Archive for detsember, 2007

HEAD UUUU-UUT!

untsuus.jpg

detsember 31, 2007 at 10:21 p.l. 4 kommentaari

Veeuputust siis veel ei tulegi?

No mis sa oskad kosta? Aasta eelviimasel päeval kummub üle Peetrimägede selge ja lopsakas topeltvikerkaar.

Miskipärast ei saa ma kunagi vikerkaart vaadata ilma, et mulle vanatestamentlikult meenuks: „…ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel. /…/ ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks.

Veeuputust siis seekord ei tule, jah,“ ütlen ma seepeale tavaliselt poolmuigega. Ainult poolmuigega. Sest miski sosistab mulle teise kõrva, et vanad õigeusklikud külamutid, kes vikerkaart nähes risti ette löövad, ei eksigi nii hirmsasti.

Et see ongi märk ja leping. Lepituse ja andestuse pakkumine, turvalisuse lubadus. Jumalate sõnumitooja Irise, kelle sümbol vikerkaar samuti on, naeratus või isegi silmategemine.

Midagi stiilis, me näeme ja kui vaja siis müristame.

Umbes nagu ükskord, aastaid tagasi, kui mu Vanamees kord vist elektrihinna tõusu pääle pahandades röögatas, et sa näed ja sa ei mürista. Sekund hiljem kaikus üle Rahumäe sirge ja selge äikesekõmakas. Enne ega pärast seda polnud äikesest mingit märki. Seega, müristas küll. (:

Muidugi võib nüüd öelda, et otsida äikesest ja vikerkaarest muud kui äikest ja vikerkaart on infantiilne, animistlik ja mida iganes. Eks muigav pool minus mõistab seda isegi.

Ometi, nüüd, kus nad, majandusteadlastest turuastroloogideni näikse olevat kokku leppinud, et tulevik ei saa tulla muud kui tume (majanduskriis, kliimasoojenemine jne, jne, eksole), on kuidagi lohutav, et just aasta lõpul nii ootamatult vikerkaar taevasse riputatakse.

Justkui lubataks, et elame üle. Elame seekordki. Veel.

Aga veel meenutab talvine vikerkaar mulle üht lapsepõlve ilusaimat elamust.

Nimelt oli hiline õhtu või pigem varane öö. Isa pidi tulema kuskilt komadeeringust. Ju Moskvast või midagi. Ootasin teda ja käisin ülemise korruse aknast piilumas, kas tuleb juba. Aknasse paistis aga ehitusplats veidi eemal. Platsi valgustas erehele požektor, mille ümber keerutasid suured niisked lumehelbed. Ja ühel hetkel sai neist prožektori valgusvihku vikerkaar. Vikerkaar talveöö pimeduse taustal.

Oli väga ootamatu ja väga ilus.

Varsti saabus isa ja temaga koos mujalt tulemise lõhnad ja kohvrid ja elevus. Lumesadu lakkas ja kui ma uuesti aknast piilusin, oli vikerkaar läinud. Aga mu mälus on ta siiani.

Vahest kunagi juhtub veel, et Iris naeratab kesktalvel, keskööl ja lumesajus.

detsember 30, 2007 at 3:18 p.l. 2 kommentaari

Väikese Nõia egoparaad ehk teemaja aasta

Blogosfääris käib ringi üks tont, mis sunnib kodanikke blogiaastast kokkuvõtteid tegema. Otsustasin tondi siinsestki uksest sisse lasta.

Teemaja tegelikult ongi enam-vähem aastane. Päris ametlik sünnipäev oli 21. detsembril. Sestap alustangi oma kokkuvõtet sealt. Mängureegliks on, et tuleb kirja panna iga kuu esimese sissekande pealkiri ja esimesed read.

Detsember

Sõnad viivad keele alla

Mina peaksin blogima? Ei iial, iial, iial. Nii olen ma kõiki käpakesi südamele asetades väitnud küll ja veel.

