Hämaras ja härmatises. Isiklikke postkaarte

Härmatis on kõigepealt. Valge kristalljahu tänavaservadel, mäenõlval, sillapiiretel, majakatustel. Selline, mille vastu ma väiksena oleksin keele pannud, et tunda, kuidas ta hetkeks kõrvetab ja siis sulab, jättes maha kirbelt vesise maigu. 

Jõel, tasakesi tumeneval, on jää. Õige kerge ja habras.  

Mina seisan, tegelikult meie seisame, sest kall on ka ju, jõe ääres ja vaatame linna. Väikesi värvilisi nukumaju ja kirikut, millel on taas katus (või vähemalt midagi sinnapoole).  

Korraga hakkab keegi üle vee, sessamas linnas, ühe nukumaja õues vaipa kloppima. Müta-müta-tümp! Müta-tümp! Jõulueelne suurpuhastus vist. Või peab keegi aastaaruannet kirjutama ja elab end vaiba peal välja? Ikka müta-tümp? 

Siis tuleb hämarik. Huvitav, miks see mõjub alati soojana ehkki päriselt peaks päikese loojudes ju külmemaks minema? Kas seepärast, et ta on pehme? Nagu vatitekk, mis linna endasse mähib. Tavalist, argipäevast varjab ja kummaliselt muid asju esile toob. 

Kusagilt hämust kerkivaid hoove ja majanurki. Rootsipunaseid, kollaseid. Suuri häguste servadega valguslaike. Aknaid, millele on päris paljud (inimesed, mitte ärid) viitsinud paigutada jõulukülakesi ja linnakesi. Majakestega, lammastega, kirikuga ja ühel aknal isegi koguka piiskopiga, kel kasuk õlul ja sau peos.  

Panen nina nii mõnegi akna vastu ja vaatan neid mängukülakesi vatilumes. Võib-olla vajub suugi lahti, nagu kunagi ammu. Siis, kui ma väike olin. Siis kui ka Paide tillukeste puumajade akendele viitsiti selliseid mikromaailmu ehitada. Nüüd nad miskipärast ei ehita enam. Panevad pigemini poenänni välja.  

Tasapisi hakkab siiski jahe. Kõmbime kohviku poole. Korraga tuiskab meist mööda seltskond pisikesi lõbusaid tegelasi. Viimasel tuttmüts taga lehvimas. Päkapikud? Ei, siiski lapsed.  

Või mine võta kinni. Hetkeks on küll tunne, nagu oleksingi jõulukaardi sisse astunud.

Kiri tagaküljel ütleb: Porvoo 14.12. 2007.  

*

Jõulukaardilinnast bussiga Suurde Linna loksudes ütlen emale telefonis täiesti mõtlematult, et koju sõidan. Nojah, mul on küll kiiks, et kodu on natuke igal pool, kus on hea ja öömaja. Aga mul on kuri tunne, et seekord on asi keskmisest tiba tõsisem. Nimelt hakkab See Linn mind päriselt kodustama.  

Juba tekkivad need ohtlikud hetked, kus keha tunneb mingid kohad ära enne kui aju. Kus ahhaa-elamus hakkab varbaotstest, mitte peast. Hetked, kus ma hakkan linna armuma. 

Kuidas ma saaksingi mitte armuda linna, kus mul on seest soe hiiglasuurest supist ja napsust ja mõnusast jutust hääs seltskonnas.

Linna, kus müraka kivifassaadi pilgu all suitsetades saab jällegi vaadata üle vee, välja valgustatud hooneid ja siugjalt libisevaid ronge. Linna, kus mul on edevusest liiga kõrged kontsad ja tulemusena liiga valusad jalad (ma soiun, et ei käi enam sammugi, mitte iialgi, ja murran seda lubadust kohe pärast kontserti, kui saapad vahetatud).  

Linna, kus on selliseid hulkumisi öös (kurat, juba teist korda tunnen ma just selles linnas end nagu neljateistaastane).   

Linna, kus …  

Ah, mis seal ikka. Lihtsalt linna, kus on omad lood ja Lood.

Linna, millel seetõttu on tugevaid eeldusi mulle kord Riiat teha. Või on see juba juhtunud? 

Selle kaardi tagaküljel seisab: Helsingi 15. 12. 2007.  

*

Kui te nüüd küsite, kas pilte ka saab siis ei, ei saa. Seekord mitte. Mulle ei meeldi olulisi kohti kaamerasse kinni püüda, ühte hetke vangi panna. Ma tahan, et nad säiliksid kõigis mu meeltes elusa jadana piltidest, aistingutes, sündmustest. Nõndaks siis kujutlege lugedes neid linnu või mõnesid muid, mis teile armsad, nii nagu teie neid teate ja mäletate, varbaotstes, ninasõõrmetes, ripsmetel võbelemas.