Rikkad on õndsad ja vaesed on õelad ehk Eesti oma Ameerika unelm

november 5, 2007 at 10:39 e.l. 16 kommentaari

“Ega vaesed, need ei aita kunagi kedagi. Rikkad küll, need ikka, need on head inimesed,” kiitis Põltsamaal hääletanud tuisulumine tädike, kelle me (mina ja mu autostatud sõberpere) peale korjasime. 

Me nägime vist kõik hullu vaeva, et mitte homeeriliselt naerma pahvatada. Nimelt venitan mina tänaõhtuse õnnestava mobiilse palgapiiksuni iga sendikest, mida ma veel hambaarstile pole andnud, ja mu sõberpere ei saa ka just liigse rahaga eputada, pigem vastupidi. Et leidis nüüd ka rikkad, eksole. Ainult auto, mis on sõprade pere issi töövahend ja tööandja oma, oli ilus ja läikiv küll. 

Aga kui me seda tädile viisakalt öelda katsusime, teatas ta kindlameelselt: “Aga teil on ikkagi siht silme ees. See on peaasi.”  Ega ma täpselt aru ei saanud, mis siht, aga kahtlustan, et ikka see va edu ja rikastumise oma.  

Aga naljakas ja omajagu nukker on küll see eestlase usk jõukuse imettegevasse väkke ja lunastavasse jõudu. See kindel arusaam, et kui ikka siht on silme ees, ei takista enam miski.  

Mnjah, meenub, kuidas kunagi intervjueerisin mingeid Eesti Panga poisse, kes ütlesid end murega jälgivat arvamusküsitlusi ja uuringuid, mille tulemustest selgub, et eestlased ei usu, et neil kunagi üldse halvasti võiks minna.   

Kusjuures tegelikkus on ju pigem see, mida Andres Eilart Päevalehes kirjutab, et pealtnäha edukast hakkamasaavast keskklassiperest võib sekunditega saada finantskatastroof.  

Tea, mis siis saab, kui ühel päeval käivad miljonikorterid paljudel üle jõu, kui liisinguautosid ei jaksata pidada, kui laps ei lähe enam kallisse erakooli, kui jõuluks ei saa Egiptusse? Huvitav, mida ütlevad siis kõik need hääletavad tädikesed? Kas siis saab, samuti sekunditega, noortest, headest, sihikindlatest inimestest kari halbu ja lolle?  

Ja teine asi, mis mind huvitab, kust üldse tuleb see kaljukindel usk jõukuse ja headuse kõigutamatusse liitu? Eduteoloogia pole meil eriti popp olnud, seega ei saa majanduslik predestinatsiooniõpetus sealt pärineda.  

Vahest tuleb see siis talude päriseks ostmisest? Oli ju suur asi küll ja tegi justkui matsist rohkem inimese.  

Või tuleb see kujutelm elust, mida nähti Soome telekast ja Ameerika filmidest? Elust, mis oli nagu paradiis neile, kes ise tatsasid koduukseni kassikusehaisuses trepikojas, näpuvahel setka, setkas väga heal juhul viinerid, mille pärast oli pidanud tunde sabas seisma ja siiski veel kõhuli peale laskma.  

Ja valimispäeval olid apelsinid ja banaanid. Kellel vedas ja oli sugulasi välismaal, said vahel ka kommi ja nätsu ja muud träni, sellist, mis tänapäeval on kõige pasasemates putkades, millest reeglina ringiga mööda käiks. Siis oli see kraam suur asi.  

Ime siis, et Soome telekast vaadatud “Dallase” seebis oligi paradiis ja visalt elab ikka lootus, et kui meiegi kord elame nagu need seal, saamegi õndsaks ja õndsad on ikka head.  

Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile sukkpükse ja kohvimasinaid saata!?

Ei, ärge arvake nüüd, nagu tahaksin väita, et on ristivastupidi. Rikkad on pahad ja vaesed head. Vaevalt sellised, saati subjektiivsed, iseloomukriteeriumid ülepea rahakotist küsivad. Ka ei taha ma öelda, et raha on paha. Pigem, vähemalt praeguses maailmas, asi, millega saab siiski mingi osa head äraolemist osta.  

Aga lörtsist nõretav tädike, õhtupimeduses maanteel hääletamas, kingad läbi, mantel kulunud, vaevalt küll, et jõukas, nii siiralt ja mõõdutundetult rikkust ülistamas, sihti silme ees hoidmas ja vaeseid laitmas…  Ei saa parata, see oli natukene naljakas, natukene nukker ja natukene hirmutavgi.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), minu inimesed, sotsiaalne närv.

Kõrvitsapoisid ja hulkuvad hinged Miks onud tädideks hakkavad? Emokiri Delfi kommentaatorile

16 kommentaari Add your own

  • 1. muidumeez  |  november 5, 2007, 12:07 p.l.

    Aga mis oleks siis see õige siht, mille poole püüelda? Nõus, selline edu ja raha taga ajamine ja sekunditega vaesusesse langemine ja üle oma võimete elamine, see on kole. Aga mis on alternatiiv? Kuhu me peaks püüdlema hakkama? Kes näitaks meile teed?

    Vasta
  • 2. Kati  |  november 5, 2007, 12:16 p.l.

    aga kas me üldse peaksime kuhugi kollektiivselt püüdlema ja veel kellegi teenäitamise peale?

    kui, siis ehk sinna, et võimalikult paljud ellu jääksid (nii meist inimestest kui teistest olenditest meie ümber). ja et see elu oleks elamisväärne.

    aga muidu, isiksuste tasandil, ma pooldan vägagi ideed, et niipalju kui on inimesi on ka progresse või sihte. me ei saa võtta ühte võimalikku neist ja teha sellest üldkehtivat elu mõtet ja headuse mõõdupuud.

    sama absurdne, kui väita, et ainult rikkad on head, oleks ju vist ka öelda, et seda on ainult luuletajad või sportlased või pereemad või matemaatikud.

    Vasta
  • 3. jaanomartin  |  november 5, 2007, 12:56 p.l.

    See on nii olnud ja jääb, rikas on tark ja võimas on hea.
    Võim = rikkus ja kurjad kuningad on ainult vaenulikes maades. Oma kuningad, vaaraod, keisrid ja piiskopid on ikka head. Ainult, et nad ei tea alati, mis riigis tegelikult toimub, kuna halvad bojaarid, ahned ministrid ja kõlvatud preestrid varjavad asju hea valitseja eest. Sellepärast ta ei saagi kõiki aidata.

    Aga meenutades veel vanasõnu rikkuse-tarkuse-headuse seostest:
    Kui sa nii tark oled, miks sa siis rikas ei ole?
    Alla 100-kilosel mehel ei saagi veel oma arvamust olla.

    Ja pole olnud riiki, mille religioon neid tõekspidamisi ei toidaks. Meiegi riigiusk on ju edukultus ja tähesära. Võsapetsi väike sotsiaalporno seal vahel aitab ainult aru saada, kui hea rikkus ja glamuur ikka on.

    Vasta
  • 4. Trulla  |  november 5, 2007, 1:21 p.l.

    Kõige paremad on keskmised. Väga vaestel on hädapärast ehk vana logisev jalgratas, kui sedagi – no ei ole sellest hääletajale abi. Väga rikkad muidugi jälle on ülemäärane mammona snoobiks ja upsakaks teinud, ei nemad mingit lumehangestunud igerikku hääletajat peale korjata soovi. Vat sellised keskmised, kel endal veel mälestused oma võimalikust vaesepõlvest värsked ning rikkust veel nii palju koguneda pole jõudnud, et pea pööritama ajaks ja upsakus kaasinimestele miilikõrguselt ülevalt alla vaatama paneks, nemad on vahete-vahel vastutulelikud ja omakasupüüdmatult abistamiseks suutelised.

    Seda võib soovi korral ka allegoorilisema kujundina näha :).

    Vasta
  • 5. Metsapiiga  |  november 5, 2007, 1:29 p.l.

    Kaldun arvama, et omajagu süüd sellise arvamuse kultiveerimisesl on ka ajakirjandusel. Kõikvõimalikud edulood autode najal urvitavatest beibedest ja pildikesed klantskodudest loovadki kujutelma, et see kõik on ilus ja hea, mille poole püüelda…

    Vasta
  • 6. Kati  |  november 5, 2007, 1:39 p.l.

    tuleb meelde, kuidas nii aastakest kümme tagasi kiitis terve suguselts kellegi kõrgharitud tütart, kes kasiinosse klieniditeenindajaks läks, et kus ikka teenib raha. see oligi nagu kogu kiituse põhiargument.

    ma nagu vaikselt lootsin, et see aeg on ümber. aga vahest on ikkagi jaanomartinil õigus. et nii ongi, alati ja kõikjal.

    Vasta
  • 7. 1helin  |  november 5, 2007, 1:45 p.l.

    Rikkuse ja vaesuse mõiste on ühed kummalised nähtused. Venivad nagu kumm…Kas ma olen vaene, kui mul pole kohvi raha , aga mul on hulgaliselt kohti, kus mind kohviga kostitakse suuremas koguses, kui ma ise tarbida suudan. Või kas ma olen rikas, kui mul on võimalused ja vahendid ja jagaks neid kellegagi, kes vajab, aga ma lihtsalt ei tunnegi ühtegi, kes võtaks pakutu rõõmsa südamega vastu. Ja rikkuse ja vaesuse mõõdupuuks võib panna raha. Aga võime panna ka näiteks inimsuhted. Kui meil on südamest südamesse olevaid suhteid, oleme rikkad, kui pole oleme vaesed. Tihtilugu kõige tugevamad hingelised sidemed tekivad just koos raskusi ületades, üksteisega jagades. Omamoodi on sellisel juhul üks rahaline vaesus ja viletus hoopis rikkuse allikaks.
    Või võtame sellise asja nagu Aeg. Kas see kellel on Aega on rikas või vaene. Kui ta rikas ( raha mõttes võib ta olla see, kel pole kohviraha) tõeliselt, siis on ta valmis seda väärtust, mis tal on ka teistega jagama. Kui aga tundub, et endalgi vähe ja nagu teistele ei jagu, noo kas saab siis rääkida rikkusest. Kuigi väliselt justkui oleks…Inimene end ise määranud vaesusesse.
    Et pakuks välja, et rikkkus on see, kui inimene teadvustab endal miskit olevat ja on valmis seda ka jagama. Aga kui ta tunneb, et vähe ja ei jagu, siis on tegemist ikkagi vaesega ja seda isegi siis kui tegemist on miljonäriga….
    Sai nüüd pikk, aga kustutama ka ei hakka….

    Vasta
  • 8. Kati  |  november 5, 2007, 1:49 p.l.

    päris hea definitsioon (:

    Vasta
  • 9. Mari  |  november 5, 2007, 2:27 p.l.

    Mina arvan, et on siiski mingi vaesuse tase, allpool mida see rikkuse ja vaesuse suhtelisus ei tööta. Näljapiinas vaevlev inimene on hoopis teise psüühikaga. Või ka see, kellel palgapäeva-eelne seisund on muutunud püsivaks elureaalsuseks. Selle elu teeb kindlasti kõige trööstitumaks see, kui seda, mida anda jaksad, on järjest vähem-sest andmisrõõm olevat ju suurim. Asja võib vaadata ju ka nii-selleks et anda, peab olema, mida anda. See võib ka olla see mainitud siht silme ees.

    Vasta
  • 10. morgie  |  november 5, 2007, 3:12 p.l.

    aga see on ju tõsi
    mina olen vaene
    ja ma ei ole hea inimene
    mul on küüned alati enda poole
    viimati saatsin ma mingi kampaania toetuseks tasulise sms-i millalgi 3 a tagasi jõuluhulluses
    kerjusele ma raha ei anna
    ja kui 112 oleks tasuline number, siis ma sinna ei helistaks
    autot mul ka ei ole, mille peale hääletajaid võtta
    järelikult halb

    Vasta
  • 11. notsu  |  november 5, 2007, 3:52 p.l.

    Staažika hääletajana olen teinud rikaste kohta sellise tähelepaneku, et kahtlaste vahenditega rikkaks saanud tegelased on heldemad kui korralikud rikkad.
    Vaesed… iga kord, kui kolmas maailm meelde tuleb, hakkab mul tunne, et siinkandis saaks sellel tiitlile pretendeerida ainult kodutud, aga nende headuse kohta ei oska ma eriti midagi öelda. oot, ei, too kodutu, kes viis turvafirma prügikastist leitud delikaatsed isikuandmed politseisse, sest tal oli tunne, et keegi võiks neid muidu kuritarvitada, oli küll tubli mees.

    Vasta
  • 12. Siiri  |  november 5, 2007, 4:53 p.l.

    Inimese siht võiks olla rahulolu. Enda ja maailmaga rahul olemine. Kui raha annab selle, siis tuleb raha teha. Kui head ja huvitavad suhted annavad selle, siis tuleb selliseid suhteid luua. Kui täielik üksiolek mägedes ja metsas annab selle, siis tuleb üksi mägedesse ja metsa minna. Enesega rahulolev, rõõmus ja rahulik nimene mõjub kõigele ja kõigile hästi.
    Ma ei mõtle siin ülbikut, kes väidab, et on teistest parem ja oma eluga rahul. Kes ennast paremaks pidada tahab, ei ole endaga rahul. Võrdlemise tahe näitab rahulolu puudumist.
    See rikkuse ja vaesuse teema jõuab ikka selleni, et muretseme, et meil pole neid asju (või tutvusi), mis teistel on ja unustame nautida seda, mis meil on 🙂

    Vasta
  • 13. analyytik  |  november 5, 2007, 10:37 p.l.

    1. muidumeez | November 5, 2007 at 12:07 pm
    “Aga mis on alternatiiv? Kuhu me peaks püüdlema hakkama? Kes näitaks meile teed?”

    Ma võiks ju näidata seda teed, aga keegi pole kunagi küsinud. 🙂

    Nojah. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis õigupoolest… õigupoolest ma kunagi vist tõesti teadsin seda, aga kuna keegi huvi ei tundnud, siis ma unustasin lihtsalt ära. Või siis tegelikult unustasin ära pigem selle, kuidas sellest räägitakse, kuidas seda seletatakse, kuidas õpetatakse (Ja ega ma pole kunagi mingi õpetaja ka olnud, mul pole vist selle peale annet.). Sest mitte keegi ei tundnud huvi. Ja mitte keegi ei küsinud. 😦

    Võib-olla saab seda meelde tuletada. Peaks vist kunagi proovima…

    Vasta
  • 14. ahaa  |  november 6, 2007, 9:00 e.l.

    siiriga sama meelt

    lisaks:
    ja enese vaeseks või rikkaks pidamine on tihti mõtlemises ja sellessamas võrdlemises kinni. kui oled lihtsalt rahul, siis ei mõtle ju, kas oled vaene v rikas.
    ausaltöelda ma ntx ei tea, mis ma olen. ma pole kunagi nii mõelnud ega kavatse seda teha ka. mis see mulle annaks? ma tean, kas mul on hetkel raha v pole sentigi…. see võib panna mind tegutsema (ntx kokku hoidma, mõnd lisatööd tegema)… vahel ka muretsema (kuidas saan järgmised arved makstud)… aga see ei määra mu rahulolu. samas – kindlasti see määraks, kui ma pidevalt ei saaks arveid makstud ja peaks kuude kaupa sööma kaerahelbeid. ja ma tean, et rahaline olukord võib väga kiirelt muutuda. seega ei oska ma seda headuse-kurjuse skaalal kuidagi aluseks pidada.

    Vasta
  • 15. merxs  |  november 6, 2007, 2:04 p.l.

    Trulla ütles, et kõige vastutulelikumad nö vaesemate vastu on need rikkad, kellel veel enda vaesus meeles. Minu meelest on pigem vastupidi. Need, kes on ise pidanud end üles töötama ning higi ja pisaraid valama, hoiavad oma raha palju-palju rohkem kui need, kes kunagi millestki puudust pole pidanud tundma. Need viimased, eriti kui nad on haritud, väärtustavad palju-palju rohkem inimesi kui paberit.

    Vasta
  • 16. Nirti  |  november 6, 2007, 11:21 p.l.

    raha võim on suur ja igavene ,
    elu lühikene , raha pikk .
    kel on vähe põhjendatud keere ,
    sellel puudub helge , sellel puudub helge ,
    sellel puudub helge tulevik !

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

november 2007
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

%d bloggers like this: