Eesti filme ma ei vaata, Eesti kirjandust ei loe, muidu olen kõva patrioot

detsember 5, 2007 at 8:07 e.l. 59 kommentaari

Eesti kirjandust ma küll ei loe! Eesti filme ei kõlba vaadata! Eesti muusika on üks tuim jorutamine! Eesti kunst, mis see veel on? Ilus Eesti loodus ja ilus Eesti loodus, häbi hakkab selle meie soo ja raba pärast, kui kuskil Alpides oled. Eesti köök, see on ju venelastel ja sakslastelt kokku laenatud ja kuidas sa selgitad normaalsele väljamaa inimesele, mis on kama? 

Sedasorti juttu olen ma kuulnud küll ja veel. Ja see tuli mulle meelde, kui Kaja mant lugesin küsimust, miks Soomes integratsioon toimib aga meil nagu mitte.  Kaja ütleb ka, et soomlased oma oma riigi üle uhked.

Mu meelest meil, eestlastel, ongi sagedasti see häda, et meie tegelikult ei ole.  

Meil justkui puudub selline soe, rõõmus ja armastav suhe oma kultuuri, elupaika ja kaaslastesse. Pigem on nagu mingi kummaline kibestunud alaväärsustunne, et, näh, meil siin on kõik väike ja hall ja muidu nõme.  

Eestlane ärkab meis küll, aga ainult millelegi-kellelegi vastandudes. Ehk nagu üks mu tuttav pärast pronksiööd ütles. “Tükk aega pole ennast nii eestlasena tundnud, kui praegu. Nii hea kohe.” Seda, et viimati tundsime end eestlastena laulva revolutsiooni päevil, ja nüüd jällegi, ütlesid aprillirahutuste ajal tegelikult päris paljud.  

Aga, kuulge, see on ju kurb ja nüri, kui see hea eestlase tunne tuleb peale ainult siis, kui keegi meil poeaknad segi peksab või soomukiga õue sõidab. Paraku, kui meilt vaenlane ära võtta, hakkab kohe üks ving ja hala ja põdemine, et Eesti on nõme. Ja ma ei pea selle hala all silmas konkreetsete poliitiliste otsuste või sotsiaalsete olude kriitikat, mis on normaalne ja eluterve, vaid just seda sügavat kultuurilist väärtusetustunnet.  

Noh, ja miks peaksid siis teised tulema ja meie kultuuri hirmsasti armastama, kui me ise seda ei tee?  

Ja veel, ma olen üsnagi veendunud, et nii nagu võime armastada ja mõista teisi inimesi, lähtub võimest armastada ja mõista ennast, sest me oleme inimestena põhiolemuselt ühesugused, nii lähtub võime hinnata ja mõista teisi kultuure soojast suhtest meie eneste kultuuri. 

Ehk siis, kui me oma kultuurist lugu peame, päriselt, selle kultuuri enese pärast, mitte kellelegi vastandumiseks või teistele koha kätte näitamiseks, oleme me palju sallivamad. Meil ei ole siis vaja olla pisikeste siilidena turris ja hirmul, et koledad võõrad (venelased, hiinlased, mustanahalised, eurooplased) selle kohe ära hävitavad, sest see ei ole ju üldse mingi sitt asi, mida nii lihtsalt hävitada saab. Me oleme ju sama väärtuslikud kui teised. Ja teised, järelikult, on sama väärtuslikud, kui meie.  

Nii et, kui Kaja küsib, kas meil on soomlastelt midagi õppida, siis tema enda sissekande valgel ma vastaks, et ehk just seda positiivset uhkust oma kultuuri pärast.  

PS Kuidas siis ikkagi selgitada võõramaalasele, mis on kama? Ma ükskord mõtlesin ja mõtlesin, ja välja mõtlesin. See on kohalik müsli!

LISATUD: et kisub kommentaarides kultuuriteoreetiliseks vaidluseks, siis olgu meenutatud, et siia sai kunagi kirja ports võimalikke kultuuridefinitsioone.

LISA II: Kaja kirjutab ka kultuurist ja selle defineerimisest

LISA III: Ramloff kirjutab ka kultuurist

Advertisements

Entry filed under: sotsiaalne närv.

Rohkem mehi lapsepuhkusele? Aga miks mitte? Kuuldused minu blogi surmast…

59 kommentaari Add your own

  • 1. Elver  |  detsember 5, 2007, 8:27 e.l.

    Ma natuke seda Eesti kultuuri tarbin küll. Ärapanija on mõnikord päris naljakas. Ja see Jan Uuspõllu Tartusse mineku film oli üllatavalt mitmetasandiline. Kui suvel kunagiste klassivendadega sai mitu päeva mööda Eestit sõidetud, siis selgus, et Eesti loodus on ikka päris kena ja paljud väikelinnad kohati isegi ilusamad kui piltpostkaartidel kujutet Euroopa külad.

    Aga kui need paar erandit välja arvata, siis pole eriti millegi üle uhkust tunda.

    Reporter? Tantsud tähtedega? Jan Uuspõllu huumorikool? Rate.ee? Delfi kommentaarium?

    On miski labane Teise Eesti kultuur ja on sellele vastanduv Eesti Kõrgkultuur, mida vaadates tekib tunne, et tolle viljelejatele meeldib oma peeru nuusutada. Aga vahepealset praktiliselt polegi.

    Või maitia… Soovita näiteks mingit tänapäeva Eesti kirjaniku raamatut. Lähen poodi ja proovin järgi.

    Vasta
  • 2. Ramloff  |  detsember 5, 2007, 8:54 e.l.

    Eesti klassikaline muusika: Tubin, Tüür, Tobias, Sumera, muidugi ka Pärt ja hulk noorema põlvkonna heliloojaid, on ikka väga tasemel. Isegi see paljukirutud eesti filmimuusika on nauditav, kui seda kuulata filmidest eraldi.
    Ja ma ei nuriseks ka eesti filmiga väga. Suur hulk filme kas on või üritab olla inimest psühholoogiliselt lahkavad. Ja jumal tänatud, et ei üritata teha mingeid ameerika blockbustereid, esiteks pole mell siin nende tegemiseks vajalikke hüpersummasid ja teiseks, igasugu krimi- ja actionfilme on niigi iiveldamapanevalt palju.

    Eesti kirjandus … nojah, siin oskan vähem kaasa rääkida, aga näiteks Ristikivi on kahtlemata väga oluline ja ka tasemel kirjanik. Jah, tõesti, meie kirjandusklassika on liiga maaelu keskne ja ei ütle tänapäeva urbaniseerunud inimesele enam eriti midagi, aga see on ju ka meie ajalugu arvestades arusaadav.

    Vasta
  • 3. Ramloff  |  detsember 5, 2007, 8:56 e.l.

    Elver

    Milline on sinu jaoks selline kõrgkultuur, mis sulle meeldib? Et siis selline, mille puhul sul ei teki tunne peeru nuusutamisest? Maini kasvõi välismaa tegijaid.

    Vasta
  • 4. kaja  |  detsember 5, 2007, 9:07 e.l.

    kuulge söbrad. Armastus tekib, kui on TUNNE. Nii inimestevaheliste kui inimeste ja riikidevaheliste suhetega…Ja kui on tunne, ja armastus, siis see on nagu emalik köikehaarav möistmine, mitte arvustamine. me ei pea kogu aeg arvustama, et see vöi teine asi on nii vöi naa ja vinguma et miks ei ole hoopis …
    vötaks omi asju armastada vaid seepärast, et nad on MEIE OMA ASJAD? Ja mis sest et vahel natuke karune, ja natuke maavillane, ja möni asi vöib olla ka hoopis lahti seletamata, lihtsalt on meie oma asi. ja kadakasakslust on eestis aastasadu viljeletud, ja seda viljeletakse ka siin soomes ja mujalgi, aga see ei peaks olema etaloniks. körgkultuur ja madal kultuur? ma olen oma esimese ülikooli kraadi saanud kultuuriteadustes ja julgen kyll öelda, et rahvamuusika ansambel ja tallinna saarlaste segakoor ei ole vähem kultuur kui arvo pärt, kellele mu lapsed on estonia kontserdisaalis jalgu pepusse torkinud kontserdi ajal (vabandus selle eest, sest tahtsin oma lapsi ikka väga kultuurseks omal ajal kasvatada).
    ma arvan et köige suurem eesti häda on mötteviisis, ja hoiakutes, ja selles, et vä’ärtushinnangud on värskelt seoses ühiskonna muutumisega muutunud, ja uusi väärtushinnanguid pole ühiskonnas kokku lepitud, teadlikult. sellest siis ka need identiteedi kriisi ilmingud ja muu joru.
    aga abiks oleks see, kui köik eestlased sunniviisiliselt korra eestist ära mujale elama saata, küll siis kodu hindama ja armastava hakkavad, tingimusteta. nii nagu emad armastavad tingimusteta.

    Vasta
  • 5. Nirti  |  detsember 5, 2007, 9:31 e.l.

    Millisest Eesti kultuurist te räägite? Sellest, mida meilt NSV Liidu okupatsiooni ajal kildhaaval ära võeti, kuniks peale mõne üksiku laulu ja rahvuslipu värvide enam midagi alles ei jäänud…?

    Muidugi ei saagi inimestes patriotismi tekkida, sest praegusel põlvkonnal ei olegi midagi, mille baasil seda tekkida saaks. On vaid mälestused nõukaajast ja võrdlusmomendid välismaaga ja see, et raamatutest saab lugeda, mis kunagi oli.

