Aitäh, söödikud ja jutupaunikud

detsember 1, 2007 at 11:19 e.l. 4 kommentaari

Nõndaks, üks söömaklubi siis jällegi peetud. Seekord geograafilistes piirides Helsingi (Larko), Tallinn (mina, sõber Anneli ja vaikiv laps), Nõmme (Kukupai) New York (Siiri) ja Tartu (Ott ja Taliesintoomas). Mõtteliselt oli esindatud ka Läti, millest rääkis Anneli.

Suur aitäh kõigile klubilistele!

Mina aga pean tunnistama, et mul seekord päris raske teha kokkuvõtet nii, et mingi väga süstemaatiline ülevaade tekkiks. Mõtteid oli palju ja nad jooksid ristirästi, mis on iseenesest hea vestluse tunnus, aga issanda karistus neile, kes tahaksid vestlusringi dokumenteerida.

Mul isiklikult oli väga huvitav kuulata Siiri jutte New Yorgi elust, aga sellest kirjutab ta ise minust viis korda paremini. Aga hästi vahva oli lause, mis kõlas kuidagi nii, et läksin nagu Pärnust Pärnusse ehk siis, et higellinn New York võib olla väikeste majadega ja soojalt suhtlevate naabritega rahulik ja nunnu paik.

Mu enda fantaasiatega haakis kõige enam Taliesintoomase unistus minna kord elama mõnele väikesaarele. Jah, ma tahaksin ka vahel kuhugi saarele või metsa, kuhugi, kus ma olen pärispäris enda oma, kus see, mida teen või kuidas olen, ei oleks kellegi asi.

Selle mõttega, muide haakub teine teema, mis minu meelest koorus Anneli ja Larko jutust. Nimelt, et elada võiks ühtmoodi hästi justnimelt paksus metsas või siis tõelises suurlinnas, sest need paigad tagavad piisava anonüümsuse.

Veel arutlesime, kas Tartu on riik ja jõudsime järeldusele, et see on pigemini planeet. (: Et see lihtsalt üks Eesti linn võiks olla, ei uskunud meist vist keegi.

Läbi lipsas mõte, et lisks sellele, kus elada, on oluline, kellega koos seal elada. Ja selgus, et sageli jäävad paljud kolimisplaanid soiku just seetõttu, et armsaid ei saa mingil põhjusel kaasa võtta.

Aga et kus on siis hea elada? Eh, ei tea. Igal pool, kus on häid inimesi?

Igatahes, härrased klubilised, täiendage ja parandage mind, kus vajalikuks peate, ja on ainult tervitatav, ehkki mitte kohustuslik, kui oma muljeid ja mõttearendusi samuti kirja panete.

PS Kahjuks ei saanud jonniva tehnika tõttu meiega kõnelda Kaja, aga me loodame vägaväga, et ta oma jutu meile järmisel korral ära räägib.

Järgmise korra leppisime praegu kokku 11. detsembriks, aga kui keegi huviline tunneb, et see üldse ei klapi, siis palun kohe valjusti karjuda.

PPS Siiri, täiesti häbemataselt isiklik küsimus, aga ega sa ei ole kunagi raadios töötanud või sellest vähemalt mõelnud? Sul on väga ilus eetrihääl. (:

Advertisements

Entry filed under: elu (pole vajagi osta), mõte kiusab, minu inimesed.

Naisele naise palk? Kes tegi?

4 kommentaari Add your own

  • 1. Siiri  |  detsember 2, 2007, 2:05 e.l.

    Aitäh, Kati 🙂
    Ma ei ole raadios töötanud ega isegi sellise mõtte peale tulnud, et see võiks minu töö olla. Ma ei tunne kedagi raadiost ja pole ka ühte seltskonda ühegi raadioinimesega sattunud. Kui mul natukenegi aimu oleks, kuidas raadiotöö tegelikult käib, siis võibolla ma isegi mõtleks sellele 🙂
    Ükskord Eestis sai mu häälega nalja, sõitsime Saaremaale ja Virtsu sadamas praamijärjekorras seistes vaatasin neid suuri reklaame, mis seal raja ääres on, hotellid jms. Ja helistasin ühte väiksesse majutuskohta, et küsida, kas me nende majas saame ööbida. Mees, kes telefonile vastas, kiitis mu ilusat häält. Kui kohale jõudsime, pöördus majaperemees väga maheda häälega mu sõbranna poole, kes on minust tunduvalt pikem ja kõhnem ning suure naeratusega – kas teie rääkisitegi nii kauni häälega enne telefonis. No ma polnud eriti atraktiivse välimusega, miks ta olekski pidanud seda minult küsima 🙂 Aga öömajaga jäime väga rahule.
    Töö juures olin ma ainuke seelikus inimene, kes telefoni vastu võtab (meil oli ettevõttes 30 meest ja mina) ja kohvi teeb ja muu selline värk. Ühesõnaga, raamatupidaja. Kuna helistajad minult järjepidevalt küsisid, et “kas isa on kodus” (meil olid ainult mobiiltelefonid) või “kas see on ikka AS XXX telefon” kuni selleni välja, et üks (minu bossi peale) pahane klient käratas mulle telefonis, et “ja kui vana TEIE üldse olete” (tubli 30 olin täis küll), siis sain lõpuks aru, et pean hakkama vähemalt telefonile vastates jämedamat häält tegema.
    Aga et eetrihääl…. Huvitav 🙂
    See teema, et kus elada, on nii suur, et paari tunniga seda tõesti kuidagi lõpuni rääkida ei saa. Meie oleme ka näiteks mõelnud, et elaks kuskil metsas. Et teeks kartuli maha ja kasvataks küülikuid (liha jaoks) ja kitse (piima jaoks). Et võimalikult vähe peaks välismaailmaga suhtlema. Padruneid, petrooleumi ja soola peaks ikka poest tooma. Ja riiet vast ka. Sellised mõtted tekivad siis, kui riigikorraldus (ehk paberimajandus) ja loll poliitika ja liiga teistmoodi inimesed kõik korraga üle viskavad. Siis tahaks luua oma väikese maailma. Mõned sõbrad võtaks ka sinna väiksesesse maailma kaasa. Muidugi siis sõbrad võtaks ka oma sõpru kaasa. Ja lõpuks oleks kogu maailm meie väikses maailmas koos ja hakkaks jälle närvidele käima 🙂
    Ja mis seal Tartus siis on, et see linn kohe eraldi planeet on? Mille ümber ta tiirleb? Mul on Tartuga ainult head suhted, olen seal õppinud (romantiline suhe) ja arstide vahet käinud (tänulik suhe) ning Wildes kreembrüleed nautinud (uuh, millal jälle saab?).
    New York aga – see linn on palju suurem ja huvitavam, kui teda tavaliselt meedias näidatakse. Mina näitan oma blogis seda, mida mina näen. Elan jah kohalikus “Pärnus” ja olen sellega väga rahul, siin on vaikne ja linnud laulavad. Aga ma käin hea meelega ennast Manhattanil laadimas. Seal on mingi selline energia, mida aegajalt tahan endasse tõmmata. Kui tükk aega pole käinud, siis muutun rahutuks ja pean jälle minema. Aga kogu aeg seal elada? Oleneb jälelgi piirkonnast. Seal on ka vaikseid rohelisi tänavaid. Ainult et kolm korda kallima hinna eest 🙂
    Järgmise söömaklubini siis. Teemaks “jõulud, loomad ja Kaja personaalküsimus”, kui ma õieti mäletan 🙂

    Vasta
  • 2. kaja  |  detsember 3, 2007, 11:58 e.l.

    oh ma olen kurb

    Vasta
  • 3. Kati  |  detsember 3, 2007, 12:14 p.l.

    aga lohutame üsteist vasttastiku järgmisel korral. eksju.

    Vasta
  • 4. Klubi sööb edasi « Larko lobiseb (peegel)  |  detsember 5, 2007, 7:06 e.l.

    […] sööb edasi Kati juba söömaklubi novembrikuu istungit sisuliselt kirjeldas. Seega ei pea ma sisu pealt mitte midagi lisama. Nentin aga siinkohal et rõõm oli uusi sööjaid […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

detsember 2007
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

%d bloggers like this: