Prostituutidest ja usklikest, ühe ajakirjandusliku visiooni valgel

Prostitutsiooniga võitlemine on mõttetu ja tarbetu. Tähtsam on arusaam sellest, et see on ikkagi vale tee ja religioossest seisukohast lähtuvalt patt, mida mitte mingil juhul ei tuleks ühiskonnas heaks kiita. 

Ravil Khair Al-Din EPL Offline´is 

Tjah, prostitutsioonist nii väga ei tahakski rääkida. Kui siis, et juhul kui prostitutsioon on sisuliselt ikkagi vaba valik, nagu selles loos mõista antakse, siis mis siin ikka keelata ja häbimärgistada? Pigem legaliseerigem. Ükski osapool ju sel juhul ei kannata.   

Kui see aga siiski ei ole nii väga vaba valik, vaid mingi piirini kui mitte sotsiaalne paratamatus, siis vähemalt õnnetus, olen küll tuliselt selle poolt, et püütaks ja karistataks kupeldajaid ja kliente mitte prostituute.  

Kuidas konkreetselt nende Iirimaal tabatud prostituut-eestlannade väga vaba valiku ja muude võimalustega, mida Ravil Khair Al-Din väidab kindlalt olemas olnuvat, mina ka ei tea. Ma tahaksin küll arvata, et ei pea ise kunagi sellisel viisil leiba teenima. Teisalt olen aususe huvides sunnitud tunnistama, et kui nälg endal või lähedastel silme ees, võiksin ehk hädaga minna ka otse prostituudiks, eksole. Vähemalt ei tahaks pühakut mängida ja oma tänase heaolu otsast kellegi pihta kive loopida.  

Aga mind jahmatab täiega see “… religioossest seisukohast lähtuvalt patt, mida mitte mingil juhul ei tuleks ühiskonnas heaks kiita.” 

Mida? Kuidas? Mis põhjendus ühiskondlike otsuste tegemiseks järsku  on “religioossest seisukohast lähtuvalt patt” ? 

Kas see tähendab, et me peaks hakkama oma ilmalikku ühiskonda nüüd mingi grupi (millise, palun?) usulistest huvidest lähtuvalt kujundama?  

Tänan, ei. Ei taha! Kategooriliselt! 

Jah, ma olen ka ise vaieldamatult religioosne inimene. Mu tutvuskonnas leidub erinevate usutunnistuste esindajaid. Ma ei ütle kindlasti, et usklik inimene peaks istuma kapi taga ja hoidma suu vett täis. Igaühel on õigus oma religioossete tõekspidamiste järgi elada ning neid vabalt väljendada, kuni see kedagi ei kahjusta. Kindlasti on ka igaühel õigus teha ühiskonnaelus valikuid, mis käivad kokku inimese usuliste vaadetega. On vast loogiline, et tubli katoliiklane hääletab pigem abordi vastu kui poolt ja tubli maausuline üritab hiitele seaduse kaitset saada jne, jne.  

Aga tervet ühiskonda, mis on ometi erinevate (usuliste) tõekspidamistega inimeste kogum ei saa hakata kujundama mingi (veelkord, millise?) seltskonna religioossetest arusaamadest lähtuvalt. Või, noh, saab hakata, aga ei ole vaja. Ja, mu meelest isiklikult, lihtsalt ei tohi.  

Ma pigem olen jätkuvalt nõus siin blogis juba kord kiidetud ja tsiteeritud Slavoj Žižekiga, kui ta väidab: “Ateism on Euroopa pärand, mille eest tasub võidelda ka sellepärast, et see loob turvalise avaliku ruumi usklikele.“ 

Just! See on ainuke asi, mis annab meile, mistahes usutunnistuse esindajatele, võrdsed õigused ja võimalused oma rida ajada ilma, et me üksteist ahistama hakkaksime. Kui me tahame kõik kenasti ellu jääda ja vabalt oma mistahes usku praktiseerida, on ainus mõistlik võimalus üldühiskondlikes asjades otsustada ikka ratsionaalselt ja ilmalikust mõtteviisist lähtudes ning jätta oma usu-ja uhhuuasjad sügavalt isiklikeks.  

Aga üldiselt ma nüüd ei teagi, kas peaksin Päevalehte õnnitlema, sest neil on õnnestunud leida andekas kirjutaja, kes suudab lugejaid sügavalt puudutada (näe, mind ajab juba teist korda pöördesse) või peaksin pigem olema kurb, et leht, mida olen ikka pidanud avarapilgulise, liberaalse ja sotsiaalselt tundliku ilmavaate kultiveerijaks, hakkab pisitasa kujunema mingi “tagasi keskaega ja ruttu” mõtteviisi kandjaks. Olgu pealegi, et ainult Offline´i tasandil. 

Keskaegsel puulõikel on kujutatud avalikku sauna. Saunatamisega kaasnes, nagu pildiltki näha, ka ohter prostitueerimine.

Aitame poistel naisi ära rääkida?

Kas sina oled aidanud mehel naisi ära rääkida? Meie kujundajaga aitasime. Ühe rääkisime koos ja kujundaja rääkis pärast veel kolm. No ikkagi niimoodi, et te olete väga ilus tüdruk ja palun andke oma telefoninumber ja siis see poiss (näete, see suur ja kiilakas ja kõrvarõngaga) helistab teile.  

Eip, me ei ole pervod ega tegele inimkaubandusega.

Asi oli hoopis selles, et… 

…et käisime eelmise nädala lõpul natuke toimetusega joomas ja keeglit mängimas ja siis natuke veel niisama joomas. Selles “niisama joomas” faasis hakkas meie fotograaf (see suur ja kiilakas jne) ajama, et üks kõrtsmikupiigadest on jube ilus ja sobiks kangesti kaanetüdrukuks, aga tema ei julgevat seda piigale öelda, sest siis viimane peab seda ilmtingimata külgelöömiseks ega võta juttu üldse tõsiselt.

Noh, me siis ütlesime, et meil pole probleemi tüdruk ära rääkida. Ega olnudki. Neiu oli päris lobedalt nõus oma numbrit jagama, eriti kui lubasime, et alasti ei pea võtma.  

Järgmisel hommikul tuli kallis kujundaja tööle ja rääkis, et pärast ta rääkis veel tibusid ära. Ja nüüd me mõtlemegi, et teeks õige ärarääkijate agentuuri ja hakkaks oma teeneid häbelikele fotograafidele müüma või midagi. Igatahes, kui kuulete kahest punapäisest neiust, kes erinevates kõrtsides aktiivselt naisi sebivad, siis need oleme meie. (;

Paraku on eelkirjeldet rõõmsal üritusel minu joaks ka negatiivsed, võiks isegi öelda tulivalusad tagajärjed. Nimelt sain ma vist keegeldamise vahel väljas suitsetamas käies korralikult külma (nahk oli ju märg ja kesse ikka mantli korralikult selga pani, eksole) ning nüüd on mul suurejooneline seljanärvipõletik. Liigutada, naerda, sügavalt hingata eriti ei saa, ainult tikksirgelt seista või istuda, nagu mingis aadlipreilide pansionaadis. Ja ma juba lootsin sest valust tänavu sügisel pääseda. Ühesõnaga (rõhutan ühe sõnaga), ohsavanakurat!