Eesti filme ma ei vaata, Eesti kirjandust ei loe, muidu olen kõva patrioot

Eesti kirjandust ma küll ei loe! Eesti filme ei kõlba vaadata! Eesti muusika on üks tuim jorutamine! Eesti kunst, mis see veel on? Ilus Eesti loodus ja ilus Eesti loodus, häbi hakkab selle meie soo ja raba pärast, kui kuskil Alpides oled. Eesti köök, see on ju venelastel ja sakslastelt kokku laenatud ja kuidas sa selgitad normaalsele väljamaa inimesele, mis on kama? 

Sedasorti juttu olen ma kuulnud küll ja veel. Ja see tuli mulle meelde, kui Kaja mant lugesin küsimust, miks Soomes integratsioon toimib aga meil nagu mitte.  Kaja ütleb ka, et soomlased oma oma riigi üle uhked.

Mu meelest meil, eestlastel, ongi sagedasti see häda, et meie tegelikult ei ole.  

Meil justkui puudub selline soe, rõõmus ja armastav suhe oma kultuuri, elupaika ja kaaslastesse. Pigem on nagu mingi kummaline kibestunud alaväärsustunne, et, näh, meil siin on kõik väike ja hall ja muidu nõme.  

Eestlane ärkab meis küll, aga ainult millelegi-kellelegi vastandudes. Ehk nagu üks mu tuttav pärast pronksiööd ütles. “Tükk aega pole ennast nii eestlasena tundnud, kui praegu. Nii hea kohe.” Seda, et viimati tundsime end eestlastena laulva revolutsiooni päevil, ja nüüd jällegi, ütlesid aprillirahutuste ajal tegelikult päris paljud.  

Aga, kuulge, see on ju kurb ja nüri, kui see hea eestlase tunne tuleb peale ainult siis, kui keegi meil poeaknad segi peksab või soomukiga õue sõidab. Paraku, kui meilt vaenlane ära võtta, hakkab kohe üks ving ja hala ja põdemine, et Eesti on nõme. Ja ma ei pea selle hala all silmas konkreetsete poliitiliste otsuste või sotsiaalsete olude kriitikat, mis on normaalne ja eluterve, vaid just seda sügavat kultuurilist väärtusetustunnet.  

Noh, ja miks peaksid siis teised tulema ja meie kultuuri hirmsasti armastama, kui me ise seda ei tee?  

Ja veel, ma olen üsnagi veendunud, et nii nagu võime armastada ja mõista teisi inimesi, lähtub võimest armastada ja mõista ennast, sest me oleme inimestena põhiolemuselt ühesugused, nii lähtub võime hinnata ja mõista teisi kultuure soojast suhtest meie eneste kultuuri. 

Ehk siis, kui me oma kultuurist lugu peame, päriselt, selle kultuuri enese pärast, mitte kellelegi vastandumiseks või teistele koha kätte näitamiseks, oleme me palju sallivamad. Meil ei ole siis vaja olla pisikeste siilidena turris ja hirmul, et koledad võõrad (venelased, hiinlased, mustanahalised, eurooplased) selle kohe ära hävitavad, sest see ei ole ju üldse mingi sitt asi, mida nii lihtsalt hävitada saab. Me oleme ju sama väärtuslikud kui teised. Ja teised, järelikult, on sama väärtuslikud, kui meie.  

Nii et, kui Kaja küsib, kas meil on soomlastelt midagi õppida, siis tema enda sissekande valgel ma vastaks, et ehk just seda positiivset uhkust oma kultuuri pärast.  

PS Kuidas siis ikkagi selgitada võõramaalasele, mis on kama? Ma ükskord mõtlesin ja mõtlesin, ja välja mõtlesin. See on kohalik müsli!

LISATUD: et kisub kommentaarides kultuuriteoreetiliseks vaidluseks, siis olgu meenutatud, et siia sai kunagi kirja ports võimalikke kultuuridefinitsioone.

LISA II: Kaja kirjutab ka kultuurist ja selle defineerimisest

LISA III: Ramloff kirjutab ka kultuurist