, mis nõrgub meelelisust, kõneleb härra Spitzwegist, tähelepandamatust vanamehest, kes on töötanud kolmkümmend aastat Pariisi postiametis.

Härra Spitzwegist, kes armastab oma pisikest ja hämarat, ent õdusat korterit kaheksateistkümnedas linnajaos ja katab selle põrandaid lõputute videokassettidega, millele lindistatut ta enamasti ei vaata, kuid keeldub kustutamast, sest kogutud ja lindistatud aja keskel kardab ta vähem surma.

Härra Spitzwegist, kes soetab mobiili, et tunda end keset elu olevat ja helistab sellega… ilmateatesse.

Härra Spitzwegist, kes armastab Maigret`romaane. Mitte kriminaalse loo ja juurdluse käigu pärast, mida ta sageli ei suuda jälgida, vaid olustiku pärast. Talle meeldib mõelda, et vana toriseja Maigret on justkui tema kaksikvend ja koduselt toimekas proua Maigret justkui virtuaalne vennanaine, või et ta ise on nagu Maigret, kelle naine on natukeseks maale sõitnud.

Eriti meeldivad härra Spitzwegile Maigret`romaanide alguslaused. „Terve pühapäeva oli sadanud külma ja peenikest vihma …,“ nii algab „Maigret ja mees pingilt.“

Tegelikult on härra Spitzwegi elus ka üks väike vanainimese armastuslugu kollegiprouaga postiametist, ja on ebamäärane unelm seiklusest, mis paneb härra Spitzwegi maratoni jooksma ja kloostrist hingerahu otsima.

Ja viimati härra Spitzweg teab!

Lõppude lõpuks inimesed on inimesed ja kui nad muutuvad, siis aina sarnasemaks.

Eksole.

Aga mulle tuletas külaskäik härra Spitzwegi maailma meelde ühe aegajalt esile kerkiva soovi. Soovi surra vana mehena. Just mehena, mitte naisena.

Öeldes siinkohal „surra“ mõtlen ma siiski „elada“. Elada seda viimast lõppu, kus elu peamine ülesanne ongi elus olla. Ma ei tea miks mulle tundub, et selle jaoks on vanamehe keha õigem kui vanamoori oma- Üks sõber kord küsis, ei osanudki vastata.

Vahest on asi selles, et mehe keha on vähem sotsiaalselt ja seksuaalselt täispungitatud märk. Rohkem keha ja vähem roll kui naisel.

Või on asi selles, et vananev naisekeha näikse siiski midagi kaotavat, samas vananev mehekeha kuidagi lihtsalt taandub mingile loomulikule põhivormile ja  –olekule, puhtale kehasusele. Ei kaota vaid läheb ehedamaks.

Aga võib ka olla, et päris vananedes polegi vahet.

Lõppude lõpuks inimesed on inimesed ja kui nad muutuvad, siis aina sarnasemaks.

Eksole?

Olgu kuidas on, mu tänane pühapäev ehkki vihmatu, on olnud küll parimas mõttes spitzweglik. Olen jalutanud läbi muretu sügiskarge linna, mis sahiseb lastest ja vahtralehtedest. Olen kõndinud piki panka, tekitanud ärevust varestes, olen kuulnud veelinde sulistamas ja neid, kes kolmnurksetes parvedes Lõunasadama poole suunduvad madalalt ent nõudlikult kääksutamas ja kluugutamas (kus sa oled? kus sa oled? kas sina oled? kas sa tuled?).

Hetkeks andsid nad kontserdi, mida iga elektronmuusik kadestaks. Siis sulasid linnuhääled kokku reisilennuki mootorimüraga.

Inimene, va` rändlind, või mis?

Ja ma olen söönud ühe jäätise. Ma teen ahju tule. Ja tassi teed.

PS Palun vaata linki Delermi nime taga, seal on üks ilus ja asjakohane intervjuu temaga.

 

Kirjandusmeem, natuke kommenteeritud

Abele alustas, Ramloff jätkas. *  Ma siis võtan ka matti.

Meemi süteem on (kes veel ei tea) järgmine: siin on 106 raamatut, mida saidil Library Things on kasutajate poolt kõige rohkem märgitud „mitteloetuks”.

Rasvasena märgi, mis on loetud, kursiivis need, mida alustasid, aga ei suutnud lõpetada ja kriipsuta läbi need, mis ei meeldinud.M õnes kohas pidasin vajalikuks kommentaari juurde kirjutada.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina
Crime and Punishment –  täiesti talumatu lektüür nagu kõik muugi samalt autorilt
Catch-22
One hundred Years of Solitude
Wuthering Heights
The Silmarillion
Life of Pi: A Novel
The Name of the Rose
Don Quixote
Moby Dick
Ulysses
Madame Bovary
The Odyssey – seda ja kõiki järgmisi nimekirjas esinevaid eeposi pole küll olnud kunagi plaanis kaanest kaaneni läbi lugeda, ongi teisi nii kooli jaoks lapatud.
Pride and Prejudice
Jane Eyre – nii kümneaastasele mulle meeldis küll, kas nüüdki, on kahtlane
A Tale of Two Cities
The Brothers Karamazov
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
War and Peace
Vanity Fair
The Time Traveler’s Wife
The Iliad
Emma
The Blind Assassin
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Great Expectations
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran: A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha – leitud ja loetud hilisöise ja väga unise tunnikese jooksul ühes Riia hotellis, ei oska seetõttu öeldagi, kuidas meeldis. Nagu näha mitte nii palju, et hiljem oleks viitsinud veel lugeda.
Middlesex
Quicksilver
Wicked: the Life and Times of the Wicked Witch of the West
The Canterbury Tales
The Historian: A Novel
A Portrait of the Artist as a Young Man
Love in the Time of Cholera
Brave New World
The Fountainhead
Foucault’s Pendulum – kõige põnevam Eco raamat mu meelest, vähemalt neist, mis mulle näppu on jäänud
Middlemarch
Frankenstein
The Count of Monte Cristo – lapsepõlves oli ikka vaimustus, eriti pärast filmi vaatamist
Dracula
A Clockwork Orange – ei suudagi otsustada, kas tahan edasi lugeda
Anansi Boys
The Once and Future King
The Grapes of Wrath
The Poisonwood Bible: A Novel
1984
Angels & Demons
The Inferno
The Satanic Verses – aga tahaks lugeda küll
Sense and Sensibility
The Picture of Dorian Gray
Mansfield Park
One Flew Over the Cocoo’s Nest
To the Lighthouse – pooleli pikemat aega mitte ei meeldiks, vaid see on liiga masendav, et sunida end edasi lugema
Tess of the D’Urbervilles
Oliver Twist  – kunagi ei meeldinud kohe raasugi, nüüd tundub juba, et täitsa OK
Gulliver’s Travels
Les Misérables
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
The Curious Incident of the Dog in the Night-time
Dune
The Prince
The Sound and the Fury
Angela’s Ashes: A Memoir
The God of Small Things
A People’s History of the United States: 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dubliners
The Unbearable Lightness of Being – miskil hetkel oli mulle kuidagi väga oluline
Beloved
Slaughterhouse-Five
The Scarlet Letter
Eats, Shoots & Leaves
The Mists of Avalon
Oryx and Crake: A Novel – natuke nagu tahaks lugeda ja natuke nagu kardan ka. Atwood üldiselt meeldib mulle, aga pelgan selle raamatu olevat kuidagi liiga ulmelise
Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas – üks ilusamaid raamatuid üldse, mis viimase paari aasta jooksul pihku sattunud
The Confusion
Lolita
Persuasion
Northanger Abbey
The Catcher in the Rye
On the Road – võiks mu poolest olla talumatu igavuse võrdpilt
The Hunchback of Notre Dame
Freakonomics: A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
The Hobbit
In Cold Blood: A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
White Teeth
Treasure Island
David Copperfield
The Three Musketeers

__

* Ramsukas on viitsinud ka nats pealkirju tõlkida, mis on abiks neile, kes kõike siin nimekirjas olevat inglise keeli ära ei tunne