Kultuuri hävitamine – vasakpoolsuse ideaal?

Leidub äärmuslikke vasakpoolseid seltskondi, kelle jaoks igasugune esteetika on saatanast. See olevat kodanlik igand ja, mis veelgi hullem, eskapism, mis uinutab masside valvsust ja juhib nende mõtted revolutsiooni tegemiselt kõrvale.

Mida halvem, seda parem. Ka elutingimuste osas. Ehk siis, parim oleks, kui rahvas kannaks ühtmoodi vormi, elaks karjakaupa hallides kasarmutes, loeks ainult ideoloogiliselt korrektset kirjandust ja kuulaks…. Ma ei teagi mida. Võitluslaule? 

Esteetikavihas võib muutuda peaaegu mõrvarlikuks. Soome poliitik, kirjanik, muusik ja psühhiaater Claes Andersson on kirjutanud* noorukesest piigast, kes kuulus maoistlikku rühmitusse. Kord mainis ta oma seltsimeestele, et kevadlilled turul olid lihtsalt vaimustavalt ilusad.  Selle kohatu, ideoloogiliselt ebakorrektse ilutsemise peale otsustas sekt neiu sisuliselt ekskommunitseerida.

Temaga ei suheldud enam. Ei aetud küll otse ära, aga ignoreeriti täiega. Nagu oleks ta kõige otsesemas mõttes õhk. Piiga ei pidanud sellele survele vastu ning otsustas olukorra lahendada mingi Helsingi kesklinna kõrgema hoone katuselt alla hüppamisega. Surma ta õnneks siiski ei saanud, kuid Anderssonil kui psühhiaatril tuli ninani sidemeis neiuga kõnelda ning esteetikavaenulike seltsimeeste ajupesutulemusi ravida.  

Mida härrased maoistid seepeale arvasid, ma ei tea. Kas tegid oma esteetikavihas mingeid korrektuure või jäi lillede imetlemine nende jaoks ikka patuks, mis peaaegu surmaotsust vääris? 

Muide, funkarhitektuuri isakeste hulgas esines omal ajal kaks seisukohta. Ühed (Gropius ja muud sakslased) ütlesid, et inimestel on vaja tagada elamiseks Lebensminimum, seevastu vana Corbu arvas, et pigemini peaks rääkima Lebensmaximumist. 

Mu meelest seda miinimumi ja maksimumi küsimust saab laiendada kogu vasakpoolsele või sotsiaalsele mõtlemisele. Ehk siis, kas eesmärgiks on pakkuda kõigile ühtmoodi viletsat elu või ühtmoodi mõnusat elu? 

Mina olen siinkohal raudselt maksimumi pooldaja. Ma usun, et inimesed ei taha ega peagi tahtma olla hallid vormis sõdurid, kasimata kasarmus. Ma usun, et see mida me igatseme ja mida igaüks ka saama peaks on hubane tuba, hommikused pannkoogid, vein ja ooper, raamatud ja filmid, jalutuskäigud rohelisse.  

“Puhas väikekodanlik idüll,” hüüate te nüüd. Ja võib-olla kortsutate kulmu, aga, ma palun, mõelge hetkeks, kas väikekodanlust on ikka mõtet halvustada. Kas ei tähenda see sõna sisuliselt sama, mida keskklass? Ja kas ei jaura me, vasakpoolsed, peaasjalikult ise, et vaja on tugevat keskklassi? Miks me sedasama asja siis teisest otsast sõimame? 

Pealegi, seltskonnad, kes üritavad iga hinna eest saavutada ühtmoodi halbolu, muutuvad tõesti ruttu totalitaarseks ja veriseks, kui saavad. Vähemalt mulle tundub nii.  

Jah, muidugi, heaolul on või peaksid olema mingid piirid, sest loodusvarad, mille arvelt me elame, ei ole piiritud. Aga esteetika ja elu mõnusus ei pea tulema mingi meeletu raiskamise ja priiskamise arvelt. Nõud, millelt sööme, võivad vabalt olla vanavanema omad. Jalutama ja piknikutama ei pea oma isiklikus aialahmakas, võib ka ühises pargis. Teatrisse ei pea sõitma igaüks oma mersuga, võib ka üheskoos ja bussiga või siis võib üldse kodus sõpradega teatrit ja muusikat teha. 

Igal juhul ei oska ma uskuda, et ilus ja mõnus elu on põhimõtteliselt vasakpoolsusega vastuolus ning noa ja kahvliga süües ei saa maailma parandada. 

Muidugi, ma saan aru, et meil on ammuks kinnistunud ideaalne maailmaparandaja mall. See on paljasjalgne kotiriides pühak. Hull Kristuse pärast, kes elab koopas ja sööb rohtu. Kristuse asemele sobib muidugi ka revolutsioon või parem homne. Peaasi, et selle nimel kannatataks ja ennast salataks ning piitsutataks. Selline hea ja õilsa inimese immits on meile pähe kulunud nagu coca-cola reklaam.  

Ainult et kas me ikka tegelikult tahame elada sellises paljasjalgsete pühakute enesepiitsutajalikkuses? Kas see on ikka see parem maailm, mida me igatseme? 

Kui aus olla, siis mina ei taha. Ma pigem olen säänne šampanjasotsialist, kes hoolitseb jõudumööda selle eest, et ka naaber šampust saaks. (: 

Käesoleva tiraadi inspireeris vestlus analyytikuga, mis algas siin. Tänan analyytikut mõtlema ja ütlema ärgitamise eest.

_________

* selles raamatus

Fotol hävitavad usinad Hiina kultuurirevolutsionäärid budistlikke kujusid.