    Patriotism tekib võibolla meie lastelastel, sest neil on ehk juba Eestit, mida mäletada ja austada. Aga see Eesti on praegu meie teha. Kui keegi midagi muud ei tee peale virina, et küll on ikka patriotismi vähe, siis muidugi, seda ei tekigi… Vägisi kedagi armastama ei pane.

    Mulle väga meeldib Kaja mõte, et eestlased sunniviisiliselt mõneks ajaks kuskile mujale saata (Somaalia, Nigeeria, Ecuador tulevad kohe meelde), küllap siis must kodumuld, madalakatuselised tared ja Eestimaa armas tundub.

    Ma tundsin end viimati eestlasena pikemalt välisreisilt saabudes, silm kiskus märjaks, kui läbi selle igavesti neetud bussivangla akna nägin esimesi Eesti talusid…

    Eesti kultuur… Nojah, “Siin me oleme” on minu jaoks siiamaani ületamata filmiklassika. ^^

    Elverile soovitan soojalt Hargla “Vabaduse kõrgem määr” või siis Jaan Toominga “Teekond mäe südamesse”, kui ta hing ihkab midagi liialt keerulise kõrgkultuuri ja labaste matside simmani vahepealset…

    Vasta
  • 6. Tatsutahime  |  detsember 5, 2007, 9:37 e.l.

    Bah, see “hea, sest meie” on üks kõige kohutavamaid loogikaid üldse, sest hakkab väga kiiresti segama, meil oma maad paremaks teha. Siit on ka ainult üks samm loogikani “kõige parem, sest meie” – ja see juba halvustab teisi. Kodukoha ja maa armastamine ei tohiks olla seotud kuidagi sellega, et miski on omand või et me oleme juhuslikult kuhugi sattunud.

    Mina küll armastan mägesid väga – sest nad tekitavad minus tunde, et maailm on suur, kindel ja igavene ja sest nad on ilusad – aga Alpe ja Eesti rabasid ei ole vaja võrrelda. Nad on mõlemad erinevad ja ilusad – ning muide Itaalias neid rabasid ei ole, ning Soomaa on miski, mida Alpides sündinule süitad ja ta õhkab “kui ilus”.

    Selle koha ees, kust me elame, on meil lihtsalt suurem vastutus – sest me elame seal ja kasutame seda. Kui elamiskoht annab meile rahu, õnne ja armastuse tunde, siis on ju kenasti.

    Ega “oma, seega halb” ei ole ka miski asjalik loogika.

    Kas kultuur on ikka Ristikivi ja Pärt? Aga Ruutsoo? Aga see viis, kuidas me mõtleme ja käitume ja maailma näeme? Kuidas me ennast väljendame?

    Vasta
  • 7. Elver  |  detsember 5, 2007, 10:35 e.l.

    @Nirti: Proovin Hargla järgi. Tema nimi on ka mujalt silma hakanud. NSVLi mälestuste ja välismaa võrdlus on väga tabav tähelepanek.

    Milline kultuur mulle siis meeldib? Intelligentne, aga siiski reaalsuses kinni.

    Teise Eesti kultuur tundub põhinevat mõttel: “oleme loomad ja lepime sellega.” Peeruhaisune kõrgkultuur aga mõttel: “mida iganes oma jope räägib on tark jutt.” Viimase tulemuseks on tüüpiline circlejerk kunstimaailm, kus pointi ega midagi ei pea olema, ainult piisavalt sarnaseid sõpru, kes tähtsat nägu teeks ja takka kiidaks.

    Ärapanija on hea Eestimaine näide millestki vahepealsest. Reaalsuses kinni ja tihti ka intelligentne. Mõte tuleb paremini välja kui vaadata võrdluseks Jon Stewart’i Daily Show’d, Colbert Report’i või Bill Maher’i saadet.

    Ehk siis mulle ei meeldi selline kultuur, kus siga mudas püherdab. Ja mulle ei meeldi selline kultuur, kus siga heroiinilaksu all pilvedes lendab. Aga selline, kus siga saab aru, et ta on praegu mudas ja üritab ikkagi kuhugi kõrgemale ja kaugemale, on hea. Inspireeriv.

    Vasta
  • 8. oHpuu  |  detsember 5, 2007, 10:59 e.l.

    Nirit, või et eesti kultuuri põle?
    mis muusikasse puutub, mida sa tead näiteks lõunaeesti burdooniga rahvalauludest (Sangaste, Helme, Karula ja Hargla kihelkond)? või siis setu polyfooniast?
    tegelt – jättes niikuinii formaalse isikliku rynnaku – peaks välja andma Johan Pihlaka muinasjuttude kogu. kirjutas need yles ja saatis Hurda kogusse Suhhum-Kalest Krimmist saatis. ilusas vaisjala keeles (kaardi peal on selle kyla nimi Vaskjala).

    Vasta
  • 9. ech  |  detsember 5, 2007, 11:29 e.l.

    minust sai tõeline eesti patrioot siis, kui päris pikalt väljamaal elasin. just siis hakkasin hindama kõike seda eesti sood-raba ja väliselt tuima, aga seesmiselt väega eesti muusikat ja seda, et me oleme tõesti igatpidi kokku segatud nii vere, kommete kui näiteks rahvusköögi poolest – aga siiski täiesti omanäolised jne jne jne.

    samas see tunne ei tugevnenud absoluutselt aprillirahutuste ajal kuidagi, s.t. ei põhinegi niivõrd vastandumisel.

    v-o mingis vormis oma juurte tunnetamisel? ma ei teagi… igatahes jõudsin ma ‘seal’ järeldusele, et kolm kuud sitta suusailma, 45’000 ruutkilomeetrit metsi-soid-rabasid, mille peal elab 1.3 miljonit tõrksat ja jonnakat inimest, on minu jaoks… kus ma end kõige paremini tunnen, kus kehtivad reeglid, mida ma taipan rääkimatagi, kus mul ei ole kunagi liiga palav ega liiga külm ja kus on MINUSUGUSED inimesed lõppkokkuvõttes (laias laastus) 🙂

    enne mujal elamist ma kusjuures arvasin ka et konnatiik ja mõttetu värk jnejnejne… nii et ehk tuleks eestlased kohustuslikus korras võõrale maale elama saata? 😛

    Vasta
  • 10. ech  |  detsember 5, 2007, 11:34 e.l.

    hee, ma lugesin alles nüüd teisi kommentaare… kaja on sama asja ära öelnud 🙂

    (tervitused, kaja 😉 )

    Vasta
  • 11. Nirti  |  detsember 5, 2007, 12:31 p.l.

    Setode kultuuri eesti kultuuriga võrdsustada on sama hea kui väita, et ainude kultuur on jaapani kultuur, teatud väikeste mööndustega :/

    Loomulikult Eestil on kultuur, aga iga sureva memmekese ja taadikesega hajub see olematusesse ja selmet, et neid pärimusi usinalt kokku korjata või teha meie endi tavade järgi filme või muusikat, kopeeritakse kõike välismaalt ning kurdetakse, et patriotismi on vähe ja meenutatakse “muistseid” laulupidusid.

    Muidugi on vähe, kui meie lauljad laulavad inglise keeles , kõige populaarsemad nimed on Kevin ja Anastasia ja rahva poolt oodatuimad rahvaüritused on Õllesummer ja Õlletoober (õllejoomine on muidugi vähemalt aus eesti traditsioon, hea seegi…), VIljandi folgil on 95% esinejatest välismaised (selmet eesti kultuuri promole põhirõhk panna) ja PÖFFil on Eesti filmid kõvas vähemuses.

    Kuigi andekaid tegijaid oleks, kas või Elver siitsamast kommentaarimist ja paljud teised. Kus on Viljar Sepa fotoraamatud, näiteks? Miks meil tõlgitakse välismaiseid klantsfotoajakirju, kui meie blogosfäär on punnis täis andekaid fotograafe? Miks me peame vahtima punsunud Tai laipasid, kui me võiks vahtida eesti tegijate nägemust Eestist? Kus on Elveri filmid, miks neid kinodes ei ole? Miks peavad välismaalased meie ajusid ära ostma?

    Võibolla on põhjuseks lihtsalt motivatsioonipuudus. Eesti kultuurimaastikku ehib paar üksikut kirjandusajakirja, mis pigem on nišikirjandus kui populaarne ajaviitmise viis (Värsket Rõhku loevad peamiselt selle autorid ja autorite sõbrad, kuigi tegu peaks olema popi ja noortepärae üllitisega, kus ka mina osalenud olen parema puudumisel), nii lavakas kui kunstiakadeemia viljelevad väga kinnist “üksteise peeru nuusutamist” ja kintsukaapimist, kui keegi millegi väga segase ja dešifreerimatuga hakkama saab…

    Andekad tegijad voolavad välismaale, loovad oma väärtuseid seal ja eesti kirjastused ei anna välja eesti kirjanike väärtkirjandust (sest see ei too piisavalt sisse), vaid annab välja tõlkekirjandust ja eneseabi stiilis “Kuidas saada rikkamaks?”, Peep Vainu mõnitatakse kõikides blogides ja samas mingi välismaise pifi raamat sellest, kuidas olla mehele alandlik abikaasa on pidevalt igal pool läbi müüdud…

    Eesti kultuur ei oska ennast peale pressida, ei muistne ega tänapäevane.

    Ah, kurat, nüüd ajan magamatusest mingit inkoherentset ila, mingil hetkel täpsustan oma mõtteid.

    Ühesõnaga, in a nutshell – Eesti ei loo noortele või ka vanadele kultuuriloojatele soodsat kasvulava ja nii jääbki meie kultuuri tipuks Rakke, sest teised kas jäävad rakendamata või ei leia toetajaid. Rakkele, muide, ei ole ka minu arust Eestis hetkel vastet. Kõike on meil üks – üks kuulus helilooja, üks sportlane, üks ulmekirjanik, üks sopakirjanik, üks animatsioonide tegija…

    Örgh.

    Vasta
  • 12. Punane Hanrahan  |  detsember 5, 2007, 12:55 p.l.

    Mõned asjad on Eestis väga head, mõned samasugused nagu mujal ja mõned ka halvemad. Aga kultuur on meil vägev, tegelikult.

    Minu jaoks on Eesti traagiline paik selles mõttes, et Eestis tegelikult ei ole ühtegi linna. Aga ma olen loomult täisvereline suurlinlane ja tunnen end keset meie külaelu halvasti.

    Teisalt saab muidugi elada Helsingis või Riias – need annavad juba linna mõõdu välja (kuigi Jörn Donner kurtis ju Helsingi kohta, et mannetult pisike), mõlemad on ka minu lemmiklinnad, samas Eestile piisavalt lähedal.

    Aga sekundeerin Oudekkile, et igasugune rahvustunnusel põhinev ühtekuuluvus, millegi armastamine ainuüksi seepärast, et see on lihtsalt “meie oma” on rõve, rõve ja lisaks sellele veel ka rõve ning sünnitab lõpuks ainult ahistust, masendust, verd ja vägivalda.

    Vasta
  • 13. Punane Hanrahan  |  detsember 5, 2007, 1:04 p.l.

    Ehk ei saa üldse salata ja pole mõtetki valetada -mulle hakkab omaaegne “maailmakodaniku” kontseptsioon järjest enam meeldima. Mind on nõnda tihti kosmpoliidiks sõimat, et mul polegi enam midagi selle sildi omaksvõtu vastu – mis siis ikka.

    Aga Eesti kultuuri jään nautima sellest hoolimata. Nagu ka eesti keelt,eriti Aaviku keeleuuenduse valgel (mis kahjuks vaid vähesel määral realiseerunud on, ka mina ise ei kasuta seda järjekindlalt). Nagu jään nautima ka kõiki teisi kultuure, millele vaid ligi saan.

    Kultuurid on unikaalsed – pole seal paremaid ega halvemaid. Üks kultuur ei saa olla teisest viletsam, ega ka mitte kõrgem. Need on omanäolised. Sestap on inimene, kes halvustab Eesti -või mistahes teist -kultuuri, samuti kes üritab kultuure hierarhiliselt järjestada, valejälgedel.

    Vasta
  • 14. 'ganna  |  detsember 5, 2007, 1:08 p.l.

    Eesti kultuur on väga oluline osa minu keskkonnast, minu taustast. See no lihtsalt on juhtumisi minu kodu & minu esimene keel, noh. Ma ei saax öelda, et ma siin kõike väga & tingimusteta armastan, aga ma suhtun oma keskkonda teatava tänulikkuse & vastutustundega.

    Muidugi — sellex, et kultuur olex inimese jaox enesestmõistetav taust, peab inimesele kuskilt tekkima kultuuritaust . . .;)

    Vasta
  • 15. abele  |  detsember 5, 2007, 1:10 p.l.

    kati juttu on hästi tore lugeda, aga ma ei saa üldse pihta, millest see irin siin kommetaarides eesti kultuuri pihta. viitsiks ainult rohkem inimesi silmad lahti teha ja enda ümber ringi vaadata. see, mida massimeediakanalitest peale surutakse, ei ole kogu eesti kultuur. toetage seda eklektikat, mida teile proovitakse pakkuda, ja saate edaspidi veel rohkem. vähemalt leidke üles see, mis teile sobib.

    isiklikult näen eestis piisavalt kultuuri, mida armastada mööndusteta, sest see meeldib mulle – mitte põhjusel, et see on eesti oma.

    Vasta
  • 17. Kati  |  detsember 5, 2007, 2:21 p.l.

    minu meelest on kaks äärmuslikku tõlgendust. üks on see, et meie oma on ainus ja hea ja teine on, et meie oma on nõme, kohe kõige nõmedam.

    ühed nürid vaatepunktid mõlemad.

    kõik kultuurid on nimelt unikaalsed, nagu PH seal eespool ütleb. nad tekkivad pidevalt varasema peale, jagatud kogemuse peale. mujal, muus ruumis, muu kogemuse otsas ei saa nad kunagi samasuguseks.

    see meie oma antakse meile tõepoolest kaasa, mitte ehk emapiimaga, aga esimestest elupäevadest saati küll. me kasvame sinna sisse õppides ja matkides.

    seega meil on keskmisest suurem potentsiaal seda kultuuri siin arendada, tarbida ja tunda. noh, seda võiks ju ära kasutada, eksole.

    ja tõepoolest abelel on õigus, siin on palju asju, mis on lihtsalt väga head.

    muide, kui ma kunagi ERKIsse astusin, kirjutasin ka verise essee teemal kui nõme ja halba ja vaene ja arenguteta on eesti kunst. hiljem, kui am midagi õppinud ka olin, sain aru, et see mu arvamus tuli tegelikult puhtast ignorantsusest. et tegelikult on see jube lahe, mismoodi asjad siin arenevad, kuidas mingid suure maailma trendid meie äärealadel omamoodi kokteili tekitavad.

    igatahes ma siiani punastan, kui sellest sisseastumiseesseest mõtlen.

    Vasta
  • 18. kaja  |  detsember 5, 2007, 2:24 p.l.

    Ivar ütles välja, et Kati juures on Vaidlus….Kui on vaidlus, siis tuleb teooriad appi vötta ja selgitada, millest me räägime…köigepealt, kuidas me defineerime kultuuri? ja mis kultuuriga viimase 18 aasta jooksul Eestis toimunud on…
    Mul kahjuks ei ole yhtegi täpselt selleteemalist artiklit valmis, kuid erinevates akadeemilistes tekstides olen kultuurist kirjutanud kyll (kahjuks kyll inglise keeles).
    Asi on selles, et kultuur on alati ja igal pool ja kogu aeg (Nirti, see oli sinu höikele vastuseks ja ka kriitikaks), iseasi, millised muutused kultuuris toimuvad, millised tegurid muutuvad ja millal…Näiteks viimase 17 aasta sündmuste kohta kirjutab Pjotr Sztompla, tuntud Poola sotsioloog, et meil on kultuuriline trauma, seoses ühiskonnakorra muutumisega…Ja siis on meil olnud veel erinevaid kultuurililse koloniseerimise perioode meie ajaloos, mis köik on jätnud oma jälje ja millest meie kultuur moodustub täna…Ja paradox on, et need protsessid jätkuvad ja on pidevad…ja köige ilmsem on meie kultuur meie igapäevaelus ja meie könes – tsiteerides teist klassikut, Stuart Halli – Kommunikatsioon on kultuur vöi oli see nüüd vastupidi…
    ka nsee on osa meie kultuurist et noored intelligendid köike äärmuslikult eitavad ja väidavad, et kulturr on kadunud, see on juba noorsookultuuri klassika… aja jooksul, teadmiste kogunedes need seisukohad muutuvad…
    Ainus mis oma muutumises on jääv, on Eesti kultuur, koos oma erinevate tahkudega, koos oma erinevatekihtide, koosluste, ja erisustega…

    Vasta
  • 19. Kati  |  detsember 5, 2007, 2:25 p.l.

    elver,
    mihuke peaks olema see õige ja hea kultuur seal kõrgkultuuri massikultuuri vahel? oskad anda definitsiooni ja/või näiteid?

    Vasta
  • 20. Kati  |  detsember 5, 2007, 2:36 p.l.

    vaidlejatele-väitlejatele abiks läks sissekande lõppu ka link, mille taga on ports võimalikke kultuuridefinitsioone.

    Vasta
  • 21. kaja  |  detsember 5, 2007, 2:58 p.l.

    ehh, leidsin oma sodisahtlis ühe teoreetilise artikli kultuurist, kes asjast sisuliselt huvitatud on, lugegege, väga pönev materjal, mu meelest : http://kajaasjad.wordpress.com/

    Vasta
  • 22. Elver  |  detsember 5, 2007, 3:02 p.l.

    Kus on Elveri filmid, miks neid kinodes ei ole? Miks peavad välismaalased meie ajusid ära ostma?

    Heh. Umbes kaks tundi tagasi sain kõne kunagiselt äripartnerilt, kes pakkus välja, et ma tehku tema uuele veebiteenusele paar videoklippi, kus sihtgrupi inimesed oma elust räägivad. Lubasin asja kaaluda 🙂

    Aga miks ei tehta? Kui teha mingit lühikest klippi korralikult algusest lõpuni, siis võtab see aega 2-3 päeva ja kuni 2k raha. Mõnikord jõuab teise päeva õhtul kokku lõigata, aga üldiselt esimene päev ettevalmistus, teisel filmimine ja kolmandal viimistlus. Tulemus? 10-20 positiivset kommentaari. 2-3 norivat. Hull aja- ja rahakulu ja payoff praktiliselt puudub. Mitte et ei meeldiks, aga see on põmst raha ja aja tuulde loopimine. Tulevikku pole. Kuhugi pole areneda selle kraamiga.

    Eestis täispika filmi tegemine on väga raske kui sa “peerunuusutajate” kampa ei kuulu. Ning sorri, mina ei saa kunagi nende kamba liikmeks. Selgroog liiga jäik selleks.

    Viimased paar nädalat olen tööd teinud ühe täispika stsenaariumi kallal, mille algset versiooni sai ühele pisikesele USA produktsioonifirmale näidatud. “Pakub huvi, me oleks nõus seda $2 millise eelarvega tegema.” Mul vajus karp lahti selle jutu peale.

    Kuuldavasti on Eestist nii mõnigi filmiharidusega inimene USAsse tööle läinud.

    Vasta
  • 23. Larko  |  detsember 5, 2007, 3:10 p.l.

    Eesti üle tasub uhkust tunda, sest juba määratluse kohaselt on eestlane olla uhke ja hää. Eestil on näiteks hea president, kelle sõnavõtud pakuvad huvi kõigile tõsistele vaatlejatele üle ilma. Eestil on ka hea peaminister. Olgu ta kas või (endine) kommar, kaitseb ta hästi seda väikset maalappi ja selle rahvast kui on vaja propaganda teha. Tallinnal on ka suurepärane linnapea, sest ta on musternäide sellest, milline linnapea ei tohiks olla.

    Soome tähistab homme oma 90. aastapäeva. Hea president siin on olemas, Helsingi linnapea üle võin ma linnakodanikuna ka uhkust tunda. Peaminister aga võiks persse minna, sest temast on rohkem kahju kui kasu. Ta isegi ei tee halva eesmärgi kuju välja, mis Edgaril linnapeahakatisena iga kell korda läheb.

    Mina küsiks hoopis, mida Soome Eestist õppida võiks. Näiteks e-riigindus kuluks marjaks ära. Tahaks oma ID-kaardiga midagi veebis teha, näiteks rahvasaadikuid valida. Samuti võiksid riigi ja omaviletsuste ametkonnad lubada veebi teel asjaajamist selle asemel et mult nõuda paberite printimist, mille jaoks pean oma tunnustega veebis sisse logima.

    Vasta
  • 24. Kati  |  detsember 5, 2007, 3:48 p.l.

    ´täh, kaja,
    tahan kohe miskil hetkel põhjalikumalt süveneda.

    ´täh, Larkogi,
    komplimentide eest lõunasuunal. 🙂

    ainult ühes punktis ei saa ma sinuga nõustuda. ansip nimelt on minu meelest väga, väga, väga rumal peaminister. ja asi pole niivõrd tema kommariminevikus kuivõrd selles, mis ta praegu teeb. aga see on vist juba eraldi sissekande teema, sest üks loll minister ei tee kindlasti tervet riiki ja kultuuri halvaks.

    Vasta
  • 25. Reiner  |  detsember 5, 2007, 4:22 p.l.

    Ka pirtsakale melomaanile on selle aasta eestimaisist helialbumeist üht-teist kogusse kukkunud. Need on:
    Erkki-Sven Tüür – Oxymoron;
    Erkki-Sven Tüür – Magma (suhteliselt vägev Tüüri-aasta on välja kukkunud);
    Phlox – Rebimine + voltimine;
    Rosta Aknad – viis kontserti Tartus 1987-1991.
    Ja tänu Sinu Vanamehe ühele hiljutisele blogikandele tuli meelde, et kogust puudub veel Mirjam Tally album “Pihlakate meri (mõmm – eile sain need tellitud esteetilised kangad juba kätte)”.
    Tervisi ka Vanamehele!

    Vasta
  • 26. Larko  |  detsember 5, 2007, 6:20 p.l.

    Ega ma Ansipit niivõrd kiita ei taha kuivõrd tahan Vanhast maha materdada.Ansip vähemalt teeb nägu nagu ta oleks riigijuht, Vanhanen aga jääb lihtlabaseks parteilaseks, kelle ülesandeks on riigieelarvesse oma toetajate jaoks raha sisse sokutada.

    Muideks, PÖFFi raames näeks nii Eestist kui Soomest pärit häid filme. Ise olen viimasel ajal näinud rohkem häid Eesti kui Soome filme (nt. Sügispull) ent kahtlemata saaks mitmekülgsema pildi näha kui viitsiks tänavugi pöffitada.

    Vasta
  • 27. ep  |  detsember 5, 2007, 6:59 p.l.

    mina olen jällegi mõelnud, et mis see “eesti” kultuur üldse on, et kas seda saab üldse olemas olla. nii väiksel rahvakillul. kas näiteks Arvi Pärt on “eesti” helilooja? on tema muusikas midagi “eestilikku”? või on ta lihtsalt väga hea helilooja, kes on juhtumisi siin sündinud?

    mulle tundub, et võibolla peame me lihtsalt leppima sellega, et meil on aegajalt üksikuid säravaid tegijaid ja see on kõik. no kirjandust ehk annaks arendada, see on suhteliselt odav ja keel on meie enesemääratluses ilmselt ka väga tähtis. tegelikult see jutt vist ei pea paika, et kirjastused eesti autoreid välja ei anna. lihtsalt vist ei osteta eriti ja sellest ka oluliselt väiksemad tiraažid kui tõlkekirjandusel. ja ei osteta näiteks sellepärast, et inimesed on juba ette veendunud, et eesti kirjandus ei tasu lugemist. fotoalbumid võiksid ehk olla erand. äkki tasuks noorel ja andekal fotograafil alustada näiteks oma kalendrist?

    aga film on vist küll selline ala, mida eestisugune kääbus üksi kanda ei jaksa. valik on vist umbes, et kas teha väikese eelarvega kunstilisi filme või koostööprojekte. ja küllap me oskaksime ka siis uhkusest pakatada, kui eestlane mõnes ameerika kassahitis kaasa lööks.

    Vasta
  • 28. ep  |  detsember 5, 2007, 7:07 p.l.

    ja see elveri hea kultuuri määratlus “Intelligentne, aga siiski reaalsuses kinni”, tekitas ka minus küsimusi, et mis siis täpsemalt. ärapanija mahub selle alla, aga kas kreisiraadio on juba liiga labane? no ulme siis ilmselt mitte, aga kung-fu filmid? või hoopis romantilised komöödiad või action? või pigem sellised filmid, mida PÖFFil näidatakse?

    Vasta
  • 29. Uhke ja hää « Larko lobiseb (peegel)  |  detsember 5, 2007, 7:11 p.l.

    […] ja hää Nii Kaja kui Kati arutavad uhkust riigi üle, antud juhul Soome riigi. Homme on Soome Vabariigil sünnipäev, sestap […]

    Vasta
  • 30. Siiri  |  detsember 5, 2007, 7:17 p.l.

    Minule meeldis Eesti siis ka, kui ma Eestis elasin. On küll seal ilus loodus. Ma elasin mitu aastat metsas ja väga ilus oli 🙂 Novembrikuus oli ka ilus. Vaadake Remo Savisaare blogi, kui muidu ei usu.
    Ja ma olen uhke selle üle, et on olemas hunnik eestlasi, kes tahavad osata oma käega ise asju teha. Leiba ja rahvariideid ja savikanne ja oma lastele kaltsunukke ja… Eestis on isetegemine teistmoodi kui USA-s. Siin maksad kursuse eest, et kuidas šamaanitrummiga haigusi ravida. Ma ei usu, et ma saan niimoodi raha eest seda õiget asja. Õige asjani jõuad oma teid pidi siis, kui on õige aeg. Rahvakultuur pärandatakse ikka põlvest põlve. Ainult et eesti inimene on kole tundlik selles osas, et mis temast arvatakse. Eriti tundlikud on loominguinimesed. Võibolla kogu eesti rahvas ongi üks loominguline seltskond 🙂
    Filmikunsti ilmselt võiks jah USA-s õppida.
    Rahvuslikku alaväärsuskompleksi mõistan ma hästi. Õppisin juba Eestis sellega elama. Lapsepõlves elasin Kilingi-Nõmmes, mis teadupärast on kogu aeg linn olnud ning olin kole solvunud, kui pärnakad küsisid, et “kuidas teil seal maal läheb”. “Ma elan linnas,” teatasin esimese asjana alati 🙂
    Ja seda metsaküla, kus ma hiljem elasin, ei teadnud keegi. Kui küsiti, et kus sa elad, siis vastuse “Talil” peale ei osanud keegi midagi kosta. USA-s ei osata vastuse “Eesti” peale midagi kosta. Aga siin ma vähemalt ei vasta kohe, et “ah, sa nagunii ei tea seda kohta”. Mu mees sai hiljuti uue töökoha. Seal küsiti, et kuskohast pärit oled (ta on küll USA kodanik, aga Eestis üles kasvanud). Vastuse “Estonia” peale küsiti, et “mis osariigis see asub”, edasi küsiti, et mis countyga võiks tegu olla. Kuni selleni välja, et imestati, et “riigis on ainult 1,3 miljonit inimest?”. Meie linnaosas on 2 miljonit. Aga mis siis sellest, et väike?
    Inglise keele kursusel, kus ma käisin, oli 24 inimest, neist kolm teadsid Eestit (dominikaanlane ja korealane ja poolakas). Minu perearst, kes on 65-aastane hindu, teab Baltimaade ajalugu.
    Mina olen õnnelik selle üle, et ma tean sellist unikaalset kohta nagu Eesti ja ma oskan seda unikaalset keelt. Ja et ma mõistan eesti huumorit ja kirjandust ja vahel isegi eesti inimest 🙂
    Ja veel-olen siin pidanud paar korda oma rahvustoitu pakkuma ning kama kohta on nii Koreast kui Tšiilist pärit inimesed teatanud, et “meil on samasugune toit, sööme seda hommikusöögiks piima ja suhkruga” 🙂

    Vasta
  • 31. Larko  |  detsember 5, 2007, 7:31 p.l.

    Siiri, söö kama edasi ja paku seda külalistele hommikul, lõunal ja õhtul! Kama üle tasub uhke olla.

    Vasta
  • 32. Oudekki  |  detsember 5, 2007, 8:18 p.l.

    Mina pakun Eesti rahvustoiduks küpsetatud kaalikat. See on palju põnevam 🙂

    Ühes kahekümnendatel avaldatud lasteraamatus rääkis väike tüdruk umbes nii “muidugi ma tean, miks ma oma kodu armastan, siin elavad minu ema ja isa ja Muri ja kanad ja minu sugulased ja nemad on mulle armsad. Ma tean, kus on lilled, maasikad ja kus saab kelgutada ja mulle meeldib seal, sest nii on väga lihtne”. Ma arvan, et see on tegelikult tore jutt, mis ütleb, et me armastame oma kodukohta sest meil on seal inimesed ja lood. Neid lugusid võib olla ka suurlinnas – ja neid lugusid saab õppida. Kuigi Võrumaa on mulle ikka kallim, kui mere kallas, sest ma tean seal lugusid iga kivi ja põõsa kohta – peaaegu.

    Mis puutub kultuuri, siis kui me Danielega pidasime KUMUs sügisel ettekannet Itaaliast seitsmekümnendatel, siis keegi ütles, aga kuidas oli suurte režissööridega ja viskas õhku paar Eestis hästituntud nime. Me vaatasime üksteisele otsa ja siis ütlesime, et nemad väga ei mõjutanud, sest nende looming ei olnud väga rahvale suunatud. Seega, ainult kõrgkultuur ei pruugi ka kuhugi viia, ehkki seda peab olema, et intellektuaalset värskust loojate seas alal hoida. Kuid ka Itaalia filmides meeldivad mulle kõige enam need, kus ma ennast karakterite ja olukorraga samastada suudan, kus ma tunnen need inimesed minu ümbert ära.

    Selle pärast mulle enamik Eesti filme ei ole nii väga meeldinud (ehkki on erandeid), et ma ei tunne seal ära seda reaalsust milles mina olen elanud, ma ei tunne ära neid naeratusi, muresid ja kõnelemisviise. Kõige kõrgem on minu arvatest kunst, millest kõik aru saavad ja mis on nii loojale kui tarbijale armas ning oluline.

    Eesti kirjandus suudab seda tunnet palju rohkem tekitada 🙂

    Aga ma pean tunnistama, et iga kord, kui ma olen Eestist ära, siis selle riigi olemasolu minu jaoks tuhmub. Noh, kui ma olen tööl Eesti esindajana, siis on teine asi, aga kui ma olen minana, turistina või elades, siis ma muutun selle maa elanikuks, kus ma olen, kogun selle lugusin, naudin selle ilu ja püüan välja mõelda viise, kuidas sellel maal oleks ühist elu kõige parem korraldada.

    Vasta
  • 33. Larko  |  detsember 5, 2007, 9:15 p.l.

    Tuu Võrõmaa asi väärib arvo pidämist. Rahvuslinõ uhkus on ka võrõkese jaoks õiguslinõ.

    Vasta
  • 34. kosmosehipi  |  detsember 6, 2007, 6:19 e.l.

    Phhhh.
    Mina olen alati lähenenud kodumaa asjale sedasi, et keegi ei käse, kui ei taha. Kui mujal kõik niivõrd parem on, miks siis Eestis passitakse ja tehakse mitte midagi?

    Kui mööda Eestit ringi sõita ja samal ajal kuulata kodulaule, isamaalisi laule, rahvalaule, mis on tehtud me endi autorite poolt, siis… Paar aastat tagasi talvel sai ise nii tehtud… kevadel, suvel ja sügisel ka. Väga ilus oli. Siiamaani on. Ilusam kui “Maamees otsib naist” saates.

    Ilusat muusikat on meil palju, mida pole kellegi teise käest “laenatud” või “varastatud” vms. See ON täitsa MEIE oma ja ilusas MEIE keeles ja sõnades ning meloodias. Ja kui see muusika pole meie kultuur, siis ma ei saa millestki aru enam.

    Vasta
  • 35. luize  |  detsember 6, 2007, 6:54 e.l.

    Kati, ma olin algul segaduses, et mida sa selle postiga õieti öelda tahtsid. Et riik on halb kuna ei väärtusta kultuuri? Et inimesed on halvad kuna ei väärtusta riiki? Et kultuur on halb kuna on nii väike?

    Mina isiklikult tunnen oma riigi üle ühkust küll, sealhulgas kultuuri tegijate üle. See ei tähenda, nagu ma ülistaksin selle juures peaministrit või reformierakonna poliitikat. Aga minu arvates on just inimesed, kes teevad elu eestlasena üldse elamisvääriliseks, need, kelle üle tasub uhkust tunda.
    öelda, et rahvustunnetel põhinev ühtekuuluvus on rõve, võib küll tunduda popilt pirtsakas, aga ma ei ole sellele veel piisavalt head põhjendust leidnud. Pealegi, kui ma ütlen, et ma sellist uhkust tunnen, ei tähenda see ju automaatselt, et ma teistest halvasti mõtlen. Samamoodi ei saa ju eeldada, et kui mind huvitab näiteks maiade elu, siis ma põlastan kohalikke seelikukanga-kudujaid.

    Mis on küll õige, Kati, on see, et üleüldine lahmimine pisendab elu ja kultuuri palju rohkem, kui selle tegemata-nautimata jätmine. Kust võtab Nirti näiteks, et folgil 95% esinejaid välismaalased on? Vaatasin üllatunult viimase pärimuspeo nimekirju ja isegi esinejate nimekirjas oli kohalikke pea poole rohkem, lisaks veel nö tasuta pakutav programm, mis viimati tähendas seda, et oma rahvalaulu laulmiseks oli iga nurga peal grupp inimesi, kes siis laulsid-pilli mängisid. Enamasti ikka eesti keeles ka, eesti laule. See ongi see “ma ei tea täpselt kuidas asjad on, aga panen täiega” suhtumine, millele Kati minu arust vihjab oma loos.

    Mitte keegi teine ei väärtusta meie kultuuri nii nagu meie seda teha saame. See on ka põhjendus “meie oma asja” armastamisele, ka põhjus, kui soovite. Võrdluses Eesti-Soome arvan ma, tuleb enam-vähem üks suhtumine välja, ainult et üllatusena loen Sirje Kingsepa juurest, kuidas tegelikult on vabariigi aastapäeva tähistamine sellisel kujul (et hakkame detsembris pihta ja lõpetame tuleva aasta jõulude ajal) väga halb. Selles valguses ei oskagi midagi soovitada, mida peaks üks Eesti Vabariigi kodanik tegema, et piisavalt hästi oma riigi üle uhkust tunda, aga samas oleks ikkagi moodsalt ükskõikne ja põlastav. Ja Soomes tehakse vist juba praegu ettevalmistusi, et 100 aastapäev korralikult ära pidada, selle kõrval on meie Maapäev ikka täiesti väikesele vennale kohane.

    Vasta
  • 36. Ramloff  |  detsember 6, 2007, 8:07 e.l.

    luize

    Aga kas sa pole puutunud kokku “rahvuslastega”, kelle kõrvaklappidest kostab lakkamatu “umbrella”, kelle eesti keel kõlab eesti-inglise segakeelena ning kelles rahvustunne ärkab vaid siis, kui on vaja kedagi maha teha (enamasti venelasi, aga sageli ka mustanahalisi või muid “rahva vaenlasi”).

    Või siis näide, millega ma puutusin kokku ühel sünnipäeval, kui minu küsimuse peale, aga mis teid paneb eestluse üle uhkust tundma vastasid minu vastas istuvad noormehed lihtsalt: “ma olen eestluse üle uhke sellepärast, et mina olen eestlane (milline mugavalt laiendatud egoism, kas pole).

    Point selles, et kui sa oled millegi üle teadlikult uhke, mitte ei karju lihtsalt rahvahulgaga kaasa, tunned sa seda, mille üle sa uhke oled ning oskad vähemasti oma uhkust põhjendada. Selle loogika järgi eeldab eesti kultuuri üle uhkuse tundmine selle kultuuri tundmist, vastasel korral on see teadvustamata massikäitumine.

    Ehk siis jõuame jälle selle positiivse ja negatiivse rahvusluse teemani. Positiivne rahvuslus on eelkõige oma rahva positiivseid jooni hindav, teadlik ja asjatundlik ning see ei häbene ka tunnistada, et mõnedki omadused vajavad muutmist.
    Negatiivne rahvuslus on aga vastanduv ning seab oma rahva kõigi selle heade ja halbade omadustega etaloniks ning halvustab kõike, mis sellest erineb. Muidugi ei esine need kaks nähtust reeglina niimoodi puhtal kujul, kuid minu meelest eeldab teadlik uhkus seda, et seda tunnet osatakse ka põhjendada.

    Vasta
  • 37. luize  |  detsember 6, 2007, 8:42 e.l.

    Õigust räägid, Ramloff. Just täpselt nii need asjad ongi. Minu jaoks on rahvuslus selle seletuse järgi teadlikum valik.
    Ma isegi ei näe neid umparella-mehi. Päriselt. Võibolla mu ümber neid ei liigu, võibolla on mul valikuline nägemine. Tõsi on, et ma ka vähe liigun neid kohtades, kus umparella-mehi näha on. Ehk sellepärast.
    Ma olen esimene, kes vaenulikku rahvuslust hukka mõistab. Aga rahvuslus kui selline on minu jaoks ikkagi hea asi, mitte halb. Ja niipalju, kui ma saan, teen ka kõik selleks, et see sisuliselt palju rohkemate inimeste jaoks ka heaks muutuks.

    Vasta
  • 38. Kati  |  detsember 6, 2007, 9:32 e.l.

    luize,
    ma mõtlesin seda, et meie (siinkohal me siinsed inimesed, eestlased) tunneme seda “meie oma asi” tunnet sageli siis, kui on vaja kellelegi vastanduda. eestlane, see ei ole nagu tibla, nagu mingi kuli, nagu must, nagu loll heoaluühiskonna inimene jne. lühidalt “meie” on miski, mis on hea teiste paika panemiseks.

    aga, sageli needsamad inimesed, on need, kes ütlevad esimesena, et meil siin polegi ju mingit kultuuri. et raamatuid loen pigem inglise keeli, eesti filme ei vaata jne.

    minu meelst on kurb kui millegi armastus tuleb pelae ainult siis, kui vaja teisi maha teha, samas kui nn välisvaenlase kadudes tegelikult üldse teada ei tahetagi, mis meil siin päriselt head on.

    Vasta
  • 39. Mart  |  detsember 6, 2007, 9:42 e.l.

    Ma ei taha seda kommentaariumit teemast kõrvale juhtida, kuid paluksin Katil võibolla millalgi Ansipi-teemaline postitus kirjutada, et saaks selle all vaielda.

    Kui lisada midagi teemakohast, siis need, kes väidavad, et siin ei ole mingit kultuuri, et raamatuid ei loe, muusikat ei kuula, filme ei vaata jne on lihtsalt uue ajastu kadakasakslased või siis pseudo-metropoliidid. Neid ei tohi lihtsalt tõsiselt võtta, sest enamus on ikkagi teisel pool, nagu näiteks need 100 000, kes viimasel noorte üldlaulupeol käisid.

    Vasta
  • 40. Kati  |  detsember 6, 2007, 10:09 e.l.

    mart,
    sa pead selle saama, aga siis, kui mul on aega normaaselt kirjutamisele keskenduda. am lahmida ei tahaks sealjuures mitte.

    Vasta
  • 41. Oudekki  |  detsember 6, 2007, 1:07 p.l.

    Mardi kommentaar tuletas mulle meelde, et on oluline eristada kahte asja

    – eestis ei ole mingit kultuuri või kui on, siis vilets
    – kultuur, mida mina naudin on peamiselt pärit väljastpoolt Eestit

    Esimene väide on minu arvates tõepoolest ignorantne ning isegi fašistlik, see eeldab, et mõned kultuurid on põhimõtteliselt teistest halvemad.

    Teine asi on see, et inimesed on erinevad ja neile ei pea kõik meeldima. See ei tähenda, et kultuur iseenesest oleks kehv ja inimesed, kes selle sees on või oluliseks peavad või naudivad, oleksid kehvad.

    Kolmas asi on see, et tuleks eristada kultuuri kui kõikehõlmavat inimkäitumiste kompleksi või kui teatud selle praktilisi väljundeid (muusika, teater, film, …)

    Vasta
  • 42. reet  |  detsember 6, 2007, 3:33 p.l.

    Selle teema juurde sobib väga KIRIKIRIst Juurte teema alt lugu “Sirp, haakrist ja hiis”. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=313 . Kokkuvöttev lause artikli löpust:
    “Kui egiptlastel on püramiidid ja hiinlastel nõelravi, juutidel-kristlastel piibel ja muslimitel koraan, jaapanlastel zen, sumo ja samurai, siis eestlastel on hiis – rahumeelne roheline ilmavaade, mis sobib hästi ka kaasaegse säästliku ideoloogiaga, ning väärib üleilmset tutvustamist.”

    Vasta
  • 43. oliver  |  detsember 6, 2007, 8:51 p.l.

    “kõige parem, sest meie”
    Nii toimib ju tegelikult kogu maailm. Rahulikus keskkonnas ja ümbritsevaga harmoonias kasvanud inimesele on oma kodu kõige kallim koht, oma pere kõige armsam; oma maa, inimesed, kombed kõike paremad. Sest see on tuttav, mugav, turvaline – ühesõnaga KODUNE.
    Osa inimesi üritab seda kodutunnet labastada stiilis “lihtsalt sellepärast, et sa mingis kohas sünnid”… (järelikult kehtib sama lause ka perekondade kohta) Mul on kahju, et nad ei koge kunagi seda kodutunnet (on äärmiselt vähetõenäoline, et ta seda täiskasvanuna ka enam kuskilt laiast ilmast leiab – “koht, kus sünnitud” on inimese selleks liiga ära rikkunud)
    Soovin ainult, et need inimesed prooviks teisi – kodutundega inimesi – rohkem mõista… neid mitte automaatselt kurjadeks, rõvedateks (äkki koguni fašistideks) sõimates. Rohkem tolerantsust.

    Ma ei viitsi eesti kultuuri põhjalikumalt lahti harutama hakata.
    Aga rääkides kultuuritarbimisest, igasuguse kultuuri… on Eesti haruldaselt hea koht. Mõni päev tagasi käis laualt läbi Euroopa kultuuritarbimise uuringu eelraport, kus Eesti on oma teatri-ja kontserdikülastuste arvuga Euroopa absoluutses tipus.
    Tuttav professor Soome ülikoolist on oma kolm viimast (suve)puhkust veetnud Eestis. Lihtsalt sõidab mööda maad ringi – külastab näitusi, kontserte, etendusi. Tema sõnul mahutab Eesti rohkem kõrgkultuuri kui ükskõik milline maailma miljonilinn. Ilmselgelt viisakas naaber natuke liialdab, aga päris niisama midagi sellist öelda ei ole samuti mõtet…

    Eesti (ja paljude teiste) kultuuri(de) peamiseks vaenlaseks on labasus – alates tänavalabasusest (vaadake meie kõnniteid ja metsaaluseid) ja lõpetades professionaalse labasusega (nt. “(Võsa)Reporter”)
    Kui suudaksime kõigest sellest ja pahatahtlike inimeste kibestumisest üle olla, oleks elu kodus veel parem.

    Vasta
  • 44. oHpuu  |  detsember 6, 2007, 10:32 p.l.

    ennäe, miuke laat. aga suur tänu sulle, Nirti, vastamast ilmselge provokatsiooni peale. sai veidi selgemaks meie möödarääkimise alus.

    ma võtaks kyll eesti kultuuri sekka setu kultuuri ka. ega ma nii fundamentalist pole, et vatja ja setut ylejäänd Maavallast lahutama hakkaks, ykskõik kumbapidi. mõttetuvõitu natsionalism oleks ta mõlemat pidi. jah, ma tean, mulle annab syyks panna seda, et mul pole korralikku ega täielikku setu rahvariidekomplekti, mis teeks minust ylemtsootska valimiste ajaks täieõigusliku Setu kuninga alama, ja ma olen verelt pooleldi ja meelelt vast rohkemgi harjukas ning eluviisilt hulgus – ja need argumendid muudavad ometigi tyhjaks vahuks kõik, mis ma mis tahes rahvuskultuuri kohta ytlen, sest olen kodutu segavereline. nii ärgu tõsirahvuslased eelnevat ega järgnevat tõsiselt võtku.

    (ei, tuleb ikka silme ette taas kord see hypoteetiline stseen, kuidas ilusas setu rahvariides tytarlastega tantsivad serjoožat – see on yks setu tants – Peko kuningliku sõjaväe eliitlangevarjurid, igayhel kõrged mustad nahksaapad jalas, ilus valge härmäk seljas, langevarjuri punane barett paremal kõrval ja vasak käsi hoidmas rihmaga vasakule õlale pandud Soome automaati Rk 62. lugu mängib ryhma eeskujulik karmoškamängija, ilmselt leiab see aset pärast mõnd võidukat kuningas Peko nimel peetud lahingut. serjoožat yhendab igasuguste vanemat moodi õukonnatantsudega asjaolu, et see jätab vasaku käe vabaks, nii et sellega saab hoida vööl ripnevat mõõka või muud relva nii, et ta kellelegi teisele vastu ei läheks ega viga ei teeks. igatahes, see stseen, mis kangastus mulle pähe tookord, kui ma ise ebasoodsate juhuste kokkulangemise tõttu laigulises vormis tantsima pidin, on hakanud mu mõtetes kenasti symboliseerima äärmusliku setu natsionalismi ideaalkuju, eesti rahvusriikluse ja setu omaetteolemise korrutist, millele tegelikkuses vist midagi ei vasta.)

    nojah, mulle on alati meeldinud hägusad piirid. võrukeste ja setude vahelt läbi minev Huntingtoni-nimeline tsivilisatsioonipiir on soovi korral võrrandist peaaegu olematuks või siis yhise mineviku võrreldes tähtsusetult hiliseks taandatav; alati võib põhjaeestilise individualistliku kultuuri kõikide kollektiivsemalt mõtlevate lõunaeestlaste vastu mängida, aga niimoodi yldistades ja piire tõmmates ning teisi olematuks manades jõuame kunagi Huntingtoni enda tasemele välja, või siis Uku Masingu kombel indoeuroopluse põhjamisse. aga mitte sinna ei tahtnud ma minna.

    ma võtaks eesti kultuuri hulka ka Jaan Toominga, Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastatud “Lemminkäise”, olgugi see kokku pandud Lönnroti runodest Annisti tõlkes, elavast lapi kultuurist, vadja, setu ja ingeri lauludest-itkudest-loitsudest ja teab-millest veel. muud samasugused asjad kah. eks nii ole kogu aeg: kui hakkad kuhugi eesti kultuuri sees kaugemale minema, tuleb piir ette. ja siis astud endalegi märkamata yle piiri, olgu see siis Narva jõgi või Lauga jõgi või Emajõgi või Viru meri või Liivi laht.

    paremad torupilli- ja kandlemängijad jõuavadki otsaga loomulikult Lätti-Leetu-Valgevenesse, et sealt omasuguseid ja veel paremaid leida, kellelt midagi õppida. Hellero laulis kogu aeg vepsa ja ersa laule, Sinimaniseele nyyd kyll harvemini, aga mõnikord siiski. ja noh, läti tantse on huvitav tantsida – kyllap seepärast, et neil on vanast meelelahutusest uuema rahvuskultuuri tegemisel mindud mõnes mõttes veidi teist teed või mäletavad neil tänased noored aastasajataguseid harjumusi mõne teise kandi pealt. kuigi tantsud on ikka enam-vähem samad, enamasti saksa omad (viimase peatuspaiga järgi enne Läänemere siia kaldale jõudmist).

    ega muinasjuttudega väga teisiti ei ole. hõimusõbrana meeldib mulle rääkida karjala ja mansi ja lapi tekstidest õpitud muinasjutte. boreaalsete sympaatiate väljendamisks räägin meelsasti ka mõnda Andres Ehina tõlgitud “Unesnõiduja” raamatu oma (kuigi need eeskujud on nii ammu loetud, et ma ei kujuta ette, palju neist peale syžee ja mõne stiilivimka ja vormeli alles on). aga näiteks “Kuningatytar klaasmäel” on kyll nii rahvusvaheline, et seda võib rääkida yleeuroopalisel standardkujul. tegelikult tookord, kui ma seda lugu ega selle võimalusi eriti hästi ei tundnud ja oleks poole loo pealt syžeeski koperdama hakanud, räägitigi mulle kõigepealt ära see yldine lugu, siis liivi variant – mis oligi oi kui lahe, nagu rääkija arvas – ja siis yks natuke kummaline soome variant. ja kui ma praegu seda klaasmäe lugu peaks rääkima, kyllap tuleks mingi segu, kus nendestki kolmest midagi ehk alles on.

    nojah, jäin heietama. aga yldistus? mis muud, kui et eks meie kultuur ole siuke omanäoline mälestuste, harjumuste, kommete ja mõjude kompott, mille keskel võib endale sobiva elamise viisi kujundada. ega keegi teine välja ei mõtle, mis sulle meeldib. aga kui sa omi lemmikuid (tantse, pillilugusid, haiglasi mõtteid ja nalju, muinasjutte, ytlemisi) teistelegi edasi annad, siis võib neistki pikapeale saada eesti kultuur. ja et tegelikult yritan ma siin muudkui aga tekitada ettekujutust kultuurist kui igasuguste pisiasjade kogumist, kuivõrd räägin neist pisiasjadest, mis mul kõige rohkem meele peal on.

    yks näide veel, ikka tantsuvallast (no eile sai yle kahe nädala jälle korralikult tantsida, mis teha). on tants, mida kutsutakse “Nõianeitsiks” ilmselt yhe laulu järgi (mille sõnade nägemiseks klõpsa siia). olen kuulnud, et pidada olema Saaremaa tants. ei tea. aga eestlased seda kangesti tantsivad ja karmoskamängijad mängivad ja nyyd isegi see bänd Virre kah vist. ykskord aga, mõni aasta tagasi, õppinud kamp lätlasi selle ära ja tantsinud Riia tantsuklubis veel kangemini kui eestlased. iga kord. ja siis sattunud mingi kamp eestlasi Riiga ja õppind ära ja tulnud tagasi teadmisega, et on läti tants. ja siis see teadmine muudkui aga levis ja mina ka muudkui uskusin. ja imestasin, et liivlane Julgi Stalte, kelle ma – oli see nyyd Siguldas Koiva-Liivimaal või kuskil Latgallias, ei mäleta, igatahes eelmine Läti Baltica festival – tantsima palusin, seda yldse mitte nii kindlalt ei paistnud oskavat, kui ma eeldasin. nojah, ja nyyd levitan legendi, et on vana saarlaste tants. kuni teen kindlaks veel kaugema sugulase või eeskuju, et teda “ah nende saksa tantsude” hulka liigitama hakata. aga yks lemmiktantse ikkagi.

    eks ma nyyd siis loen ylejäänd laada kah läbi (see siin oli mõeldud vastusena Nirti teise kommentaari kahele ja poolele esimesele lõigule).

    Vasta
  • 45. oHpuu  |  detsember 6, 2007, 11:12 p.l.

    tekkis vastupandamatu tahtmine tähti närida. (ärge võtke sydamesse ja ampsake paar magusat m-tähte, need on kõige suuremad.)

    niisiis, lykkan ymber väite, et Viljandi folgil on 95% esinejaid välismaiseid.
    võtsin lahti mulluse programmi, visandasin tabeli ja tõmmasin ristikesi.

    sain esinejaid kokku 47 (võin eksida, hiline õhta jne). kui summeerida välismaalased, koostööprojektid (sh Zorbas), setud ja muud mitte-eesti ugrimugrilased, saab tõesti neid 25, samas kui eesti päritolu esinejaid oli 22.

    see teeks 53% väljamaalasi. kui lugeda isikkoosseisu JA anda erinev kaal eri lavadele JA kellaaegadele, on seda numbrit veel võimalik kuidagi suurendada. aga lihtsam kui seda teed minna on vaadata seda, kellest suur meedia kirjutab, palju tähemärke ja pildiruutsentimeetreid mismaalastele folgi esinejatest kulutab. seda ma ei viitsi nyyd tegema hakata, aga usun kyll, et see võib olla 3:1 välismaalaste kasuks. sellest Fernando Sternist oli tõesti ysna palju juttu vist. (samas võib see olla ka minu enda paranoia, tunnistan. jään ootama korralikku kontentanalyysi, sest asi huvitab mind ennast tõsiselt ja kõvasti ja siiralt.)

    tulles tagasi statistika juurde: nimetatud 25 esineja hulgast võib maha või eraldi arvata 3 setu parki ja punti ja 5 eestlaste-väljamaalaste segapunti, kus eestlased mängivad koos väljamaalastega. kui setud kodumaisteks arvata, siis on seis 25:22 ja Eesti juhib (47% väljamaalasi). kui aga võtta segapundid eraldi arvestusse või diskvalifitseerida ebalojaalsuse pärast yhele kindlale maale, siis jääb välismaalasi absoluutarvestuses 17 punti. niisiis: Eesti 22, Setumaa 3, kodumaa reeturid 5, välismaalased 17 ja protsente enam arvutada ei viitsi (võimalusi palju) ega kogu arvestust Excelisse yle kanda.

    igatahes, ma kyll ei mäleta, et ma sellel folgil yhegi väljamaa esineja või pundi esinemist oleks kuulnud või näinud. ei mäleta. võib-olla nägin-kuulsin, aga lihtsalt ei mäleta. ometi oli kogu aeg täidetud ja oli raskusi igasse kohta jõudmisega, kuhu oleks tahtnud. kõik teada ja tuntud ja tuttavad kohalikud inimesed (noh, on erandeid, yks näiteks oli Ungaris ja teine vist põhimõtteliselt ei tulnud jne) olid kohal ja täiesti kuulatavad-tantsitavad-kaasalauldavad. ja võtsid nii kogu ärkvelolekuaja ära. mõned tunnid sai kyll, jah, sõpradega niisama ka räägitud, muusikalises mõttes aeg korstnasse, aga see oli muidu meeldiv. osalt oli selles syydi korraldus: Kondase keskuse õue peal oli elu korraldatud niimoodi, et seal lauldi kogu aeg regilaule ja vahele näpuotsaga ka muid eesti rahvalaule, keskpäevast alates nii kaua, kuni viimased kukkusid. yks öö vist hommikuni välja. ja sealt ei jõudnud kuidagi minema, ei tekkind tahtmistki.

    Vasta
  • 46. oHpuu  |  detsember 6, 2007, 11:48 p.l.

    mis kamasse puutub, siis see on soome keeles TALKKUNA. neil kah traditsiooniline. kui tarvis kaugematelt maadelt inimestele seletada, siis võib tugineda soomlaste kogemustele, kui neid annab välja meelitada.

    Vasta
  • 47. Marek  |  detsember 7, 2007, 9:46 e.l.

    Sõbrad-sõbrad, eriti Larko. küsimus: kus on Eesti Kultuurieksport, sarnane asutus nagu soomlastel olemas on? Vastandumise pinnal rahvuslust äratada on ju jube kerge, kui muid asju, mille üle uhke olla, ei ole. Soomlasedki ei fänsi omi artiste ja loomeinimesi pelgalt sellepärast, et nad soomlased on: nad on korralikult pakendatud, turundatud ja turustatud, ergo: nad on apetiitsed. Mis meil on nende vastu panna? Miks meie kuukulguritest ja filmisihtasutustest ei tule “Rukajärven tie” ja “Talvisota” taolisi hingega tehtud asju? Hüva – meil on “Nimed marmortahvlil” ja tulemas on Koiksoni-film, aga… Üks tehti läbi häda ja teisel on viis miljonit eelarvest puudu!

    Meie riik – ehk meie ise – ei toeta seda, mille üle meil hiljem oleks põhjust uhke olla. Selle asemel idealiseerime kosmopoliitsust ja fänsime piiritaguseid – sest nii on lihtsam, sest sealt pakutakse seda, mida me ootame…

    Vasta
  • 48. Oudekki  |  detsember 7, 2007, 9:47 e.l.

    See, kuhu sa sünnid on üks asi ja see kuhu sind kasvatatakse on teine asi. Kui sa sünnid individualistlikkusse ühiskonda, aga sind kasvatatakse armastama solidaarsust, siis sa võid oma sünnikohas tunda ennast halvasti – ning kui sa leiad mõne teise koha, mis on solidaarsem, siis seal sa tunned ennast paremini.

    Kuidas on võimalik, et individuaalses kultuuris sind kasvatatakse solidaarseks? Sest kultuur ei kirjelda kunagi täielikult üksikinimest. Mida suurem on kultuur, seda enam erinevusi ja kõrvalekaldeid.

    Kas inimesel on kohustus hakata muutma oma sünnikoha kultuuri, kui ta võiks leida mõne teise kultuuri, kus tal on parem ja mis on nõus teda vastu võtma?

    “Oma, seega hea” tekitab ka olukorra, kus näiteks vägivaldsest suhtest ei või ära minna, sest see on ju “ikka oma” ning kus paremaks saamine on taunitud “sest omatehtud on nagunii hästi, mis siis veel ikka otsida ja pingutada”.

    Peab jälgima seda, et oma kodutunne respekteeriks seda, et teistel on ka kodu tunne. Minu kodu ei ole parem kui kellegi teise kodu. See, kui ma armastan oma elukaaslast, ei tähenda, et ma ei armastaks oma vanemaid. See, kui ma armastan oma lapsi, ei tähenda, et ma ei armastaks oma õde. See, kui ma armastan Alpe, ei tähenda, et ma ei hooliks Soomaast. Need on minu valikud ja seotud minu emotsioonidega, minu mõtlemisviisiga, minu kogemustega.

    Ma olen viibinud pikemat või lühemat aega umbes 25 erinevas riigis. Nad kõik on imelised, neid kõigis on midagi liigutavat inimlikku, ma olen kõigi ilust ja toimimisest olnud vaimustatud ja ma olen igal pool näinud jõhkrust, julmust ja hoolimatust, mis teeb mind kurvaks. Niisugused me oleme, inimesed.

    Oliver, usu mind, kui sa tahad laia ilma lugusid kuulata, siis sa võid leida kodutunde kusiganes maailma nurgast. Kui sa tahad ja huvi tunned.

    Vasta
  • 49. ech  |  detsember 7, 2007, 10:11 e.l.

    /rant on

    mingi tunne või asi VÕIB äärmuseni minnes tekitada igasuguseid asju, näiteks kodutunne fašismi.

    see, et mingi asi VÕIB äärmuseni minnes midagi (negatiivset) tekitada, ei tähenda, et see asi mitte-äärmuslikus variandis automaatselt paha, naeruvääristatav ja jalge alla trambitav on.

    või noh, kui on, siis järelikult kehtib analoogia ka teistpidi ning kasvõi antud kommentaare kasutades saab loogiliselt järeldada, et solidaarsustunne või maailmakodanikutunne viib tingimata paranoiani. sealjuures meditsiinilise juhtumini. seega tuleb igasugu solidaarsustunnet tingimata taunida ja põlastada.

    nii või?

    /rant off

    fašism on kole asi tõesti, aga päris igas asjas ei tasu seda ehk ka näha. lahtisest uksest sissemurdmine ei ole maailmaparandamine.

    Vasta
  • 50. Oudekki  |  detsember 7, 2007, 11:08 e.l.

    Minu arvates on juba põhisissekandes viidatud, et kuni kodutunne ei ole okaste turritamine ja teiste halvustamine, siis ei ole mingist fašismist juttu. Kes ennast nüüd jälle fašistina tundis?

    Vasta
  • 51. ech  |  detsember 7, 2007, 12:33 p.l.

    no lugedes holier-than-thou oudekki kommentaare, olen ma kasvõi selles kommentaariumis kolm korda teada saanud, et ma olen fašist. rääkimata muudest internetinurgakestest, aga see ei lähe siia teemasse.

    loogika on ilmselgelt see, et kui sa hindad kodumaist asja, oled fašist ja paha-paha, kui sa hindad välismaist asja, oled kosmopoliit, solidaarne, inimõiguste eest võitle ja muidu püha inimene, kel oreool tiniseb pea kohal ja tiivad kahisevad halleluuja-meloodat selja taga.

    mis siis, et tunne on mõlemal inimesel täpselt ühesugune ja selle edastamise moodus ka.

    ilmselt siis minu fašistlikust loomusest tuleneb arusaam, et see on lihtsalt maitse asi.

    samamoodi tuleneb ilmselt minu fašistlikust loomusest arusaam, et see, et ma mingit asja hindan, ei tähenda automaatselt, et ma pean teist asja halvemaks. see, et ma arvan, et mingi asi on parim minule, et see asi peaks olema parim teistele.

    mulle lihtsalt meeldib see koht, kuhu ma täiesti absoluutselt juhuslikult juhtusin sündima. ja mulle meeldivad need inimesed siin.

    laske mind siis maha, tõepoolest. sest et ma olen fašist.

    mea culpa!

    Vasta
  • 52. Nirti  |  detsember 7, 2007, 1:04 p.l.

    Tähendab, elupõlise viljandlasena võin öelda, et kõige suurema publiku tõmbab alati välismaine muusika ja bändid. Eelmisel aastal mängiti Folgi avamisel küll mingeid eesti viisikesi, kuid rahvast voolas murdu, kui Walesi muusika lagedale kisti. Noh, Raud-Ants ja Virre on muidugi rahvamagnetid aga enamasti on eesti muusika nt kultuurimaja taga hoovis või Rohelisel Laval ja siis vanad tädikesed kuulavad :/

    Mis on mu arust masendav.

    Vasta
  • 53. abele  |  detsember 7, 2007, 1:49 p.l.

    lp. sõber marko,
    eestil on kultuuriekspordi osas paljudelt teistelt riikidelt tublisti õppida. eriti soomelt, kes panustab sellesse valdkonda metsikult erinevaid ressursse, mida meil pole üleöö kusagilt võtta. muuhulgas teeb soome maailmas suht ainulaadseid vastavasisulisi uuringuid.

    aga küll hakkab meil ka järk-järgult sujuma. vähemalt tegeletakse siin väikese riigi kohta viimasel ajal üsna aktiivselt loomemajanduse arendamisega, alguse asi alles. eraldi asutus kultuuriekspordi jaoks oleks mingi tulevikumuusika, aga ütleme nii, et praegu küntakse seda põldu, kuhu korralikku kultuuriekspordi süsteemi külvata. kõik läheb veel hästi – seni oleme kannatlikud ja ärme ise ka oma kultuuri päriselt hülga, eks.

    Vasta
  • 54. luize  |  detsember 7, 2007, 2:42 p.l.

    Nirti, kullake, vaata palun kasvõi viimase folgi kava üle, seal on ju kirjas, kus esinab ja kes esineb.
    Ja rohelisel laval ei ole ka tädikesed ainult kuulamas. põlise viljandlasena ei peaks sul olema ka probleemi pärimuskultuuriga sügavamalt tutvuda, varsti saab keskus ka valmis ja…

    Vasta
  • 55. Oudekki  |  detsember 7, 2007, 6:08 p.l.

    Ech, seni kuni sa ei kohusta mind sinuga kodumaad jagama kui ma ei taha, seni ongi kõik hästi. Pace!

    Naljakas on see, et siin ma nimetasin fašistideks neid, kes räägivad, et Eesti kultuur on vilets, mitte neid, kes seda armastavad. Aga eks igaüks tea, millise sõna tagant ta ennast otsib.

    See, kui võõras huvi pakub on ju ainult tore. Küsimus on selles, mis selle kogemusega edasi peale hakatakse.

    Vasta
  • 56. Punane Hanrahan  |  detsember 7, 2007, 6:25 p.l.

    Oudekkil jälle iva:)

    Just-just. Kodumaa pole kohustus.

    Vasta
  • 57. Mirri  |  detsember 8, 2007, 7:46 p.l.

    Oliver kirjutab oma tervet talupojamõistust kasutades :”Rahulikus keskkonnas ja ümbritsevaga harmoonias kasvanud inimesele on oma kodu kõige kallim koht, oma pere kõige armsam; oma maa, inimesed, kombed kõike paremad. Sest see on tuttav, mugav, turvaline – ühesõnaga KODUNE.” Aga Oliver eksib.

    Elementaarne tõde psühholoogiast on teistsugune. Rahulikus keskkonnas ja ümbritsevaga harmoonias üles kasvanud laps (inimene) on usaldav ja on valmis kõike (erinavat) armastama. Ta uudishimulik, ta otsib ja näeb kergemini head, sest headuse olemasolu on loomulik. Teravad piirid oma ja teiste vahel tekivad just tõrjututel ja väärkoheldud indiviididel.

    Vasta
  • 58. oHpuu  |  detsember 9, 2007, 6:09 p.l.

    hihih. järelikult olen mina kaaa vana tädike. ytlen teistele vanadele tädikestele edasi, eriti neile, kes nalja mõistavad 🙂

    Vasta
  • 59. Punane Hanrahan  |  detsember 10, 2007, 10:10 e.l.

    Jaa, oHpuu, oma tegelikku olemust ei õnnestu meist kellelgi kaua varjata;)

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

detsember 2007
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

%d bloggers like this: