Archive for november, 2007

Noor olemisest ja piiride ületamisest, isikliku mekiga

Ramloffi juures räägivad noortest. Jälle kord. Jäin siis mõtlema, et kas mäletan, kuidas mina verinoor olin. Milline ma olin, mis ma tegin või tundsin nii 15-19aastase plikana? Siin on nüüd mälupilte, lüürilisemaid ja pahelisemaid.  

*

Väike puust lagunenud õigeusu kirik Paide vallimäel. Uks valla, hea tuulevarju minna. Esimesed suitsud seal seina varjus ja esimesed suudlused. Mu silmadele, läbisegi lumega, pehmete valgete räitsakatega. Sel hetkel, ma usun, ikoonid naeratasid.  

*

Inglise keele eratunnid, kuhu ma ei viitsinud minna, sest see õpetaja oli nõmeülbe mu meelest. Seega leidsin ikka vabandusi, et jalga lasta. Aga koju ei saanud ju ka minna, seega jõlkusin linna taga metsades. Õhtul oli küll natuke jama seletada, kuidas mul saapad nii mudaseks said. 

*

Saksa keele eratunnid, kuhu ma viitsisin minna. Sest seal mind ei sunnitud lollakast õpikust lollakaid tekste lugema. Päris asju sai ikka loetud. Ja marsat sai oodata Lokuta mäel, natuke veiniselt vahel. 

*

Versioone praost Meri mõrvamisest. Kuidas “parim uurija” üht me sõpruskonnast iga hinna eest mõrtsukaks teha üritas. Kuidas me kõik kenasti ülekuulamisel käisime. Mõned mitu korda. Kuidas seesamune uurija minult päris, kellega mina seltskonna poistest magan. Kellegagi ma siis ei maganud.  

*

Üks väga pöörane ja siivutu öö Tallinna Kiirabihaigla laboris, kui laborant tuli vastu hommikut mingeid vereanalüüse tegema (keegi oli rapitult traumaosakonda toodud) ja avastades meid suht kahtlases olekus, küsis lõpuks uniselt, ega ma juhtumisi see Kuriku tütar pole. Ta, raip, oli Paidest pärit. Jaaaah, ma tahtsin küll maa alla vajuda. 

*

Kuidas mu sõber kasvuhoones kanepit kasvatas ja kuidas mul seda kraami siis suur kilekotitäis oli, ainult eriti ei mõjunud teine.  

*

Kuidas ma luuletusi kirjutasin.  

*

Kuidas ma ühtaegu väga õrnake ja väga turris olin. Siil, keda oli võimalik pehmeks silitada? 

*

Kuidas ma Piku ja Põllukaga muusikat avastasin. Öösiti, ja vahepeal nii valjusti, et naabrivanamees kurtis, ta ei kuule enam Ringliiklust. Ja kuidas Piku mulle kord Wilde´i muinasjutte rääkis. Jällegi laias jõululumes. Ja seekord väga vaikselt.  

*

Kuidas ma esimest korda tuumapohmellis olin ja nõnda oma üheksanda klassi lõpusoengut tegema läksin. Pikkadesse juustesse, rullilokke. Pikalt pidin fööni all istuma. Oi, kus ma pärast oksendasin. 

*

Kuidas ma Tallinnasse kooli tulin ja nagu käsn filosoofiat ja muud säärast imesin. Kukut ja Pegassi imesin ka mõistagi.  

*

Mu kärepunaseks värvitud pea ja nahkmantel ja punapunased sukad ka ja huulepulk.  

*

Viitsimine hääletada. 

*

Ja lõppeks mu väike suur “iseseisvussõda”. Uste paugutamine, dramaatiline ärapõgenemine ja mõisapreililik salaja abiellumine. 

Jah, sest saadik olen ma kindlasti saanud suuremaks, ratsionaalsemaks, vastutustundlikumaks, viisakamaks, targemaks jne, jne, jne. Aga, ausalt, ma armastan seda pliksi, kes ma siis olin. Kogu tema skemaatilisuses, jaburuses, naiivsuses. Ja, mis peamine, mina ei oleks see mina, kes ma olen siin ja praegu, kui ma poleks olnud toona tema.  

