Kuidas vanamees tahab võimu ära kaotada ja mina seda ei usu

november 28, 2007 at 4:06 p.l. 20 kommentaari

Arni kirjutab enda manu, kuidas peaks võimu ära kaotama. Me oleme isekeskis sel teemal korduvalt vaielnud ning mina jään ikka ajama oma joru, et päris ilma võimuta maailma ei ole ega tule. 

Lihtsaim (ja vist töökindlaim) võimu definitsioon ütleb, et A – l on B üle võimu sedavõrd, kuivõrd ta suudab panna B tegema midagi, mida see muidu ei teeks. 

Seesinane võime ehk võim võib laias laastus põhineda füüsilisel jõul (tugevam annab molli), tuleneda ametikohast (näiteks politseinikul, ettevõtte juhil), tugineda ekspertteadmistele (teadlasel, arstil) või lähtuda isiklikust šarmist (gurud, lihtsalt karismaatilised liidritüübid). 

Esimest liiki võimu saab ära keelata ja me meelsasti keelamegi. Ei ole ju nii, et võiks teistele labaselt molli sõites oma õigusi kehtestada.  

Ülejäänud alustel võimu ja võimu omajatega on juba palju keerulisem. 

Oletame, et meil on ideaalselt demokraatlik ühiskond. Kõik otsutame üheskoos ja soovitavalt veel osalusdemokraatia vormis. Nõndaks siis on meil hunnik keni kokkuleppeid, aga me peame tagama ka nende toimimise. Meil on vaja, et keegi kontrolliks kokkulepete ehk seaduste täitmist. Ametnikke, või midagi sinnapoole, eksole. Ja kedagi, kes otsustab, mis teha, kui seadusi rikutakse (kohtunikke, näiteks) ja veel neid, kes rikkujaid karistavad (politseinikke põhimõtteliselt).  

Et needsinatsed saaks oma tööd teha, on neil vaja teatavat võimu. Isegi kui me ei määra konkreetseid inimesi pikaks ajaks neisse ameteisse, vaid ütleme, et teeme seda rotatsiooni korras. Ikkagi peab kellelgi mingil hetkel olema võim vastava töö tegemiseks.  

Või võtame mingi ettevõtte. Ütleme taas, et see on megademokraatlik, kõik töötajad kuuluvad ka omanike ringi. OK, me kirjutame koos missiooni ja visiooni, SWOTime ja arendame strateegiat. Teeme koos ka lühemaid plaane.  

Aga edasi, kui reaalne töö käima läheb, kui jooksvalt otsustada tuleb? Kui veel mingi kriis tuleb? Me ei saa iga jooksva küsimuse puhul kõik kokku tulla ja otsustama hakata, mis nüüd saab. Muidu on nagu pirnivahetus San Franciskos, kus selleks kulus mäletatavasti tubli üle kümne inimese. (:  

Et töö tehtud saaks, peame me laskma kellelgi teha otsuseid kiiretel ja kriitilistel hetkedel. Me peame andma talle selle võimu.  

Või võtame ekspertteadmistel põhineva võimu. Ükski vant ei sunniks mind kaks tundi põrgupiinu kannatama peale mu hambaarsti. Temal on võim panna mind toolis kükkima ja igasugu jubedusi taluma, sest ma usun, et ta teeb mulle head.

Aga oleks ju kole, kui patsient ei kuuletuks arstile, kui arstil ei oleks tema üle mingit võimu. Või mis saaks kui mingi labori koristaja näiteks eiraks julmalt teadlaste kehtestatud ohutusnõudeid? 

Isikliku šarmiga on veel hullem. See lihtsalt kas on või pole. Pealegi, see ei piirdu ju ainult ühiskondlike või töiste suhetega.  Näiteks armastatud inimesel vaieldamatult on armastaja üle võimu. Kalliga võib isegi koos jalgpalli vaatama minna, mis sest, et oma peaga poleks selle vastu küll huvi tundnud.

Isegi kui meil õnnestuks kuidagi hävitada kõik ülejäänud võimu alused, siis seda viimast, isiklikul karismal põhinevat ei iialgi. 

Üldse, laias laastus on siiski nii, et kui keegi peab millegi eest vastutama, peab tal olema ka voli oma äranägemise järgi tegutseda. Kui keegi peab vastutama teiste inimeste eest, peab tal, paraku, ka nende üle teatavat võimu olema.  

Sestap ei saa või, noh, ei ole väga mõttekas kõnelda võimu absoluutsest ära kaotamisest maamuna pealt. Küll aga saab ja tuleb tegelda sellega, et võim oleks võimalikult hajutatud, et võimu piirid oleks hästi paigas ja hästi kontrollitavad ja et võimu omajad peaksid oma otsuste ja nende tagajärgede eest maksimaalselt vastutama.  

Mõistagi ei tohiks võim olla mingi väljastpoolt peale surutud kurat teab mis, vaid miski, mida me (ise ja üheskoos) asjaomastele kodanikele delegeerime.

Isiklikus elus ja inimsuhetes oleks vast jällegi mõistlik jälgida, et võimurirolli kõikjale kaasa ei võetaks. Et direktor ei oleks ka kodus või nurga peal poes direktor.

Ja üldse peaks igasuguse võimu kasutamise kohta käima rusikareegel, et nii palju kui vajalik, ent nii vähe kui võimalik.

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Kuidas teha komplimente, mida saab vastu võtta Issake, ma olen nii hea!

20 kommentaari Add your own

  • 1. Punane Hanrahan  |  november 28, 2007, 4:20 p.l.

    No see esimene ots on ju see, mida ma “vältimatuks võimuks” nimetan. Aga see šarmil ja karismal põhinev võim – see on küll väga paha, et selline asi maailmas olemas on. Kui sellest kuidagi lahti saaks. Diktaatorid on puha olnud sarmikad ja karismaatilised isikud, neil on just olnud seda loomupärast mõjukust. Parem oleks, kui seda kellelgi poleks.

    Aga jah, Jellineki kirjeldatud Direktor (usun, et direktorit näiteks tuues just tema peale mõtlesidki:)) on seni parim kirjanduslik näide sellest, milliseks mölakaks võim inimese muudab. Ja nagu Jellinekiltki selgub – kurbloolus ongi selles, et taolisi argimölakaid on kõik kohad täis, neid on sadu kordi rohkem kui diktaatoreid ja seetõttu keeravad nad lõpuks ka sama palju paska kokku ning hävitavad inimelusid:(

    Vasta
  • 2. Punane Hanrahan  |  november 28, 2007, 4:21 p.l.

    Aga üldiselt jah: nii palju, kui hädasti vajalik ja nii vähe, kui vähegi võimalik. Ning vähem on siin alati parem kui rohkem.

    Vasta
  • 3. nimega nimeta  |  november 28, 2007, 4:25 p.l.

    Karismaatiline võim on ainus võim, millele ma vastupanuta allun. 🙂
    Olgu jääv meile päike!

    Vasta
  • 4. Kati  |  november 28, 2007, 4:30 p.l.

    PH
    nojah, aga šarmikaks ja karismaatiliseks liidriks võiks kindlasti pidada ka dalai-laamat või meie omadest lennu-taati. või võta vaclav havel? või mahatma gandhi? kellel neist kurja on olnud?

    ehk jällegi, süüdi pole kirves, vaid kirve kasutamine. kirve osas seekord šarm.

    mis direktorisse puutub, siis pidasin tegelt silmas midagi palju vähem hirmsat ehk lihtsalt seda, kui inimene ei suuda lahendada rollikonflikti stiilis tööl olen direktor, kodus issi, poes klient.

    see ei pruugi kohe nii katastroofilisi tulemusi anda, kui “lõbu laialt” Direktor, kuigi see on ilmselt pikemas perspektiivis niisuguse probleemi halvim võimalik lahendus.

    Vasta
  • 5. Punane Hanrahan  |  november 28, 2007, 4:44 p.l.

    Nojah, kõik eelloetletud olid lihtsalt niivõrd tugevad ja sisemiselt eetilised isiksused, et võimu korrumpeerivast toimest hoolimata nad lihtsalt ei jõudnud allakäigutrepil väga palju langeda – olid tugevad, suutsid vastu panna. Sellega ma seletan asjaolu, et mõni võimukandja on pärast aastakümneid võimul püsimist suutnud (vähemalt väliselt) eetiliseks jääda.

    Vasta
  • 6. Kati  |  november 28, 2007, 4:50 p.l.

    et võim pikapeale korrumpeerib, on tõsi küll.

    aga selle vastu aitab, kui võimupiire ei lasta liiga laiaks venitada, kui võimu omaja peab toimina võimalikult läbipaistvalt ja temagi üle on kontroll ja kui vähemalt mõnedel ametikohtadel ei saa töötada surmani.

    või mis?

    Vasta
  • 7. nimega nimeta  |  november 28, 2007, 5:02 p.l.

    Karisma võimu ametikoht ei vähenda. 😉

    Vasta
  • 8. Punane Hanrahan  |  november 28, 2007, 5:09 p.l.

    No see aitab jah. Aga selle abi eelduseks ongi, et me käsitleme võimu millegi halvana, mitte neutraalsena, või – hoidku taevas – koguni heana.

    Ehk siis nagu Bordieau televisioonist – võimu mehhanismidest tuleb kogu aeg teadlik olla, võimu manipulatiivsusest, korrumpeeruvusest ja muist halvust omadusist endale aru anda. Aga inimeste enamik kahjuks pole võimu pidevast kaldumisest manipulatsioonidele sugugi teadlik ja laseb endaga seetõttu pidevalt manipuleerida:( Noh ikka seesama paradigma, needsamad mehhanismid, millest Bordieau televisiooni puhul kõneleb.

    Vasta
  • 9. Kati  |  november 28, 2007, 5:28 p.l.

    jajah.
    aga siis tuleb teadlikkust tõsta ; -)

    Vasta
  • 10. Punane Hanrahan  |  november 28, 2007, 5:43 p.l.

    Aga siin hakkab see igavene probleem – et võimurid ei taha oma privileegidest loobuda, teevad nad omaltpoolt kõik, et teadlikkuse tõstmist takistada ja rahvast pimeduses hoida. Ning vahendite puudumise üle nemad juba kurta ei saa.

    Ei, teadlikkuse tõstmine peab siiski käima koos võimu minimiseerimisega.

    Vasta
  • 11. Kati  |  november 28, 2007, 5:53 p.l.

    jajah.
    aga ma usun, et meil ei ole ka praegu kellelgi nii palju võimu, et pmst ei saagi kohe teadlikkust tõsta. sõnavabadus meil ikkagi enamvähem on.

    no räägivad küll vahepeal riigitruust meediast ja muud hirmutavat, aga siiski, hetkel ei panda küll kellelgi suud kinni, kes põhimõtteliselt võimu mehhanismidest räägib. ma arvan.

    ja muidugi peaks võimu hajutama ja erinevaid asju erineval tasandil otsustama.

    hajusalt seotud näitena, mulle isiklikult hullult meeldiks kui mingid põhimõttelised asjad otsustataks ära võimalikult rohkemate huviliste vahel, võimalikult laialt. mu poolest vabalt võiks ntx euroliit ühtse põhiseaduse kehtestada või midagi sinnapoole.

    samas seda, kuda bussid käivad ja kas neid doteeritakse või kas raha vajab kooli katus või rohkem laste muusikaõpe, võiks otsustada võimalikult omavalitsuse tasandil.

    ja ideealis nii ühe kui teise otsustustasandi juures peaks ära kuulama võimalikult palju kodanikke ehk siis kodanikeliikumised muudkui olgu olla ja lõuaku.

    Vasta
  • 12. Punane Hanrahan  |  november 28, 2007, 6:12 p.l.

    Ja TÕELISED kodanikeliikumised, mitte mingid, tegelikult ülaltjuhitavad plebistsiitsed pseudomoodustised.

    Vasta
  • 13. Kati  |  november 28, 2007, 6:22 p.l.

    nojah. aga ega neid väga massiliselt ei suudetaks ülalt juhtida ka, kui riik on enamvähem demokraatlik.

    ntx našit ei anna vist eestiski teha, ehkki ansip ilmselt oleks häpi, kui saaks vastu-naši päris-naši põhimõttel.

    aga kujutle nüüd, et igas külas on kümme seltsi, no kes neid jõuab kõiki juhtida? riigi tasandil küll mitte.

    muidugi jääb jamakoht väikse kogukonna võimusuhetega, mis sageli on kõige hullemad. ehk siis, meie linnas sa lihtsalt ei loo “vale” seltsi, nagu teada.

    siit aga hakkabki see, et peab olema tugev kontrollmehhanism. et kui kodanikule tundub, et manipuleerivad ja korrumpeeruvad, on tal, kuhu murega minna. see tasand ei pruugi alati olla kõrgem, vaid mingi meta (nagu õiguskantsler).

    ja sel tasandil peab olema asjade lahendamiseks jällegi võimu.

    muidugi mitte liiga palju, et …jne, jne.

    eks ta üks nokk kinni, saba lahti lugu ole. aga pole inimkonnal vist ka paremat teed, kui seda lõpmatult harutada.

    Vasta
  • 14. Ramloff  |  november 28, 2007, 7:32 p.l.

    OK võimukandjate pool on selge, aga on ju ka teine pool – need, kes hea meelega annavad võimu teistele, sest nii saavad nad võimalikult vähe vastutada.

    Ma siin ei vaidlegi otseselt, pigem heidan õhku küsimuse, kui palju on protsentuaalselt inimesi, kes on valmis igal hetkel ise kõigi oma otsuste eest vastutada ning ei tunne kunagi kiusatust võimu, aga sellega ka vastutust kellegi teise kaela veeretada?

    Vasta
  • 15. analyytik  |  november 28, 2007, 7:37 p.l.

    Bushmanidel on siis järgmine võte selle võimu “reguleerimiseks”:

    Oletame, et oli mõni väga osav jahimees. Selline, kes sai ikka iga kord mõne looma kätte või siis keskeltläbi suurema ja rammusama kui teised. No ja siis paratamatult on ju oht, et ta hakkab ennast kuidagi teistest oluliseks pidama ja teised jäävad jälle temast sõltuvaks – kas siis objektiivselt või subjektiivselt. Objektiivselt selles mõttes, et nad tõesti vajavad tema hangutud toitu ja subjektiivselt selles mõttes, et nad hakkavad ise ka tundma, et nad on temast sõltuvad ja temale nagu tänu võlgu.

    Nii. Ja sihukese asja neutraliseerimiseks siis on/oli ühiskonnas tavaks, et ükski kütt ei saanud kuidagi oma jahisaagi ja saavutustega uhkeldada ja hoobelda ja ennast tähtsaks teha. Tuli olla kohe äärmiselt tagasihoidlik. Ja ülejäänud siis ka ohkisid kogu aeg, et mingi mõttetu kondihunnik, et selle pärast poleks tasunud ju üldse ennast kohale vedada, et seda laagrisse tassida. Ehkki ‘objektiivselt’ võis olla tegemist üsnagi rammusa saagiga.

    Lugu, kus seda kirjeldatakse, on siis see:
    “Eating Christmas in the Kalahari” (1969),
    Richard Borshay Lee
    http://www.wcc.hawaii.edu/facstaff/dagrossa-p/articles/EatingChristmas.pdf

    Sellega on nüüd küll veidi probleemi. Ja nimelt, et ma lugesin kõigepealt selle jutu kohta Morris Bermani kommentaari. Ja Berman tõlgendas seda siis umbes nõnda nagu ma eelpool rääkisin. Aga kui ma pärast seda lugu ennast lugesin, siis… noh, ühesõnaga, mina sealt päris otseselt sihukest asja välja ei lugenud. Aga muidugi võib asi olla siis ka selles, et Bermanil olid kasutada veel mingid Lee kirjutised, mida mina pole lugenud.

    See oleks siis näide sellest, et kuidas ühes teatavas kultuuris on välditud ülemäärase võimu koondumist ning kuidas neutraliseeritakse ohtusid, et ühel inimesel võib tekkida mõjuvõim teiste üle ja et teised võivad hakata tundma, et nad temast sõltuvad.

    Need võtted, mida Lee kirjeldab, on siis sellised praktilised võtted ja tavad ja kombed. Ja ilmselt nad siis toimivad ka, kuigi mõneti tundub sihuke käitumine ju päris vastik isegi.

    Vasta
  • 16. 1helin  |  november 29, 2007, 6:29 e.l.

    Tänu võimu printsiibile me suudame ennast valitseda. Nii et eks see väline võim annab otsad ehk iseenesest kui igaüks iseendaga toime tuleb. Meie jaoks ehk üks ilus utoopia…

    Vasta
  • 17. Kati  |  november 29, 2007, 10:57 e.l.

    analyytik,
    ma kardan, et selle meetodi häda ongi, et objektiivselt jahimehel ikkagi on see ressurss, mida teistel vaja läheb.

    väga väikeses kogukonnas saab ehk kontrollida, kas teised käivad eduka jahimehe majas lunimas ja talle midagi pakkumas ja kas tema mingi muu vara järksu suurneb ning seda saab pidada eputamise oskas ning hukka mõista. suuremas kogukonnas ma aga seda väga kaua toimivat ei usu.

    äärmusprotestantlikes kogukondades on küll nähtud, et väline vagadus kisub silmad peast, kõik käivad mustas ja kiunuvad palvemajs, kuidas nad ussikesed on. paraku see ei sega reaalselt vara omada ja teistel sellest sõltuda.

    pikemas perspektiivis on vast mõistlikum ikkagi vaadata, et kellegi kätte koondusk nii palju ressurssi (ükskõik millist, mitte ainult raha või toorainet), et teised oleksid tema totaalsed sõltlased.

    ramloff,
    eks me mingites olukordades loovutame kõik oma võimalikku võimu. no jällegi, et me ei ravi endal ise hambaid. ja me ei ole kõik tööl ülemused ega igas seltskonnas liidrid jne, jne. kõige sagedamini oleme mõlemat, ühes rollis meil on võimu, teises allume sellele.

    samas ma usun, et ükski inimene ei taha anda kellelegi võimu otsustada oma isikliku elu ja õnne üle.

    Vasta
  • 18. analyytik  |  november 29, 2007, 12:42 p.l.

    K:
    “…väga väikeses kogukonnas saab ehk kontrollida, kas teised käivad eduka jahimehe majas lunimas…”

    No konkreetsel juhul (bushmanidel niisiis) maju nagu ei olnud, nii et see probleem langes ära muidugi. 😉

    ***
    Aga jah. Vot mul tekkis selle egalitaarsuse ja võimuga seoses siis selline küsimus, et kas see pole ikka väga palju ka HOIAKUTES kinni. Et kui ikka kusagil väga sügaval [psüühikas] on veendumus, et on olemas ‘eliit’ ja ‘mass’ – no niisugusel juhul siis ühiskond ja selle korradus kohe lähebki selles suunas. Paratamatult ja automaatselt.

    Jep! Sellest värgist on siis juttu Tatsutahime blogis: sissekannete 18.11. ja 25.11. all.
    Ja eks ma siia kirjutasin ka natuke sel põhjusel, et ma parajasti mõtlesin neil teemadel.
    Eh! Jälle see jama, et jutt kandub kuidagi erinevatesse blogidesse ja erinevate sissekannete alla. Niimoodi on asja ikka suht raske joone peal hoida. 😦

    Vasta
  • 19. Kati  |  november 29, 2007, 1:19 p.l.

    nii ja naa. hoiakud muidugi määravad, kuidas me maailma kujundame.

    teisalt hoiakud tekkivad sellest lähtuvalt, millist maailma, kuidas toimimas me näeme. mitme ringiga põrgu ja taevased hierarhiad ilmusid teoloogiasse ju siis, kui kskaegne elukorraldus siin maa peal väga hierarhiliseks muutus.

    pealegi, kui üks hoiak ikka enam üldse reaalse maailmaga kooskõlas pole, siis ei täida ta enam oma funktsiooni ehk ei aita meil maailmas hõlpsamini toime tulla.

    sellistel puhkudel tehakse need hoiakud raginal ümber. ma ütleks suisa, et revolutsiooni tehakse 🙂

    Vasta
  • 20. analyytik  |  november 29, 2007, 2:34 p.l.

    Kumb oli enne, kas muna või kana?
    Ehk siis: kas hoiakud on kuidagi iseseisvad ja kas neid saab ka ümber kujundada ja muuta, või siis kajastavad nad ainult seda va reaalsust.

    No minu meelest… eh! kes seda nüüd täpselt oskab öelda.
    Aga võtame sihukese näite. Eestis on siis viimasele ajal tehtud selgitustööd, et sõna ‘neeger’ pole poliitkorrektne kasutada. Eks seal ole vaieldavusi ka, aga no kogu sellesuunalise selgitustööga on jõutud mu meelest ikka nii kaugele, et igasugused rassistlikud naljad ja vihjed on vähemalt haritud seltskonas üsna out. Vähemalt enamasti.

    Mis see siis on praktiliselt. Kas mitte just seesama hoiakute muutmine. Ja lisaks veel täielikult vastu ‘reaalsust’! Sest igaüks ju näeb, et neeger on must mis must!

    Ühesõnaga: Kui keegi nüüd hakkab ikka tõemeeli väitma, et ‘hoiakud’ kajastavad ikka ja alati ainult ‘reaalsust’, siis mina seaksin selle hüpoteesi küll kahtluse alla. Ja väidan ühtlasi, et paljud hoiakud on hoiakud kui niisugused – need on teatud omandatud mallid ja seega on võimalik neid ümber muuta. Või ‘konditsioneerida’.
    (Lahe! Selle viimase sõna ma avastsin ükspäev alles. See peaks olema siis vaste sõnale ‘conditioning’. 🙂 )

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

november 2007
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

%d bloggers like this: