Aita kutsule kodu leida, palun!

Ta on suur karvane koer ja peaks olema hirmuäratav valvur. Tegelikult on tal selline inimesenälg, et ta vist oleks nõus igale vargale vaimustunult kaela hüppama. Kui see vaid temaga sõnakese  lahket juttu räägiks, korraks karva silitaks. Jah, tal on pärisnälg ka. Ta sööb sellise aplusega nagu Kuriloom kümme aastat tagasi, kui ta tänavalt tuppa tõime. Aga inimesenälg, sõbranälg on toidunäljast suurem. 

Nii ongi, et kui olen teda söötnud ja silinud, klammerdub karvane ja mudane Mõmmik mu käsivarre külge ja pruunid silmad anuvad: “Ära mine, palun!” Ma ikkagi lähen, kõrvus Mõmmiku kähedahäälne huilgamine. Niik-niik-niik, ära mine-eeeeeeeeee, palu-uuuun, niik!  Aga mis mul üle jääb. Mõned meetrid eemal on samas olukorras Tähnsilm ja Ükskõrv. Samuti näljas, mudased, vaid meetrise keti otsas, veeta, korraliku peavarjuta. Neid on ka vaja sööta ja silitada. 

Tegelikult on nende elukate nimed Tarzan, Dotša ja Bars. Nad on needsamad Paldiski koerad, kellest Rents enda pool kirjutab. 

Et mis minul nendega pistmist? Noh, Eesti on ju küla. Nii heas kui halvas. Nimelt sain eelmisel reedel  üsna hilisel tunnil sõnumi sõber Marilt, kes küsis, kas ma Paldiskis mõnd politseinikku isiklikult ei tunne. Vastasin, et kahjuks mitte, aga mis lahti. Vastuseks sain lühiülevaate koerasaagast, mille Rents lahti räägib. Sest saati olin ka “päästke koerad!” aktsioonis kõrvuni sees.  

Eelmise nädala kestel on olnud hästi kurbi hetki (koerte nutune olukord), südantsoojendavaid hetki (kui sõbralikud ja nunnud need loomad tegelikult olid), hirmuhetki (kas nad on ikka täna ka alles, või on jällegi “parema kodu” saanud, nagu kaks neist) ja jaburaid hetki (kui me vanamehega jooksime nagu vene luurefilmis, sest teispool väravat paistis auto, et äkki on kuri omanik, või see, kui me teiste kutsuaitajatega üksteist vastakuti luurasime, et kes need teised on, omajoped või vaenlased). 

Praeguseks on mul rõõm teatada, et kõige hullem on möödas. Elukad on kätte saadud ja hoiukodus. Aga lugu ei ole ka päriselt läbi, sest nüüd oleks neile loomadele päriskodu vaja. 

Nad on nii pööraselt armsad ja inimsõbarlikud, et ma võtaks kõik kolm endale. Paraku ei saa, sest Kuriloom oma õrna närvikavaga teisi kutse tuppa ei lubaks. Võiks ju õue kuudi teha, aga siis peaks kogu ühistu sellega nõus olema, sest aed on ühine ja kuna meil ühistus aegajalt ka virisetakse ja keeratakse, siis ma ei julge. Ma ei saa riskida, et neil niigi halvasti koheldud loomadel tuleks veelkord kodust ilma jääda. 

Aga võib-olla sina, hea lugeja, tahad just üht vahvat karvast sõpra? Või tead sa kedagi, kes just otsib kutsi ja saaks ning tahaks mõnele neist päriskodu pakkuda? 

Sa ei pea muidugi võtma kõiki kolme, kuigi võid ju. Aga hea, kui saad ühtki aidata. Sa ei pea ka kutsile kodu pakkumiseks ilmtingimata Tallinnas elama. Tegelikult ei pea sa ilmtingimata Eestiski elama. Kui näiteks kuskil Soome pool peaks olema keegi, kelle kodu just üht karvast sõpra ootab, siis sinna ei ole koera sugugi võimatu orgunnida. 

Kui sa tahad ja saad mõnd neist koertest oma karja võtta, siis luban ma, et sul on edaspidi üks ilus, arukas ja ülitruu sõber. Et keegi ei armasta sind rohkem ega siiramalt, kui väärkoheldud kuts, kelle maailma sina oled ilusaks teinud, võin ma juba Kurilooma näitel lubada.  

Kui asi sind huvitab ja tahad rohkem infot, siis kirjuta katrinkurik@yahoo.com. Võid ka vaadata loomade hoiukodu lehele. 

Piltidel on ülevalt alla Mõmmik ehk Tarzan (6aastane poiss), Tähnsilm ehk Dotša (6aastane tüdruk) ja Ükskõrv ehk Bars (11aastane härrasmees). Muide, tema vanust ei tasu peljata, ta on sealjuures väga kõbus ja asjalik. Vahest sobiks ta kaaslaseks just mõnele vanemapoolsele inimesele, kes päris nooruspöörast kutsikat võtta ei julge.  

Mõtle ja kui saad, siis aita, palun!