Rikkad on õndsad ja vaesed on õelad ehk Eesti oma Ameerika unelm

“Ega vaesed, need ei aita kunagi kedagi. Rikkad küll, need ikka, need on head inimesed,” kiitis Põltsamaal hääletanud tuisulumine tädike, kelle me (mina ja mu autostatud sõberpere) peale korjasime. 

Me nägime vist kõik hullu vaeva, et mitte homeeriliselt naerma pahvatada. Nimelt venitan mina tänaõhtuse õnnestava mobiilse palgapiiksuni iga sendikest, mida ma veel hambaarstile pole andnud, ja mu sõberpere ei saa ka just liigse rahaga eputada, pigem vastupidi. Et leidis nüüd ka rikkad, eksole. Ainult auto, mis on sõprade pere issi töövahend ja tööandja oma, oli ilus ja läikiv küll. 

Aga kui me seda tädile viisakalt öelda katsusime, teatas ta kindlameelselt: “Aga teil on ikkagi siht silme ees. See on peaasi.”  Ega ma täpselt aru ei saanud, mis siht, aga kahtlustan, et ikka see va edu ja rikastumise oma.  

Aga naljakas ja omajagu nukker on küll see eestlase usk jõukuse imettegevasse väkke ja lunastavasse jõudu. See kindel arusaam, et kui ikka siht on silme ees, ei takista enam miski.  

Mnjah, meenub, kuidas kunagi intervjueerisin mingeid Eesti Panga poisse, kes ütlesid end murega jälgivat arvamusküsitlusi ja uuringuid, mille tulemustest selgub, et eestlased ei usu, et neil kunagi üldse halvasti võiks minna.   

Kusjuures tegelikkus on ju pigem see, mida Andres Eilart Päevalehes kirjutab, et pealtnäha edukast hakkamasaavast keskklassiperest võib sekunditega saada finantskatastroof.  

Tea, mis siis saab, kui ühel päeval käivad miljonikorterid paljudel üle jõu, kui liisinguautosid ei jaksata pidada, kui laps ei lähe enam kallisse erakooli, kui jõuluks ei saa Egiptusse? Huvitav, mida ütlevad siis kõik need hääletavad tädikesed? Kas siis saab, samuti sekunditega, noortest, headest, sihikindlatest inimestest kari halbu ja lolle?  

Ja teine asi, mis mind huvitab, kust üldse tuleb see kaljukindel usk jõukuse ja headuse kõigutamatusse liitu? Eduteoloogia pole meil eriti popp olnud, seega ei saa majanduslik predestinatsiooniõpetus sealt pärineda.  

Vahest tuleb see siis talude päriseks ostmisest? Oli ju suur asi küll ja tegi justkui matsist rohkem inimese.  

Või tuleb see kujutelm elust, mida nähti Soome telekast ja Ameerika filmidest? Elust, mis oli nagu paradiis neile, kes ise tatsasid koduukseni kassikusehaisuses trepikojas, näpuvahel setka, setkas väga heal juhul viinerid, mille pärast oli pidanud tunde sabas seisma ja siiski veel kõhuli peale laskma.  

Ja valimispäeval olid apelsinid ja banaanid. Kellel vedas ja oli sugulasi välismaal, said vahel ka kommi ja nätsu ja muud träni, sellist, mis tänapäeval on kõige pasasemates putkades, millest reeglina ringiga mööda käiks. Siis oli see kraam suur asi.  

Ime siis, et Soome telekast vaadatud “Dallase” seebis oligi paradiis ja visalt elab ikka lootus, et kui meiegi kord elame nagu need seal, saamegi õndsaks ja õndsad on ikka head.  

Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile sukkpükse ja kohvimasinaid saata!?

Ei, ärge arvake nüüd, nagu tahaksin väita, et on ristivastupidi. Rikkad on pahad ja vaesed head. Vaevalt sellised, saati subjektiivsed, iseloomukriteeriumid ülepea rahakotist küsivad. Ka ei taha ma öelda, et raha on paha. Pigem, vähemalt praeguses maailmas, asi, millega saab siiski mingi osa head äraolemist osta.  

Aga lörtsist nõretav tädike, õhtupimeduses maanteel hääletamas, kingad läbi, mantel kulunud, vaevalt küll, et jõukas, nii siiralt ja mõõdutundetult rikkust ülistamas, sihti silme ees hoidmas ja vaeseid laitmas…  Ei saa parata, see oli natukene naljakas, natukene nukker ja natukene hirmutavgi.