Archive for november, 2007

Naisele naise palk?

Naiste keskmised sissetulekud jäid eelmisel aastal meestele enam kui 3000 krooni ehk 28 protsendiga alla, kirjutab Postimees. Konkreetsemalt rääkides oli naiste brutotulu kuus keskmiselt 7655 ja meestel 10 683 krooni.

Lisatud on ka statistikaameti kommentaar , et sellest faktist ei saa järeldada, et mehi ja naisi koheldakse ebavõrdselt, sest pole tõestatud, et samal ametikohal töötava mehe ja naise tasu oleks erinev.

Õige, ei ole tõestatud ja ei saa järeldada. Aga kas midagi saab? Mida?

Kas siit on OK järeldada (oletada?), et naised töötavad massiliselt madalamapalgalistel ametikohtadel? Kui jah, siis miks?

Arvatavasti seepärast, et naised on nõus minema tööle palga eest, mida mehed elamisväärseks ei pea. Hea näide on Tallinna trammijuhid, kelle hulgas ma pole aegu ühtki meest näinud. Väidetavalt just seepärast, et pingelist tööd tuleb teha sandikopikate eest. Ja naised teevad ega kobise. Miks?

Sest naised ei pea peret ülal pidama, neil ei olegi vaja muud kui taskuraha, mida hilpudele ja ilumöginatele kulutada. Naise koht õieti polegi tööl (solgivad meeste tööturgu) ja üldse on nad ju nii kanaajuga, et polegi vaja neile rohkem maksta. Nii ütleks šovinist.

Sest naistele on õpetatud, et nende töö, nn naistetöö on vähemväärtuslik. On õpetatud, et hea ja viisakas tüdruk ei ole trügija ega nõudja ega aja oma õigust taga (ka mitte palgaläbirääkimistel). Ja on õpetatud, et naine võib vabalt olla majanduslikult sõltuv, et on isegi parem kui ta on, natukenegi, sest mehe uhkus saab riivatud, kui naine temast vähem ei teeni. Lühidalt, naised on õpetatud alandlikeks ja vähenõudlikeks. see väljendub ka palgaküsimises ja saamises. Nõnda ütleks feminist.

Mida sina ütled? Millest tuleb naise madal(am) palk? Ja kas see tegelikult tähendab või ei tähenda ebavõrdset kohtlemist sügaval suhtumiste tasandil?

Teise Ilmasõja ajal tehtud pildil on lennukivabrikus töötavad naised

november 30, 2007 at 10:38 e.l. 34 kommentaari

Söömaklubi koguneb täna!

Täna õhtul kell 19. 00 saame virtuaaselt kokku ja sööme.

Söömise kõrvale on lubatud rääkida teemal kas Eestis on hea elada või on kuskil mujal parem.

LISATUD: NB! LIITUMISEKS TULE SIIA

november 30, 2007 at 9:28 e.l. 7 kommentaari

Issake, ma olen nii hea!


How evil are you?

Eks katsuge mulle ligi tulla, lutsutan surnuks (: 

Hea ja kurja mõõdupuu leidsin Ramloffi juurest.

november 29, 2007 at 1:12 p.l. 6 kommentaari

Kuidas vanamees tahab võimu ära kaotada ja mina seda ei usu

Arni kirjutab enda manu, kuidas peaks võimu ära kaotama. Me oleme isekeskis sel teemal korduvalt vaielnud ning mina jään ikka ajama oma joru, et päris ilma võimuta maailma ei ole ega tule. 

Lihtsaim (ja vist töökindlaim) võimu definitsioon ütleb, et A – l on B üle võimu sedavõrd, kuivõrd ta suudab panna B tegema midagi, mida see muidu ei teeks. 

Seesinane võime ehk võim võib laias laastus põhineda füüsilisel jõul (tugevam annab molli), tuleneda ametikohast (näiteks politseinikul, ettevõtte juhil), tugineda ekspertteadmistele (teadlasel, arstil) või lähtuda isiklikust šarmist (gurud, lihtsalt karismaatilised liidritüübid). 

Esimest liiki võimu saab ära keelata ja me meelsasti keelamegi. Ei ole ju nii, et võiks teistele labaselt molli sõites oma õigusi kehtestada.  

Ülejäänud alustel võimu ja võimu omajatega on juba palju keerulisem. 

Oletame, et meil on ideaalselt demokraatlik ühiskond. Kõik otsutame üheskoos ja soovitavalt veel osalusdemokraatia vormis. Nõndaks siis on meil hunnik keni kokkuleppeid, aga me peame tagama ka nende toimimise. Meil on vaja, et keegi kontrolliks kokkulepete ehk seaduste täitmist. Ametnikke, või midagi sinnapoole, eksole. Ja kedagi, kes otsustab, mis teha, kui seadusi rikutakse (kohtunikke, näiteks) ja veel neid, kes rikkujaid karistavad (politseinikke põhimõtteliselt).  

