Lapse väärikusest, peaaegu ainult pilt

Mõeldes veel, kas laps võib olla väärikas, meenub „Surm Veenetsias“ ja filmi-Tadzio. Selles poisis on, lisaks imepeenele ilule, justnimelt ka tohutult väärikust. Kõiges. Vaadetes, poosides, liigutustes, pilkudes.

Väärikusest, piltides ja ilma

Üks mees istub Jaagupi poe ees, ja annab hulkuvale külakutsale osa vastostetud leivast. Värkest, veel soojast. „Ma elasin blokaadiegses Leningradis. Nüüd toidan ma iga vastutulevat koera. Tänuks. Sest nemad toitsid siis meid,“ räägib ta.

Üks vana naine istub Mäo bussipeatusepaviljoni kulunud pingil, käed süles koos. Ta ootab. Keskendunult, rahulikult. Peaaegu tardunult nagu skulptuur. Justkui oleks ootamine kogu tema elu.

Üks teine vana naine ei tule iial koduuksest välja, kui ta ei ole suud värvinud ja kõrgeid kontsi alla saanud. Ta on eluaeg olnud selline hoolitsetud seltskonnadaam. Kuidas saaks ta nüüd teisiti, hoolitsemata? Ja ta läheb välja ja vestleb kultuurist ja muudets maailma asjadest. „Ah, et kas jalg valutab? Nojah, eks ta ju natuke, jajah, aga mis me sellest ikka…“

Need pildid jooksid mul silme eest läbi, kui Ingrid küsis vananemise ja väärikuse kohta.

Aga kui te küsite definitsiooni, küsite, mis väärikus on, siis…siis ma vastaksin ehk nõnda.

Väärikus tuleb väärtusest ja selle tundmisest. Väärikas on taibanud, et tema ise on väärtus ja teisedki on.

Väärikas on suuremeelne ja salliv, ta ei alanda ennast ega kedagi teist, sest ta ei pea oma väärtust tõestama teiste pisendamise läbi. Ta teab seda niigi.

Väärikas on enesekindel ja sirgeselge. Kui vaja siis isepäine. Väärikas ei jookse karjaga kaasa ega tee midagi moe pärast või kellegi meeleheaks. Ka mitte sõprade. Väärikas valib teguviisi, mille järel tal endal on hää ja rahulik olla ning peeglisse vaadata.

Väärikas loob, mitte ei hävita. Toetab, mitte ei kisu maha.

Väärikas ei ole väiklane ega kättemakshuhimuline, aga ta ei lase ka end rahus mutta trampida. Kui vaja, kus vaja, seisab ta enese eest kindlalt ent heatahlikult, vastase väärikust riivamata.

Väärikas on helde. Ta jagab, mida tal on ja mäletab neid, kes on jaganud temaga (kasvõi need blokaadiaegsed koerad, eksole)

Väärikas vanainimene teab, et ta on elanud ilusa rikka elu ja ta laseb seda elu, õhtupäikese sumesooja kulda vaikselt ja lahkelt teistelegi paista.

Samas, väärikus vaevalt on seotud vananemisega. Jah, see on ilmsesti sotsiaalne tunne, mida imikul vast ikka ei ole. Aga tõenäoliselt hakkab see vaikselt tekkima koos minateadvuse ja enesehinnagu kasvuga.

Ma usun, väärikus ongi protsess, on miski, mida õpitakse tasahaaval eluläbi. Ega saa väärikalt vananeda keegi, kes ennemalt vääritult elanud.

Vanadus vahest ainult võimendab, lihvib, toob esile, paneb i-dele punkte. Muudab nii väärikuse kui väärituse reljeefsemaks, silmapaistvamaks.

Aga ühiskond, mida see peaks tegema? Pidama iga oma liiget väärikaks ja väärtuslikuks. Hoolitsema, et keegi ei sattuks olukorda, kus on raske end veel midagi väärt olevana tunda ja väärikalt ülal pidada.

Ühiskond ei tohi jätta inimesi nälga ei materiaaselt (toiduta, rahata, tööta, koduta) ega emotsionaalselt (marginaliseerides, välja tõugates, alandades, stigmatiseerides).

Mida enam on ühiskonnas vana head humanismi, seda väärikamad on selle kodanikud. Usun ma. Miskipärast.

Rembrandt, Vana mees punases

Kes tegi?

Kes varastas koolilapse kotist sinist karva akvarelli? Kes võttis killukese valget guašši? Kes tegi mu akna taha lume ja taeva? Kes tupsutas pilved laiali? Kes joonistas seepiaga puuoksad, kahvatupruunikad, peened?

Kes maalis mu tuppa hallika valguse? Sellist olevat kõige raskem saavutada, õpetati koolis? Kust tõid nad selle kuumava punase, söepunase, rubensipunase, hõõgumas tizianmustas ahjusuus?

Kes võttis sule ja visandas paarikese? Verinoored, nii viieteistaastased. Poisi ja tüdruku, kes istusid ja suudlesid eile kohvikus, kust mina söömaklubitasin. Nad olid seal enne mind ja jäid pärast mind. Ma kardan, nad suudlesid sulgemiseni. Väsinud ettekandja viimase unise pilguni.

Kes mõtles välja lustliku seltskonna, nii umbes neljakümnesed mehed-naised, kes mängisid andunult lumesõda, kui eile õhtul rongilt tulin.

Ja koera, kes rõõmsalt kaasa klähvis? Kes tema välja mõtles?

Kes tegi külma, mille eest sooja minna? Ja kirjatähed ja muusika? Ja selle ja selle ja tolle?

Kes tegi maailma ja andis mulle vaadata ja elada?

Kes tegi? Tõepoolest, kes? Kes on vastutav? Ah?

Aitäh, söödikud ja jutupaunikud

Nõndaks, üks söömaklubi siis jällegi peetud. Seekord geograafilistes piirides Helsingi (Larko), Tallinn (mina, sõber Anneli ja vaikiv laps), Nõmme (Kukupai) New York (Siiri) ja Tartu (Ott ja Taliesintoomas). Mõtteliselt oli esindatud ka Läti, millest rääkis Anneli.

Suur aitäh kõigile klubilistele!

Mina aga pean tunnistama, et mul seekord päris raske teha kokkuvõtet nii, et mingi väga süstemaatiline ülevaade tekkiks. Mõtteid oli palju ja nad jooksid ristirästi, mis on iseenesest hea vestluse tunnus, aga issanda karistus neile, kes tahaksid vestlusringi dokumenteerida.

Mul isiklikult oli väga huvitav kuulata Siiri jutte New Yorgi elust, aga sellest kirjutab ta ise minust viis korda paremini. Aga hästi vahva oli lause, mis kõlas kuidagi nii, et läksin nagu Pärnust Pärnusse ehk siis, et higellinn New York võib olla väikeste majadega ja soojalt suhtlevate naabritega rahulik ja nunnu paik.

Mu enda fantaasiatega haakis kõige enam Taliesintoomase unistus minna kord elama mõnele väikesaarele. Jah, ma tahaksin ka vahel kuhugi saarele või metsa, kuhugi, kus ma olen pärispäris enda oma, kus see, mida teen või kuidas olen, ei oleks kellegi asi.

Selle mõttega, muide haakub teine teema, mis minu meelest koorus Anneli ja Larko jutust. Nimelt, et elada võiks ühtmoodi hästi justnimelt paksus metsas või siis tõelises suurlinnas, sest need paigad tagavad piisava anonüümsuse.

Veel arutlesime, kas Tartu on riik ja jõudsime järeldusele, et see on pigemini planeet. (: Et see lihtsalt üks Eesti linn võiks olla, ei uskunud meist vist keegi.

Läbi lipsas mõte, et lisks sellele, kus elada, on oluline, kellega koos seal elada. Ja selgus, et sageli jäävad paljud kolimisplaanid soiku just seetõttu, et armsaid ei saa mingil põhjusel kaasa võtta.

Aga et kus on siis hea elada? Eh, ei tea. Igal pool, kus on häid inimesi?

Igatahes, härrased klubilised, täiendage ja parandage mind, kus vajalikuks peate, ja on ainult tervitatav, ehkki mitte kohustuslik, kui oma muljeid ja mõttearendusi samuti kirja panete.

PS Kahjuks ei saanud jonniva tehnika tõttu meiega kõnelda Kaja, aga me loodame vägaväga, et ta oma jutu meile järmisel korral ära räägib.

Järgmise korra leppisime praegu kokku 11. detsembriks, aga kui keegi huviline tunneb, et see üldse ei klapi, siis palun kohe valjusti karjuda.

PPS Siiri, täiesti häbemataselt isiklik küsimus, aga ega sa ei ole kunagi raadios töötanud või sellest vähemalt mõelnud? Sul on väga ilus eetrihääl. (: