Virtuaalne elu ja virtuaalne surm
november 23, 2007 at 12:45 p.l. 11 kommentaari
… kas virtuaalsus, blogid ja kogu see sokk ei olegi niisama kuskil kõiksuses hõljumine? Aegruum virtuaalinimest ei piira, virtuaalne identiteet ripub tühjuses edasi ka pärast füüsilise keha surma. Vaatan vahel huviga surnud inimeste orkutiprofiile.
Mõni aeg tagasi olin peaaegu et valmis ühele sõbrale nekroloogi kirjutama hakkama. Sõber osutus õnneks küll elusaks ja terveks kui purikas, aga mõelda jõudsin vahepeal muidugi igasugu asju. Kaasa arvatud seda, et sõbral on üsna massiline virtuaalelu ja mis sellest siis peaks saama kui…
Seejärel jõudis mulle pärale, et mul on ju endalgi parajal määral virtuaalelu. Mis peaks sellest saama, kui ma ise peaksin mingil põhjusel teise ilma kolima? Kellele peaks teatama? Kus peaks teatama? Kes peaks teatama?
Kas mu blogi näiteks peaks seisma jääma, niisama? Või peaksin paluma elusolevaid lähedasi sinna kirjutada, et mina olen nüüd surnud? Või oleks mõistlik paluda see kustutada, et miski must vedelema ei jääks? Ja mida peaks tegema kontodega mingites foorumites ja nii. Kustutama? Eluaastad märkima?
Tahtsin juba soiguda, et virtuaalmaailm loob ebainimlikke võikaid olukordi. Just nii nagu Tõnis mainib, tühjuses rippuvat identiteeti, mis ripub edasi ka pärast reaalisiku surma. Nagu mingi kummitus.
Siis aga taipasin, et see ei ole ju midagi uut päikese alla. Ei ole mingi spetsiifiline elektron-elu probleem. Enne igasugust arvutindust ja internetti olid päevikud, kirjad, majapidamisarved, märkused ajaleheservades ja raamatutes, riiuleile asetatud asjad. Kõik see, mis ei kao inimese surmaga kuhugi, vaid püsib tema identiteedi jätkuna. Teinekord jumal teab kui kaua.
Armastuskirjad pööningul võivad püsida aastaid ja koos kolletanud fotoga juhuslikult mitu põlvkonda nooremate sugulaste või üldse juhuslike inimeste kätte sattuda. Neist kildudest võivad leidjad kokku panna pilte inimese elust ja mõtteist. Rohkem ja vähem tõepäraseid pilte. Ei saa küll öelda, et aegruum neid jälgi üldse ei piiraks. Piirab ja ilmselt kiiremini kui bittides ja baitides ladestatud infot, aga samas piisavalt aeglaselt, et sisulist vahet mu meelest pole.
Ka kõige arvutikaugem inimene loob ikkagi eluaeg midagi, mis jääb kunagi tühimiku kohale rippuma. Teadmata kauaks või kellele.
Ent tulles nüüd tagasi traditsioonilises mõttes virtuaalelu juurde, siis, tõepoolest, milline peaks olema netiisiku väärikas lõpp pärast pärisinimese surma? Millised on viisakad virtuaalsed “matused”? On´s kuskil juba välja kujunenud hea tava? Kas keegi teab?
PS On ikka hingedeaja värk küll. Jälle kisub siin morbiidseks.
Arnold Böcklin, Surnute saar, 1883
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab.
11 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Sakinah | november 23, 2007, 1:09 p.l.
Heee, sama pilt! Kui ma laps olin, oli meil suvekodus seinal selle maali väga kehv repro. Ma ei teadnud toona, mida see pilt kujutab, aga see pilt oli ainuke asi, millest mul kahju ei olnud, kui vargad meilt enamuse sisustusest minema viisid.
2.
Larko | november 23, 2007, 2:44 p.l.
Tuleb teha testament. Olen sellest mitu korda mõelnud. Sinna juurde kuuluksid ka mõned postuumsed postitused. Kuid kogu see värk oleks sootumaks kergem teha kui oleks täpne teadmine, millal Vanapagan kavatseb tulla kaela väänama.
3.
1helin | november 23, 2007, 2:54 p.l.
Mõned aastad tagasi sattusin “muuseum” korterisse. Seda hoitakse enamvähem sellisena nagu ta oli omaniku eluajal. Ja see tõukas mõtlema selle peale, et mis on SEE, mis jääb järgi. Siis kui ma ise olen teistel jahimaadel. “asjad” suudaks ehk isegi ülesloetleda. Seegi kirjutis siin ilmselt võib jääda “alles”, kuid kui palju on selle allesjääva mõju seotud looja endaga ? Kas pole indetiteet üks “elukoht” ,millele võib juurde panna virtuaalse sildi ” Siin elas ja töötas …. aastatel” Ja mine tea, ehk tuleb kunagi muuseum, virtuaalne muuseum , netiteostest, juures silt, tundmatu netiautori kirjutais 21 sajandist ? Ehk on netiisik üks hingeelupaik ja selle elupaiga võib ülevõtta keegi “teine” ,kes vastavat elamist vajab ? ma olen oma elus vähe kolinud ja tõesti ei tea, kas majad ka leinavad oma omanikke. Et matavad lahkunud elanikku ? Sellised mõtted tekkisid….
4.
duhh | november 23, 2007, 3:03 p.l.
Mul on meeles üks näide ajast, kui Usenet veel toimis.
Lugesin tollal päris palju Soome uudisgruppe ja ühel päeval leidsin grupis sfnet.keskustelu.vitsit sellise kirjutise:
Isäni, Pekka Pitkänen menehtyi viime yönä Kotkan keskussairaalassa.
Ajattelin tuoda tietoa tänne teille päin, kun tietääkseni isä kirjoitteli
viestejä tänne aika aktiivisesti.
– Eero Pitkänen
5.
marta | november 23, 2007, 4:28 p.l.
mõned näited surnud inimeste päevikutes…
6.
Lee | november 23, 2007, 4:32 p.l.
Memento mori… Blogiga tuleks vast toimida vastavalt blogiomaniku soovile. Kinni panna või seisma jätta või jätkata…
Võõramate foorumite puhul pole vast jälle suurt vahet, kas sõnavõtud on lõppenud surma tõttu või mõnel muul põhjusel. Igasugused identifitseeritavad seisukohad ja sõnavõtud on – täpselt nagu Sa ütlesid – võrreldavad kirjade ja päevikute ja majapidamisarvetega.
7.
heli | november 23, 2007, 5:36 p.l.
Meie foorumis on ühel nimel must raam ümber. Liikmete nimekirjast me teda ei kustuta.
Kõik pildid ja postitused on temast alles. Kui oli inimene ja jättis endast jälgi, siis kõigi nende jaoks, kes seda inimest mäletavad, on need jäljed olulised.
8.
kaja | november 24, 2007, 11:07 p.l.
kummaline, ma olen viimasel ajal täpselt sama asja mõelnud, et mis siis saab mu blogimaailmast, kui mind äkki enam ei ole…tõenäoliselt ei juhtu midagi muud, kui et blogi sissekanded vaid lõppevad. blogi elab edasi nagu mälestus minust?
9.
Kati | november 26, 2007, 8:19 e.l.
mu jaoks on vist isegi kõige olulisem, et kas ja kuidas virtuaalmaailma seltsilised minu lahkumisest teada peaksid saama.
neid võib olla väga erinevaist maailma paigust, mõnest inimesest võin isegi mina ise teada vaid aliast. mu sugulased ei suudaks neile iial isiklikukt teatama hakata. teisalt, kui nad on suhelnud minuga suure ja ehk päris olulise tüki mu elust, siis nad võiksid ju teada, et ma ei tõmmanud seekord niisama ajutiselt lesta vms.
ses mõttes on testament, mis sisaldaks ka vajalikud posthuumsed postitused väga nutikas lahendus.
10.
Kati | november 26, 2007, 3:46 p.l.
vabanda duhh,
spammifilter arvas, et tahan sinu kommi kangesti modereerida. ei tahtnud mina mitte ja lasin kenasti üles 🙂
11.
duhh | november 27, 2007, 4:48 p.l.
Ma arvasin sedasama: kaks hüperlinki sees ikkagi.