Et needsinatsed saaks oma tööd teha, on neil vaja teatavat võimu. Isegi kui me ei määra konkreetseid inimesi pikaks ajaks neisse ameteisse, vaid ütleme, et teeme seda rotatsiooni korras. Ikkagi peab kellelgi mingil hetkel olema võim vastava töö tegemiseks.  

Või võtame mingi ettevõtte. Ütleme taas, et see on megademokraatlik, kõik töötajad kuuluvad ka omanike ringi. OK, me kirjutame koos missiooni ja visiooni, SWOTime ja arendame strateegiat. Teeme koos ka lühemaid plaane.  

Aga edasi, kui reaalne töö käima läheb, kui jooksvalt otsustada tuleb? Kui veel mingi kriis tuleb? Me ei saa iga jooksva küsimuse puhul kõik kokku tulla ja otsustama hakata, mis nüüd saab. Muidu on nagu pirnivahetus San Franciskos, kus selleks kulus mäletatavasti tubli üle kümne inimese. (:  

Et töö tehtud saaks, peame me laskma kellelgi teha otsuseid kiiretel ja kriitilistel hetkedel. Me peame andma talle selle võimu.  

Või võtame ekspertteadmistel põhineva võimu. Ükski vant ei sunniks mind kaks tundi põrgupiinu kannatama peale mu hambaarsti. Temal on võim panna mind toolis kükkima ja igasugu jubedusi taluma, sest ma usun, et ta teeb mulle head.

Aga oleks ju kole, kui patsient ei kuuletuks arstile, kui arstil ei oleks tema üle mingit võimu. Või mis saaks kui mingi labori koristaja näiteks eiraks julmalt teadlaste kehtestatud ohutusnõudeid? 

Isikliku šarmiga on veel hullem. See lihtsalt kas on või pole. Pealegi, see ei piirdu ju ainult ühiskondlike või töiste suhetega.  Näiteks armastatud inimesel vaieldamatult on armastaja üle võimu. Kalliga võib isegi koos jalgpalli vaatama minna, mis sest, et oma peaga poleks selle vastu küll huvi tundnud.

Isegi kui meil õnnestuks kuidagi hävitada kõik ülejäänud võimu alused, siis seda viimast, isiklikul karismal põhinevat ei iialgi. 

Üldse, laias laastus on siiski nii, et kui keegi peab millegi eest vastutama, peab tal olema ka voli oma äranägemise järgi tegutseda. Kui keegi peab vastutama teiste inimeste eest, peab tal, paraku, ka nende üle teatavat võimu olema.  

Sestap ei saa või, noh, ei ole väga mõttekas kõnelda võimu absoluutsest ära kaotamisest maamuna pealt. Küll aga saab ja tuleb tegelda sellega, et võim oleks võimalikult hajutatud, et võimu piirid oleks hästi paigas ja hästi kontrollitavad ja et võimu omajad peaksid oma otsuste ja nende tagajärgede eest maksimaalselt vastutama.  

Mõistagi ei tohiks võim olla mingi väljastpoolt peale surutud kurat teab mis, vaid miski, mida me (ise ja üheskoos) asjaomastele kodanikele delegeerime.

Isiklikus elus ja inimsuhetes oleks vast jällegi mõistlik jälgida, et võimurirolli kõikjale kaasa ei võetaks. Et direktor ei oleks ka kodus või nurga peal poes direktor.

Ja üldse peaks igasuguse võimu kasutamise kohta käima rusikareegel, et nii palju kui vajalik, ent nii vähe kui võimalik.

november 28, 2007 at 4:06 p.l. 20 kommentaari

Kuidas teha komplimente, mida saab vastu võtta

Tiia kirjutab enda pool, kuidas komplimente vastu võtta.

Kummalisel kombel mõlkusid minulgi täna komplimendid meeles. Ju siis on taas kuidagi õhus.

Aga mina tahaksin hoopis kirjutada, kuidas neid nii teha, et nad vastuvõetavad oleksid. 

Olen küllalt kuulnud, kuidas kiunutakse, et tänapäeval ei saa enam vabalt komplimente teha, sest seda peetakse kohe ahistamises ja solvutakse jne. Kõiges selles on veel ütlejate arvates sagedasti süüdi koledad väärastunud feministid. 

Tegelikult, aga … aga, on vist küll nii, et on komplimente, mida on rõõm kuulda ja neid, mille peale tahaks ütlejat jalaga lüüa.

Näiteks on mulle ja mu vanamehele mõnikord täiesti suvalised inimesed öelnud, et me näeme õnnelikud välja ning meid on sedasi koos hea vaadata. See on nii hullult ilus kuulda, et mul tuleb peaaegu alati rõõmupisar silmanurka.  

Mõni teinekord on mulle öeldud, et ma suisa säran. Ja jällegi ma olen rõõmus ja säran veel rohkem, sest hea, kui mu head tuju märgatakse. 

Vahel on Balti jaama parmud mulle hõiganud, et tere, ilus tüdruk. Nende peale ma just südamest ei rõõmusta, aga ei pahanda ka. Muigan lõbustatult.  

Ükskord ütles üks väga vana inimene, kes toimetusse helistas, et teie oletegi see tubli laps, kes mulle iga kuu ajakirjast vastu vaatab. Jällegi, mul südamesopp liigahtas sest “tublist lapsest”. Üks teine kord aga kuulsin väga pahaselt ja raginal alanud kõne lõpuks, ma olla hea psühholoog. Noh, ka kena kuulda.  

Aga teinekord on teisiti. On komplimente, mis ei ole siirad ja soojad, vaid kuidagi kleepuvad ja ilased ja üleolevad. Sõnad võivad olla ju samad, aga miski ütleja toonis, hoiakus, alatähendustes on nii kuradima vale.  

On komplimente, mille ainus mõte on viieminutilise tutvuse järel anda mõista, et kebime ruttu voodisse.  

Noooh, mis ilus tüdruk õhtul teeb? Raamatut loeb, raisk. 

On neid, mille mõte on tegelikult kiidetavat alavääristada.  

Sa oled muidu ju tore tüdruk. Muidu? Mis muidu, siis kui ma ei tee ega ütle midagi, mis sulle ei sobi? 

Ja neidki on, mis peegeldavad puhast kadedust.

Kui minul oleks selline mees, töökoht, sõber jne. Jajah, sina ju mõistaksid siis midagi märkimisväärselt paremat peale hakata kui mina? Ainult et, hangi siis endale mõni selline pealehakatav suhe vms.  

Vaat sedasorti “komplimente” mina ep talu ja lähen neist tigedaks kut näljane herilane. Eriti ametlikuks ja mürgiseks kohe lähen.     

Ja veel, see jutt, et komplimente öelda ei tohi, sest peetakse ahistamiseks ja et femmarid on veel selles süüdi ka, reedab mu meelest, et ütleja tunneb ainult seksuaalse alatooniga komplimente.

Aga kuidas oleks, kui vahelduseks komplimenteeriks hoopis teisiti?

Ütleks vanatädile, et tal on lahedad täpilised kindad ja politseinikule, et ta on tubli kui sita ilmaga tänaval tööd teeb ja postiljonile, et nii tore on temalt lehte saada ja jalgratas on tal ka ilus. Või lillemüüjale, et tal on imeilusad roosid või turvamehele töömaja valvelauas, et ta on pärast valvatud öödki nii rõõmus jne, jne, jne.

Mis te arvate, kas selliseid sõnu peetaks ahistamiseks? Mina ei usu.   

november 27, 2007 at 3:16 p.l. 30 kommentaari

Puder ja kapsad In Boili peas?

“Igasugune mimikri, mingite rollide ja värvide võtmine on selle kurva seisu tagajärg, et ei osata olla loomulik. Pseudogrupeerumine emodeks ja punkideks, trääänsideks ja drääägideks  on tingitud sellest, et loomulikkust ei ole ja käsu peale ei tule.”  

In Boil kõneleb Kroonikas, kuidas ta heteroparaadi korraldab. 

Jumala eest, mul pole tema paraadi vastu midagi. Korraldagu. Ma olen ikka öelnud, et meeleavaldamise õigus on demokraatias elementaarne.  Lahe, kui keegi seda ka kasutada taipab. 

Aga seesinane arvamusavaldus näitab küll, et lugupeet härra peas valitseb suuremat sorti segadus (mulgipuder makaronidega, nagu ERKI sööklas vanasti). Sest kuidas, jummel hoidku, käivad ühte patta suvalised popp-kultuurilised nähtused ja kellegi seksuaalne orientatsioon?

Igatahes minul, paha ja õel, nagu ma vist olen, sigib küll küsimus, et ega vanameister ei tunne, et hakkab moest ära minema ja ajast maha jääma, ning ega see ei ole lihtsalt niisugune viinamarjad on tänapäeval kole hapuks läinud jutt? 

november 27, 2007 at 10:48 e.l. 8 kommentaari

Prostituutidest ja usklikest, ühe ajakirjandusliku visiooni valgel

Prostitutsiooniga võitlemine on mõttetu ja tarbetu. Tähtsam on arusaam sellest, et see on ikkagi vale tee ja religioossest seisukohast lähtuvalt patt, mida mitte mingil juhul ei tuleks ühiskonnas heaks kiita. 

Ravil Khair Al-Din EPL Offline´is 

Tjah, prostitutsioonist nii väga ei tahakski rääkida. Kui siis, et juhul kui prostitutsioon on sisuliselt ikkagi vaba valik, nagu selles loos mõista antakse, siis mis siin ikka keelata ja häbimärgistada? Pigem legaliseerigem. Ükski osapool ju sel juhul ei kannata.   

Kui see aga siiski ei ole nii väga vaba valik, vaid mingi piirini kui mitte sotsiaalne paratamatus, siis vähemalt õnnetus, olen küll tuliselt selle poolt, et püütaks ja karistataks kupeldajaid ja kliente mitte prostituute.  

Kuidas konkreetselt nende Iirimaal tabatud prostituut-eestlannade väga vaba valiku ja muude võimalustega, mida Ravil Khair Al-Din väidab kindlalt olemas olnuvat, mina ka ei tea. Ma tahaksin küll arvata, et ei pea ise kunagi sellisel viisil leiba teenima. Teisalt olen aususe huvides sunnitud tunnistama, et kui nälg endal või lähedastel silme ees, võiksin ehk hädaga minna ka otse prostituudiks, eksole. Vähemalt ei tahaks pühakut mängida ja oma tänase heaolu otsast kellegi pihta kive loopida.  

Aga mind jahmatab täiega see “… religioossest seisukohast lähtuvalt patt, mida mitte mingil juhul ei tuleks ühiskonnas heaks kiita.” 

Mida? Kuidas? Mis põhjendus ühiskondlike otsuste tegemiseks järsku  on “religioossest seisukohast lähtuvalt patt” ? 

Kas see tähendab, et me peaks hakkama oma ilmalikku ühiskonda nüüd mingi grupi (millise, palun?) usulistest huvidest lähtuvalt kujundama?  

Tänan, ei. Ei taha! Kategooriliselt! 

Jah, ma olen ka ise vaieldamatult religioosne inimene. Mu tutvuskonnas leidub erinevate usutunnistuste esindajaid. Ma ei ütle kindlasti, et usklik inimene peaks istuma kapi taga ja hoidma suu vett täis. Igaühel on õigus oma religioossete tõekspidamiste järgi elada ning neid vabalt väljendada, kuni see kedagi ei kahjusta. Kindlasti on ka igaühel õigus teha ühiskonnaelus valikuid, mis käivad kokku inimese usuliste vaadetega. On vast loogiline, et tubli katoliiklane hääletab pigem abordi vastu kui poolt ja tubli maausuline üritab hiitele seaduse kaitset saada jne, jne.  

Aga tervet ühiskonda, mis on ometi erinevate (usuliste) tõekspidamistega inimeste kogum ei saa hakata kujundama mingi (veelkord, millise?) seltskonna religioossetest arusaamadest lähtuvalt. Või, noh, saab hakata, aga ei ole vaja. Ja, mu meelest isiklikult, lihtsalt ei tohi.  

Ma pigem olen jätkuvalt nõus siin blogis juba kord kiidetud ja tsiteeritud Slavoj Žižekiga, kui ta väidab: Ateism on Euroopa pärand, mille eest tasub võidelda ka sellepärast, et see loob turvalise avaliku ruumi usklikele.“ 

Just! See on ainuke asi, mis annab meile, mistahes usutunnistuse esindajatele, võrdsed õigused ja võimalused oma rida ajada ilma, et me üksteist ahistama hakkaksime. Kui me tahame kõik kenasti ellu jääda ja vabalt oma mistahes usku praktiseerida, on ainus mõistlik võimalus üldühiskondlikes asjades otsustada ikka ratsionaalselt ja ilmalikust mõtteviisist lähtudes ning jätta oma usu-ja uhhuuasjad sügavalt isiklikeks.  

Aga üldiselt ma nüüd ei teagi, kas peaksin Päevalehte õnnitlema, sest neil on õnnestunud leida andekas kirjutaja, kes suudab lugejaid sügavalt puudutada (näe, mind ajab juba teist korda pöördesse) või peaksin pigem olema kurb, et leht, mida olen ikka pidanud avarapilgulise, liberaalse ja sotsiaalselt tundliku ilmavaate kultiveerijaks, hakkab pisitasa kujunema mingi “tagasi keskaega ja ruttu” mõtteviisi kandjaks. Olgu pealegi, et ainult Offline´i tasandil. 

Keskaegsel puulõikel on kujutatud avalikku sauna. Saunatamisega kaasnes, nagu pildiltki näha, ka ohter prostitueerimine.

november 26, 2007 at 3:33 p.l. 2 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Kalender

november 2007
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930