Archive for november 23, 2007

Virtuaalne elu ja virtuaalne surm

… kas virtuaalsus, blogid ja kogu see sokk ei olegi niisama kuskil kõiksuses hõljumine? Aegruum virtuaalinimest ei piira, virtuaalne identiteet ripub tühjuses edasi ka pärast füüsilise keha surma. Vaatan vahel huviga surnud inimeste orkutiprofiile. 

Tõnis Arni juures 

Mõni aeg tagasi olin peaaegu et valmis ühele sõbrale nekroloogi kirjutama hakkama. Sõber osutus õnneks küll elusaks ja terveks kui purikas, aga mõelda jõudsin vahepeal muidugi igasugu asju. Kaasa arvatud seda, et sõbral on üsna massiline virtuaalelu ja mis sellest siis peaks saama kui… 

Seejärel jõudis mulle pärale, et mul on ju endalgi parajal määral virtuaalelu. Mis peaks sellest saama, kui ma ise peaksin mingil põhjusel teise ilma kolima? Kellele peaks teatama? Kus peaks teatama? Kes peaks teatama? 

Kas mu blogi näiteks peaks seisma jääma, niisama? Või peaksin paluma elusolevaid lähedasi sinna kirjutada, et mina olen nüüd surnud? Või oleks mõistlik paluda see kustutada, et miski must vedelema ei jääks? Ja mida peaks tegema kontodega mingites foorumites ja nii. Kustutama? Eluaastad märkima?  

Tahtsin juba soiguda, et virtuaalmaailm loob ebainimlikke võikaid olukordi. Just nii nagu Tõnis mainib, tühjuses rippuvat identiteeti, mis ripub edasi ka pärast reaalisiku surma. Nagu mingi kummitus.  

Siis aga taipasin, et see ei ole ju midagi uut päikese alla. Ei ole mingi spetsiifiline elektron-elu probleem.  Enne igasugust arvutindust ja internetti olid päevikud, kirjad, majapidamisarved, märkused ajaleheservades ja raamatutes, riiuleile asetatud asjad. Kõik see, mis ei kao inimese surmaga kuhugi, vaid püsib tema identiteedi jätkuna. Teinekord jumal teab kui kaua.  

Armastuskirjad pööningul võivad püsida aastaid ja koos kolletanud fotoga juhuslikult mitu põlvkonda nooremate sugulaste või üldse juhuslike inimeste kätte sattuda. Neist kildudest võivad leidjad kokku panna pilte inimese elust ja mõtteist. Rohkem ja vähem tõepäraseid pilte. Ei saa küll öelda, et aegruum neid jälgi üldse ei piiraks. Piirab ja ilmselt kiiremini kui bittides ja baitides ladestatud infot, aga samas piisavalt aeglaselt, et sisulist vahet mu meelest pole.

Ka kõige arvutikaugem inimene loob ikkagi eluaeg midagi, mis jääb kunagi tühimiku kohale rippuma. Teadmata kauaks või kellele.  

Ent tulles nüüd tagasi traditsioonilises mõttes virtuaalelu juurde, siis, tõepoolest, milline peaks olema netiisiku väärikas lõpp pärast pärisinimese surma? Millised on viisakad virtuaalsed “matused”? On´s  kuskil  juba välja kujunenud hea tava? Kas keegi teab?  

PS On ikka hingedeaja värk küll. Jälle kisub siin morbiidseks. 

Arnold Böcklin, Surnute saar, 1883

november 23, 2007 at 12:45 p.l. 11 kommentaari

Söömaklubiga uuele katsele!

Nagu Larko juba teada annab, on plaanis eelmisel nädalal ära jäänud söömaklubiga uuele katsele minna.

Uus aeg on 30. novembril ehk tuleva nädala reedel kell 19. 00. 

Jututeemaks ikka, kas Eestis on hea elada 

Isuka kohtumiseni siis (:

Pildil on, arvestades lähenevat jõuluõgimishooaega ja pooliti eestiainelist jututeemat, hapukapsas kui üks aus eesti toit, aga kellelgi pole mõistagi kohustust jutu juurde just vorsti ja kapsast järada. ((:

november 23, 2007 at 11:03 e.l. 6 kommentaari


Kalender

november 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930