Kuidas teha komplimente, mida saab vastu võtta
november 27, 2007 at 3:16 p.l. 30 kommentaari
Tiia kirjutab enda pool, kuidas komplimente vastu võtta.
Kummalisel kombel mõlkusid minulgi täna komplimendid meeles. Ju siis on taas kuidagi õhus.
Aga mina tahaksin hoopis kirjutada, kuidas neid nii teha, et nad vastuvõetavad oleksid.
Olen küllalt kuulnud, kuidas kiunutakse, et tänapäeval ei saa enam vabalt komplimente teha, sest seda peetakse kohe ahistamises ja solvutakse jne. Kõiges selles on veel ütlejate arvates sagedasti süüdi koledad väärastunud feministid.
Tegelikult, aga … aga, on vist küll nii, et on komplimente, mida on rõõm kuulda ja neid, mille peale tahaks ütlejat jalaga lüüa.
Näiteks on mulle ja mu vanamehele mõnikord täiesti suvalised inimesed öelnud, et me näeme õnnelikud välja ning meid on sedasi koos hea vaadata. See on nii hullult ilus kuulda, et mul tuleb peaaegu alati rõõmupisar silmanurka.
Mõni teinekord on mulle öeldud, et ma suisa säran. Ja jällegi ma olen rõõmus ja säran veel rohkem, sest hea, kui mu head tuju märgatakse.
Vahel on Balti jaama parmud mulle hõiganud, et tere, ilus tüdruk. Nende peale ma just südamest ei rõõmusta, aga ei pahanda ka. Muigan lõbustatult.
Ükskord ütles üks väga vana inimene, kes toimetusse helistas, et teie oletegi see tubli laps, kes mulle iga kuu ajakirjast vastu vaatab. Jällegi, mul südamesopp liigahtas sest “tublist lapsest”. Üks teine kord aga kuulsin väga pahaselt ja raginal alanud kõne lõpuks, ma olla hea psühholoog. Noh, ka kena kuulda.
Aga teinekord on teisiti. On komplimente, mis ei ole siirad ja soojad, vaid kuidagi kleepuvad ja ilased ja üleolevad. Sõnad võivad olla ju samad, aga miski ütleja toonis, hoiakus, alatähendustes on nii kuradima vale.
On komplimente, mille ainus mõte on viieminutilise tutvuse järel anda mõista, et kebime ruttu voodisse.
Noooh, mis ilus tüdruk õhtul teeb? Raamatut loeb, raisk.
On neid, mille mõte on tegelikult kiidetavat alavääristada.
Sa oled muidu ju tore tüdruk. Muidu? Mis muidu, siis kui ma ei tee ega ütle midagi, mis sulle ei sobi?
Ja neidki on, mis peegeldavad puhast kadedust.
Kui minul oleks selline mees, töökoht, sõber jne. Jajah, sina ju mõistaksid siis midagi märkimisväärselt paremat peale hakata kui mina? Ainult et, hangi siis endale mõni selline pealehakatav suhe vms.
Vaat sedasorti “komplimente” mina ep talu ja lähen neist tigedaks kut näljane herilane. Eriti ametlikuks ja mürgiseks kohe lähen.
Ja veel, see jutt, et komplimente öelda ei tohi, sest peetakse ahistamiseks ja et femmarid on veel selles süüdi ka, reedab mu meelest, et ütleja tunneb ainult seksuaalse alatooniga komplimente.
Aga kuidas oleks, kui vahelduseks komplimenteeriks hoopis teisiti?
Ütleks vanatädile, et tal on lahedad täpilised kindad ja politseinikule, et ta on tubli kui sita ilmaga tänaval tööd teeb ja postiljonile, et nii tore on temalt lehte saada ja jalgratas on tal ka ilus. Või lillemüüjale, et tal on imeilusad roosid või turvamehele töömaja valvelauas, et ta on pärast valvatud öödki nii rõõmus jne, jne, jne.
Mis te arvate, kas selliseid sõnu peetaks ahistamiseks? Mina ei usu.
Entry filed under: elu (pole vajagi osta), feministi nurgake, mõte kiusab.
30 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
'ganna | november 27, 2007, 3:37 p.l.
Ma olen inimestele hooti täpselt selliseid täpiliste kinnaste komplimente teinud. Ehmatavad kangesti & peavad mind psyhhoterroristix. Nii harjunud ju, et võõrastelt head ei kuule või kui kuulebki, siis peab seal ikka mingi inetu tagamõte olema.
2.
kukupai | november 27, 2007, 4:16 p.l.
Eestlast on jah õpetatud, et kiitmine on päh-päh, viib õnne veel minema. Mingi arheotüüp istub ikka sees. Tegelikult kui südamest midagi head ja ilusat öelda, on endal heameel seda kuulda ja teisel ka tuju kohe parem.
3.
Oudekki | november 27, 2007, 4:58 p.l.
Kati, mina ütlen sellised komplimente viimased kaheksa aastat ka Eestis. See on parim võimalus inime silmi särama panna. Ma ütlen ka suures supermarketis kassapidajale, et tal on ilusad küüned või kõrvarõngad, kui tal on, ja nende nägu muutub rõõmsaks ja nad ütlavd aitäh. Soovitan kõigile, see on super!
4.
Siiri | november 27, 2007, 5:10 p.l.
Siin, New Yorgis, öeldakse tihti välja, kui miskit meeldib. Mulle on näiteks järgi hõigatud, et “mulle meeldib su korv” (mu jalgratta pakiraamil on punutud korv) või siis “te meeldite mulle” (kui sõitsime Staten Islandil ühest neegrinaisest mööda, kes oma maja ees postkastist posti välja võttis). Ma siis mõtlen, et inimesed ka viitsivad oma emotsiooni kohe välja hõigata. No ja vanad naised on mind mitu korda kinni pidanud, et rääkida mulle, kui ilusad juuksed mul on ja meenutavad, kellel veel sellised juuksed on. Ja nii olen ise ka siin ära harjunud inimestele ütlema, et “ilus aed on teil” või “kui vahva kampsun” või midagi niisugust 🙂 See teeb päeva rõõmsamaks.
Aga kas ma ka Eestis julgeks tänaval võõrastele miskit öelda?
5.
Elver | november 27, 2007, 5:48 p.l.
Aga see on ju lausa jube kui inimese täpilisi käpikuid komplimenteeritakse. Sellega vihjad ju, et inimese juures on kõige meeldivam osa tema käpikud ja ülejäänu pole mainimist väärt.
Komplimenteerida võiks pigem inimeste saavutusi. Välimuse ja moeaksessuaaride komplimenteerimine on kuidagi odav.
6.
Larko | november 27, 2007, 6:05 p.l.
Ei tea kas näiteks Saarepera Almale julgeks komplimenti teha. Naabrimaja Lainele küll, sest halvimal juhul hüüaks ta kõigest “tsort paberiij, pasalusta” aga ei hammustaks. 😛
7.
Oudekki | november 27, 2007, 7:28 p.l.
Elver, kui sa näed tänaval võõrast, siis sa näed hakatuseks tema välimust, mitte saavutusi, eksju 🙂 Ega see käpikute kiitmine ei välista ka selle kiitmist, mille eest too inimene viimati Nobeli preemia sai, eks.
Mina lähtun sellest, et kui inimene mulle head meelt teeb, siis ma tänan teha. Kui ta teeb head meelt sellega, et tal on ilusad käpikud, siis ma ütlen seda ja kui ta teeb head meelt hea artikliga, siis ma ütlen seda. Elementaarne viisakus ja tänulikkus 🙂
8.
Elver | november 27, 2007, 8:44 p.l.
Miski uuring tehti kunagi, et kui arenevat last kiidetakse üldsõnaliselt — “tubli oled!” — siis on tulemuseks selline tüüpiline mittemillegagi hakkama saav inimloom. Aga kui kiidetakse spetsiifiliselt — “selle hobuse lõusta joonistasid sa väga tõetruult” — siis on tulemuseks inimloom, kes alla ei anna ja on märksa õppimisvõimelisem, saavutab enam.
Sama loogikat natukene kitsendades võivad pealiskaudsed komplimendid tekitada inimestes pealiskaudset suhtumist. Inimloomal on siiski lõplik arv tunde päevas ja kui pidevalt kiidetakse tema välimust ja riietust, siis ta hakkab üha rohkem tähelepanu pöörama oma välimusele ja riietusele. Nu vaata millega lapsed reidis tegelevad näiteks.
Tulemuseks on pealiskaudsust hindav inimloom: tüüpiline 4000 krooni kuus teeniv kassatädi või burgeriküpsetaja, kes 3000 krooni sellest kulutab riietele ja meigile ja siis vingub, et tema ei saa hakkama ja maailm on tema vastu halb. Viimati sellise oma koju lasin pani kolm sotti riiulilt rotti ja lahkus teadmata suunas.
Kiida teiste juures neid asju mida ise väärtustad. Kui väärtustad pealiskaudsust, siis davai, minugipoolest kiida käpikuid.
9.
luize | november 28, 2007, 7:43 e.l.
iseenesest olen ma elveriga nõus. võibolla ma pole nii radikaalne, aga tegelt on täitsa ükskõik, mida päris võõrad inimesed arvavad. selle loogika järgi võiks ju seda ka möödaminnes poetada, et “küll sul on ikka kole nägu” või “pane ennast korralikult riidesse”
ameerika tänavaviisakus on küll midagi, millest minul puudus ei ole.
10.
Kati | november 28, 2007, 8:41 e.l.
larko,
arvestades, et Õnnes mängib igaüks natukepalju ennast ja Almas peaks seega olema suur tükk Helgit, võid vist rahuga komplimenteerida, ta sulab mitte ei löö 🙂
elver,
minu meelest ei ole välimuses ega riietuses ka nüüd midagi häbiväärset, et kiita ei tohiks. mulle küll meeldib, kui mu käpikud kellelegi meeldivad. 🙂
halb hakkab siis, kui hinnatakse ja kiidetakse ainult välimust. veel halvem, kui kiidetakse ainult mingile mallile vastavat välimust (blond, pikajalgne, sinisilm, selle ja tolle firmamärgiga rõivais).
ja loomulikult, saavutuste eest tuleb kiita, aga kas alati ja ainult saavutuste eest?
kui kiita last ainult ilusti joonistatud hobuse eest ja mitte kunagi öelda, et ta on ilus ja armas ja sulle lihtsalt kallis, siis ma ei usu, et tast ka väga terve psühhikaga inimeseloom saaks.
pealegi, täiskasvanud ei oel lapsed, keda peaks kasvatama. ja ma usun, et isegi tuumafüüsikust nobelist on tegelikult rõõmus, kui vahel ta ilusaid silmi kiidetakse. mis muidugi ei vähenda tema saavutusi tuumafüüsikuna ega vajadust, et neid tunnustataks.
11.
Kati | november 28, 2007, 8:48 e.l.
elver,
sry veelkord, aga miks sind just need käpikud puudutasid?
ma vaatan, et mul muidu seal viimases komplimentide loetelus enamik ongi justkui saavutuste eest 🙂
12.
v. | november 28, 2007, 8:58 e.l.
No ma vist olen hirmus pealiskaudne inime, aga mulle küll meeldib, kui käpikut, kampsi või kõrvarõngast kiidetakse. Selle “pealiskaudsuse” taha vaadates – kiidetakse ju mu käsitööoskust (ilusad käpikud kootud) või head maitset (ilus kamps) või head sõpra (kes kõrvarõngad kinkis). Ega see välimus ju ole asi iseenesest, mis sisemusest täiesti eraldi käib. Ikka seesama vana tõdemus, et sisemine ilu ka väljapoole peegeldub, seegi ju saavutus…:-)
13.
Oudekki | november 28, 2007, 9:17 e.l.
Elver, selle pärast tulebki inimesele ütelda, et “sul on ilusad käpikud”, mitte “aitäh” või “sa oled ilus”, et ta saaks aru, millisest konkreetsest aspektist sa räägid.
Lisaks, tõepoolest: kui tal on ilusad värvilised käpikud, siis ta on neid ka arvatavasti pikalt valinud, ta on otsustanud nende kasuks ning mina näitan – et näe, mina oleksin teinud sama valiku, me kuulume mingis aspektis ühte seltskonda, me ei ela siin maailmas üksi.
Just selle pärast ei ütle ma, et “küll sul on kohutavad kõrvarõngad”, sest nende inimestega ma kõrvarõngaste mõttes ei kuulu ühte seltskonda, küll mõni selline ütleb, kellele need kõrvarõngad meeldivad.
Ja mull teeb küll rõõmu kui mulle üteldakse “oi, kui sinised silmad sul on” – see tähendab jälle, et keegi paneb mind nii palju tähele, et viitsib mu silmade värvi vaadata: taas, see näitab, et me pole maailmas üksi.
Ma mäletan, kuidas üks mu kursaõde mulle rääkis, kuidas õmbles seeliku ja siis kooli tulles kohe ootas rõõmsalt, et Oudekki kindlasti ütleb “oi, sul on ilus uus seelik” – meie tihe suhtlus algas just sellest, et ma panin teda tähele ja ütlesin talle neid asju, mida ma meeldivaks pidasin. Meie suhtlus ei olnud sugugi pealiskaudne 🙂
Minu eesmärk ei ole inimesi muuta, kasvatada ja enam saavutama panna. See on inimeste enda otsus, mida nad teha tahavad. Mina jagan nendega oma rõõmu, meie jagame üksteisega meie kõigi maailma.
14.
Ramloff | november 28, 2007, 10:32 e.l.
Iga inimene vajab kübekest tingimusteta armastust, mis poleks seotud tema saavutustega, vaid antaks talle lihtsalt niisama …
Tuleb meelde see vene multifilm, kus vist lilli kingiti (või oli see midagi muud) ja kui saaja küsis “Mille eest?”, siis vastati “Lihtsalt niisama”.
See “Lihtsalt niisama” on nagu hapnik, mida me kõik vajame – seda ei pea olema ilmtingimata liiga palju, kuid päris ilma selleta jääb inimene emotsionaalselt kängu. Suured saavutajad pole sugugi kõige õnnelikumad inimesed.
15. Tõde kõneleb Ramloffi läbi « Punase Hanrahani Teine Tulemine | november 28, 2007, 11:23 e.l.
[…] kirjutab nõnda Kati komplimendiloo […]
16.
L | november 28, 2007, 12:18 p.l.
Tere!
Ma võõras, aga viimasel ajal on komplimendindus ka kuidagi teemaks olnud.
Mind häirib, et inimesed peavad mingeid komplimente alaväärsemateks kui teisi. Kasvõi seesama käpikulugu – ma ei saagi aru saama miks peetakse käpiku kiitmist kuidagi halvaks asjaks. Mul on üks paar saapaid, mis on mu väga hea sõbrantsi tehtud ja mis on lausa vapustavalt ilusad ja millede kohta ma täiesti suvalistelt inimestelt tänaval komplimente saan (komplimendid kukuvad ka tuttavatelt, kes tavaliselt selliseid detaile märkimisväärseks ei pea). Ja vahel kui on koledam olla või halvem tuju panen ma just meelega need saapad jalga, et midagi positiivset kuulda :). Ja ma ei arva iseendast ja oma saavutustest üldse mitte vähem seetõttu, et suvalised inimesed tänavalt nende asjade kohta midagi öelda ei oska. Ei usu, et ma seetõttu nüüd nii hirmus pealiskaudne oleksin.
Mul endal tekkis komplimentide ütlemise kohta oma teooria: tundub, et on mingi hulk inimesi, kes kardab teisele midagi positiivset öelda, sest nad kardavad, et inimene muutub sellest positiivsusest kohe ülbeks ja üleolevaks. Need inimesed on ise märkimisväärselt madala enesehinnanguga, muidugi, sest isegi kui mõni kompliment nende suust välja ekselb, siis kuulub sinna juurde kohe mõni komplimenti vähendav diskleimer. Mind kohe häirib see.
17.
nimega nimeta | november 28, 2007, 12:24 p.l.
Kui ainult lapse saavutusi kiita ja lapse isikut selle taga mitte märgata, kasvab inimene, kes enda isikut ei pea millegi vääriliseks ja oskabki nii ennast kui teisi hinnata ainult läbi saavutuste. Et kes parajasti midagi imetlusväärset saavutanud ei ole, on inimesena kõnts. Ja iseenda kohta arvab ta sedasama: kui pole vingeid saavutusi ette näidata, pole õigust siin maamunal eladagi.
18.
Lõngamari | november 28, 2007, 2:09 p.l.
Kõige jõledam kommentaar, mida ma kogu aeg saan on stiilis: “No sina võid ju kõike süüa, sa nii kõhn/sale!”. Möh!!! Ma vihkan seda! Ja lõpuks tekib tunne, et mul hakkavad kompleksid tekkima oma kaalu suhtes. Kui kampsi kiidetakse või mingeid saavutusi siis olen väga õnnelik. Ma ei saa aru, miks kõhn olemist peetakse mingiks näitajaks. Pealegi ei ole see ju ilus.
19.
Kati | november 28, 2007, 2:21 p.l.
Lõngamari,
siin ongi vist nüüd see värk, et kiitmisväärseks peetakse ainult teatud sorti välimust. kõhn on košer, aga keegi ei julge öelda, et sa oled nummilt ümar, ehkki see paljudele tegelt hoopis meeldida võib.
ja natuke see sinu kõhnuse kiitmine sel viisil käib mu meelest ka kadedust varjavate komplimetide kilda. võibla nad tahavad ntx kuulda, et nad on tegelt ka ilusa figuuriga?
20.
myself | november 28, 2007, 2:40 p.l.
kui tuleb südamest ja siiralt see kompliment, siis on mul ükskõik, kas see on mu füüsilise välimuse, silmavärvi, haruldase taiplikkuse või käpikute kohta 🙂
ning last peab ka kiitma nii inimesena kui saavutuste eest, mõlemat.
21.
ahaa | november 28, 2007, 4:04 p.l.
eks saavutused on ka olulised ja nende eest kiita ja tunnustada on igati tervitatav. samas aga pean ma ise väga oluliseks just inimese, tema muude omaduste ja asjade märkamist ja kiitmist – need käpikud on väga hea näide mu arust – esiteks kui nad on ilusad ja värvilised, siis on inimene nad kas ise valinud või on keegi armastusega kinkinud – ja kui seda märkad ja positiivselt inimesega oma rõõmu selle üle jagad (ehk kiidad), siis suurendad inimese rõõmu. ja mis on veel olulisem, kui see, et inimesel oleks hea meel?
muidugi on saavutused ka tähtsad (ntx ramloffi puhul ma ei jõua ära imetleda tema ühte saavutust – võtta kokku oma julgus, jätta konventsionaalne ja turvaline töö sinnapaika ja alustada täiesti uut rada), kuid inimene ise on siiski veel olulisem ja seetõttu võib vahelmõni suur saavutus olla palju vähem tähtis kui ntx see, et inimesel on kellegi jaoks varuks hea sõna või natuke aega…
22.
Siiri | november 28, 2007, 5:12 p.l.
See, mille kohta Luize ütleb ameerika tänavaviisakus, ei ole minu jaoks pealikaudne (või kohustuslik) hea sõna jagamine tänaval. Teistele hea ütlemine tuleb siin rohkem sellest, et “mul on täna nii hea olla, et tahan seda kõigiga jagada”. See teeb päeva ilusamaks ja ma kunagi ei hakka analüüsima, et “mis ta nüüd tegelikult mõtles” või “mida ta minult saada tahab”. Ei taha komplimendi ütleja saada muud, kui veel ühte naeratust oma päeva. Ja sellest mul kahju pole.
23.
Kati | november 28, 2007, 5:29 p.l.
ja üldse teeb naeratamine ilusaks. 🙂
24.
Elver | november 28, 2007, 5:48 p.l.
Ehk siis sinu arusaam inimesest on miski ebakindel inimloom, kes ei suuda elada ilma välise valideeringuta?
Varemalt ju räägiti, et selline asi on paha. Et vaja on enesekindlust ja eneseusku ja populaarne idee oli, et ükski inimene ei tohiks oma “mina” rajada teiste arvamusele. Ja mina olen sellega nõus.
25.
Kati | november 28, 2007, 6:03 p.l.
elver,
tead, inimene ei ela ometi vaakumis või kuskil purgis. ta elab ikkagi teiste hulgas, karjas, noh. ja teiste karjaliikmete suhtumine ja tagasiside on talle olulised. kui seda üldse ei tule või kui see on valdavalt negatiivne, on ikka pahasti.
enesekindlust (seda, mis hiljem lubab olla isepäine ja mitte igast külakoera haugatusest hoolida) on tõenäoliselt ka palju enam neil, kes on elus peamiselt kogenud positiivset armastavat ümbrust.
muidugi on ka see lugu, et mõnel on enam sisemine mõnel väline kontrollkese. aga, nagu üks lahe psühholoog kord ütles, mõlemas äärmuses olijad lõpetaks hullukas.
need, kes usuvad, et ainult mina, mina, mina ise olen kõige eest vastutav ja kõikemäärav, on napolenid. teised, kes lähtuvad aint välisest jõust, on need, kes hääli kuulevad.
naljaga pooleks näide, mõistagi. aga tõetera on see, et mina toimetab ikkagi keskkonnas ja ühiskonnas ja see ei ole päris ebaoluline.
26.
merxs | november 28, 2007, 10:57 p.l.
Ma ikkagi ei saa aru, mis moodi on laused “Sa näed hea välja”, “Sa oled ilus”, “Sul on ilusad silmad” ahistavad?
27.
killuke | november 29, 2007, 2:02 e.l.
Teine külg komplimentide tegemisel – komplimentide vastuvõtt. Mul võttis tükk aega oma eestlaslikust ,oh! millest sa räägid… see pole midagi…’ üle minna lihtsale: „Aitäh!” vastusele. Eks siin üle ookeani tehakse palju rohkem ja kergemini komplimente. Ja lõpuks olen aru saanud, miks! Sest komplimendi tegemine, vahel lihtsalt selle mõttega, et teisele naeratus silmi tuua (näiteks väsinud ja tülpinud olekuga müüjale, kel aga toredad patsid pähe tehtud), teeb iseendal südame soojaks!
28.
Ramloff | november 29, 2007, 7:01 e.l.
Elver
Ainult saavutustel põhineva enesekindluse häda on see, et see kukub kokku olukorras, kus saavutamine on raske või võimatu. Ja on täiesti selge, et kõik inimesed ei saa kogu aeg lakkamatult saavutada.
Seepärast vajabki iga inimene ka seda poolt isiksusest, mis oleks püsiv. Ja midagi pole teha, seda inimese poolt tugevdab just kogetud tingimusteta armastus. Tõesti, enamiku sellest armastusest annavadki lapsele tema vanemad juba varases lapsepõlves, kuid vajadus tingimusteta hoolimise ja tunnustamise järele jääb inimesse terveks eluks.
Kahjuks peab ühiskond väliste tunnuste alusel tihti enesekindlateks neid inimesi, kes on lihtsalt tõmmanud endele pähe sellise enesekindla ja läbitungimatu maski. Sügav sisemine enesekindlus on sisemine tasakaal, mis lähtub ikkagi mõtteviisist: ma olen väärtuslik sellisena nagu ma olen, mitte selle läbi mida ma teen.
29.
trollike | jaanuar 6, 2008, 10:49 p.l.
Ütlen sõna sekka kohutavalt hilja, aga tahtsin lihtsalt öelda aitäh selle loo eest, see puudutas mind 🙂 Ja sellest inspireerituna võtsin nõuks edaspidi püüda iga päev vähemalt viis… no esialgu igaks juhuks kolm? komplimenti öelda – st siis mitte niisama sõnu kõlksutada, vaid tõesti otsida ja leida asju, mille eest komplimenteerida. Oma lapsi kiidan küll iga päev ja palju, meest ka, aga lisaks neile on ju veel inimesi msnis, blogides ja päriseluski (kui sinna satun), kes seda võiksid vajada.
30.
Kati | jaanuar 7, 2008, 8:56 e.l.
hea otsus sul. 🙂