Jaanuar

Kuriloom kõneleb: koera pühad

Noh, mis nüüd siis? Taevas on tuld täis. Plahvatused, aina plahvatused. Nagu oleks sõda lahti või põleks mets. Põgenen oma elutoa esindusdiivanilt kui keravälk, ehkki mul on käpad haiged ja tavaliselt kulub mul tõusmiseks minut või paar. Aga nüüd on mul kiire. Magamistoa suurde riidekappi.

Veebruar

Blogilugejad kapist välja!

Miks inimesed blogi peavad, on vist niigi selge. Edevusest, edevusest ja veelkord edevusest. Võibolla natuke ka igavusest, eksole. Ja mõnijagu veel õilsusest või asja pärast, tundest, et on vaja midagi öelda. Aga kes oled sina, blogilugeja? Ja miks sa loed?

Märts

Mida head on abielus?

Sirje küsib enda blogis, miks seda abielu õieti vaja on? Et tüütu korraldada ja puha. Meil vanamehega juhtus see kuidagi kogemata. Tähendab, armastus oli muidugi suur ja karvane, aga mingeid hulle pulmaplaane, pika laua igatsemist, orgunni ning rabelemist ei olnud.

Aprill

Minu Vikkar ka

Larko õnnitleb sünnipäeva puhul Vikerraadiot ja teeb mul sedasi südame soojaks, sest minu jaoks on Vikkar lapsepõlvesõber. Ma nimelt ei käinud lasteaias, vaid olin vanaema hoida. Jõlpnesin tal toimetuste aegu sabas ja Vikerraadio mängis ikka taustaks.

Mai

Tööinimestele

Head töörahvapüha kõigile, kellele korda läheb!

Juuni

Ja mis, kurat, on kultuur?

Hommikul pidi üks meeskodanik mu peaaegu oimetuks ehmatama, helistades ja tulistades telefoni küsimuse: “Mis on kultuur?” Noh, et kuidas mina seda defineeriksin või nii? No kust, kurivaim, mina tean.

Juuli

Nostalgilist HUI-juttu.

Eh! See jutt siin ajab ju suisa natuke nostalgiliseks. Sest eks minagi olnud vaiksel viisil ses HUI-ks lühenevas postiloendis. Kusjuures, mida rohkem ma tema hiilgeaegadele mõtlen, seda enam mulle tundub, et see oli tegelikult väga hea asi. Siis me virisesime küll, et üks igavene jutuklubi ja midagi konkreetset ei toimu jne, jne. Nüüd ütleksin ma pigem, et teinekord on sõna sama hea asi kui tegu. Vahest võib olla vajalikumgi.

August

Mina, Larko, teie kõik ja tasuta lõunad ehk sööme jällegi

Nõndaks, auväärsed, me ootame teid siis taas sööma ja lobisema. Virtuaalse söömaklubi teine kogunemine tuleb järgmisel teisipäeval ehk 7. augustil kell 20. 00.
Jututeemaks algatuseks tasuta lõunad.

September

Õpetaja ei ole jumal ega oivik tema prohvet

Isand Toom Õunapuu näikse olevat veendunud, et riigikirjandite hindamisega on tänapäeval kõik mäda.

Oktoober

Kuidas ma kätega luuletamist õppisin

Laupäeval pärast keskpäeva said möödakäijad Tallinna Jaani kiriku ees näha sellist pilti: hulk rahvast, kõik seletavad midagi omavahel, aga millestki aru ei saa: häält pole, liiguvad ainult käed.” * Ja meie vanamehega nihelesime ka seal kõrval, olles need juhmakad, kes viipekeelest mitte sõnagi aru ei saanud.

November

Rikkad on õndsad ja vaesed on õelad ehk Eesti oma Ameerika unelm

Ega vaesed, need ei aita kunagi kedagi. Rikkad küll, need ikka, need on head inimesed,” kiitis Põltsamaal hääletanud tuisulumine tädike, kelle me (mina ja mu autostatud sõberpere) peale korjasime.

Detsember

Kes tegi?

Kes varastas koolilapse kotist sinist karva akvarelli? Kes võttis killukese valget guašši? Kes tegi mu akna taha lume ja taeva? Kes tupsutas pilved laiali? Kes joonistas seepiaga puuoksad, kahvatupruunikad, peened?

 

Iseenesest on mul teemajast hea meel. Hea meel, sest see on mulle andnud püsiva põhjuse kirjutada, mis hoiab verbaalselt hästi vormis. Samas on blogimine andnud õiguse kirjutada just seda, mida tahan ja siis kui tahan, luksus, mis eristab teda igasugusest tööst.

Ja et ma kord olen ilmselt ka natuke selline maailmaparandaja tüüp, siis loodan, et mu mõtted ei ole mitte vaid egoparaadiks jäänud, vaid kelleski korrakski kaasa vibreerinud, mida selgemaks, lihtsamaks, helgemaks või lihtsalt lõbusamaks teinud. Lühidalt, ehk on mu lobast ka msikit tulu olnud.

Teemajas lobisemisest on igatahes välja kasvanud virtuaalne söömaklubi, mis on minu meelest hästi vahva viis virtuaalsete inimestega ka natuke reaalsemat kontakti saada. Siinkohal aitüma Larkole, kes minu lõõpimisest tõsiselt tuld võttis ja söömaklubi vaprasti korraldama asus ning seda siiani sama vapralt edasi teeb. Ja aitüma kõigile, kes on viitsinud kölubiõhtuid oma kaasalobisemisega ilmestada.

Tähtsaimad on aga mõistagi teelised, kes astuvad läbi, lonksavad teed, loevad ja avaldavad oma arvamust. Aitäh teile siia tulemast!

Muidugi on toredad ka teiste teemajade pidajad ehk kõik kallid kaasblogijad. Aitäh teile, et olete kirjutanud ja lubanud mul lugejana teie maailmadesse kiigata.

 

detsember 29, 2007 at 1:16 p.l. 4 kommentaari

Moodne pedemuinasjutt ehk Silla Ivar tantsitab linna

Autentne materjal geikogukonna elust. Nii reklaami raamatupood Silla Ivari „Tantsivat linna.“

Njah, kui sulle öeldakse, eriti Eesti suguses külariigis, et autentne ja isiklik jne, siis on kuradima raske mitte mängida mängu oi-kas-tema-on tema ja oi-kas-ma-äkki-tunne-seda-ja-toda.

Teisalt kui hakata „Tantsivast linnast“ konkreetseid tüüpe otsima, leiaks ilmselt igaüks kiiresti oma. Vähemasti minu tutvuskonnas on päris mitu rohkem ja vähem lillekest koos tüüpiliste lillekesetraumadega, aga on ka nii mõnigi nohikpede, kellele lilletamine tõesti mitte mingil kujul kunagi eriti klappinud pole.

Kõrvaltegelastega on suht sama lugu. Nii mõnigi tuleb justkui tuttav ette, aga kui põhjalikumalt järele mõelda, sobiks kirjeldus vähemasti nelja või viie inimesega.

Seega autentne vahest küll, aga väga isiklike paralleelide otsimine „Tantsivast linnast“ ei ole vist eriti mõttekas. Pealegi peab Ivar ise vajalikuks öelda, et ta pole lähtunud faktidest, vaid fantaseerinud.

Võtkemgi siis teksti tekstina, fantaasiana, eksole.

Sel juhul võib teda kenasti nimetada lihsalt armasturomaaniks või uuestisünniromaaniks või emotsionaalse kapist välja kobimise romaaniks või ka lihtsalt eneseleidmise romaaniks.

Mina miskipärast tahaks aga „Tantsivat linna“ nimetada hoopiski muinasjutuks. Seda hoolimata kogu tema autentsusest või realismist.

Nii õnnelikud lõpud on ju tavaliselt muinasjuttudes? Ja need tagurpidi paralleelid “Dorian Gray portreega” on ka üsna muinasjutulikud või mis? Üldse, lootus, et maailm on õiglane ja näiteks inetus kompenseeritakse võimega saada heaks, kasvada ümber ja sündida uuesti, on ju ka üsnagi muinasjutuomane?

