Noor olemisest ja piiride ületamisest, isikliku mekiga

november 21, 2007 at 8:29 e.l. 9 kommentaari

Ramloffi juures räägivad noortest. Jälle kord. Jäin siis mõtlema, et kas mäletan, kuidas mina verinoor olin. Milline ma olin, mis ma tegin või tundsin nii 15-19aastase plikana? Siin on nüüd mälupilte, lüürilisemaid ja pahelisemaid.  

*

Väike puust lagunenud õigeusu kirik Paide vallimäel. Uks valla, hea tuulevarju minna. Esimesed suitsud seal seina varjus ja esimesed suudlused. Mu silmadele, läbisegi lumega, pehmete valgete räitsakatega. Sel hetkel, ma usun, ikoonid naeratasid.  

*

Inglise keele eratunnid, kuhu ma ei viitsinud minna, sest see õpetaja oli nõmeülbe mu meelest. Seega leidsin ikka vabandusi, et jalga lasta. Aga koju ei saanud ju ka minna, seega jõlkusin linna taga metsades. Õhtul oli küll natuke jama seletada, kuidas mul saapad nii mudaseks said. 

*

Saksa keele eratunnid, kuhu ma viitsisin minna. Sest seal mind ei sunnitud lollakast õpikust lollakaid tekste lugema. Päris asju sai ikka loetud. Ja marsat sai oodata Lokuta mäel, natuke veiniselt vahel. 

*

Versioone praost Meri mõrvamisest. Kuidas “parim uurija” üht me sõpruskonnast iga hinna eest mõrtsukaks teha üritas. Kuidas me kõik kenasti ülekuulamisel käisime. Mõned mitu korda. Kuidas seesamune uurija minult päris, kellega mina seltskonna poistest magan. Kellegagi ma siis ei maganud.  

*

Üks väga pöörane ja siivutu öö Tallinna Kiirabihaigla laboris, kui laborant tuli vastu hommikut mingeid vereanalüüse tegema (keegi oli rapitult traumaosakonda toodud) ja avastades meid suht kahtlases olekus, küsis lõpuks uniselt, ega ma juhtumisi see Kuriku tütar pole. Ta, raip, oli Paidest pärit. Jaaaah, ma tahtsin küll maa alla vajuda. 

*

Kuidas mu sõber kasvuhoones kanepit kasvatas ja kuidas mul seda kraami siis suur kilekotitäis oli, ainult eriti ei mõjunud teine.  

*

Kuidas ma luuletusi kirjutasin.  

*

Kuidas ma ühtaegu väga õrnake ja väga turris olin. Siil, keda oli võimalik pehmeks silitada? 

*

Kuidas ma Piku ja Põllukaga muusikat avastasin. Öösiti, ja vahepeal nii valjusti, et naabrivanamees kurtis, ta ei kuule enam Ringliiklust. Ja kuidas Piku mulle kord Wilde´i muinasjutte rääkis. Jällegi laias jõululumes. Ja seekord väga vaikselt.  

*

Kuidas ma esimest korda tuumapohmellis olin ja nõnda oma üheksanda klassi lõpusoengut tegema läksin. Pikkadesse juustesse, rullilokke. Pikalt pidin fööni all istuma. Oi, kus ma pärast oksendasin. 

*

Kuidas ma Tallinnasse kooli tulin ja nagu käsn filosoofiat ja muud säärast imesin. Kukut ja Pegassi imesin ka mõistagi.  

*

Mu kärepunaseks värvitud pea ja nahkmantel ja punapunased sukad ka ja huulepulk.  

*

Viitsimine hääletada. 

*

Ja lõppeks mu väike suur “iseseisvussõda”. Uste paugutamine, dramaatiline ärapõgenemine ja mõisapreililik salaja abiellumine. 

Jah, sest saadik olen ma kindlasti saanud suuremaks, ratsionaalsemaks, vastutustundlikumaks, viisakamaks, targemaks jne, jne, jne. Aga, ausalt, ma armastan seda pliksi, kes ma siis olin. Kogu tema skemaatilisuses, jaburuses, naiivsuses. Ja, mis peamine, mina ei oleks see mina, kes ma olen siin ja praegu, kui ma poleks olnud toona tema.  

Aga piiride ületamisest. Ma arvan, noored peavadki piire kompima, piiridel kõndima ja üle serva vaatama. Lõppeks, mis on loovus muud, kui võime olemasolevaid piire laiendada.? Aga kuidas sa laiendad, kui nende taha kaeda ei julge? Kes iial piire ei proovi, see ka midagi värsket ei loo, vist. Vahest ei oska ta ka hiljem enesele mõistlikke piire ja teetähiseid seada, sest ta pole kunagi õppinud, kuidas see käia võiks. 

Muidugi, ma ei ole just uhke, et Piku naabrimees “Ringliiklust” ei kuulnud, küll aga selle üle, mis ma neil lärmiöödel õppisin maailmast, inimestest, sõpradest ja muusikast.  

Palun, ärgem siis pahandagem nooremate peale, kui nad vahel täiskasvanute maailma hea maitse piiridel köielkõndi harrastavad. Mõelgem pigem, mida väärtuslikku me oma köielkõnnist õppisime. (:

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Seda juttu ma ei usu! Söömaklubiga uuele katsele!

9 kommentaari Add your own

  • 1. Karikate Emand  |  november 21, 2007, 9:19 e.l.

    🙂
    Armas tekst!

    Mina oma “pätiaegadest” mõtlen pigem, et
    kas see tõesti olin mina?
    ja – mis mul küll arus oli?
    ja – mida ma küll elult tahtsin/ootasin, et nii tegin?
    ja eelkõige – küll on hea, et see kõik on möödas. Loodetavasti 😛

    Aga nüüd on ju see põlvkond, kes võõrustaja kassi torusiiliga üle valavab ja tema seinad tooreste munade ja ketshupiga ära mäkerdab…
    Ma parem lähen ikka teisele poole teed, kui kamp lõbusaks sätitud noori – ahh, meie tulevik! – vastu tuleb 😛

    Vasta
  • 2. Kati  |  november 21, 2007, 9:29 e.l.

    noh, minul on juba see periood, et loodetavasti tulevad tagasi. natukenegi 🙂

    muidugi sa oled must vist suts noorem ka. jõuad veel isegi sinnamaale.

    need torusiiliga üle valajad ei ole vist siiski põlvkond. need on lihtsalt täiesti väärastunud tüübid, aga kahjuks mitte midagi uut päikese all. sadiste on ikka leidunud.

    Vasta
  • 3. Karikate Emand  |  november 21, 2007, 9:46 e.l.

    Ohh, küllap on Sul õigus 🙂

    Vasta
  • 4. 'ganna  |  november 21, 2007, 12:20 p.l.

    Ma kraaxatan ka sekka: ei ole põlvkond, ringkond on. & leidub selline ringkond igas põlvkonnas. & esimene tõsine katse alkoholi tarbida võib yxkõik kui tubli & toreda noore inimese puhul anda vähemalt yhe öö jagu väga yllatavaid tulemusi. & minu enda 17. synnipäev oli . . . errrm, ega ikka ei räägi kyll — aga sex pistols olla selgesti kostnud paari kvartali kaugusele, kuni me veel polnud maki sisse salatit toppinud;)

    Uuuu, & see onubella & öörahu kontsert, mille lõpus Baumann pyhas vihas Harju tänaval pudeleid kildudex pexis . . . & kõik need kodulinnamaja kontserdid, mida korraldati umbes kord aastas, siis, kui Tiina Mägil olid eelmise kontserdi sigadused meelest läinud . . . & kõik need põuepudelid, & kõik need lõputud maanteed, & kõik need reliikvia-staatuses raamatud & kassetid narmendavates seljakottides, & salati-aasta (ära kysi, kahetsed), & need lõputud poolpidused jutuajamised, & need laulud, mida sai syydimatult röögitud pimedatel tänavatel, & kõik need kismad & kaklused & täiesti totrad tylid, & kõik need ootamatud, yllatavad, siiamaani soojad sõprused. Mida hirmsamini me lärmasime, seda hapramad olid meie hingekesed.

    & kui neile koledatele ‘tänapäeva noortele’ läheneda usus, et hirmsa lärmi varjus on haprus, ebalus & kohmakus, nad enamasti on täiesti suheldav seltskond.

    Vasta
  • 5. Kati  |  november 21, 2007, 1:06 p.l.

    jee, ´ganna, minu naabripiiga jane´i sünna 18. oli ka…eh, sa ei taha teada. juhtus üht koma teist, muuhulgas tuiskas üks igati lugupidamisväärne kodanik, keda me vist mõlemad tundma peaksime, alumiselt suurelt rõdult või terrassilt ülemisele väiksele, ütles. “i., kallis, hõkk” ning oksendas õkvast alla, peaaegu meile kaela. väääga efektse kaarega.

    aga seal lärmi varjus on liskas haprusele veel ka suur hulk kompromissitut ellujäämisvalmidust ja tegelikult jumalast palju tõsiseid põhimõtteid. vahest märksa enam kui neil suureks saanuil.

    karikate emand,
    ma mõtlesin kohe päris hoolega, et mida ma siis toona elult tahtsin ja ootasin.

    ja, käes! elusamust (selle ilusa masingu sõnaga). et elu oleks päris ja ehe ja koguage elusana tuntav. et maailm kogu oma kirevuses koguaeg tükis verega mu soontes ringi käiks. või nii kuidagi.

    ah, kurat, nüüd kiskus poeetiliseks jogaks ära. (:

    Vasta
  • 6. kukupai  |  november 21, 2007, 4:45 p.l.

    Aga tegelt, kõigi nende nooruslolluste varjus oli suur soov, et meid tõsiselt võetaks.
    Eks on isegi kõike tehtud. Mu ema ütles ikka, et mõned vanad inimesed, kes noori hukkaminekus süüdistavad, on ära unustanud, et nad ise ka kunagi noored olid.
    Ajad muutuvad ja kombed ka, aga nooruse mässumeelsus ei kao kuhugi

    Vasta
  • 7. Punane Hanrahan  |  november 21, 2007, 5:19 p.l.

    Oijah, oleks ma elanud pisut teises ajas ja kultuuris, oleks minust saanud glitterkid. Aga Eestisse see subkultuur ei jõudnudki, nõnda tuli lihtsalt alternatiivnoore staatusega läbi ajada.

    Teisalt – päris hea, et ei jõudnud, ma olen tõsiseltvõetav glitterkid olemiseks kogu aeg liiga paks olnud:)

    Vasta
  • 8. Oudekki  |  november 21, 2007, 9:52 p.l.

    Tjah ja mina olen alati elanud selles maailmas, et ma kaitsen kõigepealt doktorikraadi ära ja siis vaatame seda mässamise asja… Ning ma pean ausalt tunnistama, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem piirideületajaks ma muutun, aga ületan neid piire, mida minu arvates on õigustatud ületada. Aga ega see doktorikaitsmine enam nii mägede taga ka ei ole, seega maailm, hoia alt!

    Vasta
  • 9. nimega nimeta  |  november 22, 2007, 8:10 p.l.

    Teid lugedes mõtlen, et olin noor vanainimene. 😀

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

november 2007
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

%d bloggers like this: