Hämaras ja härmatises. Isiklikke postkaarte

detsember 18, 2007 at 1:12 p.l. 5 kommentaari

Härmatis on kõigepealt. Valge kristalljahu tänavaservadel, mäenõlval, sillapiiretel, majakatustel. Selline, mille vastu ma väiksena oleksin keele pannud, et tunda, kuidas ta hetkeks kõrvetab ja siis sulab, jättes maha kirbelt vesise maigu. 

Jõel, tasakesi tumeneval, on jää. Õige kerge ja habras.  

Mina seisan, tegelikult meie seisame, sest kall on ka ju, jõe ääres ja vaatame linna. Väikesi värvilisi nukumaju ja kirikut, millel on taas katus (või vähemalt midagi sinnapoole).  

Korraga hakkab keegi üle vee, sessamas linnas, ühe nukumaja õues vaipa kloppima. Müta-müta-tümp! Müta-tümp! Jõulueelne suurpuhastus vist. Või peab keegi aastaaruannet kirjutama ja elab end vaiba peal välja? Ikka müta-tümp? 

Siis tuleb hämarik. Huvitav, miks see mõjub alati soojana ehkki päriselt peaks päikese loojudes ju külmemaks minema? Kas seepärast, et ta on pehme? Nagu vatitekk, mis linna endasse mähib. Tavalist, argipäevast varjab ja kummaliselt muid asju esile toob. 

Kusagilt hämust kerkivaid hoove ja majanurki. Rootsipunaseid, kollaseid. Suuri häguste servadega valguslaike. Aknaid, millele on päris paljud (inimesed, mitte ärid) viitsinud paigutada jõulukülakesi ja linnakesi. Majakestega, lammastega, kirikuga ja ühel aknal isegi koguka piiskopiga, kel kasuk õlul ja sau peos.  

Panen nina nii mõnegi akna vastu ja vaatan neid mängukülakesi vatilumes. Võib-olla vajub suugi lahti, nagu kunagi ammu. Siis, kui ma väike olin. Siis kui ka Paide tillukeste puumajade akendele viitsiti selliseid mikromaailmu ehitada. Nüüd nad miskipärast ei ehita enam. Panevad pigemini poenänni välja.  

Tasapisi hakkab siiski jahe. Kõmbime kohviku poole. Korraga tuiskab meist mööda seltskond pisikesi lõbusaid tegelasi. Viimasel tuttmüts taga lehvimas. Päkapikud? Ei, siiski lapsed.  

Või mine võta kinni. Hetkeks on küll tunne, nagu oleksingi jõulukaardi sisse astunud.

Kiri tagaküljel ütleb: Porvoo 14.12. 2007.  

*

Jõulukaardilinnast bussiga Suurde Linna loksudes ütlen emale telefonis täiesti mõtlematult, et koju sõidan. Nojah, mul on küll kiiks, et kodu on natuke igal pool, kus on hea ja öömaja. Aga mul on kuri tunne, et seekord on asi keskmisest tiba tõsisem. Nimelt hakkab See Linn mind päriselt kodustama.  

Juba tekkivad need ohtlikud hetked, kus keha tunneb mingid kohad ära enne kui aju. Kus ahhaa-elamus hakkab varbaotstest, mitte peast. Hetked, kus ma hakkan linna armuma. 

Kuidas ma saaksingi mitte armuda linna, kus mul on seest soe hiiglasuurest supist ja napsust ja mõnusast jutust hääs seltskonnas.

Linna, kus müraka kivifassaadi pilgu all suitsetades saab jällegi vaadata üle vee, välja valgustatud hooneid ja siugjalt libisevaid ronge. Linna, kus mul on edevusest liiga kõrged kontsad ja tulemusena liiga valusad jalad (ma soiun, et ei käi enam sammugi, mitte iialgi, ja murran seda lubadust kohe pärast kontserti, kui saapad vahetatud).  

Linna, kus on selliseid hulkumisi öös (kurat, juba teist korda tunnen ma just selles linnas end nagu neljateistaastane).   

Linna, kus …  

Ah, mis seal ikka. Lihtsalt linna, kus on omad lood ja Lood.

Linna, millel seetõttu on tugevaid eeldusi mulle kord Riiat teha. Või on see juba juhtunud? 

Selle kaardi tagaküljel seisab: Helsingi 15. 12. 2007.  

*

Kui te nüüd küsite, kas pilte ka saab siis ei, ei saa. Seekord mitte. Mulle ei meeldi olulisi kohti kaamerasse kinni püüda, ühte hetke vangi panna. Ma tahan, et nad säiliksid kõigis mu meeltes elusa jadana piltidest, aistingutes, sündmustest. Nõndaks siis kujutlege lugedes neid linnu või mõnesid muid, mis teile armsad, nii nagu teie neid teate ja mäletate, varbaotstes, ninasõõrmetes, ripsmetel võbelemas.   

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Eestlased ongi rassistid? Kultuuri hävitamine – vasakpoolsuse ideaal?

5 kommentaari Add your own

  • 1. kaja  |  detsember 18, 2007, 7:26 p.l.

    heh, mul on jyväskylaga selline tundmise tunne tekkinud, ja see natuke hirmutab. samas ka lohutab – sest see on nagu pelgupaik tallinnast tuleneva stressi vastu…

    Vasta
  • 2. Metsapiiga  |  detsember 18, 2007, 7:59 p.l.

    Ehh, harmoonia…
    Ilusad hetked tulevad ilusate inimeste juurde… Linnad ka.

    Vasta
  • 3. Kati  |  detsember 19, 2007, 8:18 e.l.

    selle tundega on ainult üks oht. nimelt, kui üks linn saab sedasi omaks, siis on, nagu jätaksid tema külge mingi tüki endast. no peaaegu füüsiliselt. ja tüki tagasi saamiseks on vaja jällegi seda linna varvastega katsuda.

    aga mida enma selliseid kohti, seda raksme on neis kõigis piisavalt tihti olla. nii oledki tükkhaaval ilma mööda laiali.

    Vasta
  • 4. Päikesejänku  |  detsember 19, 2007, 1:06 p.l.

    See oli nii armas! Ja Porvoo oli juba esinestest lausetest äratuntav. Kuigi ma ise seal jõuluajal käinud ei ole. See lihtsalt on kuidagi selline .. jõululinn 🙂

    Vasta
  • 5. Kati  |  detsember 19, 2007, 2:26 p.l.

    eks nad müüvad teda ka jõululinnana, aga miks mitte, eksole. 🙂
    armas on küll.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

detsember 2007
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

%d bloggers like this: