Kati+Matti= 20 aastat

november 10, 2007 at 2:36 p.l. 7 kommentaari

Mu tutvus Mattiga algas õige kummalisel, täpsemalt jaburnaljakal moel.

Olin siis mingi kolmteist ja pool. Pisike, habras pikajuukseline blondiin. Kultuurihuviline mõistagi. Ja jõlkusin vähe vanemate sõprade seltsis Paide kultuurimajja Matti Moguci luuleõhtule.

Matti „metsikuim mehike“ Milius seisis laval ja ütles, mis ütles, pigem lõugas rahulolevalt saali enese ja Beieri ühist loomingut (nimelt ühist, sest mu meelest on Matti füüsiline keha Moguci-fenomeni puhul ikka sama oluline, kui Beieri vahe sulg või kobe kirjutusmasin).

Igatahes ühel hetkel katkestas Matti luulelugemise ja pöördus saali poole, hõigates muheldes: „Neiu, te meeldite mulle!“

Mina või,“ päris itsitades minu ees istuv piiga, kes oli võrdlemisi ilus ja võrdlemisi tark, seetõttu seltskonnas parasjagu popp ja väga enesekindel.

Ei, mitte teie,“ kostis Matti ja tüüris õkvast minu poole. Nojah, nalja kui palju.

Igatahes leppisime kokku, et kohtume mõne päeva pärast Tallinnas. See pidanuks olema 24.veebruaril 1988. Juhtus aga nõnda, et sinimustvalge lipu said nad sel päeval küll taas Toompeal püsti, aga meie Mattiga kokku ei saanudki. Tänini tähistame 24. veebruaril sõbralik-irooniliselt meie mittekohtumise aastapäeva.

Nimelt mu ema, kes toona kopsudega Tallinnas haiglas oli, kuulis kallitelt palatikaaslastelt Matti kohta igasugu õudusjutte, et pervo ja mis kõik. Mõistagi tegi emps stseene, et kuhugi ma ei lähe. Ja loomulikult ei antud mulle võimalust üksi linnas kollata, et ikkagi kohtingule minna.

Kummalisel kombel tuli mõned nädalad hiljem Lilleoru Pikk ja rääkis mu empsi ümber. Ma ei tea, õigemini ei mäleta, mis argumente ta täpselt kasutas. Igatahes oli laias laastus kõne all Matti legendaarne purskkaevu suplus ning miskipärast otsustas mu proua ema just selle peale, et Matti pole ohtlik, vaid lahe mässuline boheem.

Ega Matti polegi ohtlik. Ta kallistab küll kõiki piigasid ja räägib, kuidas ta neisse vahelduva eduga armunud on, aga ei midagi muud ega midagi hullu.

Tjah, igatahes sealtsaadik on Matti mu elus ikka sagedamini või harvemini olemas olnud.

On olnud see hoov Kastani piimapoe taga, lumi langemas läbi õue, üle õuel vedeleva autoromu. Lumi poetamas helbeid Matti habemesse. Jah, ma tean, see on nüüd nagu sealt Urbla Matti-filmist, aga mina pole süüdi, et see oligi nagu filmis. Päriselt ka.

Ja Matti kodu. Vana puumaja lõhn segi maalide lõhnaga. Maalid ise, lae alla, seintel, kus iganes. Ja Matti igavene truu kirjutusmasin (issand, kas see võiks tal veel alles olla?). Ja siis kõik need sel samal legendaarsel masinal ümber löödud tekstid. Masingut ja mida kõike veel. Mitme põlvkonna ustuteadlaste õppematerjale igal juhul.

Siis Matti ema. Väike habras valgepäine vana naine, kes ikka muretses, mis pojast saab, kui tema kord ära sureb. Näed, hakkama saab, eksole.

Siis veel jalutuskäigud, külaskäigud, Kuku, Pegass, seltskond ja klatš ja õhtused telefonikõned.

Eh, Matti, Matti, see on osa mu puberteeti, osa mu kasvamist.

Muide, Matti on mu jaoks olnud, on ehk veelgi, ka omamoodi eetika- või inimlikkuseindikaator. Ta on suur ja lärmakas ja vahel räpane, ent samas siiras, soe ja parimas mõttes lapsemeelne. On inimesi, kes teda seepärast armastavad ja hoiavad ning on neid, kes tema üle irvitavad .

Neid esimesi ma hindan, teisi …nojah.

Kes on kes, paistab väga hästi välja ka Matti kogust. Kohe näha, kes raatsis kinkida midagi väärtuslikku, kes sokutas oma saasta. Igatahes mõtlen, et paras. Las ollagi see kogu nii metatatasandil ka härraste kunstnike sisemise ilu peegel.

Ah, ja peaaegu oleks unustanud, kollektiiv Moguci on mulle ju ühe luuletusegi kirjutanud.

Kohtukulli ei karda kotkas,

ega miilitsat õige mees …“

Nii see kuidagi algas, rohkem täpselt ei mäleta ja hetkel kontrollida ei saa. Igatahes oli üsna beierlikult irooniline. Hiljem olla Priidu küll öelnud, et oleks ta mind seda teksti kirjutades teadnud, oleks hoopis teisiti kirjutanud, et tema teadnud vaid, et Matti mingi noore piiga leidnud, aga ma olla hoopis teistmoodi, kui ta arvas.

Eee..ma ei teagi, mismoodi siis. Süütuke? Küllap jah, siis ma ju olingi.

Aga nüüd on Mattil rätsepa õmmeldud triibulised püksid ja imposantne kõver kepp („Doris Kreekast tõi, nii kui nägi, mõtles, et see on minu jaoks,“ räägib ta). Habe on viisakalt aetud ja ta ütleb, et kohe tuuakse puud ja neid peab nüüd selle sita ilmaga laduma. Me räägime veel Riia tubakapoodidest ja kuidas Matti Mirvaldise sünnipäeval käis ja ütleme siis, et nüüd, jah nüüd on meil aeg minna.

Matti eskordib mind auto peale läbi lörtsi ja läbi selle kuradima Tartu, kuhu ma alati ära eksin, ning ma natukene tahaksin taas olla see väike tüdruk aastast 1988. Samas, natuke nagu ei tahaks ka.

Ehk tahan ma olla lihtsalt kolmekümnekolmene tüdruk, kes mõtleb kokmeteistaastasest? (:

Täna, muide, on Mattil sünnipäev ja tuleva aasta veebruaris võime me öelda, et oleme kakskümmend aastat tuttavad. Kakskümmend aastat? Aaaaaaargh! Kas me peaksime ehk tähistama?

Foto NAGI's: matti

Pildi-Matti on minu nirul viisil toimetuse nirusse digikasse püütud eelmisel laupäeval.

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), minu inimesed.

Kas Eestis on hea elada? Second hand puberteedi pealetung

7 kommentaari Add your own

  • 1. kaja  |  november 10, 2007, 4:28 p.l.

    kle, kas see oma lipu tagasi vardasse saamine polnud mitte 89?Mina olin siis just sünnitusmajas ja mäletan, kuidas kõik eestlased marxi sünnitusmaja aknast vaatasid härdalt sinumustvalget seal pikal hermanil…ja kolmas märts 89 sündis minu väike tüdruk…

    Vasta
  • 2. Kati  |  november 10, 2007, 4:35 p.l.

    appi, oligi 89.

    täh ütlemast. noore inimese mälu võiks ju parem olla, sa mis parata kui pole. 🙂

    niisiis, päris 20 aastat polegi. aga peaaegu.

    Vasta
  • 3. Anne  |  november 10, 2007, 8:17 p.l.

    Aga mina mäletan Mattit mööda Lätte tänavat üles tulemas.Korduvalt. Ranits seljas, lühikesed traksidega püksid jalas. Paks poiss emmega. Alati emmega. Ta oli aastal 1962(?+) riides nagu II MS eelne saksa skaut. Ja ma mõtlesin, et mis sellisest lapsest saab. Matti Miilius sai.

    Vasta
  • 4. Larko  |  november 10, 2007, 11:17 p.l.

    Jätke kumbki Toompeale minemata. Eks see oleks paras tähistamine. 😛

    Vasta
  • 5. analyytik  |  november 11, 2007, 1:29 e.l.

    Ükskord…
    Ma (me – koos ühe tuttava kutiga) sisenesin… või tegelikult vist hoopis väljusin Moskva kohvikust. Ja siis see tuttav ütles, et näe, seal läheb see tuntud Tartu… ma ei mäleta, millist sõna ta täpselt kasutas, aga umbes nii, et see tuntud Tartu figuur Matti Miilius. Või intellektuaal või boheemlane või umbes nii.

    No ja siis ma kuidagi keerasin järsult, et näha ja vot Moskva kohviku ukse küljes oli siuke nöör. No see, kuhu riputati silt, et “vabu kohti ei ole”. Kuigi õigupoolesti see rippus vist kogu aeg seal. 🙂 Ja seda nööri hoidsid siis üleval kaks pisikest naela. Mul oli punane ruuduline särk ja nigu keerasin, nii üks nael rebis särgi varruka küljest kolmnurga välja. Sellise pisikese 1-2 sentimeetrit max. Ja kuna oli nii väike, siis polnud erilist vajadust parandama ka hakata.

    Nii et siis ikka hulka aega oli, et kui see särk seljas oli parajasti, siis iga kord kui seda auku varruka peal märkasin, siis tuli meelde. Et see oli sel korral kui ma nägin esimest korda Matti Miiliust.
    See võis olla… Ega ei mäleta muidugi, a ma pakuks, et pigem 1980. aastate esimesel poolel. Või keskel.

    Vasta
  • 6. Kati  |  november 11, 2007, 10:34 e.l.

    analyytik,
    see väljend oli kindlasti tartu vaim 🙂

    larko,
    stiilne mõte jah.

    Vasta
  • 7. Rents  |  november 11, 2007, 12:08 p.l.

    nii armas 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

november 2007
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

%d bloggers like this: