Meie, peeniseõgijad

Ma vaatan tavaliselt imelikult, kui inimesed räägivad oma loomadest ja lastest meie-vormis. Meie käisime pissil. Meie võtsime rohtu. Meie hüppasime üle tõkete. No mida, ikka koos pissisite ja hüppasite või? 

See paraku ei tähenda, et ma reaalses suhtlussituatsioonis ise süüdimatult meietama ei hakka.   

Eile kõnelesime teise koeraomanikuga sellest, kas kutsile konti anda või mitte ja mida muud närimiseks anda. Ja mina, tibuke, teatasin särasilmil, et meie järame suure mõnuga pullipeenist.  

Hetk hiljem ma vist punastasin kõrvuni ja olin sunnitud parandama, et peenisenärija on siiski koer, et mina isiklikult … khm … mitte.

Ei, ausalt, ma ei põe salajast kastratsioonikirge, aga piinlik on küll siiani. Natuke.