Aga piiride ületamisest. Ma arvan, noored peavadki piire kompima, piiridel kõndima ja üle serva vaatama. Lõppeks, mis on loovus muud, kui võime olemasolevaid piire laiendada.? Aga kuidas sa laiendad, kui nende taha kaeda ei julge? Kes iial piire ei proovi, see ka midagi värsket ei loo, vist. Vahest ei oska ta ka hiljem enesele mõistlikke piire ja teetähiseid seada, sest ta pole kunagi õppinud, kuidas see käia võiks. 

Muidugi, ma ei ole just uhke, et Piku naabrimees “Ringliiklust” ei kuulnud, küll aga selle üle, mis ma neil lärmiöödel õppisin maailmast, inimestest, sõpradest ja muusikast.  

Palun, ärgem siis pahandagem nooremate peale, kui nad vahel täiskasvanute maailma hea maitse piiridel köielkõndi harrastavad. Mõelgem pigem, mida väärtuslikku me oma köielkõnnist õppisime. (:

november 21, 2007 at 8:29 e.l. 9 kommentaari

Seda juttu ma ei usu!

Korjasin Larkolt laheda meemi üles. Mõte on selles, et tuleb kirja panna seitse väidet, millesse sa ei usu, ning siis anda pallike edasi kolmele järgmisele kodanikule. Niisiis, minu seitse on siin ja, häbi küll, aga ei suutnud hoiduda ka kommenteerimast.  

1. Kõik sõltub ainult mõtlemisest, sa saad alati kõik, mida tahad, ja kui midagi ei saa, siis järelikult ei tahtnudki.  

Teate, kõrvade vahel olev määrab palju ja nii mõndagi, aga objektiivne reaalsus on ikka ka olemas

2.Feminist on kole, raseerimata ja rahuldamata meestevihkaja.

Liiga loll jutt, isegi kommenteerida ei viitsi

3. Linnakorteris ei saa loomi pidada.

Saab küll. Ega loom ei vaja ballisaali ega luksushotelli. Armastust küll. Aga pole veel kuulnud, et see ainult häärberis tekkiks.

4. Mehe ja naise vahel pole sõprus võimalik.

Kahtlustan, et seda juttu ajavad need, kelle puhul pole üldse mingi sõprus võimalik.

5. See tööülesanne on ajutine.

Ajutised lahendused on teadagi need kõige püsivamad.

6. Su palk tõuseb, kui meie tootel hästi läheb.

Elu näitab, et ühelgi tootel ei lähe iialgi nii hästi, et oleks aeg palka tõsta.

7. Olen positiivse ellusuhtumisega, aktiivne, väljakutseid armastav, hea meeskonnatöö tegija, kõrge pingetaluvusega, suurepärane suhtleja …blaa-blaa.

Kuule, ütle parem kohe, et oled Issand Jumal. Või räägi, milles sa tegelikult hea oled.

Plaaniväliselt võiks veel lisada kõigi parteide kõik valimislubadused. Pole veel näinud, et ühtki neist päriselt täidetud oleks.

Ja edasi annan (kiuslik nagu ma olen) kukupaile, Oopile ja Silla Ivarile.

november 20, 2007 at 4:02 p.l. 2 kommentaari

Punase Hanrahani armukesed ja muud kiiksud

Hanrahan ja armukesed? Hanrahan ja sadism? Hmmm? Selliste otsingufraasidega on täna teemajja tuldud. Hää küll, kui kedagi juba huvitab, räägime siis ausalt ära. (:  

Armukesi ei tea ma vanamehel olevat. Endal ka mitte, kui seegi peaks kellegi meelest põnev olema. 

Sadismi ilminguid pole ma ka oma vanamehel peaaegu 15aastase abielu jooksul märganud. Ta pigem ei talu vägivalda.

Mulle teadaolevalt on teine kõigest bi (mis on päris lahe, sest vahel meile meeldivad isegi ühtmoodi tüdrukud või poisid, nii silmailuks, ma mõtlen). Kehamaalinguid armastab ka. Aga muid erilisi armuelulisi kiikse ei tea ma tal olevat.  

Ah jaa, on otsitud ka “Ramloff perversne”.  

No mis ma oskan öelda? Kui kedagi ikka väga huvitavad minu vanamehe või meie ühiste sõprade armuelulised üksikasjad, siis oleks ehk mõistlik asjaosaliste endi käest küsida. Kirjutage neile, kui vaja, või midagi. Minu blogi nüüd vaevalt selle kohta eriti palju uusi ja huvitavaid teadmisi annab.  

Seltsimehed, siin on ikkagi teemaja mitte pornoleht! 

(oleks mul prillid, vaataks siinkohal kurjalt üle raami, samas muiet maha surudes)

november 19, 2007 at 1:17 p.l. 6 kommentaari

Aita kutsule kodu leida, palun!

tarzan

Ta on suur karvane koer ja peaks olema hirmuäratav valvur. Tegelikult on tal selline inimesenälg, et ta vist oleks nõus igale vargale vaimustunult kaela hüppama. Kui see vaid temaga sõnakese  lahket juttu räägiks, korraks karva silitaks. Jah, tal on pärisnälg ka. Ta sööb sellise aplusega nagu Kuriloom kümme aastat tagasi, kui ta tänavalt tuppa tõime. Aga inimesenälg, sõbranälg on toidunäljast suurem. 

Nii ongi, et kui olen teda söötnud ja silinud, klammerdub karvane ja mudane Mõmmik mu käsivarre külge ja pruunid silmad anuvad: “Ära mine, palun!” Ma ikkagi lähen, kõrvus Mõmmiku kähedahäälne huilgamine. Niik-niik-niik, ära mine-eeeeeeeeee, palu-uuuun, niik!  Aga mis mul üle jääb. Mõned meetrid eemal on samas olukorras Tähnsilm ja Ükskõrv. Samuti näljas, mudased, vaid meetrise keti otsas, veeta, korraliku peavarjuta. Neid on ka vaja sööta ja silitada. 

Tegelikult on nende elukate nimed Tarzan, Dotša ja Bars. Nad on needsamad Paldiski koerad, kellest Rents enda pool kirjutab. 

dots

Et mis minul nendega pistmist? Noh, Eesti on ju küla. Nii heas kui halvas. Nimelt sain eelmisel reedel  üsna hilisel tunnil sõnumi sõber Marilt, kes küsis, kas ma Paldiskis mõnd politseinikku isiklikult ei tunne. Vastasin, et kahjuks mitte, aga mis lahti. Vastuseks sain lühiülevaate koerasaagast, mille Rents lahti räägib. Sest saati olin ka “päästke koerad!” aktsioonis kõrvuni sees.  

Eelmise nädala kestel on olnud hästi kurbi hetki (koerte nutune olukord), südantsoojendavaid hetki (kui sõbralikud ja nunnud need loomad tegelikult olid), hirmuhetki (kas nad on ikka täna ka alles, või on jällegi “parema kodu” saanud, nagu kaks neist) ja jaburaid hetki (kui me vanamehega jooksime nagu vene luurefilmis, sest teispool väravat paistis auto, et äkki on kuri omanik, või see, kui me teiste kutsuaitajatega üksteist vastakuti luurasime, et kes need teised on, omajoped või vaenlased). 

bars.jpg

Praeguseks on mul rõõm teatada, et kõige hullem on möödas. Elukad on kätte saadud ja hoiukodus. Aga lugu ei ole ka päriselt läbi, sest nüüd oleks neile loomadele päriskodu vaja. 

Nad on nii pööraselt armsad ja inimsõbarlikud, et ma võtaks kõik kolm endale. Paraku ei saa, sest Kuriloom oma õrna närvikavaga teisi kutse tuppa ei lubaks. Võiks ju õue kuudi teha, aga siis peaks kogu ühistu sellega nõus olema, sest aed on ühine ja kuna meil ühistus aegajalt ka virisetakse ja keeratakse, siis ma ei julge. Ma ei saa riskida, et neil niigi halvasti koheldud loomadel tuleks veelkord kodust ilma jääda. 

Aga võib-olla sina, hea lugeja, tahad just üht vahvat karvast sõpra? Või tead sa kedagi, kes just otsib kutsi ja saaks ning tahaks mõnele neist päriskodu pakkuda? 

Sa ei pea muidugi võtma kõiki kolme, kuigi võid ju. Aga hea, kui saad ühtki aidata. Sa ei pea ka kutsile kodu pakkumiseks ilmtingimata Tallinnas elama. Tegelikult ei pea sa ilmtingimata Eestiski elama. Kui näiteks kuskil Soome pool peaks olema keegi, kelle kodu just üht karvast sõpra ootab, siis sinna ei ole koera sugugi võimatu orgunnida. 

Kui sa tahad ja saad mõnd neist koertest oma karja võtta, siis luban ma, et sul on edaspidi üks ilus, arukas ja ülitruu sõber. Et keegi ei armasta sind rohkem ega siiramalt, kui väärkoheldud kuts, kelle maailma sina oled ilusaks teinud, võin ma juba Kurilooma näitel lubada.  

Kui asi sind huvitab ja tahad rohkem infot, siis kirjuta katrinkurik@yahoo.com. Võid ka vaadata loomade hoiukodu lehele. 

Piltidel on ülevalt alla Mõmmik ehk Tarzan (6aastane poiss), Tähnsilm ehk Dotša (6aastane tüdruk) ja Ükskõrv ehk Bars (11aastane härrasmees). Muide, tema vanust ei tasu peljata, ta on sealjuures väga kõbus ja asjalik. Vahest sobiks ta kaaslaseks just mõnele vanemapoolsele inimesele, kes päris nooruspöörast kutsikat võtta ei julge.  

Mõtle ja kui saad, siis aita, palun!

november 19, 2007 at 10:49 e.l. 4 kommentaari

Miks on igal Eesti peol oma natsisiga?

Kui L.O. Lili Marleeni saatel lollakalt marssis ja muidu pulli tegi, ajas nats end püsti ja katsus, ise küll raskelt jalul püsides, rooma tervitusega hakkama saada. Tõsimeelselt. Hetk hiljem nõudis ta, et seltskond koos Horst-Wessel-Liedi laulaks. Ja muidugi ta kurtis, et jube jama on, ei saagi avalikult haakrist rinnas ringi käia, pole meil järelikult miski vaba maa. 

See väike nats oli tõrvatilk muidu nii suurepärasel sünnipäeval, mida mu Vanamees juba võluvalt kirjeldab. Ei, ega ta minu jaoks meepotti ära ei rikkunud ja ma ei kirjutakski, kui mulle ei meenuks veel üks sünnipäev, hoopis teiste inimestega, kus noored, kenad, pealtnäha arukad tegelinskid, kellega ma olin mitu tundi lõbusasti juttu puhunud, esinesid korraga tõsimeelselt ja enesekindlalt loosungiga: “Juudid ahju!” 

Kui nüüd järele mõtlen, siis minu meelest on meil peaaegu igal peol, igas seltskonnas keegi, kes ajab kas otsesõnu natsijuttu või vähemalt mingit muud võõraviha ja kõvakäeihaluse segu. Kui ei taha päris juute ahju ajada, siis tiblad saadaks ikka Venemaale tagasi. Ei, mis siis, et isegi eesti keelt räägivad ja puha, ikka loomult on sihukesed venelased, noh. Või siis tulevad need pilusilmad ja hävitavad meid ära. Sellest üldse ei räägi, et pea iga teine pidu jõuab pea alati faasi, kus hakatakse arutama, kes meie kultuuri-ja meediakülast on kui pede ja kuidas neil see voodiasi ikka käib.  

Ma ei tahaks nüüd küll kuidagi alustada nutulaulu teemal Eesti ühiskond on ikkagi kuradi sallimatu mudaauk, aga ..aga …no öelge mulle ausalt, kas keegi kujutab ette, et näiteks Saksamaal või Soomes või kus iganes normaalses Euroopa riigis oleks võimalik, et igas suvalises seltskonnas on ikka ja alati oma nats, kes õhtu peale suu lahti teeb ning oma vaateid häälekalt kuulutab?  

Teiseks, kuigi enamik seltskonnast ennast seepeale silmnähtavalt halvasti tunneb, ei tee mikispärast keegi ka konkreetselt märkust, et ära aja seda möla. Kõik lihtsalt istuvad suu vett täis ja nihverdavad võimalusel minema, et piinlikku konfliktihetke ei tekkiks.

Ma ise ka ju. Läksin eest ära, õue suitsetama, kui ähvardas horstwesseldamiseks kiskuda. Ei öelnud ma midagi enda ja teiste kõrvakeste kaitseks.  

Tegelikult, huvitav miks? Miks me lubame enese ümber sellist eetilist ja intellektuaalset saasta, miks me end selle eest ei kaitse ega palu lihtsalt loll jutt suhu tagasi panna?

Illustratsioonile kommentaariks:lendav siga on ikka parem kui natsisiga (:

november 19, 2007 at 8:59 e.l. 19 kommentaari

NB! Söömaklubi jääb täna ära

Head sõbrad, täna õhtuks oli meil plaanitud virtuaalne söömaklubi ja jutustamine teemal “Kas Eestis on hea elada.” Paraku mängis elu meile väikese vingerpussi ehk siis ootamatute asjaõienduste tõttu oleme sunnitud seekord söömaklubi ära jätma.

Kindlasti me korraldame selle klubiõhtu just sel lubatud teemal nii pea kui võimalik ja anname teile kõigile uuest ajast aegsasti teada.

Praegu aga vabandage meid.

Siiralt Teie väike nõid, kes hetkel kõneleb häbematult ka Larko eest, st ma ei ole mitte lolliks läinud ega kõnele iseenesest meietades. 🙂

november 16, 2007 at 1:58 p.l. 7 kommentaari

Second hand puberteedi pealetung

Mida vanem eit, seda roosam kleit. Seda ütlemist olete te ju ometi kõik kuulnud. Ma hakkan uskuma, et see võib tõsi olla. Või peaaegu tõsi. Sest otse roosat ma ei igatse, aga muidu on vist küll teine noorus tulnud või midagi. 

Algas kõik sellest, et tundsin ühtäkki pöörast kirge pea punaseks värvida. Punapea olen ma, tõsi küll, varemgi olnud, aga viimati nii kuus aastat tagasi.  

Nüüd aga veeretasin seda punast mõtet, kuni asja ära tegin. Takkapihta lubasin juuksuril end lõigates igatpidi närida ja salgutada. 

Siis käisin laenulapsega lastefilmi vaatamas. “Kuhu põgenevad hinged”. Oli film muidu, mis ta oli, aga see tuletas meelde, et mul on kuskil sahtlis mitu kenakest pentagrammi. Üks on eriti ilus ja edev, sihuke sinipunahõbedane. Hullult tahaks selle endale külge riputada. Kuigi päris tööle tulla ma vist pentakas kaelas ikka ei julgeks.

Või ehk polegi asi nii väga julgemises. Pigem selles, et ma ei viitsi selgitada, et mul isiklikult ei tulene selle asjanduse kandmine satanismist. Hoopis natuke teisest asjast. Aga vabal ajal ilmub vist mõni edevpentakas mulle varsti kaela küll. 

Kõige viimaseks tundsin aga eelmise nädala lõpul koledat kirge taas musta huulepulka kasutada. Selline oli mul viimati…oi, ammu. Must küünelakk mul juba on. See tuli kuidagi märkamatult.  

Igatahes mulle tundub, et kui ma nüüd osadest tervikpildi kokku panen, vaatab mind peeglist tüdruk, kes oli seal viimati EKA teisel kursusel või nii.  

Ühest küljest, kolmkümmend pluss naisterahvas võiks ju kuidagi mingile soliidusele lähenema hakata, eksole. Teisalt, kuram, ei viitsi nagu. Ikka mingi täielik second hand puberteet on korraga peale tulnud.  

Mnjah, vana eit aga varsa aru, ütleb ju ka rahvasuu. Tuleb seegi tõeks tunnistada. 

Huvitav ainult, kas ma olen ainus, kes niimoodi imelikuks keerab või on teised inimesed kolmekümne ümber midagi samalaadset läbi elanud?

Pilt on pelgalt illustratiivne ehk see ei ole mina. Veel. Leidsin ta siit.

november 13, 2007 at 4:09 p.l. 11 kommentaari

Kati+Matti= 20 aastat

Mu tutvus Mattiga algas õige kummalisel, täpsemalt jaburnaljakal moel.

Olin siis mingi kolmteist ja pool. Pisike, habras pikajuukseline blondiin. Kultuurihuviline mõistagi. Ja jõlkusin vähe vanemate sõprade seltsis Paide kultuurimajja Matti Moguci luuleõhtule.

Matti „metsikuim mehike“ Milius seisis laval ja ütles, mis ütles, pigem lõugas rahulolevalt saali enese ja Beieri ühist loomingut (nimelt ühist, sest mu meelest on Matti füüsiline keha Moguci-fenomeni puhul ikka sama oluline, kui Beieri vahe sulg või kobe kirjutusmasin).

Igatahes ühel hetkel katkestas Matti luulelugemise ja pöördus saali poole, hõigates muheldes: „Neiu, te meeldite mulle!“

Mina või,“ päris itsitades minu ees istuv piiga, kes oli võrdlemisi ilus ja võrdlemisi tark, seetõttu seltskonnas parasjagu popp ja väga enesekindel.

Ei, mitte teie,“ kostis Matti ja tüüris õkvast minu poole. Nojah, nalja kui palju.

Igatahes leppisime kokku, et kohtume mõne päeva pärast Tallinnas. See pidanuks olema 24.veebruaril 1988. Juhtus aga nõnda, et sinimustvalge lipu said nad sel päeval küll taas Toompeal püsti, aga meie Mattiga kokku ei saanudki. Tänini tähistame 24. veebruaril sõbralik-irooniliselt meie mittekohtumise aastapäeva.

Nimelt mu ema, kes toona kopsudega Tallinnas haiglas oli, kuulis kallitelt palatikaaslastelt Matti kohta igasugu õudusjutte, et pervo ja mis kõik. Mõistagi tegi emps stseene, et kuhugi ma ei lähe. Ja loomulikult ei antud mulle võimalust üksi linnas kollata, et ikkagi kohtingule minna.

Kummalisel kombel tuli mõned nädalad hiljem Lilleoru Pikk ja rääkis mu empsi ümber. Ma ei tea, õigemini ei mäleta, mis argumente ta täpselt kasutas. Igatahes oli laias laastus kõne all Matti legendaarne purskkaevu suplus ning miskipärast otsustas mu proua ema just selle peale, et Matti pole ohtlik, vaid lahe mässuline boheem.

Ega Matti polegi ohtlik. Ta kallistab küll kõiki piigasid ja räägib, kuidas ta neisse vahelduva eduga armunud on, aga ei midagi muud ega midagi hullu.

Tjah, igatahes sealtsaadik on Matti mu elus ikka sagedamini või harvemini olemas olnud.

On olnud see hoov Kastani piimapoe taga, lumi langemas läbi õue, üle õuel vedeleva autoromu. Lumi poetamas helbeid Matti habemesse. Jah, ma tean, see on nüüd nagu sealt Urbla Matti-filmist, aga mina pole süüdi, et see oligi nagu filmis. Päriselt ka.

Ja Matti kodu. Vana puumaja lõhn segi maalide lõhnaga. Maalid ise, lae alla, seintel, kus iganes. Ja Matti igavene truu kirjutusmasin (issand, kas see võiks tal veel alles olla?). Ja siis kõik need sel samal legendaarsel masinal ümber löödud tekstid. Masingut ja mida kõike veel. Mitme põlvkonna ustuteadlaste õppematerjale igal juhul.

Siis Matti ema. Väike habras valgepäine vana naine, kes ikka muretses, mis pojast saab, kui tema kord ära sureb. Näed, hakkama saab, eksole.

Siis veel jalutuskäigud, külaskäigud, Kuku, Pegass, seltskond ja klatš ja õhtused telefonikõned.

Eh, Matti, Matti, see on osa mu puberteeti, osa mu kasvamist.

Muide, Matti on mu jaoks olnud, on ehk veelgi, ka omamoodi eetika- või inimlikkuseindikaator. Ta on suur ja lärmakas ja vahel räpane, ent samas siiras, soe ja parimas mõttes lapsemeelne. On inimesi, kes teda seepärast armastavad ja hoiavad ning on neid, kes tema üle irvitavad .

Neid esimesi ma hindan, teisi …nojah.

Kes on kes, paistab väga hästi välja ka Matti kogust. Kohe näha, kes raatsis kinkida midagi väärtuslikku, kes sokutas oma saasta. Igatahes mõtlen, et paras. Las ollagi see kogu nii metatatasandil ka härraste kunstnike sisemise ilu peegel.

Ah, ja peaaegu oleks unustanud, kollektiiv Moguci on mulle ju ühe luuletusegi kirjutanud.

Kohtukulli ei karda kotkas,

ega miilitsat õige mees …“

Nii see kuidagi algas, rohkem täpselt ei mäleta ja hetkel kontrollida ei saa. Igatahes oli üsna beierlikult irooniline. Hiljem olla Priidu küll öelnud, et oleks ta mind seda teksti kirjutades teadnud, oleks hoopis teisiti kirjutanud, et tema teadnud vaid, et Matti mingi noore piiga leidnud, aga ma olla hoopis teistmoodi, kui ta arvas.

Eee..ma ei teagi, mismoodi siis. Süütuke? Küllap jah, siis ma ju olingi.

Aga nüüd on Mattil rätsepa õmmeldud triibulised püksid ja imposantne kõver kepp („Doris Kreekast tõi, nii kui nägi, mõtles, et see on minu jaoks,“ räägib ta). Habe on viisakalt aetud ja ta ütleb, et kohe tuuakse puud ja neid peab nüüd selle sita ilmaga laduma. Me räägime veel Riia tubakapoodidest ja kuidas Matti Mirvaldise sünnipäeval käis ja ütleme siis, et nüüd, jah nüüd on meil aeg minna.

Matti eskordib mind auto peale läbi lörtsi ja läbi selle kuradima Tartu, kuhu ma alati ära eksin, ning ma natukene tahaksin taas olla see väike tüdruk aastast 1988. Samas, natuke nagu ei tahaks ka.

Ehk tahan ma olla lihtsalt kolmekümnekolmene tüdruk, kes mõtleb kokmeteistaastasest? (:

Täna, muide, on Mattil sünnipäev ja tuleva aasta veebruaris võime me öelda, et oleme kakskümmend aastat tuttavad. Kakskümmend aastat? Aaaaaaargh! Kas me peaksime ehk tähistama?

Foto NAGI's: matti

Pildi-Matti on minu nirul viisil toimetuse nirusse digikasse püütud eelmisel laupäeval.

november 10, 2007 at 2:36 p.l. 7 kommentaari

Kas Eestis on hea elada?

On inimesi, kes ütlevad, et ei suudaks ilmaski elada mujal, kui Eestis. Korraks ära võib ju käia, ütlevad nad, aga kodu on siin ja sellest pikalt eemal või äralõigatuna ei suuda nemad elada, luua ega lehvitada. 

Teisalt on neid, kes raputaks siinse tolmu jalgelt niipea, kui võimalus avaneb. Nõme, ütlevad nad, provintslik ja väiklane on siin. Elu, see on ikka mujal. On neidki, kellel on mitu kodu ja mitu kodumaad, kus nad vaheldumisi elavad ja mida nad ühtmoodi armastavad. Või ei ole “ühtmoodi” siin päris õige sõna? Ehk on täpsem öelda hoopis “isemoodi” või “omamoodi”. 

Kuidas teile tundub? Kas Eestis on hea elada? Miks? Või on kuskil mujal parem? Kus ja miks? Kas maailmas on ülepea paika, kus on absoluutselt hea elada? Ja kui kuskil ei ole nii hea, kui võiks, siis kas on mõtet püüda seda paremaks teha. Kuidas?  

Kui see teema teis mingeid mõtteid tekitab, olete lahkesti oodatud osalema järjekordses virtuaalses söömaklubis 16. novembril algusega kell 19. 00.  

Eriti oodatud ja natuke juba moositud on Kaja, kes võiks meile rääkida, kas kõige parem on Soomes, Eestis või Saaremaal (:. 

Oma kogemusi on lubanud jagada ka mu sõbratar Anneli, kelle elus on väga oluline koht Lätil. 

Oudekki, Siiri, Lisette, kas näiteks teie tahaksite ka sõna sekka öelda?  

Ja loomulikult on oodatud absoluutselt kõik, kes tunnevad, et neil on tahtmist meiega sel teemal lobiseda. Ma lihtsalt kahjuks ei oska kõiki häid inimesi nimeliselt kutsuda. 

Sööma-ja jutuklubiga ühinemiseks on teil vaja ainult aega,  viitsimist ja skype´i.  

Siin on ka Larko jutt söömaklubist. 

Kohtumiseni!

Pildil Eesti satelliidilt nähtuna. Pilt on pärit siit

november 8, 2007 at 10:21 e.l. 9 kommentaari

Miks onud tädideks hakkavad? Emokiri Delfi kommentaatorile

Delfit ei loeta. Delfi kommentaare eriti ei loeta. Ma olen seda ammu öelnud. Paraku eksisin nüüd ise selle elutõe vastu. Ja sain oma negatiivse emolaksu kätte ka. 

Niisiis, järgnev on avalik kiri sulle, tundmatu netikommentaator antz, kes kirjutasid Angela Aagist kõneleva loo sabas.  Sa ütled:  

Mina pean oma lastele selgitama, miks on täiesti “normaalne”, et üks onu tädiks hakkas. Ja ärge te tolereerijad tulge mulle rääkima, et see on lihtne või ei väärastaks laste maailmapilti.” 

Ma ei tea, kus su laps elab ja liigub. Võib-olla pead teda klaaskapis. Võib-olla, et ta sõidab kooli ja trenni luksuslimusiiniga, malbesilmse bonne saatel. Võib-olla, et ta ei näegi elu ja tutvub selle ähmaste peegeldustega vaid klantsajakirjade vahendusel. Võib-olla. 

Aga kui mitte, kui su laps käib mööda me räpaseid tänavaid, sõidab me bussides, trammides, trollides, käib ühes tavalises koolis ja piilub unistel õhtutundidel üle su õla telekat, pead sa talle selgitama palju ja nii mõndagi. 

  • Miks ei ole sebra turvaline sõber vaid ohtlik koht, kus võib auto alla jääda?
  • Miks vedeleb Balti jaamas narkojoobes onu?
  • Miks on bussis need teised onud suurte räpaste kottidega, kellel pole kodu?
  • Miks mõnel inimesel ei ole siis kodu?
  • Ja miks ei ole kodu sellel kriimusilmsel kassil seal prügikasti juures?
  • Mida tähendab, et minister varastas ja mis on altkäemaks?
  • Ja miks need kaks naist rongis rääkisid, et kui sa oled üle kaheksakümne aasta vana ja jääd haigeks, siis arst sind enam ei ravi, sest pole raha?

Kui sa oled ära vastanud kõik need miksid ja veel mustmiljon samasugust ja su lapse maailmapilt ei olegi veel juhtumisi väärastunud, võid ehk korraks hinge tõmmata ja küsida, mida koledat on tegelikult onus, kes “hakkab” tädiks.  

Kas see onu või tädi teeb kellelegi kurja? Millega? Ja kui ta ei tee, siis miks ta halb on? Lihtsalt, sest ta ei ole sinu moodi?  

Kas sa õpetad lapsele, et kõik, mis ei ole sinu moodi, on halb? Kas kõik, mis tavalisest erineb, väärastab tema maailmapilti?  

Kas roosad sinililled väärastavad su lapse maailmapilti? Kas nad on millegi poolest sinistest sinililledest halvemad? On nad vähem sinililled? Ja kuidas sa nende olemasolu selgitad? Või kuidas sa selgitad lapsele, kust ja miks tulevad viielehised nn õnnesireliõied?

Ma usun, et kui sa roosade sinilillede ja õnnesirelite küsimusega hakkama saad, saad ka selle onude ja tädide asjaga.  

Sa ei pea olema targem kui Mamma Loodus ja tema miljardid aastad evolutsiooni, mis hoiab geenikombinatsioonid võimalikult mitmekesised, sest mine tea, mida, millal ja milleks vaja läheb. 

Selle mitmekesisuse osad on ühtviisi nii onud kui tädid kui tädid, kes olid onud ja onud, kes olid tädid. Täpselt nii nagu on siniseid sinililli ja roosasid. Arvatavasti ei juhtu midagi hullu kui sa seda oma lapsele ütled.

PS Minu meelest isiklikult on Angela Aak ilus naine ja läheb aina ilusamaks (:

november 7, 2007 at 12:09 p.l. 10 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Kalender

november 2007
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930