Archive for november 21, 2007

Noor olemisest ja piiride ületamisest, isikliku mekiga

Ramloffi juures räägivad noortest. Jälle kord. Jäin siis mõtlema, et kas mäletan, kuidas mina verinoor olin. Milline ma olin, mis ma tegin või tundsin nii 15-19aastase plikana? Siin on nüüd mälupilte, lüürilisemaid ja pahelisemaid.  

*

Väike puust lagunenud õigeusu kirik Paide vallimäel. Uks valla, hea tuulevarju minna. Esimesed suitsud seal seina varjus ja esimesed suudlused. Mu silmadele, läbisegi lumega, pehmete valgete räitsakatega. Sel hetkel, ma usun, ikoonid naeratasid.  

*

Inglise keele eratunnid, kuhu ma ei viitsinud minna, sest see õpetaja oli nõmeülbe mu meelest. Seega leidsin ikka vabandusi, et jalga lasta. Aga koju ei saanud ju ka minna, seega jõlkusin linna taga metsades. Õhtul oli küll natuke jama seletada, kuidas mul saapad nii mudaseks said. 

*

Saksa keele eratunnid, kuhu ma viitsisin minna. Sest seal mind ei sunnitud lollakast õpikust lollakaid tekste lugema. Päris asju sai ikka loetud. Ja marsat sai oodata Lokuta mäel, natuke veiniselt vahel. 

*

Versioone praost Meri mõrvamisest. Kuidas “parim uurija” üht me sõpruskonnast iga hinna eest mõrtsukaks teha üritas. Kuidas me kõik kenasti ülekuulamisel käisime. Mõned mitu korda. Kuidas seesamune uurija minult päris, kellega mina seltskonna poistest magan. Kellegagi ma siis ei maganud.  

*

Üks väga pöörane ja siivutu öö Tallinna Kiirabihaigla laboris, kui laborant tuli vastu hommikut mingeid vereanalüüse tegema (keegi oli rapitult traumaosakonda toodud) ja avastades meid suht kahtlases olekus, küsis lõpuks uniselt, ega ma juhtumisi see Kuriku tütar pole. Ta, raip, oli Paidest pärit. Jaaaah, ma tahtsin küll maa alla vajuda. 

*

Kuidas mu sõber kasvuhoones kanepit kasvatas ja kuidas mul seda kraami siis suur kilekotitäis oli, ainult eriti ei mõjunud teine.  

*

Kuidas ma luuletusi kirjutasin.  

*

Kuidas ma ühtaegu väga õrnake ja väga turris olin. Siil, keda oli võimalik pehmeks silitada? 

*

Kuidas ma Piku ja Põllukaga muusikat avastasin. Öösiti, ja vahepeal nii valjusti, et naabrivanamees kurtis, ta ei kuule enam Ringliiklust. Ja kuidas Piku mulle kord Wilde´i muinasjutte rääkis. Jällegi laias jõululumes. Ja seekord väga vaikselt.  

*

Kuidas ma esimest korda tuumapohmellis olin ja nõnda oma üheksanda klassi lõpusoengut tegema läksin. Pikkadesse juustesse, rullilokke. Pikalt pidin fööni all istuma. Oi, kus ma pärast oksendasin. 

*

Kuidas ma Tallinnasse kooli tulin ja nagu käsn filosoofiat ja muud säärast imesin. Kukut ja Pegassi imesin ka mõistagi.  

*

Mu kärepunaseks värvitud pea ja nahkmantel ja punapunased sukad ka ja huulepulk.  

*

Viitsimine hääletada. 

*

Ja lõppeks mu väike suur “iseseisvussõda”. Uste paugutamine, dramaatiline ärapõgenemine ja mõisapreililik salaja abiellumine. 

Jah, sest saadik olen ma kindlasti saanud suuremaks, ratsionaalsemaks, vastutustundlikumaks, viisakamaks, targemaks jne, jne, jne. Aga, ausalt, ma armastan seda pliksi, kes ma siis olin. Kogu tema skemaatilisuses, jaburuses, naiivsuses. Ja, mis peamine, mina ei oleks see mina, kes ma olen siin ja praegu, kui ma poleks olnud toona tema.  

Aga piiride ületamisest. Ma arvan, noored peavadki piire kompima, piiridel kõndima ja üle serva vaatama. Lõppeks, mis on loovus muud, kui võime olemasolevaid piire laiendada.? Aga kuidas sa laiendad, kui nende taha kaeda ei julge? Kes iial piire ei proovi, see ka midagi värsket ei loo, vist. Vahest ei oska ta ka hiljem enesele mõistlikke piire ja teetähiseid seada, sest ta pole kunagi õppinud, kuidas see käia võiks. 

Muidugi, ma ei ole just uhke, et Piku naabrimees “Ringliiklust” ei kuulnud, küll aga selle üle, mis ma neil lärmiöödel õppisin maailmast, inimestest, sõpradest ja muusikast.  

Palun, ärgem siis pahandagem nooremate peale, kui nad vahel täiskasvanute maailma hea maitse piiridel köielkõndi harrastavad. Mõelgem pigem, mida väärtuslikku me oma köielkõnnist õppisime. (:

november 21, 2007 at 8:29 e.l. 9 kommentaari


Kalender

november 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930