Archive for detsember, 2007

HEAD UUUU-UUT!

untsuus.jpg

detsember 31, 2007 at 10:21 p.l. 4 kommentaari

Veeuputust siis veel ei tulegi?

No mis sa oskad kosta? Aasta eelviimasel päeval kummub üle Peetrimägede selge ja lopsakas topeltvikerkaar.

Miskipärast ei saa ma kunagi vikerkaart vaadata ilma, et mulle vanatestamentlikult meenuks: „…ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel. /…/ ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks.

Veeuputust siis seekord ei tule, jah,“ ütlen ma seepeale tavaliselt poolmuigega. Ainult poolmuigega. Sest miski sosistab mulle teise kõrva, et vanad õigeusklikud külamutid, kes vikerkaart nähes risti ette löövad, ei eksigi nii hirmsasti.

Et see ongi märk ja leping. Lepituse ja andestuse pakkumine, turvalisuse lubadus. Jumalate sõnumitooja Irise, kelle sümbol vikerkaar samuti on, naeratus või isegi silmategemine.

Midagi stiilis, me näeme ja kui vaja siis müristame.

Umbes nagu ükskord, aastaid tagasi, kui mu Vanamees kord vist elektrihinna tõusu pääle pahandades röögatas, et sa näed ja sa ei mürista. Sekund hiljem kaikus üle Rahumäe sirge ja selge äikesekõmakas. Enne ega pärast seda polnud äikesest mingit märki. Seega, müristas küll. (:

Muidugi võib nüüd öelda, et otsida äikesest ja vikerkaarest muud kui äikest ja vikerkaart on infantiilne, animistlik ja mida iganes. Eks muigav pool minus mõistab seda isegi.

Ometi, nüüd, kus nad, majandusteadlastest turuastroloogideni näikse olevat kokku leppinud, et tulevik ei saa tulla muud kui tume (majanduskriis, kliimasoojenemine jne, jne, eksole), on kuidagi lohutav, et just aasta lõpul nii ootamatult vikerkaar taevasse riputatakse.

Justkui lubataks, et elame üle. Elame seekordki. Veel.

Aga veel meenutab talvine vikerkaar mulle üht lapsepõlve ilusaimat elamust.

Nimelt oli hiline õhtu või pigem varane öö. Isa pidi tulema kuskilt komadeeringust. Ju Moskvast või midagi. Ootasin teda ja käisin ülemise korruse aknast piilumas, kas tuleb juba. Aknasse paistis aga ehitusplats veidi eemal. Platsi valgustas erehele požektor, mille ümber keerutasid suured niisked lumehelbed. Ja ühel hetkel sai neist prožektori valgusvihku vikerkaar. Vikerkaar talveöö pimeduse taustal.

Oli väga ootamatu ja väga ilus.

Varsti saabus isa ja temaga koos mujalt tulemise lõhnad ja kohvrid ja elevus. Lumesadu lakkas ja kui ma uuesti aknast piilusin, oli vikerkaar läinud. Aga mu mälus on ta siiani.

Vahest kunagi juhtub veel, et Iris naeratab kesktalvel, keskööl ja lumesajus.

detsember 30, 2007 at 3:18 p.l. 2 kommentaari

Väikese Nõia egoparaad ehk teemaja aasta

Blogosfääris käib ringi üks tont, mis sunnib kodanikke blogiaastast kokkuvõtteid tegema. Otsustasin tondi siinsestki uksest sisse lasta.

Teemaja tegelikult ongi enam-vähem aastane. Päris ametlik sünnipäev oli 21. detsembril. Sestap alustangi oma kokkuvõtet sealt. Mängureegliks on, et tuleb kirja panna iga kuu esimese sissekande pealkiri ja esimesed read.

Detsember

Sõnad viivad keele alla

Mina peaksin blogima? Ei iial, iial, iial. Nii olen ma kõiki käpakesi südamele asetades väitnud küll ja veel.

Jaanuar

Kuriloom kõneleb: koera pühad

Noh, mis nüüd siis? Taevas on tuld täis. Plahvatused, aina plahvatused. Nagu oleks sõda lahti või põleks mets. Põgenen oma elutoa esindusdiivanilt kui keravälk, ehkki mul on käpad haiged ja tavaliselt kulub mul tõusmiseks minut või paar. Aga nüüd on mul kiire. Magamistoa suurde riidekappi.

Veebruar

Blogilugejad kapist välja!

Miks inimesed blogi peavad, on vist niigi selge. Edevusest, edevusest ja veelkord edevusest. Võibolla natuke ka igavusest, eksole. Ja mõnijagu veel õilsusest või asja pärast, tundest, et on vaja midagi öelda. Aga kes oled sina, blogilugeja? Ja miks sa loed?

Märts

Mida head on abielus?

Sirje küsib enda blogis, miks seda abielu õieti vaja on? Et tüütu korraldada ja puha. Meil vanamehega juhtus see kuidagi kogemata. Tähendab, armastus oli muidugi suur ja karvane, aga mingeid hulle pulmaplaane, pika laua igatsemist, orgunni ning rabelemist ei olnud.

Aprill

Minu Vikkar ka

Larko õnnitleb sünnipäeva puhul Vikerraadiot ja teeb mul sedasi südame soojaks, sest minu jaoks on Vikkar lapsepõlvesõber. Ma nimelt ei käinud lasteaias, vaid olin vanaema hoida. Jõlpnesin tal toimetuste aegu sabas ja Vikerraadio mängis ikka taustaks.

Mai

Tööinimestele

Head töörahvapüha kõigile, kellele korda läheb!

Juuni

Ja mis, kurat, on kultuur?

Hommikul pidi üks meeskodanik mu peaaegu oimetuks ehmatama, helistades ja tulistades telefoni küsimuse: “Mis on kultuur?” Noh, et kuidas mina seda defineeriksin või nii? No kust, kurivaim, mina tean.

Juuli

Nostalgilist HUI-juttu.

Eh! See jutt siin ajab ju suisa natuke nostalgiliseks. Sest eks minagi olnud vaiksel viisil ses HUI-ks lühenevas postiloendis. Kusjuures, mida rohkem ma tema hiilgeaegadele mõtlen, seda enam mulle tundub, et see oli tegelikult väga hea asi. Siis me virisesime küll, et üks igavene jutuklubi ja midagi konkreetset ei toimu jne, jne. Nüüd ütleksin ma pigem, et teinekord on sõna sama hea asi kui tegu. Vahest võib olla vajalikumgi.

August

Mina, Larko, teie kõik ja tasuta lõunad ehk sööme jällegi

Nõndaks, auväärsed, me ootame teid siis taas sööma ja lobisema. Virtuaalse söömaklubi teine kogunemine tuleb järgmisel teisipäeval ehk 7. augustil kell 20. 00.
Jututeemaks algatuseks tasuta lõunad.

September

Õpetaja ei ole jumal ega oivik tema prohvet

Isand Toom Õunapuu näikse olevat veendunud, et riigikirjandite hindamisega on tänapäeval kõik mäda.

Oktoober

Kuidas ma kätega luuletamist õppisin

Laupäeval pärast keskpäeva said möödakäijad Tallinna Jaani kiriku ees näha sellist pilti: hulk rahvast, kõik seletavad midagi omavahel, aga millestki aru ei saa: häält pole, liiguvad ainult käed.” * Ja meie vanamehega nihelesime ka seal kõrval, olles need juhmakad, kes viipekeelest mitte sõnagi aru ei saanud.

November

Rikkad on õndsad ja vaesed on õelad ehk Eesti oma Ameerika unelm

Ega vaesed, need ei aita kunagi kedagi. Rikkad küll, need ikka, need on head inimesed,” kiitis Põltsamaal hääletanud tuisulumine tädike, kelle me (mina ja mu autostatud sõberpere) peale korjasime.

Detsember

Kes tegi?

Kes varastas koolilapse kotist sinist karva akvarelli? Kes võttis killukese valget guašši? Kes tegi mu akna taha lume ja taeva? Kes tupsutas pilved laiali? Kes joonistas seepiaga puuoksad, kahvatupruunikad, peened?

 

Iseenesest on mul teemajast hea meel. Hea meel, sest see on mulle andnud püsiva põhjuse kirjutada, mis hoiab verbaalselt hästi vormis. Samas on blogimine andnud õiguse kirjutada just seda, mida tahan ja siis kui tahan, luksus, mis eristab teda igasugusest tööst.

Ja et ma kord olen ilmselt ka natuke selline maailmaparandaja tüüp, siis loodan, et mu mõtted ei ole mitte vaid egoparaadiks jäänud, vaid kelleski korrakski kaasa vibreerinud, mida selgemaks, lihtsamaks, helgemaks või lihtsalt lõbusamaks teinud. Lühidalt, ehk on mu lobast ka msikit tulu olnud.

Teemajas lobisemisest on igatahes välja kasvanud virtuaalne söömaklubi, mis on minu meelest hästi vahva viis virtuaalsete inimestega ka natuke reaalsemat kontakti saada. Siinkohal aitüma Larkole, kes minu lõõpimisest tõsiselt tuld võttis ja söömaklubi vaprasti korraldama asus ning seda siiani sama vapralt edasi teeb. Ja aitüma kõigile, kes on viitsinud kölubiõhtuid oma kaasalobisemisega ilmestada.

Tähtsaimad on aga mõistagi teelised, kes astuvad läbi, lonksavad teed, loevad ja avaldavad oma arvamust. Aitäh teile siia tulemast!

Muidugi on toredad ka teiste teemajade pidajad ehk kõik kallid kaasblogijad. Aitäh teile, et olete kirjutanud ja lubanud mul lugejana teie maailmadesse kiigata.

 

detsember 29, 2007 at 1:16 p.l. 4 kommentaari

Moodne pedemuinasjutt ehk Silla Ivar tantsitab linna

Autentne materjal geikogukonna elust. Nii reklaami raamatupood Silla Ivari „Tantsivat linna.“

Njah, kui sulle öeldakse, eriti Eesti suguses külariigis, et autentne ja isiklik jne, siis on kuradima raske mitte mängida mängu oi-kas-tema-on tema ja oi-kas-ma-äkki-tunne-seda-ja-toda.

Teisalt kui hakata „Tantsivast linnast“ konkreetseid tüüpe otsima, leiaks ilmselt igaüks kiiresti oma. Vähemasti minu tutvuskonnas on päris mitu rohkem ja vähem lillekest koos tüüpiliste lillekesetraumadega, aga on ka nii mõnigi nohikpede, kellele lilletamine tõesti mitte mingil kujul kunagi eriti klappinud pole.

Kõrvaltegelastega on suht sama lugu. Nii mõnigi tuleb justkui tuttav ette, aga kui põhjalikumalt järele mõelda, sobiks kirjeldus vähemasti nelja või viie inimesega.

Seega autentne vahest küll, aga väga isiklike paralleelide otsimine „Tantsivast linnast“ ei ole vist eriti mõttekas. Pealegi peab Ivar ise vajalikuks öelda, et ta pole lähtunud faktidest, vaid fantaseerinud.

Võtkemgi siis teksti tekstina, fantaasiana, eksole.

Sel juhul võib teda kenasti nimetada lihsalt armasturomaaniks või uuestisünniromaaniks või emotsionaalse kapist välja kobimise romaaniks või ka lihtsalt eneseleidmise romaaniks.

Mina miskipärast tahaks aga „Tantsivat linna“ nimetada hoopiski muinasjutuks. Seda hoolimata kogu tema autentsusest või realismist.

Nii õnnelikud lõpud on ju tavaliselt muinasjuttudes? Ja need tagurpidi paralleelid “Dorian Gray portreega” on ka üsna muinasjutulikud või mis? Üldse, lootus, et maailm on õiglane ja näiteks inetus kompenseeritakse võimega saada heaks, kasvada ümber ja sündida uuesti, on ju ka üsnagi muinasjutuomane?

Sel tekstil ongi läbivalt justkui kaks kontrastset tasandit. Mina-vormis kirja pandu on mõlemi peategelase puhul peamiselt hästi avameelset realistlik, kui soovite, siis naturalistlikki. Juuakse ja pannakse ja palju ja kuhu iganes, eksole.

Samas, raamiv tantsutekst, mis noored armunud kokku juhatab, mõjub jällegi just kuidagi väga muinasjutulikult. Kui aus olla, siis see kursiivis osa „Tanstivast linnast“ meenutab mulle just väga konkreetselt üht suhteliselt lilletseva eluviisiga tegelinskit, kes oma hoolega varjatud üksildastel suure armastuse ootamise tundidel kirjutabki umbes selliseid muinasjutte noormeeste kohtumisest.

Kusjuures, ma olen nõus kihla vedama, et Ivar ei tea sellest tüübist ja tema muinasjuttudest suurt midagi. Seega teadlikult vihjata ta neile ei saa. Ilmselt on ta lihsalt sattunud dokumenteerima midagi, mis on täiesti üldiselt õhus.

Nimelt seda, et kõige ringiaelevam pede ja küünilisem prostituut nagu ka kultuurinohiklikeim üliõpilane ei taha lõppeks muud kui suurt ja siirast armastust ja sooja ja nunnut püsisuhet.

Ja ma olen suhteliselt kindel, et see klubides aelev ja ilutsev kamp, kelle Ivar üsna värvikalt kirja paneb, kamp kes oma esteetiliselt alamõõduliseks muutunud sõbra pikemata hülgab, et kogu see kamp näeb märgi unenägusid just nimelt sellisest õnnenatukesest.

Samas tunnistada, et ma tahan ainult natukene õnne, täiesti tavalist, ilma suure raha või plakatliku iluta õnne, on vist hullem enese alasti kiskumine, kui mistahes uppis tagumike ja rippuvate riistade kirjeldamine. Banaalne, salapäratu ja ebapeen, eksole. Aga, kurat, oluline ju tegelikult.

Igatahes on mul hää meel, et üks luuletaja Eestis ei olegi veel päris küüniliseks pekstud. et ta veel niisuguseid õnneliku lõpuga armastuslugusid kirjutada julgeb, avalikult ja ametlikult, kirjanduse pähe, mitte vaid öökapile isiklikuks salamuinasjutuks.

PS. See ei ole nüüd miski pretensioonikas kirjanduskriitika, vaid lihtsalt üks muljendus. Niisiis, Ivar, ära väga valusasti löö, kui tunned, kuidas lugeja permanentselt autori kavatsusi mõrvab vms

detsember 27, 2007 at 12:17 p.l. 3 kommentaari

Südamlik sõjafilm, jõuludeks sobilik

Öelda, et üks sõjafilm võib olla ilus ja südamlik, kõlab vist omajagu kummaliselt. Öelda, et mingi sõjafilmi üks peategelasi on muusika, kõlab sama naljakalt. Aga öelda, et ühes jõulfilmis on sõda ja laibad ja ei mingi tavalist kogupere ninnunännut, ei kõla ka väga ootuspäraselt.

Christian Carioni Häid jõule (Joyeux Noël) on siiski just selline sõjafilm või jõulfilm, kuidas soovite.

Film viib vaataja 1914. aasta talve, otse I Ilmasõja läänerindele. Hetke, kui ilmad on sitad, inimkaotused suured, mehed kõigil pooltel surmtüdinud ja väsinud ning igasuguse sõjavaimustuse minetanud.

Siis tulevad jõulud. Sakslased hakkavad kaevikuid kuuskedega ehtima ja küünlaid süütama ning Püha ööd ja muid üldtuntud jõuluaule laulma. Briti sõdurid vastavad vaikselt oma jõulualudega. Mingil hetkel kobitakse kaevikuist välja, kohtutakse eikellegimaal, surutakse kätt, vahetatakse viskit, sigarette, šokolaadi.

Selliseid spontaanseid vennastumisi nii brittide ja saklaste kui sakslaste ja prantslaste vahel täheldati 1914. aasta jõulude ajal mitmel pool läänerindel. Parimal juhul kestsid need jõululaupäevast 1. jaanuarini. Väidetavalt mahtusid jõulrahu sisse ka ühine langenute matmine ja spontaansed jalgpallimatšid. Ja muidugi kirjad, kirjad, kirjad, mida kõikide osapoolte sõdurid koju saatsid, ja kus nad seda imelist isetegevuslikku jõulurahu kirjeldasid.

Filmis kohtuvad saklased, prantslased ja šotlased. Film, muide on kolmkeelne, ehk kõik osapooled räägivad läbivalt oma keelt.

Nagu elus, nii algab ekraanilgi kõik muusikast. Või siis, kui kaugemalt otsida, hoopis armastusest?

Nimelt ajab taanlannast sopran Anna Sörenson jumal teab mis teid pidi välja loa läänerindel kontsert korraldada ja laulda seal koos oma armastatu, saklasest tenori Nikolaus Sprinkiga, kes parasjagu niigi sõdurina rindel viibib.

Esiti lauldakse staabis, ent siis tahab Sprink ilmtingimata laulda ka oma kaaslastele kaevikuis ja nii nad Annaga seda teevadki. Jõulurahu algab, kui Sprink Adeste fidelest lauldes kaevikust välja astub.

Lisaks muusikutepaarile on filmiloos oluline koht prantsuse ohvitser Aubybertil, kes on tegelikult hirmul ja mures oma saklaste tagalasse jäänud raseda naise pärast.

Talle sekundeerib habemeaja Ponchel, kelle ema elab samuti saklaste tagalas, vaid paar kilomeetrit rindejoonest eemal. Ponchel, kes jõi rahuajal alati koos emaga kohvi, kell üheksa hommikul ja kes seepärast paneb äratuskella alati kella üheksaks helisema, et seda kohviaega mitte unustada. Poncehl, kes lõppeks lipsabki saklaselt laenatud vormis ema vaatama ja sellesamas vales mundris ka maha lastakse.

Ja kolmandaks šotlasest anglikaanipreester isa Palmer, kes peab eikellegimaal jõulumissa kõigile ja aitab matta kõigi laibad, vaenupoolest ja rahvusest hoolimata.

Pidu ei kesta muidugi kaua, ei elus ega filmiski. Kahtlane vennastumine lõpetatakse niipea kui kõigil ülemjuhatustel sellest hais ninas on.

Päriselt ära tappa tekkinud inimlikkusenatukest siiski ei õnnestu. Vähemalt filmis. Idarindele küüditatavad sakslased sõidavad sinna šotlastelt õpitud laulu ümisedes.

Filmi sõnum on igatahes hästi selge. Üks muusika, ühed jõulud, üks Euroopa ja ühtmoodi inimesed. Üksteise mahatapmine on igatahes maailma kõige mõttetum asi.

Muide, minu lemmikdialoog ses filmis on järgmine.

Sakslane: „Ükskord, kui me sõja võidame ja Pariisi vallutame, tulen ehk tõesti ja joon teie külas klaasikese veini.“

Prantslane:“Selleks, et juua mu kodukülas veini, ei pea te Pariisi vallutama.“

Ega ei pea küll.

Ülemisel pildil Saksa, Prantsuse ja Briti ohvitserid eikellegimaal kõnelemas. Alumisel pildil Anna ja Sprink kaevikus.

detsember 24, 2007 at 12:51 p.l. 6 kommentaari

Jõulumeditatsioon sünnitava vanamooriga

Üks väga vana naine komberdab teed pidi. Sada seelikut lohakalt üksteise peal, kõver kepp käes. Nina pikk, nägu kortsus. Tõeline nõiamoor.

Ometi, see vana naine on rase. Ja enne kui ta sureb (see juhtub pea, veel täna öösel), sünnitab ta poisslapse.

Esialgu äbariku, kõhnukese ja arakese. Ent see kasvab ja sirgub ja kosub. Lihavõtte ajal kepsutab tugev poisu mängida. Mais avastab noormees armastuse. Jaanipäevaks on ta oma parimas eas, tugev ja sirge, täiuslik. Ent mis on täiuslik, ei saa enam kasvada. See hakkab kahanema, kuhtuma, surema.

Jõuluööks on see mees vana ja äbarik. Sant, mis sant. Ja temagi sureb. Ainult et tal on tütar, nääpsuke, haraliste patsidega, päris tita veel. Aga temagi kosub ja kasvab. Aprillis mürab ta poistega põllul, nagu lapsed ikka. Mais on ta häbelik neiu, jaanipäevaks küps naine. Lopsakas. Täiuslik. Ent mis on täiuslik, ei saa enam kasvada. See hakkab kahanema, kuhtuma, surema.

Selline pööripäevamuinasjutt siis.

Ja ega ma pea vist ütlema, et praegu oleme me kahanemise ja suremise ajas. Aga praegu sünnib ka see laps. Päikeselaps, kasvamise ja õitsemise laps. Päev, madalake, hallike, hakkab kukesammu võrra pikema.

Pimedus on võidetud!

Tere, Päike!

Nutikamad irvhambad küsivad nüüd, et kui praegu on valguse võit pimeduse üle, siis mis on jaanipäeval. Kas pimeduse võit valguse üle?

Kui sa eelneva loo läbi lugesid, siis ehk aimad, et…

…et, jah, see ongi õige vastus.

Valgus ja pimedus käivad käsikäes ja vaheldumisi. Nii ongi. Ja üks ei ole halvem kui teine. Kuu pole pahem kui päike, öö pole nirum kui hommik. Nad lihtsalt on.

Aga praegu sünnib päike ja valgus hakkab kasvama.

Tere, Päike!

Willendorfi Venus ehk kiviaegne emajumalanna

detsember 22, 2007 at 3:57 p.l. 5 kommentaari

Šampanjat, härrased!

 

Rõõm, rõõm ja puhas rõõm! Et miks? Aga seepärast, et tänasest on maailm jälle natukene avatum ja ühtsem. On vähem piiridel põrnitsemist ja kottimist, rohkem koostööd ja rohkem sedasinast mõnusat eurooplasetunnet. Ehk siis, elagu Schengeni õigusruum! 

Ja mis sobiks praegu paremini kui see tekst. 

Rõõm, Elysioni heldus,
kaunis säde jumalaist,
siseneme, hinges heldus,
taevane, su väravaist.
Mida aeg meis lahku jaotab,
taas su hurmades on koos,
seal, kus õrnu tiibu laotad,
ärkab vendlus inimsoos.
Miljonid, me arm teid kandku!
Suudlus sulle, suur Maailm!
Armsast isast aimu andku,
vennad, kaugeim tähesilm!

Saagu ilmas inimsoole
sihiks armastuse tee!
Kauge tundmatuma poole
tähtedeni tõuseb see.

Rõõm on suudlustes ja viinas,
sõpruses, mis surmas truu;
rõõmsalt roomab vagel liivas,
taevast kiidab inglisuu.

Miljonid, teil koorem lasub
– on sul aimu Loojast,
Ilm? Vägev Jumal vaevad tasub.
Tähtedele suuna silm!

Lilli loob ta seemnerakus,
taevalaele tähed seab,
tarkadele nähtamatus ruumis
sfääre ringi veab.

Andkem vaenlasele andeks,
jätkem vimm ja kättemaks,
et tal pisarad ei langeks,
meeleheit ei hammustaks.

Vennad, ärge jääge lahku,
kruusis kihab kuldne ramm,
taevani las lendab vahtu,
heale vaimule see kann!

Jumalad ei taha tasu;
ruumis sfääre ringi veab.
Kurb ja vaene leidku asu
rõõmu keskel rõõmsana.

Uhkust, kui te ees on troonid,
vennad, tulgu kas või turm
– teenetele väärsed kroonid,
petturite soole surm!

Miljonid, teid vaomas nähti?
Teispool tähti näeb kord silm,
tema troonib teispool tähti.
Julgust, ees on parem ilm!   

Loomulikult Schiller. Tõlge võiks pärineda Rein Sepalt, aga kui eksin, siis palun parandage.

detsember 21, 2007 at 9:59 e.l. 5 kommentaari

Meie, peeniseõgijad

Ma vaatan tavaliselt imelikult, kui inimesed räägivad oma loomadest ja lastest meie-vormis. Meie käisime pissil. Meie võtsime rohtu. Meie hüppasime üle tõkete. No mida, ikka koos pissisite ja hüppasite või? 

See paraku ei tähenda, et ma reaalses suhtlussituatsioonis ise süüdimatult meietama ei hakka.   

Eile kõnelesime teise koeraomanikuga sellest, kas kutsile konti anda või mitte ja mida muud närimiseks anda. Ja mina, tibuke, teatasin särasilmil, et meie järame suure mõnuga pullipeenist.  

Hetk hiljem ma vist punastasin kõrvuni ja olin sunnitud parandama, et peenisenärija on siiski koer, et mina isiklikult … khm … mitte.

Ei, ausalt, ma ei põe salajast kastratsioonikirge, aga piinlik on küll siiani. Natuke.

detsember 20, 2007 at 8:53 e.l. 13 kommentaari

Kultuuri hävitamine – vasakpoolsuse ideaal?

Leidub äärmuslikke vasakpoolseid seltskondi, kelle jaoks igasugune esteetika on saatanast. See olevat kodanlik igand ja, mis veelgi hullem, eskapism, mis uinutab masside valvsust ja juhib nende mõtted revolutsiooni tegemiselt kõrvale.

Mida halvem, seda parem. Ka elutingimuste osas. Ehk siis, parim oleks, kui rahvas kannaks ühtmoodi vormi, elaks karjakaupa hallides kasarmutes, loeks ainult ideoloogiliselt korrektset kirjandust ja kuulaks…. Ma ei teagi mida. Võitluslaule? 

Esteetikavihas võib muutuda peaaegu mõrvarlikuks. Soome poliitik, kirjanik, muusik ja psühhiaater Claes Andersson on kirjutanud* noorukesest piigast, kes kuulus maoistlikku rühmitusse. Kord mainis ta oma seltsimeestele, et kevadlilled turul olid lihtsalt vaimustavalt ilusad.  Selle kohatu, ideoloogiliselt ebakorrektse ilutsemise peale otsustas sekt neiu sisuliselt ekskommunitseerida.

Temaga ei suheldud enam. Ei aetud küll otse ära, aga ignoreeriti täiega. Nagu oleks ta kõige otsesemas mõttes õhk. Piiga ei pidanud sellele survele vastu ning otsustas olukorra lahendada mingi Helsingi kesklinna kõrgema hoone katuselt alla hüppamisega. Surma ta õnneks siiski ei saanud, kuid Anderssonil kui psühhiaatril tuli ninani sidemeis neiuga kõnelda ning esteetikavaenulike seltsimeeste ajupesutulemusi ravida.  

Mida härrased maoistid seepeale arvasid, ma ei tea. Kas tegid oma esteetikavihas mingeid korrektuure või jäi lillede imetlemine nende jaoks ikka patuks, mis peaaegu surmaotsust vääris? 

Muide, funkarhitektuuri isakeste hulgas esines omal ajal kaks seisukohta. Ühed (Gropius ja muud sakslased) ütlesid, et inimestel on vaja tagada elamiseks Lebensminimum, seevastu vana Corbu arvas, et pigemini peaks rääkima Lebensmaximumist. 

Mu meelest seda miinimumi ja maksimumi küsimust saab laiendada kogu vasakpoolsele või sotsiaalsele mõtlemisele. Ehk siis, kas eesmärgiks on pakkuda kõigile ühtmoodi viletsat elu või ühtmoodi mõnusat elu? 

Mina olen siinkohal raudselt maksimumi pooldaja. Ma usun, et inimesed ei taha ega peagi tahtma olla hallid vormis sõdurid, kasimata kasarmus. Ma usun, et see mida me igatseme ja mida igaüks ka saama peaks on hubane tuba, hommikused pannkoogid, vein ja ooper, raamatud ja filmid, jalutuskäigud rohelisse.  

“Puhas väikekodanlik idüll,” hüüate te nüüd. Ja võib-olla kortsutate kulmu, aga, ma palun, mõelge hetkeks, kas väikekodanlust on ikka mõtet halvustada. Kas ei tähenda see sõna sisuliselt sama, mida keskklass? Ja kas ei jaura me, vasakpoolsed, peaasjalikult ise, et vaja on tugevat keskklassi? Miks me sedasama asja siis teisest otsast sõimame? 

Pealegi, seltskonnad, kes üritavad iga hinna eest saavutada ühtmoodi halbolu, muutuvad tõesti ruttu totalitaarseks ja veriseks, kui saavad. Vähemalt mulle tundub nii.  

Jah, muidugi, heaolul on või peaksid olema mingid piirid, sest loodusvarad, mille arvelt me elame, ei ole piiritud. Aga esteetika ja elu mõnusus ei pea tulema mingi meeletu raiskamise ja priiskamise arvelt. Nõud, millelt sööme, võivad vabalt olla vanavanema omad. Jalutama ja piknikutama ei pea oma isiklikus aialahmakas, võib ka ühises pargis. Teatrisse ei pea sõitma igaüks oma mersuga, võib ka üheskoos ja bussiga või siis võib üldse kodus sõpradega teatrit ja muusikat teha. 

Igal juhul ei oska ma uskuda, et ilus ja mõnus elu on põhimõtteliselt vasakpoolsusega vastuolus ning noa ja kahvliga süües ei saa maailma parandada. 

Muidugi, ma saan aru, et meil on ammuks kinnistunud ideaalne maailmaparandaja mall. See on paljasjalgne kotiriides pühak. Hull Kristuse pärast, kes elab koopas ja sööb rohtu. Kristuse asemele sobib muidugi ka revolutsioon või parem homne. Peaasi, et selle nimel kannatataks ja ennast salataks ning piitsutataks. Selline hea ja õilsa inimese immits on meile pähe kulunud nagu coca-cola reklaam.  

Ainult et kas me ikka tegelikult tahame elada sellises paljasjalgsete pühakute enesepiitsutajalikkuses? Kas see on ikka see parem maailm, mida me igatseme? 

Kui aus olla, siis mina ei taha. Ma pigem olen säänne šampanjasotsialist, kes hoolitseb jõudumööda selle eest, et ka naaber šampust saaks. (: 

Käesoleva tiraadi inspireeris vestlus analyytikuga, mis algas siin. Tänan analyytikut mõtlema ja ütlema ärgitamise eest.

_________

* selles raamatus

Fotol hävitavad usinad Hiina kultuurirevolutsionäärid budistlikke kujusid.

detsember 19, 2007 at 4:38 p.l. 72 kommentaari

Hämaras ja härmatises. Isiklikke postkaarte

Härmatis on kõigepealt. Valge kristalljahu tänavaservadel, mäenõlval, sillapiiretel, majakatustel. Selline, mille vastu ma väiksena oleksin keele pannud, et tunda, kuidas ta hetkeks kõrvetab ja siis sulab, jättes maha kirbelt vesise maigu. 

Jõel, tasakesi tumeneval, on jää. Õige kerge ja habras.  

Mina seisan, tegelikult meie seisame, sest kall on ka ju, jõe ääres ja vaatame linna. Väikesi värvilisi nukumaju ja kirikut, millel on taas katus (või vähemalt midagi sinnapoole).  

Korraga hakkab keegi üle vee, sessamas linnas, ühe nukumaja õues vaipa kloppima. Müta-müta-tümp! Müta-tümp! Jõulueelne suurpuhastus vist. Või peab keegi aastaaruannet kirjutama ja elab end vaiba peal välja? Ikka müta-tümp? 

Siis tuleb hämarik. Huvitav, miks see mõjub alati soojana ehkki päriselt peaks päikese loojudes ju külmemaks minema? Kas seepärast, et ta on pehme? Nagu vatitekk, mis linna endasse mähib. Tavalist, argipäevast varjab ja kummaliselt muid asju esile toob. 

Kusagilt hämust kerkivaid hoove ja majanurki. Rootsipunaseid, kollaseid. Suuri häguste servadega valguslaike. Aknaid, millele on päris paljud (inimesed, mitte ärid) viitsinud paigutada jõulukülakesi ja linnakesi. Majakestega, lammastega, kirikuga ja ühel aknal isegi koguka piiskopiga, kel kasuk õlul ja sau peos.  

Panen nina nii mõnegi akna vastu ja vaatan neid mängukülakesi vatilumes. Võib-olla vajub suugi lahti, nagu kunagi ammu. Siis, kui ma väike olin. Siis kui ka Paide tillukeste puumajade akendele viitsiti selliseid mikromaailmu ehitada. Nüüd nad miskipärast ei ehita enam. Panevad pigemini poenänni välja.  

Tasapisi hakkab siiski jahe. Kõmbime kohviku poole. Korraga tuiskab meist mööda seltskond pisikesi lõbusaid tegelasi. Viimasel tuttmüts taga lehvimas. Päkapikud? Ei, siiski lapsed.  

Või mine võta kinni. Hetkeks on küll tunne, nagu oleksingi jõulukaardi sisse astunud.

Kiri tagaküljel ütleb: Porvoo 14.12. 2007.  

*

Jõulukaardilinnast bussiga Suurde Linna loksudes ütlen emale telefonis täiesti mõtlematult, et koju sõidan. Nojah, mul on küll kiiks, et kodu on natuke igal pool, kus on hea ja öömaja. Aga mul on kuri tunne, et seekord on asi keskmisest tiba tõsisem. Nimelt hakkab See Linn mind päriselt kodustama.  

Juba tekkivad need ohtlikud hetked, kus keha tunneb mingid kohad ära enne kui aju. Kus ahhaa-elamus hakkab varbaotstest, mitte peast. Hetked, kus ma hakkan linna armuma. 

Kuidas ma saaksingi mitte armuda linna, kus mul on seest soe hiiglasuurest supist ja napsust ja mõnusast jutust hääs seltskonnas.

Linna, kus müraka kivifassaadi pilgu all suitsetades saab jällegi vaadata üle vee, välja valgustatud hooneid ja siugjalt libisevaid ronge. Linna, kus mul on edevusest liiga kõrged kontsad ja tulemusena liiga valusad jalad (ma soiun, et ei käi enam sammugi, mitte iialgi, ja murran seda lubadust kohe pärast kontserti, kui saapad vahetatud).  

Linna, kus on selliseid hulkumisi öös (kurat, juba teist korda tunnen ma just selles linnas end nagu neljateistaastane).   

Linna, kus …  

Ah, mis seal ikka. Lihtsalt linna, kus on omad lood ja Lood.

Linna, millel seetõttu on tugevaid eeldusi mulle kord Riiat teha. Või on see juba juhtunud? 

Selle kaardi tagaküljel seisab: Helsingi 15. 12. 2007.  

*

Kui te nüüd küsite, kas pilte ka saab siis ei, ei saa. Seekord mitte. Mulle ei meeldi olulisi kohti kaamerasse kinni püüda, ühte hetke vangi panna. Ma tahan, et nad säiliksid kõigis mu meeltes elusa jadana piltidest, aistingutes, sündmustest. Nõndaks siis kujutlege lugedes neid linnu või mõnesid muid, mis teile armsad, nii nagu teie neid teate ja mäletate, varbaotstes, ninasõõrmetes, ripsmetel võbelemas.   

detsember 18, 2007 at 1:12 p.l. 5 kommentaari

Vanemad postitused


On hiljuti kirjutatud

Kalender

detsember 2007
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31