Sel tekstil ongi läbivalt justkui kaks kontrastset tasandit. Mina-vormis kirja pandu on mõlemi peategelase puhul peamiselt hästi avameelset realistlik, kui soovite, siis naturalistlikki. Juuakse ja pannakse ja palju ja kuhu iganes, eksole.

Samas, raamiv tantsutekst, mis noored armunud kokku juhatab, mõjub jällegi just kuidagi väga muinasjutulikult. Kui aus olla, siis see kursiivis osa „Tanstivast linnast“ meenutab mulle just väga konkreetselt üht suhteliselt lilletseva eluviisiga tegelinskit, kes oma hoolega varjatud üksildastel suure armastuse ootamise tundidel kirjutabki umbes selliseid muinasjutte noormeeste kohtumisest.

Kusjuures, ma olen nõus kihla vedama, et Ivar ei tea sellest tüübist ja tema muinasjuttudest suurt midagi. Seega teadlikult vihjata ta neile ei saa. Ilmselt on ta lihsalt sattunud dokumenteerima midagi, mis on täiesti üldiselt õhus.

Nimelt seda, et kõige ringiaelevam pede ja küünilisem prostituut nagu ka kultuurinohiklikeim üliõpilane ei taha lõppeks muud kui suurt ja siirast armastust ja sooja ja nunnut püsisuhet.

Ja ma olen suhteliselt kindel, et see klubides aelev ja ilutsev kamp, kelle Ivar üsna värvikalt kirja paneb, kamp kes oma esteetiliselt alamõõduliseks muutunud sõbra pikemata hülgab, et kogu see kamp näeb märgi unenägusid just nimelt sellisest õnnenatukesest.

Samas tunnistada, et ma tahan ainult natukene õnne, täiesti tavalist, ilma suure raha või plakatliku iluta õnne, on vist hullem enese alasti kiskumine, kui mistahes uppis tagumike ja rippuvate riistade kirjeldamine. Banaalne, salapäratu ja ebapeen, eksole. Aga, kurat, oluline ju tegelikult.

Igatahes on mul hää meel, et üks luuletaja Eestis ei olegi veel päris küüniliseks pekstud. et ta veel niisuguseid õnneliku lõpuga armastuslugusid kirjutada julgeb, avalikult ja ametlikult, kirjanduse pähe, mitte vaid öökapile isiklikuks salamuinasjutuks.

PS. See ei ole nüüd miski pretensioonikas kirjanduskriitika, vaid lihtsalt üks muljendus. Niisiis, Ivar, ära väga valusasti löö, kui tunned, kuidas lugeja permanentselt autori kavatsusi mõrvab vms

detsember 27, 2007 at 12:17 p.l. 3 kommentaari

Südamlik sõjafilm, jõuludeks sobilik

Öelda, et üks sõjafilm võib olla ilus ja südamlik, kõlab vist omajagu kummaliselt. Öelda, et mingi sõjafilmi üks peategelasi on muusika, kõlab sama naljakalt. Aga öelda, et ühes jõulfilmis on sõda ja laibad ja ei mingi tavalist kogupere ninnunännut, ei kõla ka väga ootuspäraselt.

Christian Carioni Häid jõule (Joyeux Noël) on siiski just selline sõjafilm või jõulfilm, kuidas soovite.

Film viib vaataja 1914. aasta talve, otse I Ilmasõja läänerindele. Hetke, kui ilmad on sitad, inimkaotused suured, mehed kõigil pooltel surmtüdinud ja väsinud ning igasuguse sõjavaimustuse minetanud.

Siis tulevad jõulud. Sakslased hakkavad kaevikuid kuuskedega ehtima ja küünlaid süütama ning Püha ööd ja muid üldtuntud jõuluaule laulma. Briti sõdurid vastavad vaikselt oma jõulualudega. Mingil hetkel kobitakse kaevikuist välja, kohtutakse eikellegimaal, surutakse kätt, vahetatakse viskit, sigarette, šokolaadi.

Selliseid spontaanseid vennastumisi nii brittide ja saklaste kui sakslaste ja prantslaste vahel täheldati 1914. aasta jõulude ajal mitmel pool läänerindel. Parimal juhul kestsid need jõululaupäevast 1. jaanuarini. Väidetavalt mahtusid jõulrahu sisse ka ühine langenute matmine ja spontaansed jalgpallimatšid. Ja muidugi kirjad, kirjad, kirjad, mida kõikide osapoolte sõdurid koju saatsid, ja kus nad seda imelist isetegevuslikku jõulurahu kirjeldasid.

Filmis kohtuvad saklased, prantslased ja šotlased. Film, muide on kolmkeelne, ehk kõik osapooled räägivad läbivalt oma keelt.

Nagu elus, nii algab ekraanilgi kõik muusikast. Või siis, kui kaugemalt otsida, hoopis armastusest?

Nimelt ajab taanlannast sopran Anna Sörenson jumal teab mis teid pidi välja loa läänerindel kontsert korraldada ja laulda seal koos oma armastatu, saklasest tenori Nikolaus Sprinkiga, kes parasjagu niigi sõdurina rindel viibib.

Esiti lauldakse staabis, ent siis tahab Sprink ilmtingimata laulda ka oma kaaslastele kaevikuis ja nii nad Annaga seda teevadki. Jõulurahu algab, kui Sprink Adeste fidelest lauldes kaevikust välja astub.

Lisaks muusikutepaarile on filmiloos oluline koht prantsuse ohvitser Aubybertil, kes on tegelikult hirmul ja mures oma saklaste tagalasse jäänud raseda naise pärast.

Talle sekundeerib habemeaja Ponchel, kelle ema elab samuti saklaste tagalas, vaid paar kilomeetrit rindejoonest eemal. Ponchel, kes jõi rahuajal alati koos emaga kohvi, kell üheksa hommikul ja kes seepärast paneb äratuskella alati kella üheksaks helisema, et seda kohviaega mitte unustada. Poncehl, kes lõppeks lipsabki saklaselt laenatud vormis ema vaatama ja sellesamas vales mundris ka maha lastakse.

Ja kolmandaks šotlasest anglikaanipreester isa Palmer, kes peab eikellegimaal jõulumissa kõigile ja aitab matta kõigi laibad, vaenupoolest ja rahvusest hoolimata.

Pidu ei kesta muidugi kaua, ei elus ega filmiski. Kahtlane vennastumine lõpetatakse niipea kui kõigil ülemjuhatustel sellest hais ninas on.

Päriselt ära tappa tekkinud inimlikkusenatukest siiski ei õnnestu. Vähemalt filmis. Idarindele küüditatavad sakslased sõidavad sinna šotlastelt õpitud laulu ümisedes.

Filmi sõnum on igatahes hästi selge. Üks muusika, ühed jõulud, üks Euroopa ja ühtmoodi inimesed. Üksteise mahatapmine on igatahes maailma kõige mõttetum asi.

Muide, minu lemmikdialoog ses filmis on järgmine.

Sakslane: „Ükskord, kui me sõja võidame ja Pariisi vallutame, tulen ehk tõesti ja joon teie külas klaasikese veini.“

Prantslane:“Selleks, et juua mu kodukülas veini, ei pea te Pariisi vallutama.“

Ega ei pea küll.

Ülemisel pildil Saksa, Prantsuse ja Briti ohvitserid eikellegimaal kõnelemas. Alumisel pildil Anna ja Sprink kaevikus.

detsember 24, 2007 at 12:51 p.l. 6 kommentaari

Jõulumeditatsioon sünnitava vanamooriga

Üks väga vana naine komberdab teed pidi. Sada seelikut lohakalt üksteise peal, kõver kepp käes. Nina pikk, nägu kortsus. Tõeline nõiamoor.

Ometi, see vana naine on rase. Ja enne kui ta sureb (see juhtub pea, veel täna öösel), sünnitab ta poisslapse.

Esialgu äbariku, kõhnukese ja arakese. Ent see kasvab ja sirgub ja kosub. Lihavõtte ajal kepsutab tugev poisu mängida. Mais avastab noormees armastuse. Jaanipäevaks on ta oma parimas eas, tugev ja sirge, täiuslik. Ent mis on täiuslik, ei saa enam kasvada. See hakkab kahanema, kuhtuma, surema.

Jõuluööks on see mees vana ja äbarik. Sant, mis sant. Ja temagi sureb. Ainult et tal on tütar, nääpsuke, haraliste patsidega, päris tita veel. Aga temagi kosub ja kasvab. Aprillis mürab ta poistega põllul, nagu lapsed ikka. Mais on ta häbelik neiu, jaanipäevaks küps naine. Lopsakas. Täiuslik. Ent mis on täiuslik, ei saa enam kasvada. See hakkab kahanema, kuhtuma, surema.

Selline pööripäevamuinasjutt siis.

Ja ega ma pea vist ütlema, et praegu oleme me kahanemise ja suremise ajas. Aga praegu sünnib ka see laps. Päikeselaps, kasvamise ja õitsemise laps. Päev, madalake, hallike, hakkab kukesammu võrra pikema.

Pimedus on võidetud!

Tere, Päike!

Nutikamad irvhambad küsivad nüüd, et kui praegu on valguse võit pimeduse üle, siis mis on jaanipäeval. Kas pimeduse võit valguse üle?

Kui sa eelneva loo läbi lugesid, siis ehk aimad, et…

…et, jah, see ongi õige vastus.

Valgus ja pimedus käivad käsikäes ja vaheldumisi. Nii ongi. Ja üks ei ole halvem kui teine. Kuu pole pahem kui päike, öö pole nirum kui hommik. Nad lihtsalt on.

Aga praegu sünnib päike ja valgus hakkab kasvama.

Tere, Päike!

Willendorfi Venus ehk kiviaegne emajumalanna

detsember 22, 2007 at 3:57 p.l. 5 kommentaari

Šampanjat, härrased!

 

Rõõm, rõõm ja puhas rõõm! Et miks? Aga seepärast, et tänasest on maailm jälle natukene avatum ja ühtsem. On vähem piiridel põrnitsemist ja kottimist, rohkem koostööd ja rohkem sedasinast mõnusat eurooplasetunnet. Ehk siis, elagu Schengeni õigusruum! 

Ja mis sobiks praegu paremini kui see tekst. 

Rõõm, Elysioni heldus,
kaunis säde jumalaist,
siseneme, hinges heldus,
taevane, su väravaist.
Mida aeg meis lahku jaotab,
taas su hurmades on koos,
seal, kus õrnu tiibu laotad,
ärkab vendlus inimsoos.
Miljonid, me arm teid kandku!
Suudlus sulle, suur Maailm!
Armsast isast aimu andku,
vennad, kaugeim tähesilm!

Saagu ilmas inimsoole
sihiks armastuse tee!
Kauge tundmatuma poole
tähtedeni tõuseb see.

Rõõm on suudlustes ja viinas,
sõpruses, mis surmas truu;
rõõmsalt roomab vagel liivas,
taevast kiidab inglisuu.

Miljonid, teil koorem lasub
– on sul aimu Loojast,
Ilm? Vägev Jumal vaevad tasub.
Tähtedele suuna silm!

Lilli loob ta seemnerakus,
taevalaele tähed seab,
tarkadele nähtamatus ruumis
sfääre ringi veab.

Andkem vaenlasele andeks,
jätkem vimm ja kättemaks,
et tal pisarad ei langeks,
meeleheit ei hammustaks.

Vennad, ärge jääge lahku,
kruusis kihab kuldne ramm,
taevani las lendab vahtu,
heale vaimule see kann!

Jumalad ei taha tasu;
ruumis sfääre ringi veab.
Kurb ja vaene leidku asu
rõõmu keskel rõõmsana.

Uhkust, kui te ees on troonid,
vennad, tulgu kas või turm
– teenetele väärsed kroonid,
petturite soole surm!

Miljonid, teid vaomas nähti?
Teispool tähti näeb kord silm,
tema troonib teispool tähti.
Julgust, ees on parem ilm!   

Loomulikult Schiller. Tõlge võiks pärineda Rein Sepalt, aga kui eksin, siis palun parandage.

detsember 21, 2007 at 9:59 e.l. 5 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

detsember 2007
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31