Punase Hanrahani armukesed ja muud kiiksud

Hanrahan ja armukesed? Hanrahan ja sadism? Hmmm? Selliste otsingufraasidega on täna teemajja tuldud. Hää küll, kui kedagi juba huvitab, räägime siis ausalt ära. (:  

Armukesi ei tea ma vanamehel olevat. Endal ka mitte, kui seegi peaks kellegi meelest põnev olema. 

Sadismi ilminguid pole ma ka oma vanamehel peaaegu 15aastase abielu jooksul märganud. Ta pigem ei talu vägivalda.

Mulle teadaolevalt on teine kõigest bi (mis on päris lahe, sest vahel meile meeldivad isegi ühtmoodi tüdrukud või poisid, nii silmailuks, ma mõtlen). Kehamaalinguid armastab ka. Aga muid erilisi armuelulisi kiikse ei tea ma tal olevat.  

Ah jaa, on otsitud ka “Ramloff perversne”.  

No mis ma oskan öelda? Kui kedagi ikka väga huvitavad minu vanamehe või meie ühiste sõprade armuelulised üksikasjad, siis oleks ehk mõistlik asjaosaliste endi käest küsida. Kirjutage neile, kui vaja, või midagi. Minu blogi nüüd vaevalt selle kohta eriti palju uusi ja huvitavaid teadmisi annab.  

Seltsimehed, siin on ikkagi teemaja mitte pornoleht! 

(oleks mul prillid, vaataks siinkohal kurjalt üle raami, samas muiet maha surudes)

Aita kutsule kodu leida, palun!

Ta on suur karvane koer ja peaks olema hirmuäratav valvur. Tegelikult on tal selline inimesenälg, et ta vist oleks nõus igale vargale vaimustunult kaela hüppama. Kui see vaid temaga sõnakese  lahket juttu räägiks, korraks karva silitaks. Jah, tal on pärisnälg ka. Ta sööb sellise aplusega nagu Kuriloom kümme aastat tagasi, kui ta tänavalt tuppa tõime. Aga inimesenälg, sõbranälg on toidunäljast suurem. 

Nii ongi, et kui olen teda söötnud ja silinud, klammerdub karvane ja mudane Mõmmik mu käsivarre külge ja pruunid silmad anuvad: “Ära mine, palun!” Ma ikkagi lähen, kõrvus Mõmmiku kähedahäälne huilgamine. Niik-niik-niik, ära mine-eeeeeeeeee, palu-uuuun, niik!  Aga mis mul üle jääb. Mõned meetrid eemal on samas olukorras Tähnsilm ja Ükskõrv. Samuti näljas, mudased, vaid meetrise keti otsas, veeta, korraliku peavarjuta. Neid on ka vaja sööta ja silitada. 

Tegelikult on nende elukate nimed Tarzan, Dotša ja Bars. Nad on needsamad Paldiski koerad, kellest Rents enda pool kirjutab. 

Et mis minul nendega pistmist? Noh, Eesti on ju küla. Nii heas kui halvas. Nimelt sain eelmisel reedel  üsna hilisel tunnil sõnumi sõber Marilt, kes küsis, kas ma Paldiskis mõnd politseinikku isiklikult ei tunne. Vastasin, et kahjuks mitte, aga mis lahti. Vastuseks sain lühiülevaate koerasaagast, mille Rents lahti räägib. Sest saati olin ka “päästke koerad!” aktsioonis kõrvuni sees.  

Eelmise nädala kestel on olnud hästi kurbi hetki (koerte nutune olukord), südantsoojendavaid hetki (kui sõbralikud ja nunnud need loomad tegelikult olid), hirmuhetki (kas nad on ikka täna ka alles, või on jällegi “parema kodu” saanud, nagu kaks neist) ja jaburaid hetki (kui me vanamehega jooksime nagu vene luurefilmis, sest teispool väravat paistis auto, et äkki on kuri omanik, või see, kui me teiste kutsuaitajatega üksteist vastakuti luurasime, et kes need teised on, omajoped või vaenlased). 

Praeguseks on mul rõõm teatada, et kõige hullem on möödas. Elukad on kätte saadud ja hoiukodus. Aga lugu ei ole ka päriselt läbi, sest nüüd oleks neile loomadele päriskodu vaja. 

Nad on nii pööraselt armsad ja inimsõbarlikud, et ma võtaks kõik kolm endale. Paraku ei saa, sest Kuriloom oma õrna närvikavaga teisi kutse tuppa ei lubaks. Võiks ju õue kuudi teha, aga siis peaks kogu ühistu sellega nõus olema, sest aed on ühine ja kuna meil ühistus aegajalt ka virisetakse ja keeratakse, siis ma ei julge. Ma ei saa riskida, et neil niigi halvasti koheldud loomadel tuleks veelkord kodust ilma jääda. 

Aga võib-olla sina, hea lugeja, tahad just üht vahvat karvast sõpra? Või tead sa kedagi, kes just otsib kutsi ja saaks ning tahaks mõnele neist päriskodu pakkuda? 

Sa ei pea muidugi võtma kõiki kolme, kuigi võid ju. Aga hea, kui saad ühtki aidata. Sa ei pea ka kutsile kodu pakkumiseks ilmtingimata Tallinnas elama. Tegelikult ei pea sa ilmtingimata Eestiski elama. Kui näiteks kuskil Soome pool peaks olema keegi, kelle kodu just üht karvast sõpra ootab, siis sinna ei ole koera sugugi võimatu orgunnida. 

Kui sa tahad ja saad mõnd neist koertest oma karja võtta, siis luban ma, et sul on edaspidi üks ilus, arukas ja ülitruu sõber. Et keegi ei armasta sind rohkem ega siiramalt, kui väärkoheldud kuts, kelle maailma sina oled ilusaks teinud, võin ma juba Kurilooma näitel lubada.  

Kui asi sind huvitab ja tahad rohkem infot, siis kirjuta katrinkurik@yahoo.com. Võid ka vaadata loomade hoiukodu lehele. 

Piltidel on ülevalt alla Mõmmik ehk Tarzan (6aastane poiss), Tähnsilm ehk Dotša (6aastane tüdruk) ja Ükskõrv ehk Bars (11aastane härrasmees). Muide, tema vanust ei tasu peljata, ta on sealjuures väga kõbus ja asjalik. Vahest sobiks ta kaaslaseks just mõnele vanemapoolsele inimesele, kes päris nooruspöörast kutsikat võtta ei julge.  

Mõtle ja kui saad, siis aita, palun!

Miks on igal Eesti peol oma natsisiga?

Kui L.O. Lili Marleeni saatel lollakalt marssis ja muidu pulli tegi, ajas nats end püsti ja katsus, ise küll raskelt jalul püsides, rooma tervitusega hakkama saada. Tõsimeelselt. Hetk hiljem nõudis ta, et seltskond koos Horst-Wessel-Liedi laulaks. Ja muidugi ta kurtis, et jube jama on, ei saagi avalikult haakrist rinnas ringi käia, pole meil järelikult miski vaba maa. 

See väike nats oli tõrvatilk muidu nii suurepärasel sünnipäeval, mida mu Vanamees juba võluvalt kirjeldab. Ei, ega ta minu jaoks meepotti ära ei rikkunud ja ma ei kirjutakski, kui mulle ei meenuks veel üks sünnipäev, hoopis teiste inimestega, kus noored, kenad, pealtnäha arukad tegelinskid, kellega ma olin mitu tundi lõbusasti juttu puhunud, esinesid korraga tõsimeelselt ja enesekindlalt loosungiga: “Juudid ahju!” 

Kui nüüd järele mõtlen, siis minu meelest on meil peaaegu igal peol, igas seltskonnas keegi, kes ajab kas otsesõnu natsijuttu või vähemalt mingit muud võõraviha ja kõvakäeihaluse segu. Kui ei taha päris juute ahju ajada, siis tiblad saadaks ikka Venemaale tagasi. Ei, mis siis, et isegi eesti keelt räägivad ja puha, ikka loomult on sihukesed venelased, noh. Või siis tulevad need pilusilmad ja hävitavad meid ära. Sellest üldse ei räägi, et pea iga teine pidu jõuab pea alati faasi, kus hakatakse arutama, kes meie kultuuri-ja meediakülast on kui pede ja kuidas neil see voodiasi ikka käib.  

Ma ei tahaks nüüd küll kuidagi alustada nutulaulu teemal Eesti ühiskond on ikkagi kuradi sallimatu mudaauk, aga ..aga …no öelge mulle ausalt, kas keegi kujutab ette, et näiteks Saksamaal või Soomes või kus iganes normaalses Euroopa riigis oleks võimalik, et igas suvalises seltskonnas on ikka ja alati oma nats, kes õhtu peale suu lahti teeb ning oma vaateid häälekalt kuulutab?  

Teiseks, kuigi enamik seltskonnast ennast seepeale silmnähtavalt halvasti tunneb, ei tee mikispärast keegi ka konkreetselt märkust, et ära aja seda möla. Kõik lihtsalt istuvad suu vett täis ja nihverdavad võimalusel minema, et piinlikku konfliktihetke ei tekkiks.

Ma ise ka ju. Läksin eest ära, õue suitsetama, kui ähvardas horstwesseldamiseks kiskuda. Ei öelnud ma midagi enda ja teiste kõrvakeste kaitseks.  

Tegelikult, huvitav miks? Miks me lubame enese ümber sellist eetilist ja intellektuaalset saasta, miks me end selle eest ei kaitse ega palu lihtsalt loll jutt suhu tagasi panna?

Illustratsioonile kommentaariks:lendav siga on ikka parem kui natsisiga (: